Читать книгу 101 kassitarkust - Stephane Garnier - Страница 7

Pole enam kedagi, kes pikutaks mu paberivirnade otsas. Pole kedagi, kes tuleks hommikul ärgates oma pead mu põsesarnade vastu hõõruma. Pole kedagi, kes mulle õhtul, kui koju jõuan, silmad vidukil naerataks. Pole kedagi, kes mu klaviatuuril jalutaks, kui kellaaeg hiliseks kisub. Pole kedagi, kes meenutaks mulle asjade tähtsuse järjekorda, kui ennast liiga kauaks ridade vahele ära kaotan. Pole kedagi, kes lesiks mu haavadel, et saaksin uinuda.

Pole enam neid korteri eri soppidest kostvaid väikseid krabinaid, üksnes su mänguhoos käpakeste kaja parketil. See vaikne sümfoonia, mis heliseb mu mälus juba pikki nädalaid, sellest saati, kui sind enam pole, kui sa lahkusid. Sina, kes sa olid mind loomingu ja elu raskel teel aastaid saatnud.

Kes on siin homme? Kus oled sina? Kellest saab taas, nagu sina seda pikka aega olid, minu elu tunnistaja? Kes mõistab, kui aastaid nägin sinu pilgu läbi oma ausust paberil üha uuesti ilmumas ja hääbumas? Kes oskab öelda, et ma valetan, valetan iseendale, kui venitan grammatikat süntaksi piirideni, tulemuseks vaid loba, mille peale sa pilgu ära pöörasid ja mõista andsid, et sellel leheküljel polnud loota paremat tulevikku kui mõnel prügikasti visataval paberinutsakul?

Kes oskab mind nüüd juhatada? Kes oskab mulle oma pilgu, suhtumise ja liigutustega selgeks teha, kui väga ma eksin? Kellest saab nüüd mu juht?

Pole enam sammukesi, mis vargsi mu kabinetti sisenevad, pole näuksatusi, mis välja teenitud tähelepanu nõuaksid, hellitusi või lihtsalt elu jagamist. On vaid selle aja tiksumine, mis su endaga kaasa viis, nagu ta viib mõne sugulase või sõbra.

Ei jää üle muud, kui parimaid hetki meenutades edasi minna, sind lähedal hoida, sügaval oma mõtetes nagu kõige kallimat kaaslast.

Selles viimases sinu lähedusest kantud teoses jääb vaid üle edasi anda see miski, mida sa mulle viimastel kuudel pakkusid: mõni elusaladus, mõni õnneretsept. Tahtsin neid kiivalt enesele hoida, aga nagu sa mulle kord sosistasid, „pole mitte miski, mida jagada ei saa, omamist väärt“. Niisiis, kui sina õpetasid mulle ja sadadele tuhandetele inimestele üle maailma, kuidas „mõelda ja tegutseda nagu kass“, ei jää mul üle muud, kui anda edasi sinu viimased elujuhised.

„Me kaotame kõik selle, mida ära anda ei taha,“ ütleb vanasõna. Mis siis muud, kui kinkida edasi see, mille sa mulle oled kinkinud, mu sõber, mu kass, mu Ziggy.

Lootes sind veel kusagil kohata, luban sulle siin, ühes elu teises dimensioonis, et räägin kõik ära, valetamata ja neile kurbadele ridadele vaatamata naeratades.

MEIE LOGIRAAMAT, MIS SAADAB TEID TEIE ÕNNEOTSINGUIL