Читать книгу Valve lõpp - Stephen King - Страница 4

Pete’i telefon kutsub kaks korda ja siis on ta vana paarimees toru otsas. „Huntley.”

„Kuula mind tähelepanelikult,” ütleb Hodges, „sest sind võidakse selle materjali pärast hiljem tunnistajapinki kutsuda. Jah, ma tulen peole. Jah, ma teen pärast sööki mõned märkused, vaimukad, ent mitte rõvedad, ja ma ütlen esimese toosti. Jah, ma saan aru, et nii sinu endine kui ka praegune pruta on kohal, aga minu teada pole keegi stripparit palganud. Kui keegi on, siis on see Hal Corley, kes on idioot, ja sa pead talt küsim…”

„Pea kinni, Bill. Mul ei olnud peojutt.”

Hodges jääb hoobilt vait. Asi pole pelgalt taustal kuulda olevas häältevadas – politseinike jutt, ta tunneb selle ära isegi nüüd, kuigi ta ei saa aru, millest nad räägivad. Suu lööb tal lukku asjaolu, et Pete nimetas teda Billiks, ja see tähendab väga tõsist probleemi. Hodgesi mõtted lendavad kõigepealt Corinne’i, ta enda eksnaise, seejärel tütre Alisoni juurde, kes elab San Franciscos, ja seejärel Holly juurde. Jumal, kui Hollyga midagi on juhtunud…

„Milles asi, Pete?”

„Ma olen hetkel ühel kuriteopaigal, see tundub olevat mõrv ja enesetapp. Ma tahan, et sa siia tuleksid ja pilgu peale heidaksid. Võta oma kambajõmm kaasa, kui ta on nõus ja saadaval. Mul on seda ebameeldiv öelda, aga minu arvates võib ta olla tegelikult veidi teravam pliiats kui sina.”

Mitte teravam kui ükski tema kolleegidest. Hodgesi kõht pinguldub, tõmbub krampi otsekui lööki oodates, siis lõtvub. Ehkki see pidev valu, mis ta Stamose juurde tõi, ei ole kuhugi kadunud. „Loomulikult on ta targem. Sest ta on noorem. Pärast kuuekümneseks saamist hakkad kaotama ajurakke miljonite kaupa, fenomen, mida sa saad ise paari aasta pärast kogeda. Miks on sul minusugust vana veohobust mõrvapaigale vaja?”

„Sest see on tõenäoliselt mu viimane juhtum, sest sellest tuleb suur meediasündmus ja sest – ära minesta – ma tegelikult hindan sinu panust. Gibney oma ka. Ja kummalisel moel olete te mõlemad seotud. Tõenäoliselt on see kokkusattumus, aga ma pole päris kindel.”

„Kuidas seotud?”

„Kas nimi Martine Stover tuleb tuttav ette?”

Esimesel hetkel ei tule, aga siis lööb kelluke helisema. Ühel 2009. aasta udusel hommikul sõitis Brady Hartsfieldi nimeline maniakk ärandatud Mercedes-Benziga all-linnas City Centeri juures tööotsijate sekka. Ta tappis kaheksa ja vigastas tõsiselt viitteistkümmet inimest. Uurimise käigus küsitlesid uurijad K. William Hodges ja Peter Huntley suurt osa nendest, kes olid tol udusel hommikul kohal viibinud, kaasa arvatud vigastatuid. Martine Stover oli olnud kõige raskem juhtum ja mitte ainult seetõttu, et vigastatud suu tõttu oli peale tema ema peaaegu võimatu kellelgi teisel tema jutust aru saada. Stover oli rinnast allapoole halvatud. Hiljem oli Hartsfield kirjutanud Hodgesile anonüümse kirja. Selles viitas ta naisele kui „sinu põhilisele posti otsa löödud peale”. Mis selle eriti julmaks tegi, oli radioaktiivne tõetera selle küünilise nalja sees.

„Pete, ma ei kujuta halvatud inimest mõrvarina ette… see tähendab väljaspool sarja „Kurjuse kannul”. Nii et ma eeldan siis, et…?”

„Jah, seda tegi ta ema. Kõigepealt tegi otsa peale Stoverile, seejärel endale. Tuled?”

Hodges ei kõhkle. „Tulen. Ma võtan Holly tee pealt kaasa. Mis see aadress on?”

„Hilltop Court 1601, Ridgedale’is.”

Ridgedale on kesklinnast põhjapoole jääv elurajoon, mitte nii kallis koht kui Sugar Heights, aga ikkagi üsna kena.

„Ma jõuan sinna neljakümne minutiga, eeldusel, et Holly on kontoris.”

Ja ta on kontoris. Ta on kella kaheksaks, mõnikord isegi kella seitsmeks peaaegu alati laua taga ja ta istub seal seni, kuni Hodges karjub ta peale, et ta koju läheks, midagi õhtusöögiks valmistaks ja arvutist filmi vaataks. Holly Gibney on peamine põhjus, miks Finders Keepers on kasumis. Ta on särav organisaator, ta on arvutigeenius ja töö on tema elu. Hea küll, koos Hodgesi ja Robinsonide perega, eriti Jerome’i ja Barbaraga. Ükskord kui Jerome ja Barbie ema nimetasid Hollyt Robinsonide pere auliikmeks, lõi ta särama nagu päike suvisel pärastlõunal. See on miski, mida Holly teeb tihedamini kui varem, aga ikka veel mitte nii tihti, et Hodges rahule jääks.

„Suurepärane, Kerm. Tänud.”

„Kas surnukehad on ära viidud?”

„Just hetkel teel surnukuuri poole, aga Izzy tõmbas kõik fotod oma iPadi.” Ta räägib Isabelle Jaynesist, kes on olnud Pete’i „paarimees” ajast, mil Hodges pensionile läks.

„Hästi. Ma toon sulle ühe ekleeri.”

„Siin on juba praegu terve pagaritöökoda. Muide, kus sa oled praegu?”

„Pole üldse tähtis. Ma olen seal nii ruttu kui võimalik.”

Hodges lõpetab kõne ja kiirustab lifti poole.