Читать книгу Pikk-Kosmos - Stephen Baxter - Страница 8

ÜHINEGE MEIEGA

Pikkmaal liikudes tähendas „tagasi” alati Null-Maa suunas. Tagasi saginat täis maailmade poole. Miljonite inimeste poole. „Edasi” tähendas suunda vaiksete maailmade ja Kõrg-Megerite puhta õhu poole.

Null-Madisonist viis sammu Lääne pool, väikesel kalmistul ühe lastekodu lähedal, seisis Joshua Valienté oma naise mälestuskivi ees. Ta oli tulnud peaaegu nii „tagasi”, kui see tema jaoks üldse võimalik oli. Oli lõikavalt külm märtsipäev. „Helen Green Valienté Doak”. „Kuidas siis niimoodi, kallis?” küsis Joshua vaikselt. „Kuidas see nii läks?”

Ta ei olnud lilli toonud. Neid polnud vaja, lapsed hoolitsesid kalmistu eest nii hästi, oletatavasti nüüd lastekodu juhtiva õde Johni, Joshua vana sõbra lahke juhatuse all. Tegelikult oligi see mälestuskivi olnud õde Johni mõte, ta tahtis, et see lohutaks Joshuat, kui ta seal käib, sest Helen oli nõudnud, et ta maetaks Nullile, ühte palju halvemini ligipääsetavasse kohta.

Kivil oli Heleni surmakuupäev 2067. aastal. Nüüd, kolm aastat hiljem, tundus Joshuale, et ta pole ikka veel suutnud julma tegelikkusega leppida.

Ta oli inimene, kes oli alati tahtnud üksi olla, vähemalt suurel osal oma elust. Isegi tema kogemused Sammupäeval olid põhjustatud sellest ihast üksinduse järele. Nüüd oli sellest möödunud juba rohkem kui pool sajandit, kui Willis Linsay nimeline vastutustundetu geenius pani internetti üles „sammuriks” nimetatud lihtsa aparaadi skeemi, mille igaüks suudaks kodus valmis meisterdada. Ja kui see valmis teha, vööle panna ja lülitit vajutada, siis inimene astus, lahkus vanast maailmast, mida nüüd kutsusid kõik Null-Maaks, ja jõudis teise maailma – vaiksesse, tiheda metsaga kaetud maailma, kui astuda mõnest Madisoni-taolisest kohast Wisconsinis, nagu oli teinud tollal kolmeteistaastane Joshua. Kui lülitinuppu teisele poole lükata, jõudsid sa tagasi sinna, kust tulid – aga kui sa olid piisavalt vapper, nagu Joshua oli olnud, võisid sa astuda veel ühe sammu, aina edasi järgmistesse maailmadesse… Ühekorraga oli Pikkmaa inimestele avatud. Rida paralleelmaailmu, mis olid üksteisega sarnased, kuid mitte täielikult – ja kõik need peale algse Maa, Null-Maa, olid inimestest tühjad.

Joshua-taolise erakust poisi jaoks oli Pikkmaa ideaalne pelgupaik. Aga kuhu inimene ka ei põgeneks, ükskord peab ta ikka tagasi tulema. Nüüd, kuuekümne seitsme aastasena, kui tema naine oli surnud, oli ta ka Sally Linsayst ammu ilma jäänud – need kaks naist, täielikud vastandid, olid tema elu määratlenud – ja isegi tema ainus poeg oli temast peaaegu täiesti võõrdunud, paistis, et Joshual ei olegi muud võimalust kui üksi olla.

Korraga käis Joshua peast, mõlemast meelekohast, läbi terav valuhoog.

Ja mälestuskivi ees seistes tundus talle, et ta kuuleb midagi. Võibolla oli see mõne sügava maavärina kõmin, mis jäi kuulmispiirist allapoole, nii tohutud ja energiarikkad helilained, et neid oli pigem tunda kui kuulda.

Joshua üritas koondada tähelepanu käesolevale hetkele ja reaalsusele – kalmistule, oma naise nimele mälestuskivil, selle Madala Maa ilmetutele hoonekastidele, mis paistsid koosnevat ainult puitseintest ja päikesepaneelidest. Kuid see kauge heli ei jätnud Joshuat rahule.

Keegi hüüdis. Hääl kaikus Kõrg-Megerites.

ÜHINEGE MEIEGA

Ja Nullist palju kaugemal, tühjas tähises taevas, kus oleks pidanud olema Maa:

„See on võimatu,” ütles Stella Welch tahvelarvuti ekraani tunnistades.

Dev Bilaniuk ohkas. „Tean.” Stella oli üle kuuekümne, Devist rohkem kui kolmkümmend aastat vanem. Ja vähe sellest, Stella oli Järgmine, nii võimsa mõistusega, et kui ta mingi oletuse või analüüsi tõsiselt ette võttis, jäi Dev, kellel oli Valhalla ülikooli doktorikraad ja kes polnud ka ise mingi puupea, temast nii kaugele maha, et nägi vaevu silmapiiril temast jäänud tolmu. Muidugi tuli tunnistada, et praegu, kui Stella tolknes pea alaspidi selles tohutus ruumis sügaval Telliskuu sisemuses ja tema hall juuksepahmakas oli kaaluta oleku tõttu igasse ilmakaarde laiali, ei näinud ta kuigi tark välja.

Ja paistis, et „kutse”, sõnum, mille Kükloobi-nimeline raadioteleskoop oli vastu võtnud, hämmeldas teda täpselt sama palju kui Devi.

„Ja lisaks,” ütles Stella, „pole me Kükloopi ju veel valmiski saanud.”

„Muidugi. Aga alamsüsteemide katsetused on seni edukad olnud. Ja me vahetasime just sihtmärke, millele teleskoop oli suunatud, kui see… see tulnukatevärk lihtsalt andmevoo hulka ilmus, ennast alla laadis ja…”

„Ja on teateid, et selle sõnumi on vastu võtnud ka teised teleskoobid, peamiselt Madalatel Maadel ja Nullil. See tähendab teistes maailmades Pikkmaal. See ei tule lihtsalt mingilt majakalt, mis ainult selle maailma taevast raadiosõnumeid saadab. See ulatub kõikjale üle Pikkmaa. Kuidas pagana moodi on see võimalik?”

Dev ütles kõhklevalt: „Outernetis on selle kohta ka imelikke teateid. Pikkmaal toimub veidraid asju. Millel pole raadioastronoomiaga midagi pistmist. Trollide Pikas Hääles liigub kummalisi lugusid…”

Tundus, et Stella heidab selle teema kõrvale. „Ja siis veel lahtikrüpteeritud sõnum ise.” Ta vaatas jälle tahvelarvuti ekraanile, kus olid selges inglise keeles kaks ilustamata sõna: ÜHINEGE MEIEGA.

„Paistab, et selle lihtsa sõnumi alla on peidetud terve hulk infot,” lausus Dev nüüd. „Võib-olla tuleb terve Kükloobi süsteem üles saada, et see kõik vastu võtta.”

„Aga mõte on selles,” ütles Stella tõsiselt, „et kõik see, mille me vastu võtsime, tuli omaenda dekrüpteerimisalgoritmiga, mis oli info sisse kodeeritud nagu mõnel arvutiviirusel. Algoritmiga, mis suutis tõlkida sõnumi tähenduse meie keelde.”

„Ja ka teistesse keeltesse,” märkis Dev. „Ma mõtlen inimkeeli. Me kontrollisime järele. Me laadisime selle ühe meeskonnaliikme tahvelarvutisse, kelle emakeeleks on hiina keel…”

Selle eest oli Dev saanud juhtkonnalt noomituse. Kuid pingelised suhted Hiina ja lääneriikide vahel Nullil ei tähendanud siin, kahe miljoni maailma kaugusel, midagi.

„Kuidas?” nähvas Stella nüüd. „Kuidas pagana moodi suudab see meiega rääkida? Kui eeldada, et sõnumi saatjatel pole inimkonnast ja meie keeltest mingeid varasemaid teadmisi. Me usume, et sõnumi saatis mingi tsivilisatsioon kaugelt Amburi tähtkuju suunast, paljude valgusaastate kauguselt, võib-olla lausa kusagilt meie galaktika keskme lähedalt. Meie raadiolained ei saa olla nii kaugele jõudnud, isegi Nullilt mitte.”

Tule alla sattunud Dev kaotas kannatuse. „Professor Welch… te olete tegelenud selle teemaga aastakümneid kauem kui mina. Teie kirjutasite materjalid, mille järgi mina õppisin. Pealegi olete teie Järgmine. Miks te minult küsite?”

Stella silmitses teda ja Dev nägi naise pahase kärsituse all huumorivälgatust. „Ütle ikkagi, mida sa arvad. On sul mingeid mõtteid?”

Dev kehitas õlgu. „Ilmselt olen mina erinevalt teist harjunud elama maailmas koos olenditega, kes on minust targemad. Need… amburlased on veel targemad. Targemad isegi teist. Nad tahtsid meiega rääkida ja oskasidki seda teha. Oluline on välja mõelda, professor, mida me edasi peaksime tegema.”

Stella muigas. „Sellele teame vastust me mõlemad.”

Dev naeratas talle laialt vastu. „Meil on vaja suuremat teleskoopi!”

ÜHINEGE MEIEGA

Ja Nullmaast veel kaugemal:

Ühel päeval hakkab Joshua kutsuma seda vanaldast trolli Sanchoks. Kuid tal oli selles trollirühmas juba midagi nimetaolist – ühelegi inimesele poleks see nimi tuttav ja ükski inimene ei suudaks seda hääldada, see oli pigem keeruline kokkuvõte tema isiksusest, tema motiiv trollide lõputus laulus.

Ja nüüd, kui ta sõi varakevadise päevavalguse kustudes koos teistega rammusat piisoniliha, oli Sancho ärevil. Ta laskis suurel ribitükil maha pudeneda, tõusis ja kammis pilguga silmapiiri. Teised mühatasid, sest ta oli nende tähelepanu korraks kõrvale juhtinud, kuid asusid peagi jälle söögi kallale. Sancho aga seisis liikumatult, kuulatas ja vaatas.

Siin, selle teise Põhja-Ameerika südames oli sellel trollisalgal täna olnud hea päev. Mitu päeva olid nad jälitanud loomakarja, kes olid piisonite moodi, kuid mitte päris, hoides ühiselt silma peal ühel konkreetsel vanemal isaloomal, kes lonkas raskelt ja oli rändest maha jäänud. Kui järjekindlad trollid loojuva päikese poole suundusid, jälitades piisonit märkamatult mõne sammu kaugustes maailmades, vilksasid nende luurajad pidevalt sinna maailma, kus oli piison, ning tulid tagasi, et sellest, mida nad nägid, tantsu, žestide ja huikavate hüüetega teistele teatada.

Viimaks vana piison komistas.

Piisoni jaoks tähendas see aeglaselt kulgeva, elupikkuse loo lõppu. Üks tema tagajalg ei olnud päris ära paranenud killustatud luumurrust, mille ta oli saanud juba vasikana, nüüd vedaski see jalg teda lõpuks alt.

Ja palavuse käes lõõtsutava piisoni piirasid otsekohe sisse kütid, suured rasked inimlased, kelle karv oli must nagu öö ja kelle võimsates kämmaldes olid teravad kivid ja teritatud kepid. Nad ümbritsesid piisonit, lõikusid ja raiusid, sihtides liigeseid ja kõõluseid, üritasid lõhkuda veresooni ja torgata südamesse. Trollid on omal moel ülimalt intelligentsed, kuid mitte tööriistavalmistajatena. Nad kasutasid tahutud kive ja teritatud keppe, kuid nad ei osanud saaki kaugelt tabada – neil ei olnud vibusid ega isegi mitte viskeodasid. Niisiis käis nende jahipidamine otseselt, lähedalt ja imeliselt kehaliselt, suured lihaselised kehad viskusid saagile peale, kuni see puhtalt jõule alla jäi.

Piison oli vana ja uhke ning ta möirgas, üritas end püsti ajada ja vastu hakata. Kuid küttide rünnakulainete all kukkus ta uuesti.

See oli just Sancho, kes andis viimase hoobi, purustas piisoni kolba võimsa kivi ainsa löögiga.

Trollid kogunesid langenud looma ümber ja laulsid võidulaulu rõõmust selle üle, et saavad süüa, ja austusest elu vastu, mille piison oli neile kinkinud. Siis asusid nad korjust tükeldama ja algas pidusööming – kõigepealt maks, neerud ja süda. Varsti kaigub uudis piisoni kättesaamisest trollide Pikas Hääles, sellest kuulevad trollirühmad tuhandetes maailmades – ja see jääb igaveseks sügavale mõne Sancho-taolise vanema trolli mälestustesse.

Kuid nüüd, kui see rõõmus päev oli lõppemas, juhtis miski Sancho tähelepanu saagilt ja pidusöömingult kõrvale. Ta kuulis midagi. Või… ei kuulnud.

Mis see oli? Tema mõistus ei olnud inimmõistuse moodi, kuid see oli mahukas ja tolmuseid mälestusi täis. Ta ei teadnud ühtegi inimeste sõna. Aga kui ta oleks teadnud, oleks ta võib-olla nimetanud seda, mida ta kuulis või tajus, Kutseks.

Sancho vaatas trollikarja, isaseid, emaseid ja lapsi, kes rahulolevalt oma kõhtu täitsid. Ta oli elanud selle karjaga koos aastaid, näinud, kuidas väikesed sünnivad, kuidas vanad otsa jäävad ja surevad. Ta tundis neid sama hästi kui iseennast. Nemad olid kogu ta maailm. Kuid nüüd nägi ta neid sellena, kes nad olid – käputäis loomi, kes olid eksinud tühjas, kajavas avaruses. Kes tõmbuvad pimeduses kaitsetult kössi.

Ja silmapiiri tagant lähenes miski.

ÜHINEGE MEIEGA

Ja maailmas, mis oli Nullist kõigest mõne sammu kaugusel, St. John on the Wateri nimelise iidvana Inglise koguduse kõrvalmaailmajalajäljes, uues kivist kabelis:

Nelson Azikiwe oli seitsmekümne kaheksa aastane ja ametlikult pensionil. Ta oli tulnud tagasi siia, sest tema vana kogudus Nullil, mis oli jäävangis ikka veel pika vulkaanitalve küüsis vaevlevas maailmas, oli see paik, kus ta oli end oma pika ja liikuva elu jooksul kõige kodusemalt tundnud. Kuhu mujale ta oleks pidanud siis pensionipäevi veetma minema?

Kuid Nelsoni-taolistele inimestele on pensionile jäämine ainult sõna. Ta jätkas kõigest väest tööd oma mitmesuguste projektide kallal, täpselt nagu alati. Ainult et nüüd oli tal õigus nimetada seda lõbuks, mitte tööks.

Loomulikult oli suureks abiks, et selle Madala Maa kasvav tehnoloogiline infrastruktuur pakkus sidevahendeid, mida Nelsonil oli vaja laiema maailma ja ka teiste maailmadega ühenduse pidamiseks, ilma et ta oleks pidanud oma mugavast tugitoolist lahkuma. Nii suhtles ta iga päev Mõistatusemeistritega, internetigrupiga, mis koosnes eakatest, pahuratest ja paranoilistest, kinnismõtetest vaevatud tegelastest – isiklikult ei olnud Nelson enda teada neist ühegagi kohtunud –, kes olid nüüd pillutatud laiali Madalatele Maadele ja kaugemalegi, kuid kellel oli aastakümnete jooksul õnnestunud omavahel pidevalt ühenduses püsida, vajaduse korral kas või mälukaartide saatmisega ühest maailmast teise. Pikkmaa juures oli kummaline, et kuigi Sammupäevast oli möödunud rohkem kui pool sajandit, ei olnud keegi ikka veel suutnud välja mõelda, kuidas kõrvalmaailmadesse sõnumeid saata, kui keegi neid ise kohale ei vii.

Praegu oli Mõistatusemeistrite tähelepanu takerdunud nähtuse külge, mis oli saanud tuntuks Kutse nime all. Arvatavasti intelligentse võõrliigi poolt saadetud signaali vastuvõtmine raadioteleskoobiga Tühikus lõi Madalate Maade uudistes korraks laineid, kuigi Madalad Maad olid tavaliselt eraklikud, enesekesksed ning tegelesid ainult kohaliku poliitika ja kohalike kuulsustega. Oli tulnud terve teadete laviin, järgnes oletuste torm inimkonna tuleviku kohta Galaktikas või selle peatse hävingu kohta kosmoses, seejärel kõik unustati. Kuid Mõistatusemeistrid ei unustanud.

Mõned uskusid, et tegu on sellega, millena teade esimesel pilgul paistiski, mingi mõistusliku eluvormi sõnumiga taevast, viimaks ometi oli täitunud aastakümnete pikkune unistus võõrintellekti leidmisest – sõnum sosistati raadioteleskoopidesse kõigis Pikkmaa maailmades, kus raadioteleskoobid olid üles seatud. Teised uskusid, et just sellepärast, et see on kõige ilmsem seletus, ei saa olla tegemist sellega. Võib-olla on see salajane sõjaline katsetus või mingi laiaulatuslik viiruslik rünnak või esimene samm hiinlaste ammuoodatud sissetungist Yellowstone’i purske järel nõdraks jäänud Ameerikasse.

Ja just siis, kui Nelson sirvis läbi tänaseid netisuhtlusi selle põletava teema kohta, sai kutse tema ise.

Kõigi tema tahvelarvutite ja teiste seadmete ekraanid läksid korraga pimedaks. Nelson tõmbus jahmunult lauast eemale, ta kahtlustas voolukatkestust – see polnud ebatavaline maailmas, kus elektri saamiseks pidi hoolega puid põletama. Kuid siis lõi üks ekraan teise järel särama ja neil oli tuttav nägu, rahulik, paljaksaetud peaga mehenägu.

Nelsonit haaras ootuseärevus. „Tere, Lobsang. Ma arvasin, et sa oled jälle ära läinud.”

Nägu naeratas Nelsonile vastu ja kõigist seadmetest Nelsoni toas kõlas hääl, mis meenutas gongilööke budistlikus templis. „Tere päevast, Nelson. Jah, ma… läksin ära. Minu praegust ilmumist võid võtta lihtsalt sõnumina…”

Nelson mõistatas, kui suure osaga Lobsangist ta räägib. Kuna tundus, et täisjõus olles oli Lobsang juhtinud suurt osa Null-Maast, oli häälkõne tema jaoks ilmselt umbes sama efektiivne suhtlemismoodus kui morsetähestikus joodeldamine. Võib-olla oli see Lobsangi kehastus ainult keeruline kõnegeneraator. Ja ikkagi, mõtiskles Nelson, oli Lobsang võtnud vaevaks korraldada, et see „sõnum” naerataks tema vanale sõbrale.

Nüüd ütles Lobsang: „Mul on sulle uudiseid.” Lobsangi nägu kadus tahvelarvuti ekraanilt ja tema asemele ilmus kümne-üheteistaastase poisi päikesest jumekas nägu. „Ma avastasin ta alles äsja. Üks kauge sond saatis üsna hilinenult teate…”

„Kes ta on?”

„Nelson, ta on sinu lapselaps.”

ÜHINEGE MEIEGA

Ja Nullist palju kaugemal, lausa rohkem kui kahesaja miljoni sammu kaugusel:

„Charles M. Duke” ei olnud admiral Maggie Kauffmani laev. Tema oli kuuekümne kaheksa aastasena tegevkomandöri tööks selgelt liiga vana, vähe sellest, ametlikult oli ta erus – kuid see ei takistanud teda tüütamast oma kunagisi ülemusi ja ametipärijaid Ühendriikide mereväe jäänuste ridades. Viimane sõit kaugele Pikkmaale oli olnud aga tema mõte, tema algatus – pagan, ta oli pidanud kakskümmend viis aastat pingutama, et see lõpetamata asi lahendatud saaks.

Ja kui kapten Jane Sheridan rääkis talle sõnumist, mis oli Null-Havailt tulnud, mõistis ta, et see asi peab veel mõneks ajaks lõpetamata jääma.

Kuid ta ei alistunud siiski võitluseta. „Me oleme juba nii lähedal! Kakssada miljonit maailma ja natuke peale!”

„Aga viiskümmend tuhat on veel minna, admiral, ja kõige ohtlikum lõik…”

„Häh. Ma suudaksin selle küna kas või une pealt läbi selle „kõige ohtlikuma lõigu” juhtida!”

„Kahjuks on tagasikutsumine üsna ühemõtteline, admiral. Me peame otsa ringi keerama. Kiirlaevu ei saadeta mitte iga päev selliseid käske kohale tooma. Ja see sõnum on ju ikkagi teile. Admiral Cutler nõuab just nimelt teie tagasipöördumist.”

„Ed Cutler ei saaks isegi lekkiva vanni juhtimisega hakkama.”

„Selles osas ei oska ma kommenteerida.”

„Ma olen erus!”

„Aga loomulikult, admiral.”

„Ma ei pea selle vana kontorikangelase käske kuulama, pagan võtaks!”

„Aga mina pean, admiral,” lausus Sheridan vaikselt.

Maggie ohkas ja heitis pilgu vaatlusteki tugevatest akendest välja, selle kõrval-Maa kobrutavale vulkaanilisele maastikule ja kiirlaevale, saledale alusele, mis hõljus taevas nende laeva kõrval. „Aga me tulime juba nii kaugele,” ütles Maggie kaeblikult. „Ja pidime ootama nii kaua.” Sellest oli juba kakskümmend viis aastat, kui ta jättis teadusrühma maailma Lääs 247 830 855, väga kummalisele Maale, Maale, mis oli kõigest ühe suurema planeedi kuu. Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oli päästemissioon avastanud, et rühm on jäljetult kadunud. „Nad on omad, minu rühm, Jane.”

„Ma tean, admiral.” Sheridan oli alla kolmekümne aasta vana, kuid ülimalt võimekas ja jättis mulje, nagu oleks ta oluliselt vanem. „Aga minu arvamus on selline. Kui möödas on kakskümmend viis aastat, siis on nad kas surnud või leidnud võimaluse elus püsida. Nii või teisiti saavad nad veel natuke oodata.”

„Pagan. Sa pole mitte ainult naeruväärselt noor, vaid sinu jutt on ka naeruväärselt õige. Ja pagan võtku seda Cutlerit. Milles asi õieti on – mingis kutses?”

„Praegu ei tea ma rohkem kui teie, admiral…”

Kui nad alles vaidlesid, alustas „Duke” juba pikka koduteed ja ühtlase astumise kerge kiikumisetaoline tunne tuli tagasi. Akende taga vilksatasid mööda terved maailmad, algul üks sekundis, siis kaks, siis neli. Päike ja vihm, palavus ja külm, maastikud, elukogumid ja ilmastikud tulid ja kadusid silmapilguga. Kuid keegi ei vaadanud seda rutiinset imet.

ÜHINEGE MEIEGA

Ja ühes teises paigas:

Sellel kõledal märtsikuu päeval istus paljaksaetud peaga noviits parajasti ristisjalu madala laua taga ja nägi vaeva tekstidega, mis pärinesid kaheksandast sajandist pärast Kristuse sündi, kui tema tähelepanu äratas mingi kauge hääl. Vaevukuuldav kutse.

See polnud külaelanike jutt ja naer puhtas Himaalaja õhus, mehed oma tossavate piipudega, pesupesevad naised, väikesed lapsed, kes mängisid isevalmistatud puust leludega. See polnud lehmakellade kolksumine kurudes. Poisile tundus, nagu oleks see olnud inimhääl, mis kajas vastu sügaval vanas Tiibetis selle oru kohal kõrguvalt külmalt, valgelt, jääga kattunud mäenõlvalt.

See hääl kaikus tema peas.

Vaiksed sõnad:

…Inimkond peab arenema. See on meie lõpliku kosmose seadus ja viimaks peame selle väljakutsetele vastama, kui ei taha koos sellega kaduda… Mõtle. Me nimetame end tarkadeks, aga milline oleks tõeline Homo sapiens? Mida ta teeks? Kindlasti peaks ta ennekõike kalliks oma maailma või maailmu. Ta otsiks taevast teisi mõtlevaid eluvorme. Ja ta otsiks neid tervest universumist…

Poiss hüüatas: „Joshua?”

Kloostriülem laksas peopesaga vastu lauda, nii et poiss võpatas. „Pane tähele, Lobsang!”

ÜHINEGE MEIEGA

ÜHINEGE MEIEGA

Need sõnad sadasid taevast kõikjal üle Pikkmaa, igal pool, kus leidus kõrvu, mis kuulsid, silmi, mis nägid, ja mõistusi, mis mõistsid.

Joshua Valienté, kes seisis oma naise mälestuskivi kõrval, ei tahtnud mingit kutset. „Jätke mind rahule, pagan küll!” Ta astus vihaselt sellest maailmast ära.

Tema kadumisest tekkinud tuuleõhk puudutas lillede õielehti haual.

Kuid taevast kostev hääl ei lakanud.

ÜHINEGE MEIEGA

ÜHINEGE MEIEGA

ÜHINEGE MEIEGA