Читать книгу Märgitud mees - Stella Cameron - Страница 9

Annie oleks need õlad ja selle selja ükskõik kus ära tundnud. Max Savage’i vaatamine oli enam kui nauding ükskõik millise nurga alt, välja arvatud siis, kui ta ei tahtnud kellegagi rääkida, isegi Maxiga mitte.

Pappy uks sulgus ta selja taga. Annie kõhkles, jaki kapuuts vihma kaitseks sügavale näole tõmmatud, ja kaalus, kas mitte tagasi minna. Tal oli ikka veel võimalus märkamatult tagasi sisse minna.

Mobiiltelefon kõrva vastu surutud, keeras Max end ringi ja nägi teda. Ta pidi teda nägema. Või siis vaatas ta otse Anniest läbi, näol ilme, mis muutis ta võõraks. Pinev ärritus – ja viha – moonutas ta nägu. Annie ahmis läbi suu õhku. Ta oli tõstnud poolenisti käe, et mehele viibata, kuid lasi sel langeda. Pinevas seisundis sini­silmne mees, kes jäi silma paljudele naistele ja tekitas neis tunde, nagu oleksid nad teda näinud meeste moeajakirja kaanel, oli täna hirmuäratavas maskeeringus välja ilmunud. Huultel kõhklev naeratus, läks Annie edasi ja püüdis mehest mööduda.

Kuna mees rääkis telefoniga, polnud Anniel vaja õnneks rääkida. Ja ta polnud kindel, et seda suudaks.

Veel enne, kui tal õnnestus parkla suunas põgeneda, haaras Max tal käsivarrest ja naeratas, üksnes suuga, mitte silmadega. Mingi emotsioon muutis ta silmad tumedamaks. Ta keeras telefoni eemale ja ütles: „Üks hetk, Annie.“ Valing oli ta teksajaki õlad tumedaks muutnud. Vihm kleepis mustad juuksed ta pea külge ja voolas mööda nägu.

Annie noogutas, kuid oleks parema meelega lahkunud ilma paratamatute küsimusteta selle kohta, miks ta nii kurnatud välja nägi. Kui isa Cyrus ta varahommikul koju tõi, olid Joe ja Ellie Gable teda vastu võtnud, Ellie süles Annie kass Irene. Irene oli Annie korteris kuningas ega lahkunud sealt iial. Kuid Gable’id olid ärganud selle peale, et kass oli nende tagaukse juures näugunud.

Annie oli toonud sõpradele seletuseks lihtsa vale, et Irene oli ilmselt tema lahkudes märkamatult välja lipsanud. Kuid olgu ta peas mis tahes muremõtted, ta ei jätnud iial hooletusse Irene’i, kes oli ta lahkudes Annie sassis voodil maganud.

Keegi oli ta korteris käinud ja kassi välja lasknud.

Ei, seekord oli ta olnud nii endast väljas, et oli ukse lahti jätnud. Ilmselt nii see oligi.

Ta oli pärast kirikus juhtunut kaks korda tukastanud, kuid ikka õuduka kujutistega ärkvele ehmatanud. Cyrus oli hommikul pikalt tema juures olnud ja lõpuks oli Annie Cyrusest hoovava usalduse turvil rääkinud, mis temaga aset leiab.

Cyrus, kes polnud ilmselt mitte iial mitte kedagi hädasse jätnud, lubas, et on Anniele toeks ja et nad saavad uuesti kokku, et rääkida, kuidas Anniel läheb.

Esimest korda jätkusid stseenid ka mõned minutid pärast seda, kui ta päris ärkvel oli. Ta keeras näo Maxist eemale ja sulges silmad. Mis see küll pidi tähendama? Mis küll temaga aset leiab?

Maxi haare ta käsivarrel tugevnes. „Spike, ma ei usu, et temaga midagi juhtunud on,“ ütles Max telefoni. „Jah, loomulikult on selline asi võimalik. Anna andeks. Michele tuli eile autoga Toussainti. Ta üüris lennuväljalt auto. Viisin ta eile pärast õhtusööki Majesticusse tagasi, kuid Gatori ja Dolli jutu kohaselt ei maganud ta seal. Ta asjad on ikka veel toas ja üüriauto hotelli parklas.“

See telefonikõne ei puutunud Anniesse, kuid ta kuulis iga sõna. Michele on ilmselt Michele Riley, see naine, keda Max lootis uude kliinikusse palgata.

„Loomulikult olen ma mures,“ ütles Max. „Kuule, pean tulema sinuga rääkima, kuid täna küll mitte.“

Spike’i juttu kuulates muutus ta ilme süngemaks. „Neid asju teab Kelly,“ ütles ta. „Temal on tööle võtmiseks vajalik informatsioon. Tema teab, mis juhtus. Lasen talle sulle helistada... sobib? Võtame ühendust.“

Annie suunas pilgu pikkamööda Maxile. Šerif Spike Devoli juttu kuulates oli ta suu ümber tekkinud kahvatu joon. Kui Max taas suu avas, kõlas isegi ta hääl teistsugusena, selles polnud kübetki Annie loodetud soojust.

Max kinnitas telefoni vööle. „Ma tahan siit minema pääseda ja kohe. Annie, ole mulle seltsiks. Või pole see võimalik?“

Annie jäi hetkeks mõttesse. Varnast võetud väide, et ta peaks tagasi tööle minema, päästaks ta vabaks. Kuid parema meelega oleks ta koos Maxiga. „Natuke aega saan ikka ohverdada.“ Ta ei uuri midagi. Kui Max tahab talle oma probleemidest rääkida, küll ta siis seda teeb.

Max astus kiiresti, sammud nii pikad, et Annie oli sunnitud ta kõrval sörkima. Max osutas võtmega ja ta halli Boxsteri³ tuled vilkusid. Ta ei võtnud hoogu maha enne, kui Annie autosse aitas ja tema järel ukse sulges. Paari sekundi pärast oli ta roolis ja pühkis näolt vihmavett. Ta pani mootori tööle ja keeras vihmamärga teed arvesse võttes parklast liiga suure kiirusega välja.

Annie otsa vaatamata või sõnagi lausumata haaras ta taas telefoni ja vajutas nupule. „Vasta nüüd ometi. Kelly? Jah, tere, Max siin. Rääkisin just Spike’iga... Ei, kurat võtaks, rääkisin talle, mis Hibbsidelt kuulsin, muud ei midagi. Otsi Michele’i informatsioon kokku. Kodune aadress, leping, kõik, mis meil on. Vii need Spike’ile.“ Ta katkestas jutu ja tundus, et ta tähelepanu läks uitama. „Spike uurib välja, kas ta oli tänasel New Yorgi lennul. Unustasin küsida, ega ta seda juba teinud ei ole.“

Ta vaatas Annie poole. Annie sai taas kord pelgalt suu poolt vormitud naeratuse osaliseks ja surus rusika endale kõhtu. See ajas teda paanikasse ja ta oli viimase ööpäeva jooksul juba niigi palju läbi elanud.

„Kas sa öösel magasid?“ küsis Max toru õla vastu surudes. Kuid oma arust teadis ta vastust juba niigi. Annie nägi kehv välja. Ta pilgutas silmi, just nagu teeksid need valu.

„Loomulikult magasin,“ ütles Annie kaitsval toonil ega kõlanud üldse mitte selle Annie moodi, keda Max püüdis tundma õppida.

„Kas sellepärast näevadki su silmad välja nagu mustad augud ja sa oled sellise pinge all, et praksatad niipea, kui keegi sind puudutab? Mis sa endaga teinud oled?“ Ta oli varemgi märganud Annie käte külgedel olevaid helkivaid piirkondi, kuid ei olnud neist juttu teinud. Vanad tähtsusetud põletushaavad. Tema elu osaks oli eemaldada raskete põletushaavade jälgi, kuid Annie omad olid märksa tõsisemad. Kuid täna oli tal vasakul pool värske marliside.

„Ei midagi erilist,“ vaidles Annie vastu. „Nagu ikka. Mulle lihtsalt ei meeldi hommikud, muud ei midagi.“ Sideme kohta ei lausunud ta sõnagi.

Max ei uskunud teda. Hajameelselt kuulis ta Kelly summutatud ja pahast häält.

Annie ei kavatsenud kirikus juhtunust rääkida. Ta vastas Maxi siniste silmade pilgule. „Arvad, et valetan või?“

Tee oli käänuline, kuid Max võttis kurve hajameelse kergusega.

Annie tajus iga roolikeeramist, kuidas auto sõna kuulas, kuid vahtis jonnakalt sülle.

„Kas lõpetasid?“ küsis Max telefoni, ise korduvalt Annie poole vaadates. „Jah, pead küll. Ei, ma ei kavatse sulle pikemalt seletada – küll Spike räägib. Mina ei suuda seda taluda. Veel mitte. Kurat, ma ei oska öeldagi, aga see on liiga tuttav. Teen autoga ühe ringi... Sellepärast, et mul on vajadus.“

Ta sulges telefoni – lülitas päris välja – ja suundus põhja. Annie tahtis teada, kuhu nad lähevad, kuid ei küsinud.

Puudelt langesid kollased ja pruunid lehed. Mõned jäid klaasipuhastajate alla ja käisid aknal edasi-tagasi. Tõusev udu auras, just nagu oleks hallist taevast langev vihm olnud keev. Tee pealt hoovas aurulaam ja roomas mõlemal pool tee ääres kasvavate puude vahele. Üürikesteks hetkedeks tekkisid nähtavad laigud, mis kadusid taas tontlikesse pilvedesse, mis auto oma lämmatavasse embusse mähkisid.

Kui Annie paluks tal hoo maha võtta või oodata, kuni teeolud paranevad, kas siis suunaks ta oma kummalise ja vaenuliku hääle tema pihta ja laseks näol võtta maad samasugusel ilmel nagu Pappy ees?

Max kummardus pisut ettepoole. Ta niisked sõrmenukid olid valged, kõõlused käeselgadel ja randmetel välja venitatud.

„Anna andeks,“ ütles ta ootamatult ja vaatas Annie poole. Ta kuulis end neelatamas. „Mul on tõesti kahju, Annie. Ma ei saa aru, mis mul arus oli, et su niimoodi kaasa vedasin. Ma pole praegu hea kaaslane.“ Annie oli ilmselt ainus huviäratav naine ta tutvuskonnas, kes ei tajunud oma võimu meeste üle. Naisest hoovas kinnisust. Kuid sellelegi vaatamata oli ta armas, ta õlgadeni ulatuvad juuksed olid siledad ja heledad, silmad tänu oma kassiliku, peaaegu merevaigu tooni tõttu tähelepanuväärsed ja suu pehme, lopsakas ja kutsuv. Ja Annie oli vormikalt sale ning pikkade jalgadega.

Kuid Annie Duhon, mõtlik ja leebe naine, võis ka sitke olla. Ta juhtis Pappyt kergusega, mida Max imetles, ning Max oli näinud, kuidas naine raskeid olukordi huumoriga lahendas. Max arvas, et Anniega vaenujalal olemine ei pruugi sugugi meeldiv olla. See mõte tõi ta suule kerge naeratuse.

„Mulle isegi mõneti meeldivad sellised metsikud päevad,“ ütles Annie, tundes end tobedana, kuid ta soovis nii väga nendevahelisest pingest vabaneda. Iga kord, kui Max tema poole vaatas, tundis ta, just nagu oleks mees teda puudutanud. Ta hingamine muutus pindmisemaks ja ta tundis kopsudes survet.

„Ma saan aru, et mu seltskond ei mõju sulle hästi,“ ütles Max. „Lähme tagasi.“

„Pole vaja,“ ütles Annie. „Sa ütlesid, et vajad seltsi. Ma olen sulle seltsiks. Kui tahad rääkida, siis olen valmis kuulama.“ Ta polnud iial suutnud hädas olevat inimest abita jätta. Vahel oli see osutunud veaks, kuid Maxi puhul ei saanud see ju nii olla... või sai?

„Tänan,“ ütles Max ja võttis kiiruse maha.

Ta lõi vastu rooli ja Annie võpatas. Annie käed värisesid ja ta surus need tugevalt kokku. Kui asjalood keeruliseks kisuvad, küll ta siis mingi väljapääsu leiab. Ta teadis oma kogemusest, et meestele ei tohi anda võimalust ülevõimu saavutada ega end lõksu sundida.

Kuid Max polnud seda tüüpi, kes ülevõimu kasutaks.

Ta puudutas mehe kätt. „See pole küll minu asi, aga sa oled mures. Kas midagi on juhtunud selle naisega, keda eile intervjueerisid? Michele’iga?“

„Raske öelda.“ Max ei teadnudki ega tahtnud sellest rääkida – ega sellele isegi mõelda.

„Selge.“ Annie soovis, et poleks midagi küsinud.

„Sa värised,“ ütles Max. „Ma ajasin sulle hirmu nahka. Kurat võtaks! See pole minu moodi. Nood kuradima tõprad saavad just seda, mida tahavad, nad ajavad mu hulluks.“

„Kes?“ küsis Annie automaatselt.

„Ah, las olla.“

Anniel oli kange tahtmine avaldada arvamust sitas tujus inimese pihtimuste kuulamise kohta.

„Lase tulla,“ ütles Annie, kuigi tal polnud plaani suud lahti teha. Ta köhatas.

Tugev käsi võttis ta mõlemad käed oma pihku. „Pole midagi rääkida. Mul on lihtsalt hetkel raske ja näen kõike mustades värvides. Kas sulle bagel’id meeldivad?“ Ta hoidis endiselt Annie kätest kinni. „St. Martinville’is on väike restoran nimega Char’s Bagels, kas tead seda?“

„Ei.“ Annie vaatas ringi. St. Martinville? Ilm ja udu olid ta orienteerumistajule mõjunud, vastasel juhul oleks ta palunud Maxil sõita kuskile mujale, mitte St. Martinville’i – ükskõik kuhu, ainult mitte sinna. Linnake, kus ta oli üles kasvanud, polnud Toussaintist eriti kaugel, kuid ta oli sealt väga ammu lahkunud ega olnud kordagi naasnud.

„Ma olen kindel, et jääd rahule. Igasuguseid bagel’eid ja iga maitsega kreemjuuste. Suitsulõhe. Kapparid. Imeõhukesed sibulaviilud. Jumalik kohv.“

„New Yorgi söök,“ ütles Annie ilmetult.

„Bagel’eid süüakse kõikjal,“ ütles Max. „Kas oled nõus tulema koos minuga Char’si restorani ja midagi sööma?“

Annie elu siin linnas oli lõppenud. Inimesed, keda ta oli tundnud, olid kas surnud või läinud – enamik neist. Allesjäänud ei tunneks teda pärast kõiki neid aastaid ära. Ta oli nii palju muutunud.

Ta tahtis siit autost välja. „Kas sa Pappys ei lõunatanud?“ Mis see asjasse puutus? Niipea, kui ta autost välja pääseb, saab ta endaga hakkama. „Hea küll, tulen. Miks ka mitte. Uute ideede vastu pole mul midagi.“ Kui ta hakkaks nõudma, et Max kuskile mujale sõidaks, muutuks mees kahtlustavaks.

„Hea lõuna oli.“ Ta tajus Annie meeleolu. „Aga ma ei mäleta enam, mida ma sõin, nii et võtan ka bagel’id ette.“

See mees oli alati olukorra kõrgusel, alati. Ta polnud iial jahunud midagi nii tähtsusetutest asjadest nagu bagel’id. „Vii mind Char’si restorani,“ ütles Annie.

Kui Max uuesti Annie poole vaatas, olid ta silmad kissis ja Annie tajus, kuidas mees teda ja ta reaktsioone hindab. Mees kahtlustas, et ta annab lihtsalt järele. Ta vaatas mehele otse silma ja tundis tõmmet, kuigi ei suutnud ikka veel täiel määral hirmust vabaneda.

St. Martinville’is oli väidetud, et Annie oli hukka läinud, et ta otsis selliseid meelelahutusi, mis ta hävitavad. Ta oli kuulnud sosinaid: „Vastik.“ „Hoia temast eemale, ta on rohkem kui ühe korraliku mehe hävitanud.“ Tõendeid ei olnud, kuna neid polnudki, kuid teda seostati meestega, keda ta polnud iial kohanud, ning tal polnud võimalik end kuidagi kaitsta, kuna ta oli kaks korda eksinud ja mõlemad eksimused olid olnud nii rängad, et olid ta reputatsiooni pihuks ja põrmuks teinud.

Max sõitis St. Martinville’i sisse. Vihm oli inimesed tänavatelt ära peletanud.

„Sa tunned seda linna,“ ütles Annie ja ta hääl kõlas, nagu oleks see roostes. Ta vaatas otse ette ja soovis, et võiks taas kapuutsi pähe panna ja end autosse peita.

„See on nii väike, et siit võib lausa seda märkamata läbi sõita,“ ütles Max. „Siin pole midagi teada. Kena väike ja sõbralik linnake.“

Annie kehitas õlgu. Udu tee kohal kadus niipea, kui nad linna sisse sõitsid, kuid vihmasadu oli siin sama tihe kui Toussaintis.

Ja seal peakski ta olema, ta peaks olema Pappys ja oma tööd tegema. Selline asi polnud üldse tema moodi ega tohi korduda. „Kus see Char’si restoran on?“ Ta ei mäletanud sellise nimega kohta.

„Püha Martin de Toursi kiriku lähedal. Ja seal see kirik ongi.“

Valge ühekorruselise kiriku peaukse kohal oli kellatorn. Mõned inimesed moodustasid trepist üles minnes ja kirikusse sisenedes järjekorra. Turistidel meeldis seda uudistada ja sellise märja ilmaga oli hea siseruumides olla. Kui Annie oli olnud veel väike tüdruk, oli tal olnud komme hiilida kiriku taha aeda. Talle oli meeldinud vahtida kangelanna Evangeline’i kuju. Seal valdas teda rahu ja kuigi Annie ei rääkinud sellest iial kellelegi, oli ta salamisi arvanud, et Evangeline kaitseb lapsi – ja haldjaid. Ta hammustas huulde. Ta oli olnud kindel, et haldjad hõljuvad lillede vahel, kuna ta oli neid seal näinud, ja kuna ta seda saladust iial kellelegi ei rääkinud, ei saanud ka keegi talle vastu vaielda.

Paremale Hamiltoni tänavale ja veel paari kvartali jagu edasi. Anniel tõmbus sees krampi. Siin polnud just palju muutunud ja ta ei tahtnud siin olla. Korraga keeras Max kitsasse kõrvaltänavasse, mida Annie ei mäletanud, ja siis paremale maja ette parklasse, kuhu mahtus pool tosinat autot. Üks koht oli veel vaba ja Boxster mahtus üsna napilt sinna vahele.

Kastikujulise väikese maja ainsast vasakpoolsest aknast võis häguselt näha seal sees kiirustades liikuvaid kujusid. Paremal asus uks, mille keskel oli ovaalikujuline klaas. See, kes oli aknale maalinud „Char’s Bagels“ ei saanud küll siltide tegemisega elatist teenida. Kõik türkiisikarva tähed olid eri suurusega. Ja mida lähemale kahesõnalise nime lõpule see plätserdaja jõudnud oli, seda väiksemaks tähed muutusid. Ilmselt oli ta lõpuks vigu märganud ning üritanud vahesid täita kollakaspruunikate armiliste ringidega, mille keskel olid augud. Need peaks siis ilmselt bagel’id olema, arvas Annie.

Max lülitas mootori välja, kuid ei püüdnudki väljuda. Annie süda tõmbus meest nähes valust kokku, kuigi ta poleks tohtinud sel üldse reageerida lasta. Max oli uskumatult hea välimusega mees kandilise lõuaga, mille keskel oli lohuke, ta laia ja tugeva suu nurgad olid ülespoole, keha pikk ja lihaseline – ning kui ta vaid teaks, kui palju aega Annie kulutas temast fantaseerimise peale, naeraks ta ilmselt Annie peale või tunneks talle kaasa.

Max astus autost välja, kuid Annie ei suutnud end liikuma sundida. Max avas ta ukse ja ulatas käe.

Annie väljus vastumeelselt. Max vaatas pingsalt talle otsa, mustad kulmud kortsus. „Mis lahti? Midagi on ju, või kuidas?“

Annie nägu lõi õhetama, punastamine oli ta needuseks. „Ei midagi.“

Max tõmbas ta ukse eest kõrvale ja sulges selle. Taas olid nad vihma käes ja Max tõmbas käega üle pikkade ripsmete. „On küll. Mis täna hommikul juhtus? Miks sa Pappys ei ole? Sul pole kombeks töölt puududa.“ Siiani oli ta täna Annie suhtes kõik valesti teinud. Kell tuleks tagasi keerata. Selleks polnud vähimatki võimalust.

„Tohoh!“ ütles Annie. „Ma ei pea sulle oma asjadest ette kandma.“ Ta tundis adrenaliinivoogu ja see andis talle pisut jõudu, lisaks sellele veel ka paraja annuse närvilisust.

Keegi peaks nad sellest puntrast välja aitama ja see peaks olema Max. „Sul on õigus. Minu viga. Sain täna hommikul paraja šoki ja sind nähes oli mul tunne, et mul on vaja kedagi mõistlikku, kes mind... ilmselt maha rahustaks. Tahtsin sinu läheduses olla.“

„Ilmselt on meil mõlemal kehv hommik olnud.“ Kuid taas kord oli ta lausunud midagi, mis oleks tulnud enda teada hoida. „Tuleb ette. Irene pääses välja ja ta tuli üles otsida.“ Ta ei tahtnud valetada, kuid viimasel ajal tuli see kuidagi kergelt.

„Su kass? Kas leidsid ta üles?“

„Tema küll,“ ütles Annie ja vaatas ringi. Ta oli siin korra käinud, kuid bagel’i-restoran pidi üsna uus olema. Selle ees parkla servas keerlesid magnooliaõied. Ta tundis nende magusat muskuselõhna.

Nurga pealt ilusalongist väljus kaks naervat naist ja Annie keeras selja juhuks, kui nad peaks tema poole vaatama. Ta tõstis käe kaelale ja kopsis märgade kingade ninaga maad. Kui naised teda tõesti näevad, siis vaid ta selga, ega arva iial, kellega tegu. Ja ega tema neid ka ei tundnud.

Max oli endalegi vastik, et ta Annie nii närvi oli ajanud. „Tule nüüd. Lähme jooma kuuma kohvi ja soojendame end pisut. Siis viin su koju, et saaksid riideid vahetada. Ootan seal ja viin su tagasi tööle.“

Ta tajus, et Annie vahib midagi ta selja taga ja see ei mõjunud naisele hästi. Max pani vastu kihule uurida, mis Annie tähelepanu köitis. Tundus, et Annie ei taha siin olla. Ja tema ei tahtnud praegu Toussaintis olla, kuid tal polnud vähimatki õigust Anniet oma probleemidesse mässida.

Ta pani käe Annie õlale ja tundis, et see on jäik. „Tuled?“

Annie huuled paotusid ja silmad täitusid pisaratega. Pisaratega? Kurat, mis ta küll Anniega teinud on? Üle õla vaadates ei näinud ta midagi muud kui suure valge paberkotiga poest lahkuvat meest.

„Annie?“

Kui ta vaid suudaks silmad sulgeda ja miilide kaugusel olla. „Ei! Ei, täna ma küll jääda ei saa. Mine sina sisse. Ma saan ise ka tagasi.“ Niipea, kui ta siit parklast pääseb, helistab ta Carmenile ja palub endale järele tulla. Carmen ei esita küsimusi ega räägi teiste asjadest.

Max ei liigutanud end.

„Ausalt,“ ütles Annie. „Saame seal kokku – võib-olla homme, kui läbi astud.“

Max võttis ta parema käe, keeras selle pihu ülespoole, lasi autovõtmed pihku langeda ja surus sõrmed nende ümber. „Võta minu auto. Mul on vaja siin olles paar asja korda ajada. Roche tuleb ka ja ma saan temaga tagasi. Jäta auto Pappy juurde.“ Ja Max püüab end kokku võtta ning kanda hoolt, et sellist asja enam ei juhtuks. Kuid samas kavatses ta välja uurida, miks küll Annie siin linnas nii närviline on. Enamgi veel, lausa halvatud. „Mine nüüd.“

„Ei, pole vaja,“ ütles Annie. Ta püüdis võtmeid Maxile tagasi anda, kuid Max taganes eemale. Ta pilgutas silmi, surus hambad kokku ja ütles: „Võta auto. Ma pean nüüd minema.“ Ta lahkus parklast ja suundus bayou Teche’i poole.

Segadusse aetuna, nahk märg ja kleepuv, vaatas Annie, kuidas Max kiiresti silmist kadus. Ta vaatas autovõtmeid ja siis Boxsterit. Ta ei saa ju võtta Maxi autot ja Maxi siia jätta. Aga mees valge paberkotiga oli seisatanud bagel’i-restorani ukse ees ja Annie tundis, kuidas mees teda vahtis.

Max ei saa veel kaugel olla. Ta läheb Maxile järele ja annab võtmed tagasi.

Kuid ta jalad keeldusid liikumast. Ta tõmbas kapuutsi pähe, langetas pea ja läks auto poole.

Mees, kes seisis ja teda vahtis, oli Bobby Colbert.

Kui vana ta siis nüüd ongi? Paar aastat temast endast vanem, vast kolmkümmend üks? Mine nüüd. Kao siit.

Annie keeras vurrina autole selja. Kui sellises vihmas jooksu panna, ei tunduks see kellelegi imelik.

„Annie? Oled see sina või?“

Annie jäigastus. Mees oleks nagu tal kõrist haaranud ja teda lämmatanud. Annie ei reageerinud.

Talle lähenevad mehe sammud tekitasid temas õudust. Ta pole paha. Ta oli ju siis kõigest poisike. Me mõlemad olime lapsed. Ja kui ma teda viimati nägin, püüdis ta mind aidata – ta aitaski mind. Ma oleksin ilmselt surma saanud, kui ta poleks välja ilmunud. Aga ta nägi, mis see hull mees minuga tegi. Bobby teab kõike seda, mida ma pean varjama... Keegi teine ei tea. Ma ei suuda seda taluda... Kui Max sellest teada saaks, peaks ma Toussaintist lahkuma, et mitte mehe vastumeelsust või haletsemist taluda.

„Annie, mina olen Bobby. Ma ei teadnudki, et sa tagasi oled.“

Kui mees tema juurde jõudis, tõstis Annie näo. Bobby polnud enam poisike. Ta oli olnud sale, kuid nüüd lisandus sellele mehelikkust. Liivakarva lokkis ja korralikult lõigatud juuksed. Siirad pruunid silmad. Valge hammasterivi. Tüüpiline Ameerika poiss oli suureks kasvanud ja ta avatud nägu vaid võimendas Annie šokki ja hirmu temaga kohtuda.