Читать книгу Valve lõpp - Stephen King - Страница 8

Pete, Izzy ja Hodges istuvad köögilaua ääres. Holly lihtsalt asjatab ringi, seistes ajuti Isabelle’i selja taga ja vaadates Izzy iPadi ELLERTON/STOVER-i nimelise kausta fotosid, ajuti kiigates erinevatesse kappidesse, kinnastatud sõrmed õrnad nagu ööliblikad.

Izzy tutvustab neile toimunut, tõmmates kõnelemise ajal sõrmega üle ekraani.

Esimesel fotol on kaks keskealist naist. Mõlemad on lihavad ja laiaõlgsed, seljas punasest nailonist Koduabiliste firma vormiriided, aga üks neist – Hodges oletab, et Georgina Ross – nutab ja on haaranud endal õlgadest, nii et käsivarred suruvad vastu rindu. Teine aga – Yvonne Carstairs – on tehtud tugevamast puust.

„Nad jõudsid siia kolmveerand viieks,” räägib Izzy. „Neil on oma võti ja nad saavad ise sisse, nii et nad ei pea koputama ega helistama. Carstairs ütles, et mõnikord magas Martine poole seitsmeni. Proua Ellerton on alati üleval, ta oli neile rääkinud, et tõuseb viie paiku, et pidi esimese asjana alati kohvi saama, ainult et täna hommikul ei olnud teda näha ja kohvilõhna polnud samuti tunda. Nii et nad arvasid, et vanaproual oli ükskord ometi parem uni. Nad kõndisid kikivarvul Stoveri magamistuppa, mis on koridori mööda edasi, et vaadata, kas tema on juba ärkvel. Nad leidsid selle.”

Izyy tõmbab sõrmega ette järgmise pildi. Hodges ootab, et Holly tooks kuuldavale järjekordse ooh-i, aga naine vaikib ja uurib fotot tähelepanelikult. Stover on voodis, tekk lükatud põlvedeni alla. Tema näovigastusi ei ravitud kunagi terveks, aga see, mis näha on, tundub üsna rahulik. Tema silmad on suletud ja kõverdatud käed sõrmseongus. Tema kõhnast kõhust ulatub välja toitevoolik. Tema ratastool – mis tundub Hodgesile rohkem astronaudi maandumisseadme moodi – seisab voodi kõrval.

„Stoveri magamistoas oli tunda lõhna. Aga mitte kohvilõhna. Alkoholi lõhna.”

Izzy tõmbab sõrmega. Pildil on lähiülesvõte Stoveri öökapipealsest. Seal on korralikult ridadesse laotud tabletid. Seal on uhmer nende peenestamiseks, et Stover saaks need alla neelata. Nende kõrval seisab ja näib kohe täiesti kokkusobimatuna Smirnoff Triple Distilledi viinapudel ja plastmass-süstal. Viinapudel on tühi.

„Proua ei jätnud midagi juhuse hooleks,” ütleb Pete. „Smirnoff Triple Distilled on seitsmekümne viie kraadine.”

„Ma kujutan ette, et ta tahtis, et tütre lõpp saabuks nii kiiresti kui võimalik,” ütleb Holly.

„Küllap vist,” vastab Izzy, aga märkimisväärselt jahedalt. Holly ei meeldi talle ja tema ei meeldi Hollyle. Hodges teab seda, aga tal pole aimugi, miks see nii on. Ja kuna nad näevad Isabelle’i harva, siis pole ta viitsinud Holly käest küsida.

„Kas sul on uhmrist lähivõtet?” küsib Holly.

„Loomulikult.” Izzy tõmbab sõrmega ja järgmisel fotol on tabletiuhmer sama suur kui lendav taldrik. Põhja peal on näha veidi valget pulbrit. „Me saame täpsemaid andmeid alles selle nädala teises pooles, aga me arvame, et see on oksükodoon. Talle osteti retsepti järgi uus kogus kolme nädala eest, aga see purk on sama tühi kui viinapudel.”

Ta läheb tagasi Martine Stoveri foto juurde, kelle silmad on suletud ja sõrmed ristatud otsekui palvetades.

„Ta ema pressis tabletid pulbriks, valas puru pudelisse ja kallas viina Martine’i toitevoolikust sisse. Tõenäoliselt efektiivsem kui mürgisüst.”

Izzy tõmbab jälle sõrmega. Seekord Holly siiski ütleb „ooh”, aga pilku ära ei pööra.

Esimene pilt Martine’i erisisseseadega vannitoast on üldplaanis foto, millel on näha eriti madal vannitoakapp koos kraanikausiga, eriti madalal asuvad rätikuhoidjad ja suur duši-vanni kombinatsioon. Duši lükanduks on suletud, vann täiesti nähtav. Janice Ellerton on poollamaskil, vesi õlgadeni, seljas roosa öösärk. Hodges arvab, et see võttis õhu alla, kui naine end vette laskis, ent sellel sündmuspaigafotol kleepub see naise kõhna keha külge. Tema pähe on tõmmatud kilekott, mis on seotud kinni pehmest materjalist vööga, mis harilikult kuulub hommikumantli juurde. Selle alt siugleb välja voolik, mis on kinnitatud plaaditud põrandal lebava väikese kanistri külge. Kanistri küljel on dekoratiivne pilt, mis kujutab naervaid lapsi.

„Enesetapukomplekt,” ütleb Pete. „Tõenäoliselt õppis ta selle internetist. On rohkesti võrgulehti, kus seda tegema õpetatakse, pildid juures ja puha. Kui me siia jõudsime, oli vesi vannis külm, aga sellal, kui ta sisse ronis, tõenäoliselt soe.”

„Väidetavalt see rahustab,” sekkub Izzy ja ehkki ta ei ütle „ooh”, tõmbub ta nägu hetkeks vastikustundest krimpsu, kui ta järgmise pildi ette tõmbab: see on lähiülesvõte Janice Ellertonist. Kilekott oli tema viimastest hingetõmmetest uduseks tõmbunud, ent Hodges näeb siiski, et naise silmad on suletud. Ka tema lahkus siitilmast rahulikult.

„Kanistris oli heelium,” ütleb Pete. „Seda saab osta igast suuremast majapidamistarvete poest. Sellega saab väikese marakrati sünnipäevapeol õhupalle taevasse lennutada, aga samahästi toimib see ka enesetapul, kui oled koti pähe tõmmanud. Uimasusele järgneb orientatsioonihäire, mistõttu pole tõenäoliselt võimalik kotti peast ära tõmmata, isegi kui sa vahepeal meelt muutsid. Sellele järgneb teadvusekaotus ja viimaks surm.”

„Mine veel korra eelmise pildi juurde,” ütleb Holly. „Selle juurde, kus oli näha kogu vannituba.”

„Ahaa,” ütleb Pete. „Doktor Watson võis midagi märgata.”

Izzy tõmbab ette eelmise pildi. Hodges kallutab end lähemale, kissitab silmi – tema lähinägemine pole enam see mis varem. Siis näeb ta seda, mida nägi Holly. Ühe pistikuni viiva peenikese halli elektrijuhtme kõrval on Magic Markeri vildikas. Keegi – ta oletab, et Ellerton, sest tema tütre kirjutamise ajad olid ammu möödas – on joonistanud kapile üheainsa suure tähe: Z.

„Mis sa sellest arvad?” küsib Pete.

Hodges mõtleb. „See on tema hüvastijätukiri,” ütleb ta lõpuks. „Z on tähestiku viimane täht. Kui ta oleks osanud kreeka keelt, oleks võinud see olla oomega.”

„Ka mina arvan sama,” ütleb Izzy. „Omamoodi elegantne, kui mõtlema hakata.”

„Z on ka Zorro märk,” valgustas Holly neid. „Tema oli üks maskiga mehhiko rüütel. Zorrost on tehtud palju filme, ühes mängis Anthony Hopkins Don Diegot, aga see polnud eriti hea.”

„Kas sa arvad, et see puutub kuidagi asjasse?” küsib Izzy. Ta nägu väljendab viisakat huvi, aga tema hääles on õelust.

„Oli veel ka teleseriaal,” jätkab Holly. Ta vaatab fotot otsekui hüpnotiseeritult. „Selle tootis Walt Disney, see oli veel mustvalgete filmide ajal. Proua Ellerton võis seda vaadata, kui ta tüdruk oli.”

„Kas sa tahad väita, et ta võis pageda lapsepõlvemälestustesse ajal, mil ta valmistus endale otsa peale tegema?” Pete’i hääl kõlab kahtlevalt ja ka Hodges ei pea Holly tõmmatud seoseid põhjendatuks. „Ma arvan, et see on võimalik.”

„Tõenäolisemalt ikka jamajutt,” ütleb Izzy silmi pööritades.

Holly ei tee kuulmagi. „Kas ma võin vannituppa vaadata? Ma ei puuduta midagi, isegi mitte nendega.” Ta tõstab oma väikesed kinnastes käed.

„Ole lahke,” vastab Izzy kohe.

Teisisõnu, tõmba minema ja lase täiskasvanutel omi jutte rääkida, mõtleb Hodges. Talle ei meeldi, kuidas Izzy Hollysse suhtub, aga kuna see näib viimaselt kahjutult tagasi põrkavat, ei näe ta põhjust asjast numbrit teha. Pealegi on Holly sel hommikul veidi hüpliku mõttelennu ja hajevil olemisega. Hodges oletab, et põhjus on piltides. Surnud inimesed ei paista kunagi rohkem surnud kui justnimelt politseifotodel.

Holly läheb välja vannituba uurima. Hodges nõjatub seljatoele, tõstab käed kukla taha, ajab küünarnukid laiali. Tema vaevusi tekitav magu pole sel hommikul väga tunda andnudki, võib-olla seetõttu, et ta jõi kohvi asemel teed. Kui nii, siis tuleb PG Tipse7 varuks hankida. Kurat, varuks osta. Ta on lakkamatust kõhuvalust tõepoolest väsinud.

„Tahad sa mulle öelda, mida me siin teeme, Pete?”

Pete kergitab kulme ja püüab manada näole süütu ilme. „Mida sa sellega öelda tahad, Kermit?”

„Sul oli õigus, kui sa ütlesid, et ajakirjandus võtab selle asja ette. See on teatav seebiooper, mida inimesed armastavad, nende oma elu tundub neile niiviisi helgem…”

„Küüniline, aga tõenäoliselt tõsi,” ütleb Izzy ohates.

„…aga kõik seosed Mercedese veresaunaga on pigem juhuslikud kui põhjuslikud.” Hodges pole täiesti veendunud, et öeldu tähendab seda, mida see tema arvates tähendab, aga see kõlab hästi. „Sul on siin üks tüüpiline halastustapmine, mille pani toime üks vana naine, kes lihtsalt ei suutnud enam vaadata, kuidas ta tütar kannatab. Kui Ellerton heeliumi lahti keeras, oli tema viimane mõte tõenäoliselt: „Ma olen varsti sinu juures, kullake, ja kui ma kõnnin mööda taevaseid teid, kõnnid sina minu kõrval.””

Izzy turtsatab selle peale, aga Pete’i nägu näib kahvatu ja mõtlik. Hodgesile tuleb korraga meelde, et palju aega tagasi, võib-olla kolmekümne aasta eest, kaotasid Pete ja tema naine oma esimese lapse, diagnoosiks imiku äkksurma sündroom.

„See on kurb ja ajalehed kirjutavad sellest päeva või kaks, aga seda juhtub kusagil maailmas iga päev. Iga tund, minu teada. Nii et räägi siis, milles asi.”

„Tõenäoliselt asja ei olegi. Izzy arvab, et see ei ole mingi asi.”

„Izzy arvab,” kinnitab naine.

„Izzy arvab tõenäoliselt, et ma hakkan peast soojaks minema, sedamööda kuidas ma finišijoonele lähemale jõuan.”

„Izzy ei arva nii. Izzy arvab lihtsalt, et oleks aeg, et sa ei laseks enam Brady Hartsfieldi nimelisel mesilasel oma mütsi all ringi sumiseda.”

Ta suunab oma uduselt halli pilgu Hodgesile.

„Preili Gibneyt võivad häirida närvilised tõmblused ja kummalised seosed, aga ta vajutas Hartsfieldi kella väga õiglaselt seisma ning ma tunnustan teda selle eest siiralt. Ta uneleb selles Kineri ajutraumade kliinikus, kuhu ta jääb tõenäoliselt seni, kuni haigestub kopsupõletikku ja sureb, säästes seeläbi osariigile suure hunniku raha. Ta ei lähe kunagi kohtusse selle eest, mida tegi, me kõik teame seda. Te ei saanud teda kätte tolle City Centeri loo eest, aga Gibney peatas ta enne, kui tüüp jõudis aasta hiljem Mingo saalis kaks tuhat last õhku lasta. Mehed, te peate sellega leppima. Leppige kokku, et see oli võit, ja liikuge edasi.”

„Ohoo,” ütleb Pete. „Kui kaua sa oled seda tagasi hoidnud?”

Izzy püüab naeratust tagasi hoida, aga ei saa sellega hakkama. Pete naeratab vastu ja Hodges mõtleb: „Nad töötavad koos sama hästi kui töötasime mina ja Pete. Häbi oleks seda koostööd lõhkuda. Tõesti.”

„Ikka mõnda aega,” ütleb Izzy. „Räägi nüüd temale ka.” Ta pöördub Hodgesi poole. „Vähemalt ei ole asjaga seotud väikesed hallid mehikesed „X-failidest”.”

„Niisiis?” küsib Hodges.

„Keith Frias ja Krista Countryman,” ütleb Pete. „Mõlemad olid samuti kümnenda aprilli hommikul City Centeri juures, kui Hartsfield oma rünnaku korraldas. Üheksateistaastane Frias kaotas suurema osa käsivarrest pluss neli murdunud ribi ja sisemised vigastused. Ta kaotas ka nelikümmend protsenti parema silma nägemisvõimest. Kahekümne ühe aastasel Countrymanil olid murdunud ribid, murtud käeluu ja selgroovigastused, mis paranesid pärast mitmesuguseid valulikke teraapiaid, millest ma ei taha mõeldagi.”

Ka Hodges ei taha neist mõelda, aga ta on mõtisklenud Brady Hartsfieldi ohvritest palju kordi. Peamiselt sellest, kuidas on seitsmekümne julma sekundi jooksul võimalik muuta inimeste elu nii paljudeks aastateks… või, Martine Stoveri puhul, igaveseks.

„Nad kohtusid iganädalastel raviseanssidel kohas nimega Recovery Is You ja armusid. Nende olukord pöördus paremuse poole… aeglaselt… ja nad plaanisid abielluda. Siis, möödunud aasta veebruaris, panid nad koos toime enesetapu. Ühe või teise vana punkloo sõnade järgi võtsid nad kõvasti tablette ja surid.”

See viib Hodgesi mõtted uhmrile Stoveri haigevoodi kõrval kapil. Uhmrile, kus oli veel natuke oksükodoonipuru. Ema lahustas kogu ravimi viina sees, aga sellel öökapil pidi olema rohkesti teisigi narkootilisi medikamente. Miks oli ema näinud kõvasti vaeva kilekoti ja heeliumiga, kui ta oleks võinud alla neelata peotäie vikodiini, võtta peale veel peotäie vaaliumi ja olekski kõik?

„Friar ja Countryman olid täiesti tavalised enesetapjad,” ütleb Izzy. „Vanemad suhtusid abielusse kahtlevalt. Tahtsid, et nad ootaksid. Ja nad ei saanud ju ka koos põgeneda, eks ole? Frias suutis vaevu kõndida ja kummalgi ei olnud töökohta. Kindlustusest piisas, et maksta iganädalaste raviseansside eest ja osta kummalegi tema koju vajalikke toiduaineid, aga ei midagi nii külluslikku, nagu sai Martine Stover. Kokkuvõttes – juhtub igasugu värki. Seda ei saaks isegi kokkusattumuseks nimetada. Raskelt vigastada saanud inimesed langevad depressiooni ja mõnikord tapavad depressioonis inimesed end ära.”

„Kus nad seda tegid?”

„Friase-poisi magamistoas,“ ütleb Pete. „Kui ta vanemad olid koos ta väikese vennaga parajasti päevasel reisil lõbustusparki. Nad neelasid tablette, pugesid teki alla ja surid teineteise embuses, täpselt nagu Romeo ja Julia.”

„Romeo ja Julia surid hauakambris,“ ütleb Holly taas kööki astudes. „Franco Zeffirelli filmis, mis on tõesti parim…”

„Jah, hästi, saime aru,” ütleb Pete. „Hauakamber, magamiskamber, need vähemalt riimuvad.”

Hollyl on käes Inside View, mis lebas varem kohvilaual ja mis on volditud nii, et on näha Johnny Deppi pilt, millel too paistab olevat kas purjus, pilves või surnud. Kas naine oli kogu aeg elutoas ja luges kõmulehti? Kui nii, siis on tal täna tõesti väga vilets päev.

„Holly, kas sul on see Mercedes ikka veel alles?” küsib Pete. „See, mille Hartsfield su tädi Olivialt ära ajas?”

„Ei.” Holly istub, kokku volditud ajaleht süles ja põlved viksilt koos. „Ma vahetasin selle möödunud novembris samasuguse Priuse vastu nagu Billil. See kulutas kõvasti bensiini ega olnud loodussõbralik. Minu psühhoterapeut soovitas samuti auto ära vahetada. Ta ütles, et pärast pooltteist aastat olen ma selle mõjust kindlasti lahti saanud, ja selle teraapiline mõju on läbi. Miks see sind huvitab?”

Pete kallutab end püsti tõusmata ettepoole ja põimib sõrmed harkis põlvede vahel kokku. „Hartsfield pääses selle Mercedese sisse, kasutades uste avamiseks ühte elektroonilist vidinat. Olivia varuvõti oli kindalaekas. Võib-olla mees teadis, et see on seal, ent City Centeri veresaun võis olla ka juhuste kokkulangemiste tõttu toime pandud kuritegu. Me ei saa seda kunagi täpselt teada.”

Ja Olivia Trelawney, mõtleb Hodges, oli paljuski oma täditütre Holly moodi: närviline, kaitseseisundis, kindlasti mitte sotsiaalne tüüp. Kaugeltki mitte rumal, aga ka raske sümpaatseks pidada. Me olime kindlad, et ta jättis Mercedese ukse lahti ja võtme süütelukku, sest see oli kõige lihtsam seletus. Ja seetõttu, mingisugusel primitiivsel tasandil, kus loogilisel mõtlemisel võimu ei ole, me tahtsime, et see oleks lahendus. Ta oli üks ora perses. Me pidasime tema korduvaid eitusi kõrgiks soovimatuseks võtta vastutust omaenda hooletuse eest. See võti tema käekotis, see, mida ta meile näitas? Me oletasime, et see oli lihtsalt varuvõti. Me kiusasime teda ja kui meedia sai tema nime teada, siis kiusasid nemad teda. Lõpuks hakkas ta ise uskuma, et on teinud seda, mida ta meie arvates oli teinud: võimaldanud tegutseda ühel koletisel, kelle mõtteis mõlkus massimõrv. Keegi meist ei kaalunud võimalust, et arvutifriik võib olla kokku klopsinud selle muukimisvidina. Ka Olivia Trelawney ise mitte.

„Aga meie polnud ainukesed, kes teda kiusasid.”

Hodges ei saa aru, et ta ütles seda valju häälega, kuni kõik korraga tema poole vaatavad. Holly noogutab talle kergelt, otsekui oleksid nad liikunud mööda sama mõttelõnga. Mis poleks üldsegi üllatav.

Hodges jätkab. „On tõsi, et me ei uskunud teda iialgi, ükspuha kui palju kordi ta meile kinnitas, et võttis võtme ja lukustas auto, nii et meie kanname osaliselt vastutust selle eest, mis ta tegi, aga Hartsfield võttis ta hiljem ikkagi õelusest ette. Kas sa seda tahtsidki öelda?”

„Jah,” ütleb Pete. „Ta ei rahuldunud vanaproua Mercedese ärandamise ja selle mõrvarelvana kasutamisega. Ta puges naisele pähe, nakatas isegi tema arvuti ühe audioprogrammiga, mis koosnes karjetest ja süüdistustest. Ja siis veel sina, Kermit.”

Jah. Siis veel tema.

Hodges oli saanud anonüümse kirja Hartsfieldilt ajal, mil ta oli vaimselt absoluutses madalpunktis, elades tühjas majas ja kohtudes peaaegu mitte kellegagi peale Jerome Robinsoni, poisiga, kes niitis ta muru ja tegi maja juures kergemaid remonditöid. Kannatades karjääripolitseinike üleüldise tõve – karjääri lõpu järgse depressiooni käes.

Pensionile läinud politseinike hulgas on erakordselt kõrge enesetappude tase, oli Brady Hartsfield kirjutanud. See oli enne seda, kui nad hakkasid suhtlema kahekümne esimese sajandi eelistatuima vahendi, interneti kaudu. Ma ei tahaks, et te hakkaksite jälle oma relvale mõtlema. Aga te mõtlete ju, kas pole? Tundus, nagu oleks Hartsfield Hodgesi enesetapumõtetest haisu ninna saanud ja üritanud teda üle piiri viia. Olivia Trelawney puhul oli see töötanud ja Hartsfield oli maitse suhu saanud.

„Kui ma hakkasin sinuga koos töötama,” ütleb Pete, „rääkisid sa mulle, et retsidiivsed kurjategijad on otsekui türgi vaibad. Mäletad?”

„Jah.” See oli üks teooria, millest Hodges oli kõnelnud üsna paljudele kolleegidele. Vähesed kuulasid, ja otsustades naise tüdinud näoilme järgi, oleks Isabelle Jaynes olnud üks neist, kes poleks seda teinud. Pete aga oli kuulanud.

„Nad loovad üha uuesti ja uuesti samu mustreid. Sa ütlesid, et tuleb eirata kergeid variatsioone ja otsida põhimõttelist sarnasust. Sest isegi kõige intelligentsematel tegijatel – nagu Tollitee-Joe, kes tappis kõik need naised maantee puhkealadel – näib olevat ajus lüliti, mis on jäänud kinni korduse-asendisse. Brady Hartsfield oli enesetapu asjatundja…“

„Ta oli enesetapu-arhitekt,” ütleb Holly. Ta silmitseb ajalehte, kulm kortsus, nägu kahvatum kui eales varem. Hodgesil on raske kogu seda Hartsfieldi lugu taas läbi elada (vähemalt on ta lõpuks suutnud loobuda selle sitapea külastamisest tema ajutraumade kliiniku palatis), aga veelgi raskem on see Holly jaoks. Hodges loodab, et naine ei lange uuesti madalseisu ega hakka taas suitsetama, aga ta poleks üllatunud, kui see siiski nii läheks.

„Nimeta seda, kuidas tahad, aga muster oli olemas. Ta kihutas omaenda ema enesetapule, jumala eest.”

Hodges ei ütle selle peale midagi, ehkki ta on alati kahelnud Pete’i veendumuses, et Deborah Hartsfield tappis end ise, kui avastas – võib-olla juhuslikult –, et tema poeg on Mersumõrvar. Esiteks pole neil tõendeid selle kohta, et pr Hartsfield sellest üldse teada sai. Teiseks oli naine söönud rotimürki ja see pidi olema üks jälk viis lahkumiseks. On võimalik, et Brady tappis oma ema, aga Hodges pole ka seda kunagi tõsimeeli uskunud. Kui noormees kedagi armastas, siis oli see just ema. Hodges arvab, et rotimürk võis olla mõeldud kellelegi teisele… ja võib-olla üldsegi mitte inimesele. Lahkamistulemuste järgi oli see olnud segatud burgeri kotleti sisse ja kui oli midagi, mida armastasid koerad, siis oli see üks toores hakklihapall.

Robinsonidel on koer, armas lontkõrvne krants. Brady oli näinud looma palju kordi, sest ta jälgis Hodgesi maja ja Jerome tõi harilikult koera kaasa, kui Hodgesi muru niitis. Rotimürk võis olla mõeldud Odellile. See on mõte, mida Hodges pole avaldanud ühelegi Robinsonile. Ega ka mitte Hollyle. Ja kuulge, tõenäoliselt on see rumalus, ent Hodgesi arvates on see sama tõenäoline kui Pete’i idee, et Brady emme tegi endale ise otsa peale.

Izzy avab suu, ent kui Pete tõstab käe, et teda peatada, paneb selle taas kinni – lõppude lõpuks on mees endiselt nende väikese tandemi vanem liige ja üsna mitme aasta võrra.

„Izzy valmistub ütlema, et Martine Stover tapeti, ta ei valinud vabasurma, aga minu meelest on väga suured võimalused, et see mõte tuli just Martine’ilt, või et nad arutasid seda emaga omavahel ja jõudsid vastastikusele kokkuleppele. Mis muudab nad minu silmis mõlemad enesetapjateks, isegi kui see ei lähe niimoodi kirja ametlikku aruandesse.”

„Ma eeldan, et sa oled üle kontrollinud teised City Centeri ellujäänud?” küsib Hodges.

„Kõik on elus peale Gerald Stansbury, kes suri eelmisel aastal vahetult pärast tänupüha,” ütleb Pete. „Südamerabandus. Tema naine rääkis mulle, et südamepuudulikkus on nende suguvõsa haigus ja et Gerald elas oma isast ja vennast kauem. Izzyl on õigus, tõenäoliselt ei ole siin midagi, aga ma arvasin, et sina ja Holly peaksite teadma.” Ta vaatab neile kordamööda otsa. „Teie pole ju seoses vabasurmaga mingisuguseid halbu mõtteid mõelnud?”

„Ei,” vastab Hodges. „Viimasel ajal mitte.”

Holly raputab lihtsalt pead, vaadates endiselt ajalehte.

Hodges küsib: „Ma oletan, et keegi ei leidnud noorhärra Friasi magamistoas salapärast Z-tähte, kui ta preili Countrymaniga enesetapu sooritas?”

„Loomulikult mitte,” ütleb Izzy.

„Sinu teada,” parandab Hodges. „Kas sa just seda ei tahtnud öelda? Arvestades, et sa leidsid selle siin alles täna?”

„Issand jumal,” ütleb Izzy. „See on rumal.” Ta vaatab demonstratiivselt kella ja tõuseb püsti.

Ka Pete tõuseb. Holly jääb istuma, silmitsedes ajakirja Inside View näpatud numbrit. Hodges jääb samuti liikumatuks, vähemalt hetkeks. „Sa vaatad veel kord üle Frias-Countrymani fotod, eks ole, Pete? Lihtsalt et kindel olla?”

„Jah,” vastab Pete. „Ja tõenäoliselt oli Izzyl õigus. Minust oli rumal teid kahte siia kutsuda.”

„Mul on hea meel, et sa seda tegid.”

„Ja… ma tunnen endiselt süümepiinu selle pärast, kuidas me proua Trelawneyt kohtlesime, eks?” Pete vaatab vanale paarimehele otsa, ent Hodgesile tundub, et mees kõneleb tegelikult kõhna kahvatu naisega, kelle süles on ajaleht. „Ma ei kahelnud kordagi, et ta jättis võtme süütelukku. Ma sulgesin oma mõistuse kõigile muudele variantidele. Ma lubasin endale, et ei tee seda enam kunagi.”

„Ma saan aru,” ütleb Hodges.

„Ma arvan, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel,” leiab Izzy. „Et Hartsfieldi päevad inimeste allaajamises, inimeste õhkulaskmises ja enesetappude korraldamises on möödas. Nii et kui me kõik pole just sattunud filmi „Brady poeg”, siis teen ettepaneku, et me kõik lahkume kadunud preili Ellertoni majast ja läheme oma eluga edasi. Kas sellele mõttele on vastulauseid?”

Ei ole.