Читать книгу Pikk-Kosmos - Stephen Baxter - Страница 10

Daniel Rodney Valienté oli kolmekümne kaheksa aastane. Ta seisis ukseavas, pikem kui isa, tema jume oli sama kahvatu, kui oli olnud tema emal, kuid juuksed olid tumedad nagu Joshual. Tal oli seljas praktiline kapuutsiga kombinesoon ja rihmaga õlal väike nahkkott. Joshua kahtlustas, et see on ka kogu vara, mis Rodil kaasas on – võibolla lausa kogu vara, mis üldse talle kuulub.

Nüüd astus ta pika sammuga linnapea kabinetti, vaatas varustusehunnikuid kerge põlgusega, tegi Billi tooli kolast tühjaks ja võttis istet. Kõike seda sõnagi lausumata.

Joshua surus alla ohke. Kuid ta tundis vajadust oma särk poja karmi pilgu all kinni nööpida. Siis võttis ta laualt Billi pooltühja kohvikruusi ja läks kööginurka. „No nii,” ütles ta.

„Nii jah.”

„Kas sa kohvi tahad? Kannus on veel natuke.”

Rod – nagu ta nüüd nõudis, et teda kutsutaks – raputas pead. „Mul õnnestus kofeiinisõltuvusest juba aastaid tagasi lahti saada. Üks iha vähem, mida on Kõrg-Megerites raske rahuldada.”

„Vett siis? Linna vesi on jälle puhas, juba…”

„Pole vaja.”

Joshua noogutas, pani kruusid ära ja istus taburetile, millelt pidi enne ronimisnagade komplekti eest võtma. „Mul on hea meel, et sa tulid.”

„Miks?”

Joshua ohkas. „Muidugi sellepärast, et pärast sinu ema surma oleme teineteisel ainsad, sina ja mina.”

Rodi nägu oli tuim. „Ma pole „sinul”, isa. Ja sina pole „minul”.”

„Rod…”

„Ja miks sa jälle metsikule Pikkmaale kaod? Täpselt nagu sa tegid kogu minu lapsepõlve, iga natukese aja tagant. Ja siis, kui sinu abielu emaga lõhki läks. Ühest sõnumist outernetis „Tere, ma läksin jälle” on tõesti vähe, isa. Pealegi, pagan võtku, kas sa pole selliste trikkide jaoks juba liiga vana?”

„Tead, Rod – Daniel –, mul on tunne, et sa oled mind terve mu elu hukka mõistnud. Võib-olla süüdistavad kõik lapsed oma vanemaid…”

Rod katkestas tema jutu. „Ma tulin ainult sinu testamendist rääkima.”

„Olgu. See on notari juures korralikult tunnistajate juuresolekul kinnitatud, nii siin Kurat Teab Kus kui ka Egiidi esinduses Madison Lääs Viiel.”

„Paps, mind ei huvita see juriidiline värk. Ja ma ei taha sinult midagi. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et mul on kõik selge, enne kui sa kaod, murrad kusagil metsas oma kaela ja ma ei näe sind enam kunagi.”

„Olgu. Noh, põhilist asjakorraldust sa tead. Kui mõned kingitused välja arvata, näiteks Kodule Madisonis, jätsin ma kõik sinu tädile Katiele Restardis või tema elusolevatele järglastele. Nii lihtne see ongi…”

Katie oli Heleni vanem õde. Kõigest umbes kümme aastat pärast Sammupäeva rändasid õed Greenid koos vanematega jalgsi Pikkmaale ning asutasid koos teistega Viljavööks nimetatud viljakate maailmade riba servale uue kogukonna, Restardi. Helen lahkus Restardist, kui Joshuaga tuttavaks sai, kuid Katie jäi sinna, abiellus, kasvatas üles kaks tervet tütart – ja hiljem ka tütretütred.

Kuid sellel lool oli ka varjatud tumedam pool. Greeni-tüdrukutel oli vend, Rodney, kes oli foobik, nagu neid kutsuma hakati – ta oli juba sünnilt võimetu astuma. Kui muu pere Pikkmaale suundus, jäi Rodney tädi juurde maha. Ja lõpuks võttis Rodney osa Madisoni hävitamisest seljakoti-tuumapommiga ning veetis oma ülejäänud elupäevad vangis. Kui Joshua poeg Daniel Rodney kuulis perekonna kogu lugu, loobus ta oma lapsepõlvenimest, „Danist”, ja võttis endale elust räsitud onu nime. See oli ainult üks pinge põhjustajatest isa ja poja vahel.

Nüüd ütles Joshua: „Sinu poolel ju ei ole kedagi, kellele ma saaksin midagi jätta, eks ole?”

Rod ohkas. „Selle nimi on kärgabielu, paps. Mina olen nüüd üks viieteistkümnest mehest peres. Naisi on kaheksateist ja lapsi viimase lugemise järgi kakskümmend neli. See on üsna laialivalguv – me oleme paljudes maailmades ja liigume pidevalt. Noh, praegu on mul püsisuhe Sofiaga. Sofia Piperiga – sina teda ei tunne ega saagi temaga kunagi tuttavaks. Ja ma olen omamoodi kasuonu tema õepoegadele. Pool-onu või mis iganes, siin ei saa vanu nimetusi enam tegelikult kasutada. Selline korraldus on paindlik, kuid stabiilne ja see sobib minusugustele Pikkmaa-ränduritele väga hästi. Sellest ajast, kui esimene paar sellele aluse pani, on möödas juba kakskümmend aastat.”

„See on kammijate segane jamps, vaat mis. Ja Egiidi seadused seda ei tunnista. Kui jutt on kinnisvara pärimisest…”

„Meil pole mingit mainimisväärset kinnisvara, paps. Selles asja mõte nagu ongi.”

„Paistab, et sa oled teinud teadliku valiku ise mitte last saada.”

„Ja osaleda selles vastikus astujate massilise aretamise eksperimendis?”

„See ei pea ju nii käima…”

„Sina ise olid ka planeeritud suhte tulemus, paps. Ja vaata, kui hästi kõik välja kukkus. Sinu ema suri sünnitusel, isa oli alaealiste ärakasutaja ja paadialune. Sajanditevanune vandenõu sündinud astujate valikuliseks aretamiseks! Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Ja vaata, mis see inimkonnale kaasa tõi, kui palju Sammupäev segi paiskas.”

„Me ei istuks siin sinuga, kui seda poleks olnud, Rod. Pealegi… minule ei tehtud mingit ettepanekut. Niisiis tundub, et minu põlvkonna ajal fond ei töötanud. Sinu emal ja tema perel pole aga sellega kindlasti midagi pistmist. Sinu onu oli ju täielik foobik.”

„Jama! Geene võib kanda ka see, kelles endas need välja ei löö. Või mis iganes. Olgu see hea või halb, igatahes lõpeb vähemalt see Valientéde suguvõsaliin minuga, ja lõpevad ka meie rikutud geenid.”

„Olgu,” nähvas Joshua. Ta vaatas oma poega linnapea toolil – Rod oli kange, ei tundnud end kaugeltki mitte vabalt, jäi mulje, nagu võiks ta kohe-kohe jalga lasta. „Teie, pagana noored, arvate, et olete kõige targemad.”

Rod tõusis. „Me oleme siin vist lõpetanud, või kuidas sulle tundub? Aa, näe, ma tõin sulle kingituse. Sofia mõte.”

Ta ulatas isale kitsa karbi. Karbis olid kerged päikeseprillid. Joshua vaatas läbi nende ja kissitas silmi. „Need on optilised.”

„Jah. Sinu number. Ema paberitest leidsin.”

„Mul pole mingeid prille vaja…”

„Muidugi on. Oh, ise tead, kas paned ette või ei. Näeme siis, paps.”

Ja ta läks välja. Joshua lihtsalt seisis teadmata aja, prillid käes, ümberringi korralikult valmis seatud rännutarbed.

Siis koputati jälle uksele.

Õde Agnes.