Читать книгу 101 kassitarkust - Stephane Garnier - Страница 11

Kallid sõbrad, mul on tõepoolest hea meel teiega täna kohtuda. Kuud ja aastad on möödunud, ning nagu kõik – ka kassid – ma vananen. Võib-olla on Stéphane sellest aru saanud, sest näen, kuidas ta juba kuid aina pabereid täis kritseldab ning mind tavapärasest rohkem poputab. Kindlasti teab mingi osa temast, et aega pole just palju jäänud, nagu öeldakse.

Neil viimastel kuudel olen tihti näinud, kuidas ta, telefon kõrva külge liimitud, elutoa ja terrassi vahet saalib, proovides mõnd ajakirjanikku veenda, et jah, meie, kassid, teame nii mõndagi sellest, kuidas inimeste ja maailma asjad käivad. Riske oli omajagu ja soov edasi anda seda, mida koos läbi oleme elanud, üpris delikaatne. Sellegipoolest pole mingit kahtlust, et kui ta mulle lugejate tänukirju ette luges või me koos mõne raadiosaate kordust kuulasime, oli mul uhke tunne, et olin oma kassikäpaga justkui kõiki neid elusid puudutada saanud. Samuti olin õnnelik iga kord, kui ta mulle raamatu erinevate tõlgete kaasi näitas. Meie juhtumised reisisid mööda laia maailma!

Meie, kassid, räägime vaid ühte keelt. Mingeid tõlkeid pole tarvis. Mõistagi oleme me universaalsed. Olete te selle peale varem mõelnud?

Meie esimeses kodus elasin kunagi koos ühe Marokost pärit kassipreiliga, kelle perenaine oli mu peremehe sõbratar. Too oli kassi ühe oma reisi lõpus Essaouirast koju tassinud. Kuulsin, kuidas nad teda marokolannaks nimetasid, aga mis tähtsust sel oli? Mulle või talle? Ei mingisugust. See oli üks harilik kassitar, nagu neid meil naabruskonnas teisigi leidus, võib-olla küll veidi rohkem minu maitse järgi. Igal juhul väga kenake. Ja kohtuda omas kodus! Mis võiks parem olla! Tutvumine käis kiirelt ja saime kohe jutu peale. Teineteisemõistmine oli lihtsamast lihtsam, sest rääkisime vaid ühes universaalses keeles – armastuse ja kasside keeles. Asusime niisiis ühe katuse alla elama enne ühte voodisse kolimist. Kui midagi kahetseda, siis ehk seda, et kasutasin oma puuduva käpa tõttu võib-olla liialt oma händikäppi ära, et ennast veidi haledamaks teha ... aga seda ennekõike selleks, et ta meie armurüseluste käigus nii palju ei rabeleks! Ma ei seisnud kuidagi püsti!

Aga lähme elu või vähemalt kassidega nüüd edasi, et rääkida sellest, mis lahutab meid teist, kallid inimesed, ega lase meil teinetest mõista: sellest ainukesest keelest, mille kaudu me aegade algusest alates oleme üritanud teile natuke juhtnööre anda. See armastuse keel, mida te tihtipeale raskustega mõistate, need mõned mõtisklused, mida Stéphane proovis oma sõnadega teile ümber kirjutada. Ja ometi on veel nii palju öelda. Niisiis kutsun teid selle raamatu kaante vahel tutvuma kümne elusaladusega, kõik kassi keeles:

Hipomito

Ameia

Usensi

Olloo

Armen

Säuh

Sära

Mõkõ

Nakusa

Sohe

Sulisi

Anteanis

Lorei

Arneiva

Seläm