Читать книгу 101 kassitarkust - Stephane Garnier - Страница 12

Nurrumine näib tema puhul olevat justkui turvaventiil, mille abil õnne ülevoolu reguleerida.

Monica Edwards

Kas meil on õigust õnnele? Vaat see on küsimus, mida üks kass endale kunagi ei esita ja seda põhjusega: tõendus õnne olemasolust võrdub tema jaoks tervikliku ja täielise läbi elu kestva otsinguga. Õnn pole mõni asi või püha graal, mis tuleb vallutada või kätte saada, õnne juurde kuulub muuhulgas ka kõige halva aktsepteerimine ja heaks pööramine. Just seda nimetataksegi tänapäeval vastupanuvõimeks.

Mis see õnn siis õigupoolest on? Igaüks läheneb asjale isemoodi, ent lõpuks on õnn kogum vajalikke tegureid, mis arenevad ühe inimelu jooksul. Õnn pole taevasse kinnitatud täht. Kõik see, mida suudame lõplikult mingite kriteeriumite alusel mõõta, on vaid pilt Õnne Koefitsiendist meie elus mingil kindlal ajahetkel T.

Kõige lihtsam on alustada ja suure Õnne tõusvale spiraalile läheneda nagu kass: igapäevaselt väikseid õnnehetki luues. Selliseid, mida saab igaüks ka iseseisvalt luua, aga mis pakuvad meile rõõmu ennekõike siis, kui me nende jaoks aega võtame.

Osa inimesi on oma igapäevaelus nende väikeste rõõmude alalhoidmises väga osavad, samas kui teised, et mitte öelda enamus meist, ei varu endale aega isegi mitte selleks, et neid hetki nautida, olles pidevalt kistud tegemata asjade ja lahendamata probleemide rägastikku. Lõppude lõpuks on kõik need väiksed isiklikud või jagatud hetked selle õnne aluseks, mida me vaid ise suudame endale ehitada. Siin pole tegu lihtsalt lõbustuspargis õhupalli kinni püüdmisega, vaid kivi kivi haaval tugeva lossi ehitamisega.

On meil siis õnnele õigus? Kui ma kassi vaatan, tundub pigem, et õnn pole mitte õigus, vaid ennekõike kohustus, mida me endi ees täitma peame.

Siin maailmas ei eksisteeri väikseid õnnesid. On vaid rida väärtusi, mida me neile omistame, üksnes viis, kuidas me neid näeme.