Читать книгу Märgitud mees - Stella Cameron - Страница 8

Gator Hibbs ja ta naine Doll, Toussainti ainsa hotelli Majestic omanikud, saabusid lauda. Gator kohendas ebakindlalt oma suurt keret ja võttis peast kulunud pesapallimütsi, tuues nähtavale higistava kiila pealae. Doll seisis mehe taga, just nagu oleks ta häbelik, mis Maxi kogemuste kohaselt polnud üldse tema moodi. Mittemidagiütleva välimusega, kummiga kuklasse kinnitatud õhukeste pruunide juustega Dolli silmad olid ta ainsaks tähelepanuväärseks omaduseks. Need ei sobinud temaga kokku. Need olid helehallid ja suured, just nagu oleks ta pidevalt millegi üle üllatunud, ega peegeldanud kuidagi Dolli järsku loomust.

„Tere, Gator ja Doll,“ ütles Max.

„Kena päev,“ ütles Gator ja suunas pilgu vihmamärjale aknale. „Selline päev mulle meeldib.“ Ta võpatas – ja Max järeldas, et Doll oli mehele roietesse obaduse andnud.

„Seda poleks olnud vaja teha,“ ütles Gator Maxile selga keerates. „Miks sa seda tegid? Niimoodi neerudesse togida. Mul on juba niigi pidamisega probleeme – kuulsid ise, kuidas doktor Reb...“

„Tulime siia doktor Savage’iga rääkima,“ ütles Doll endiselt suurte ja ilmetute silmadega. „Teda ei huvita sinu neeruprobleemid, Gator. Kuulsin, et tema ala on näod.“

Max kergitas Kelly ja Roche’i poole vaadates kulmu ja tõusis. Ta koputas Gatorile õlale. „Otsime rahulikuma paiga.“

„Võime ka siin rääkida,“ ütles Doll. „Pole siin midagi salajast.“

„Kuidas siis kurat ei ole?“ ütles Gator näost punaseks tõmbudes. „Tänan, doktor. Suur tänu mõistva suhtumise eest.“

Nad läksid välja katusealusesse. Gator pistis käed kulunud tööriiete taskusse ja ajas jalad harki. Doll vahtis talle otsa.

„Võta rahulikult,“ ütles Max. „Ütle otse, mis sulle muret teeb.“

„Me pole kitsipungad,“ ütles Gator pärast pausi. „Anname teistele, mis võimalik. On ju nii, Doll?“

„Täpselt.“

„Võid siit linnast ükskõik kelle käest küsida, ja sulle kinnitatakse, et Hibbsid on suuremeelsed.“

Max naeratas. Ta tundis mehele kaasa. „Sul on ebamugav mulle oma juttu rääkida. Selles ei saa olla midagi, mis mulle uudis oleks, nii et võta härjal sarvist.“

Gator tõmbas sügavalt hinge ja lasi kuuldavale köhahoo. „See niiskus,“ ütles ta, osutades vihmale, mis sadas jäise auru sarnaseks uduks. „Sa ju väitsid, et su preili Riley jääb vaid üheks ööks?“

„Jah.“

„Ja et ta maksab täna hommikul lahkudes.“

„Ta ei maksnud,“ ütles Doll vahele. „Ja lisapäev tähendab lisatasu. Tuba on tema all kinni, kuigi ta seal ei maga.“

Enam ei teinud need kaks Maxile nalja. „Kui ma toa kinni panin, siis ütlesin ju, et te arve minule saadaksite.“

„Sina ütlesid, et ta jääb üheks ööks, aga välja kirjutamise aeg on kell üksteist. Nüüd ollakse meile võlgu kahe eest – juhul, kui ta homme hommikuks läinud on.“

Maxil nööris kõri. „Kas preili Riley on ikka veel siin?“

Dolli näkku ilmus muie. „Seda võiksid sina meile öelda. Sinu eraelu pole meie asi, välja arvatud juhul, kui meid katteks ei kasutata. Meil ükskõik, kui ta sinu juures on. Kuid siis oleks tal arukas ka ülejäänud asjad meilt ära viia, või kuidas?“

Max ei suutnud kopse korralikult täis tõmmata. „Ma tõin ta eile õhtul hotelli tagasi.“ Ta ei tahtnud mõelda seda, mida mõtles. „Nägin, kuidas ta sisse läks. Võib-olla ta unustas ühe koti maha. Lasen selle talle järele saata.“ Ta võttis taskust rahakoti ja sellest mõned rahatähed.

Doll oli ebakindla olemisega. „Ta ei võtnud vannitoast midagi kaasa. Ja ta rendiauto on ikka veel hotelli taga.“