Читать книгу Pikk-Kosmos - Stephen Baxter - Страница 12

Joshua Valienté ja ka õde Agnes ei olnud kunagi kaugel Madison Lääs Viie Kodu juhataja õde Johni ega tema kaaslaste mõtetest.

Võtame kas või Jan Rodericki, kellega nii Agnes kui Joshua olid kohtunud. Kümneaastane Jan oli õdedele ja Kodu töötajatele tõeline mõistatus, mõnikord aga lausa masenduse allikas, nii keeruline oli selle väikese poisi kehasse peitunud isiksus. Õde John sai soovitada vaid kannatlikkust – mis kasu on nunnadest, psühholoogidest ja õpetajatest, kui nad ei suuda isegi kannatlikkust ilmutada?

Õde Johnil endal ei olnud kunagi olnud kohutavalt raske Jani juures rahulikuks jääda. Kuid ta ei arvanud, et selle eest peaks tänama mingeid erilisi iseloomuomadusi. Asi oli lihtsalt selles, et Jan, sale, tumedat verd poiss, meenutas talle väga paljus Joshuat.

Joshua oli alati tundunud nii tavaline. Enne Sammupäeva, lapsena, kui ta Kodus elas, olid tema hobideks olnud üksinda matkamine ja kunstlikult loodud preeria uurimine Madisoni arboreetumis, Kodus olles aga raadiotehnika ja mudelite kokkupanek – tegelikult puuduvate osadega või katkiste mudelite parandamine, ja see andis ettekujutuse, milline isiksus tema tumeda juuksepahmaka all peitus.

Siis, pärast Sammupäeva, sai Joshuast omamoodi kohalik kuulsus, kuna ta tegutses nii rahuliku asjalikkusega esimesel segadusseajaval õhtul, kui uksed kõrvalmaailmadesse korraga lahti löödi ja kõik teised, sealhulgas ka enamik täiskasvanuid, pea kaotasid.

Õde John ei olnud unustanud, kuidas Joshua teda tol õhtul aitas. Tal polnud tookord vähimatki aimu, mis temaga juhtus: Ma ei astunud ju riidekappi, kust pääseb Narniasse… Sarah Ann Coates, nagu oli tema nimi tollal, oli juba pidanud õudusi läbi elama, just sellepärast oligi ta Allied Drive’il asuvasse Kodusse sattunud. Ja kui ta koperdas ringi pimedas kõrvalmaailma metsas, tundus talle, nagu tuleksid kõik need õudused teda jälle ründama. Käed sirutusid pimedusest tema järele… Ta läks täiesti segi.

Joshua tõi ta koju. Joshua päästis ta.

Sammupäev oli muutnud Joshua elu, kuid õde Johnile tundus, et see polnud muutnud Joshua põhiolemust. Joshua hakkas veel rohkem üksinda matkamas käima. Ainult et nüüd viisid tema rännakud ta kõrvalmaailmadesse, Kõrg-Megeritesse. Ta oli endiselt lausa ülemäära metoodiline ja kannatlik, kuid nüüd valmistas ja parandas ta sammureid, mitte mudeleid ja puslesid. Joshuas oli midagi kõhedusttekitavat – tema oli ju esimene laialt tuntuks saanud sündinud astuja, jäi mulje, nagu oleks tema koht pigem Pikkmaal kui vanal heal Nullil. Kuid tema oli inimene, kes oli õde Johni arvates loomult lihtne – mitte selles mõttes, et ta oleks rumal, lihtne oli tema sisemine ülesehitus, tema sügavam moraalne kese ja käitumine olid tihedalt seotud.

Õde John oli üritanud Joshuale selgeks teha, et Kodu uks on tema jaoks alati valla, kui tal peaks vaja olema. Just õde Johni mõte oli olnud panna Madison Lääs Viiel uuesti üles ehitatud Kodu väikesele kalmistule Helen Valienté mälestuskivi. Tundus, et see on vähim, mida ta saab teha.

Niisiis, kui õde Agnes ja teised suutsid aidata Joshua Valientét; kui tema oli kasvanud nii sirgeks ja õigeks, siis suudab õde John kindlasti aidata ka Jan Rodericki.

Kuid Jan oli selline mõistatus.

Ühel hommikul tuli õde Coleen, kes oli ainult natuke üle kahekümne aasta vana, erutatult õde Johni juurde.

„See poiss teeb nii imelikke asju!”

„Mida siis?”

„Ta kuulab.”

„Mis selles nii imelikku on? Mida ta kuulab?”

„Mitte mida. Keda. Kõiki, kes uksest sisse tulevad. Ametnikke. Külalisi.”

„Mina arvasin, et temal külalisi ei käi,” tähendas õde John.

„Ei käigi. Ma mõtlen teiste laste või isegi õdede külalisi. Kui tal võimalus tuleb, ta lihtsalt istub ja kuulab. Ja küsib, kas nad on mõnda head lugu kuulnud.”

„Lugu?”

„Rändurite lugu. Linnalegendi. Selliseid asju.”

„Kollast kõmulugu? Internetis levivaid lugusid?” küsis õde John, arvates, et on kohane, kui ta püüab range paista.

„Nojah, võib-olla. Aga tundub, et kõige rohkem meeldib talle see, mida ta kuuleb otse inimestelt. Ja ta kirjutab kõik oma vanasse päevinäinud tahvelarvutisse üles. Ta paneb juurde isegi kellaaja, kuupäeva ja koha. Inimestel hakkab jube, kui nad seda tähele panevad.”

„Noh…”

„Ja siis veel küsimused. Ta küsib nii imelikke asju. Ta vaatas jälle ühte Joshua vana filmi.”

„Aa.” Jani põikpäine huvi igivana Sammupäeva-eelse ulme vastu oli andnud õdedele tõuke, et nad hoolitseksid palju suurema hoolega Kodu ulmekogu eest, mis oli jäänud peamiselt Joshuast. Räsitud pehmekaaneliste raamatute korrastamine on üks asi, kuid oli nõudnud kõvasti tehnilist taipu, et kõikvõimalikud saja aasta vanused filmid edukalt kasseti või ketta pealt või mõnest vanast logisevast failiformaadist niikaugele saada, et neid õnnestuks tänapäeva tahvelarvutitel ja muudel ekraanidel vaadata. Ja pärast kogu seda vaeva tuli poiss kogu aeg tagasi ainult käputäie lemmikute juurde. „Las ma pakun, millist ta praegu vaatab. „Esimesed inimesed Kuul”.”

„Ei.”

„”Avatar”… „Hiireke, kes jõudis Kuu peale”… „Galaktika kangelased”.”

„See ongi.”

„Hah! Ma teadsin.”

„Ta hakkas esitama selliseid küsimusi, nagu poleks seda filmi kunagi näinud, aga sina ju tead, et ta on näinud seda kakskümmend korda. „Mis selle koha nimi on?” „See on planeet.” „Aga mis selle nimi on? Kas see on päriselt olemas?” „See on ainult filmis.” „Kas sinna saab päriselt minna? Mis kosmoses tegelikult on? Kas seal on samasugused inimesed nagu meie?” Ja nii edasi. Uuesti ja uuesti. Ja umbes ei julge vastust pakkuda isegi mõne vana lollaka filmi pisiasja kohta, sest sa tead, et ta kontrollib seda ja teeb sulle pärast uut ja vana.”

„See pole ju nii imelik, et kümneaastane poiss kosmosest huvitatud on.”

„Tean,” ohkas õde Coleen. „Lihtsalt et tema on nii… noh… janilik.”„Maräägintemaga.”

*

Niisiis korraldaski õde John vaikselt nii, et sai ühe õhtu Janiga veeta. Ta lubas poisile, et nad istuvad koos vanaldasel diivanil ja vaatavad Jani vanu filme või loevad tema raamatuid – mis talle just meeldib.

Nad seadsid end sisse suure seinale paigutatud ekraani ees, millelt tuli „Kontakt”,film,midaõdeJohnolivaadanudkoosJaniganiitihti,etteadis juba igat kaadrit. Jan tegi tahvelarvutisse märkmeid. Lisaks oli tal diivanil paar vana raamatut: üks oligi „Kontakt”, sellesama filmi järgi kirjutatud raamat – või oli see vastupidi – ja teine oli „Rõngasplaneet”. Jan ja õde John istusid kahekesi, vaatasid mõtlikult ja krõmpsutasid popkorni.

Parajasti oli ekraanil Ellie Arroway lapsena, koos isaga. Jan märkis: „Tead, see film on kaheksakümmend aastat vana. Umbes. Aga seal räägitakse täpselt samamoodi, kui inimesed praegu räägivad.”

Milline tähelepanek kümneaastase poisi kohta! Just Jani sellised ütlused üllatasidki teisi pidevalt. „Vist küll. Mis sa arvad, mispärast see nii on?”

Jan kehitas õlgu. „Sellepärast, et kõik vaatavad neidsamu vanu filme. Uusi ei tee enam keegi.”

Õde John arvas, et see on tõsi. „Ma lugesin ka, et teletööstus sai Sammupäevaga ränga hoobi, sest maailmade vahel ülekandeid teha ei saa. Siis tegi Yellowstone sellele peaaegu päris lõpu. Tead küll, see suur vulkaan 40-ndal aastal.”

„Nii et me kõik vaatame samu asju ikka uuesti ja uuesti,” ütles Jan. „Aeg on nagu tardunud.”

Õde John naeratas. „Vist küll. Keegi ei tea enam täpselt, kes on parajasti paavst, aga me kõik teame kapten Kirki.”

„Temast pole ma kuulnudki.”

„Küll sa kuuled, Jan. Küll sa kuuled. Miks siis sulle just see film meeldib?”

„”Kontakt”? Mulle meeldib see, kuidas Ellie otsib seaduspärasusi. Taevast tulevas signaalis. Nii palju numbreid… Sellepärast ma tahtsingi seda filmi vaadata, sellepärast, et nüüd ju saadigi taevast signaal. Tühikus. Kas selles signaalis olid ka numbrid?”

„Ei tea,” vastas õde John ausalt. Signaal, kui see korraks uudistesse jõudis, ei huvitanud teda eriti – enamik käsitlusi olid olnud sünged oletused.

Jan mugis mõnuga popkorni. „Ma leidsin raamatukogust mõned raamatud. Sellest, kuidas numbrites seaduspära leida ja niimoodi. Looduses on omad seaduspärad, näiteks on ühesugused spiraalid päevalilleõites ja galaktikates.”

„Tõesti?” Õde John polnud kunagi teadushuviline olnud. Korraga meenus talle teravalt õde Georgina, kes oli nüüd juba ammu surnud, tema oli olnud nunnadest kõige akadeemilisemate huvidega. Need raamatud, mille Jan oli leidnud, võisidki olla kunagi Georginale kuulunud. Georgina tuletas alati kõigile meelde, et ta oli õppinud Cambridge’is. Õde John pomises: „Mitte Massachusettsi Cambridge’i ülikoolis, vaid päris Cambridge’is Inglismaal…”

Jan vaatas talle küsivalt otsa. „Ah?”

„Ei midagi. Lihtsalt tuli meelde…” Ja ta tegi oletusliku hüppe. „Seaduspärad. Kas sa sellepärast kuuladki kõiki neid lugusid? Kas seal on ka mingid seaduspärad?”

Poiss kehitas õlgu ja näris popkorni edasi.

Võib-olla Jan ise ei mõistagi, mida ta teeb, mõtles õde John. Seaduspärade otsimine on loogika otsimine kaootilisest elust. Kontakti otsimine on üritamine millegi muu ja eemalolevaga ühendust saada. Sellel oli tegelikult seos filmiga – seal oli pisut härdameelne stseen, kus noor Ellie üritas lühilaineraadiosaatja abil oma surnud isaga ühendust saada.

Jani tausta arvestades oli see loogiline. Oma isa ei olnud Jan kunagi näinud ja tema ema oli olnud ise peaaegu alles laps, kui Jan sündis, tal oli suuri probleeme õppimise ja arusaamisega. Jan oli olnud esimesed neli eluaastat põhimõtteliselt emaga kahekesi Yellowstone’i-järgses laagris ühel Madalal Maal, millest oli saanud vaeste ja teistest sõltuvate viimane sihtkoht. Tohutu Pikkmaa avanemise üks miinuseid oli, et seal oli sellistel juhtumitel palju suurem võimalus märkamatuks jääda. Jani ema tegi selle vähese, mida suutis, kuid ta polnud õpetanud Jani isegi korralikult rääkima, nad suhtlesid omamoodi ise välja töötatud lapsekeeles.

Siis kadus ka ema. Naabrid päästsid segaduses ja kabuhirmus lapse nälgajäämisest. Korraga, kõigest nelja-aastasena, oli Jan Roderick kaotanud ainsa inimese, kellega ta suhtles, ja ainsa suhtlemisvahendi. Tundmatusetormi kätte sattunult ei toonud ta terve aasta kuuldavale ühtegi sõna.

Õde John üritas selliseid asju alati taustal meeles pidada. Laps on ju ikkagi laps, mitte lihtsalt probleemide pundar. Kuid sellised teadmised olid vajalikud.

„Mille kohta sa nüüd märkmeid teed?”

„Ma tõestan, et Ellie Arroway on pärit Madisonist.”

Õde John tardus korraks paigale. „Tõesti?”

„Välja seda filmis ei öelda. Aga raamatus, esimeses peatükis, viib Ellie ema ta State Streetile jalutama.” Jan kortsutas kulmu. „Null-Madisonis oli ju ka State Street olemas, eks ole, õde?”

„Jah, oli küll.”

„Ja siin öeldakse, et Ellie elab Wisconsinis järve ääres.” Jan lehitses tahvelarvutis lehekülgi, väikesed sõrmed liikusid vilkalt. „Ta läheb vaatama oma ema, kes on hooldekodus Janesville’is. Ja vaata, filmis…” Asjatundlikult keris Jan filmi stseeni juurde, kus kaardil seina peal olid rõhknaeltega märgitud kohad, millega Ellie raadiosaatja kaudu ühendust hoidis, rõhknaelte vahel jooksis teip. „Näed seda knopkat, kus on Ellie kodu?”

„Täpselt Madisonis,” pomises õde John mõtlikult.

„Hiljem ütleb Ellie isa, kui kaugel on Pensacola…”

„Ma usun sind juba. Nonoh. Kes oleks arvanud? Esimese kontakti võõrliikidega teevad meie omad. Juhuu!”

Nad lõid patsu, õde John söandas poissi isegi emmata ning kõdistas teda natuke, et teda naerma ajada – tavaliselt ei meeldinud poisile füüsiline kontakt.

Siis istusid nad jälle rahulikult ja vaatasid igivana filmi.

Õde John lausus ettevaatlikult: „Õde Coleen ütleb, et sa küsid selle kohta, miks inimesed tegelikult teistel planeetidel pole käinud.”

„Vabandust,” ütles poiss masinlikult.

Kogu oma ettevaatusest hoolimata oli õde John ikkagi tooniga mööda pannud – liiga paljud lapsed Kodus olid ülitundlikud kriitika suhtes ja karistuse suhtes, mis kriitikale tavaliselt järgnes, enne kui nad siia tulid. „Ei. Ära palu vabandust. Kõik on korras. Me lihtsalt räägime. Aga sa ju tead, et ameeriklased käisid Kuul.”

„Muidugi. See oli sada aastat tagasi. Aga pärast pole käidud.”

„Ilmselt Pikkmaa tõttu. Miks peaks minema Kuule, kui on nii palju maailmu, kuhu võid lihtsalt astuda.”

„Aga need on kõik igavad. Need on kõik täpselt samasugused kui Madison, ainult ilma inimeste ja muu selliseta.”

„Saan aru. Aga Pikkmaal on palju maailmu, siin pole skafandrit vaja, õhku saab hingata…” Õde Johnile meenus, et nooremana oli Joshua öelnud midagi sarnast: „Kõrg-Megerites olen ma tegelikult astronaut, kes ei lahku planeedi pinnalt – see pole küll nii glamuurne kui vanade astronautide retked, aga sellel on see eelis, et sa võid vahel kakapeatuse teha…” Õde John surus alla muige.

„Kas Pikkmaa on suurem kui Rõngasplaneet?”

Õde John pidi heitma pilgu raamatu kaanele, et saada mingit aimu, mis Rõngasplaneet on – tohutu ehitis kosmoses. „Noh, kui suur see Rõngasplaneet on?”

„Kolme miljoni Maa suurune,” vastas Jan otsekohe.

„Oh, sellest on Pikkmaa palju suurem.”

„Tõesti?” Poisi silmad läksid suureks. „Lahe!”

Hiljem, kui algasid õõvastavad sündmused, meenutas õde John tihti selliseid jutuajamisi. Oli kummaline, et Jan Roderick valmistas ta järgnevaks justkui ette.

Seadis ta valmis Kutsele vastama.

Jan Roderickil oli nimelt õigus. See poiss, kelle kinnismõtteks olid intelligentsed võõrliigid, matemaatilised mõistatused ja seaduspärade otsimine, hakkas tasapisi märkama, et maailmas on midagi uut – midagi uut ja tõelist. Seaduspära, mis polnud peidus numbrites ega taevast sosistatud raadiosignaalides, vaid juttudes, mida inimesed üksteisele rääkisid. Juttudes, mis levisid kohalikes võrgustikes Madalatel Maadel, telegraafi- ja telefonivõrkudes ning mikro-sidesatelliitide vahendusel enamarenenud uusasunikemaailmades ja ka kaugemal outernetis – algelisel tehnoloogial põhinevas isekorralduslikus sidesüsteemis, mis ulatus Pikkmaal üle miljoni maailma – ja mis levisid, kui muud võimalust ei olnud, ka suust suhu tühjadele planeetidele puistatud lõkete ümber, kus rändurid said kokku ja ajasid juttu.

Ja – juhuslik kokkusattumus Joshua ja Agnese jutuajamisega enne Joshua lahkumist, kui Agnesele meenus üle tüki aja jälle tema kunagine sõber Monica Jansson – üks selline lugu rääkis just Janssoni kummalisest kohtumisest palju aastaid tagasi…