Читать книгу Valve lõpp - Stephen King - Страница 6

Hodges helistab Hollyle meditsiinikeskuse kõrvalt parkimismajast ja kui ta jõuab Lower Marlborough’l asuva Turner Buildingu juurde, kus asub nende kontor, seisab naine juba maja ees, kohver pehmete kingade vahel. Holly Gibney: nüüd juba neljakümnendate eluaastate teises pooles, pikemapoolne ja kõhn, pruunid juuksed tavaliselt kuklasse tihedaks krunniks keeratud, sel hommikul kannab lohvakat North Face’i tuulepluusi, kapuuts peas, raamistamas ta väikest nägu. Seda nägu võiks nimetada lihtsaks, mõtleb Hodges, kuni sa näed ta silmi, mis on ilusad ja tulvil intelligentsust. Ja sa ei pruugi neid tükk aega näha, sest reeglina väldib Holly Gibney silmsidet.

Hodges peatab oma Priuse kõnnitee ääres ja naine hüppab sisse, võtab kindad käest ja hoiab peopesad sooja saamiseks kõrvalistuja ventilatsiooniava ees. „Sul võttis ikka kaua aega, et siia jõuda.”

„Viisteist minutit. Ma olin linna teises otsas. Ma jäin igal pool punase tule taha.”

„Kaheksateist minutit,” parandab Holly, kui Hodges taas liiklusesse sukeldub. „Sest sa kiirustasid, mis on kontraproduktiivne. Kui sa hoiad kiiruse täpselt kolmekümne kahe kilomeetri peal tunnis, jõuad peaaegu kõigist ristmikest peatumata läbi. Foorid on lainesse reguleeritud. Ma olen seda sulle korduvalt rääkinud. Räägi nüüd, mida arst ütles. Kas sa tegid proovid hindele viis?”

Hodges kaalub variante, mida on ainult kaks: rääkida tõtt või keerutada. Holly näägutas ta kallal ja sundis arsti juurde minema, sest tal on kõhuga probleeme olnud. Alguses lihtsalt pinge, nüüd kerge valu. Hollyl võib olla isiksuseprobleeme, aga ta on väga efektiivne näägutaja. Nagu koer kondi kallal, mõtleb Hodges mõnikord.

„Tulemused polnud veel saabunud.” See pole päris vale, õigustab ta endamisi, sest need polnud veel minu kätte jõudnud.

Holly vaatab teda kahtlevalt, kui ta sujuvalt linna suurema magistraali autovoolu sulandub. Hodges vihkab seda, et teine teda niimoodi vaatab.

„Ma ei unusta seda ära,” ütleb ta. „Usu mind.”

„Ma usun,” vastab naine. „Ma usun, Bill.”

See paneb teda end veelgi närusemalt tundma.

Holly kummardub ettepoole, avab kohvri ja võtab välja iPadi. „Ma kontrollisin vahepeal sind oodates ühte-teist järele. Tahad kuulda?”

„Lase tulla.”

„Martine Stover oli ajal, kui Brady Hartsfield ta sandiks sõitis, viiekümneaastane, mis tähendab, et tänaseks on ta viiekümne kuuene. Ma oletan, et ta võiks olla viiskümmend seitse, aga kuna on alles jaanuar, siis minu meelest on see väga vähetõenäoline, eks ole?”

„Jah, tõenäosus on selle vastu.”

„City Centeri juhtumi ajal elas ta koos emaga ühes majas Sycamore Streetil. Üsna Brady Hartsfieldi ja tema ema lähedal, mis on kuidagi irooniline, kui mõtlema hakata.“

Samuti Tom Saubersi ja tema pere lähedal, mõtiskleb Hodges. Üsna hiljuti oli neil Hollyga üks juhtum, millega oli seotud Saubersite perekond, ja see oli seotud ka sellega, mida kohalik ajaleht oli hakanud nimetama Mercedese veresaunaks. Kui hakata mõtlema, eksisteeris igasugu seoseid, kõige kummalisem neist ehk see, et auto, mida Hartsfield oli mõrvarelvana kasutanud, oli kuulunud Holly Gibney täditütrele.

„Kuidas kolivad üks vanem naine ja tema raske puudega tütar Tree Streetsist Ridgedale’i?”

„Kindlustus. Martine Stoveril ei olnud üks ega kaks muljetavaldava summa peale tehtud poliisi, vaid kolm. Ta oli omamoodi kindlustusfriik.” Hodges mõtleb, et ainult Holly võib öelda midagi sellist heakskiitval toonil. „Hiljem kirjutati temast mitu artiklit, sest tema sai ellujäänutest kõige raskemaid vigastusi. Ta ütles, et teadis, et kui ta City Centerist tööd ei saa, peab ta hakkama poliise ükshaaval sisse nõudma. Lõppude lõpuks oli ta vallaline naine, kes pidi ülal pidama leseks jäänud töötut ema.”

„Kes pidi lõpuks teda ülal pidama.”

Holly noogutab. „Väga veider, väga kurb. Aga vähemalt oli mingi finantsiline turvavõrk, mis ongi kindlustuse eesmärk. Nad liikusid oma elus isegi ülespoole.”

„Jah,” ütleb Hodges, „aga nüüd on nad juba teises elus.”

Selle peale ei lausu Holly midagi. Eespool ilmub nähtavale Ridgedale’i teeots. Hodges keerab sinna.