Читать книгу Lily ja kaheksajalg - Steven Rowley - Страница 4

Mu terapeudi kabinet on võõbatud soolata või värvi. Istudes selles kabinetis diivanil, mille ühe katkise vedru tõttu on see mugavustundest hullumeelselt kaugel, olen sageli mõelnud, et pistan kogu selle ruumi koos pruuni suhkru, jahu, vanilli ja šokolaadilaastudega segamisnõusse. Ärritushetkedel ja siis, kui tunnen end ümbritsevatest inimestest targemana, tekib mul tohutu isu küpsiste järele. Väljast krõbedad, seest nätsked, ahjusoojad, värskelt küpsetatud šokolaaditükkidega küpsised, šokolaad pehme, aga mitte sulanud. Ma ei tea, kust see lohutusküpsiste isu pärit on, kuid mul mõlgub alati mõttes üks Küpsisekolli tsitaat: „Täna mina elab hetkes, välja arvatud juhul, kui hetk on ebameeldiv, ja sel juhul sööb mina küpsist.” Kuigi kõik mu elumantrad ei pärine sinistelt punnsilmsetelt kaheldava grammatikaoskusega kollidelt, on see mulle pähe pidama jäänud. Viimasel ajal painab küpsiseisu mind tihti.

Mu terapeudi nimi on Jenny ja see pole kindlasti selline nimi, mis võiks sobida ühele terapeudile. Mitte ilmaski. Võib-olla iluvõimlejale. Forrest Gumpi naisele, muidugi. Teenindajale mõnes neist külmutatud jogurti müügikohtadest, kus pumpad ise jogurtit ja tema ainus ülesanne on see ära kaaluda, ja ometi leiab ta, et teeb rasket tööd. Kuid mitte terapeudile. Minu meelest inimesed lihtsalt ei võta Jennysid tõsiselt.

Hea näide: mu nimi on Edward Flask, aga mind kutsutakse Tediks – asi, mida olen nõudnud pärast seda õnnetut „Erilise Edi” hüüdnime, mis mind terve põhikooliaja saatis, sest olin nii häbelik. Näen oma nime Jenny süles lebava ploki ülemises servas, ainult et T selles Tedis on rasvasem – ilmselgelt hiljem lisatud, kui naisele meenus, et keegi ei kutsu mind Ediks. Ja ma olen tema juures käinud juba mitu kuud! Aga Jennyle sobib mu tervisekindlustus ja tema kabinet asub üsna minu kodukandis (vähemalt Los Angelese mõistes). Järeldused, milleni ta jõuab, on alati valed, kuid ma olen õppinud tema nürimeelseid soovitusi ära kuulama ning läbi kujuteldava ja palju targema terapeudi mõistuse filtreerima, et saada aimu, mida ma oma elus vajan. See kõlab juba iseenesest düsfunktsionaalselt, aga minu puhul see juhtumisi toimib.

Hakkasin teraapias käima pärast seda, kui poolteist aastat tagasi oma viimase, kuus aastat kestnud suhte lõpetasin – võib-olla kaks aastat hiljem, kui oleksin pidanud. Suhe algas kindlana. Me kohtusime New Beverly kinos Billy Wilderi „Korteri” linastusel ja vaidlesime selle väärtuste üle. Jeffrey oli tark – hirmutavalt tark – ja kirglik. Sellal kui mina materdasin „Korteri” truudusetuse ja abielurikkumise teemasid, innustas Jeffrey mind rääkima teisest Wilderi filmist, mida ma varjamatult armastan – „Kohustuslikust abielukriisist”.

Algul olin ma tema sarmi tõttu Jeffreyga koos olemisest peaaegu sõltuvuses. Ajapikku aga sain aru, et see oli ainult fassaad, et tema sees elas haavunud poisike. Ta oli kasvanud üles ilma isata ja nii oli üsna arusaadav, et ta otsis pidevalt heakskiitu. Mulle tundus see armastusväärne. Inimlik. Kuni selle hetkeni, kui ta hakkas seda poisikest poputama. Ette tuli jonnihooge. Vihapurskeid. Vajadust kontrollida asju, mille kontrollimine polnud üldse tema asi. Aga ta oli ikka seesama poisike ja ma armastasin teda ning jäin seetõttu tema juurde, mõeldes, et asjad lähevad ehk paremaks. Ja siis ärkasin ma ühel hommikul elu hoiatuskella peale: ma olin enamat väärt. Ütlesin selsamal õhtul, et lähen ära.

Rohkem kui aasta kohtingutemaailmast eemal viibinud, olen lõpuks jälle valmis sinna sisenema. Kastan varbad vanadesse tuttavatesse vetesse, mille puhul olin ammu enda arvates allavoolu seilanud. Jenny küsib minult selle kohta.

„Kuidas see siis edeneb?”

„See?”

„Jah.”

„Kohtingud?”

„Mhmh.”

See on viimane asi, millest ma rääkida tahan. Kaheksajalg on mu pea peaaegu sama kindlalt oma haardesse kahmanud nagu Lily oma. Ja sellegipoolest ei suuda ma sundida end Jennyle meie soovimatust külalisest rääkima. Vähemalt mitte veel. Ma ei saa oma kaarte lagedale laduda, näidata välja hirmu, mida kaheksajalg kaasa toob, ning kuulda, kuidas Jenny räägib kõiki neid valesid asju, nagu tal alati kombeks on. Jenny. Ma ei saa tema tööd tema eest ära teha – selles asjas küll mitte. Teeksin tema tööd pigem ilma temata, mis tähendab, et praegu jätan ma selle asja kiivalt enda teada.

Ma poleks tohtinud üldse tulla, poleks tohtinud Lilyt kaheksajalaga kahekesi jätta, aga päikesevalgus tulvas köögiakendest sisse täpselt nii, nagu Lilyle meeldib, ja need pärastlõunased pikad kiired pakuvad talle lõunauinaku tegemiseks küllaga soojust. Sain loomaarsti juurde aja alles esmaspäevaks ja miski minus usub, et päike võib tervendavalt mõjuda. Et see võib meie külalise ära kiiritada, meie veest välja tõmmatud kala ära kuivatada.

„Kas kaheksajalad on kalad?” küsin ma valjusti, ilma et seda teha tahaksin.

„Kas kaheksajalad on mis asjad?”

„Kalad. Kas neid peetakse kaladeks?”

„Ei. Minu meelest on nad peajalgsed.”

Kujuta ette, seda Jenny teab. Ilmselt oli ta üks nendest tüdrukutest, kes tahtis suureks saades merebioloogiks hakata, ent läks siis ülikooli ja armus mingisse suurte mehelike kätega psühholoogiatudengisse, kelle nimi on Chad. Soovin, et oleksin kerra tõmbunult Lily kõrval põrandal päikeselaigus. Soovin, et saaksin käe tema peale asetada nagu siis, kui ta veel kutsikas oli, ja talle teada anda, et kuni ma tema juures olen, saab korda kõik, mis talle muret teeb. Minu koht on seal, mitte siin.

„Aga ikkagi, kohtingud?” toob Jenny mu tagasi olevikku.

„Kohtingud. Ma ei tea. Läheb hästi. Sündmustevaeselt. Kisub minoorseks.”

„Hästi noored?” küsib ta.

„Mitte noored.” Issand, ma tahan küpsiseid. „Minoorne. Teate küll, nukrameelne. Rõhuv.”

„Miks see rõhuv on?”

„Sellepärast, et on.” Küpsiseid.

„Uusi tutvusi sõlmida on ju alati põnev, eks ole? Kas te ei võiks asjale selle pilguga vaadata?”

„Võiksin.” Ütlen seda kangekaelsel toonil, et oleks selge, et ma ei tee seda ega kavatse ka. Ma ei tea, kas asi on minus – võib-olla ma pole kohtinguteks valmis. Ma ei tea, kas asi on teistes – võib-olla on head kandidaadid juba ära võetud. Ma ei tea, kas asi on mu vanuses. Los Angeles on Eikunagimaa täis kadunud poisse, kes ilutsevad ja kraaksuvad liiga palju, ent näitavad sisu ülearugi harva. Alustasin kohtingutega entusiastlikult ja pingutasin seejuures kõigest väest. Aga üsna pea leidsin end tervelt realt esmakohtingutelt, kus mulle ei meenunud, kas ma olen parajasti jutustatavat lugu juba rääkinud või siis jutustasin ma seda õhtu või kaks tagasi eelmisele kohtingukaaslasele. Et ma igavana ei näiks, olin ma pannud kokku joru parimaid anekdoote, hulga säravaid vaimukusi, ja neid ikka ja jälle käiku lastes tüütasin end surmani ära.

Peaksin sellest kõigest valjusti rääkima, kas või sellepärast, et mu kindlustusfirma maksab selle aja eest ja mina maksan oma kindlustusfirmale (mis vabakutselise kirjanikuna pole sugugi väike väljaminek), aga selle asemel kohman ma verevaese „ma lihtsalt… ma ei teagi”.

„Rääkige mulle,” käib Jenny peale.

„Ei.”

„Kuulge. Vähk oleks kasulik.”

Kaheksajalg vuhistab mu ees oma vägevaid kombitsaid ja välgutab aeg-ajalt oma näljast nokka, kui mu näo poole sööstab.

Võpatan ja vehin käega nina eest läbi. „Mida te just ütlesite?” See kõlab süüdistavalt.

Jenny vaatab mulle murelikult otsa. Kindla peale näeb ta mu kulmupiirile tekkivaid higipiisku. Vaatan kaheksajalga otsides ärevalt ringi, aga elukas on kadunud sama kiiresti, kui ilmus.

„Ma ütlesin: „Ehk oleks kasulik.”” Tema murelikkus sulab naeratusse.

Ütles või?

Mu võikarva vangla tõmbub mu ümber kokku; seinad näivad lähemal kui viis minutit tagasi. Harilikult on see läheneva paanikahoo märk. Vanasti tuli neid ette harva, aga viimasel ajal on mind tabanud mitu tükki. Parim moodus täielikku kokkuvarisemist vältida on teha seda üht asja, mida ma teha ei taha – rääkida kohtingutest. Meenutada, et elu läheb edasi. Mitte alistuda sellele, mis paanikat põhjustab. Nii ma siis annangi järele. „On üks tüüp. Kena. Tark. Lõbus. Kena. Ma ütlesin seda kaks korda, jah? Noh, tema väljanägemine on seda väärt. Ma lihtsalt ei saa aru, kas ta on huvitatud.”

„Teist.”

„Nukuteatrikunstist.” Panen käed kaitsvalt vaheliti. „Loomulikult minust. Käisime väljas ka teist korda. Ja see oli tore.” See on tobe. Ma peaksin rääkima kaheksajalast, kuid ma ei suuda kaheksajalast mõeldagi. Ei tohi seda paanikat takka õhutada. „Aga ma ikkagi ei teadnud. Et kas ta on huvitatud. Minust. Nii ma siis mõtlesin, kui teist korda head õhtut soovisime, et kui ta üritab mind suudelda, on see omamoodi märk. Ja kui ta üritab mind kallistada, ei lõpeta ma kallistust esimesena.” Selle plaaniga rahul, osutan ma endale pähe – nagu oleks see muud kui mütsinagi. Ja siis taipan, et võib-olla peidab kaheksajalg end mu peas, sest pead paistavad olevat kohad, mis talle meeldivad, ja ma patsutan end pealaest jalatallani läbi. Jenny silmitseb mind sellise pilguga, nagu valdaks mind parajasti mingisugune nõdraks tegev haigushoog, aga rühib siis edasi.

„Nutikas. Siis oleks näha, kas tegu on sõbraliku või romantilise kallistusega. Nii, ja mis juhtus?”

„Ma lõpetasin kallistamise esimesena.”

Jenny vaatab mulle pettunult otsa.

End õigustades: „Noh, tema ka ei lõpetanud kallistamist, ja nii me lihtsalt seisime nagu kaks ajurabanduseohvrit, kes teineteist püsti hoiavad!” Seinad on nüüd nii ohtlikult lähedal, et ma mõtlen, kas nad litsuvad mu laiaks või pressitakse mind nende võisesse pehmusesse ja minust jääb järele täpne vorm, kui olen selles tahkunud koores ära lämbunud.

„Juba see iseenesest oleks pidanud teile mõndagi ütlema.” Jenny sirgeldab oma märkmeplokis, värvib „ed” mu nimes tumedamaks, nii et see rasvase T-ga paremini kokku sobib. Talle makstakse minu kuulamise eest, ja isegi tema peab mind igavaks. Aga see pole tema süü. Peaaegu kakskümmend neli tundi pärast meie… peajalgse külalise saabumist tunnen ma ära meie ühise joone: ka mina varjan end otse vaateväljas. Ma kõnnin läbi elu nähtamatuna, luuran varjus nagu läbikukkunu, lootes, et vähesed panevad mind tähele. Olen teinud seda sellest ajast peale, kui asjad Jeffreyga untsu läksid.

„Ma arvan, et te peaksite tunnistama tõika, et mõnel inimesel on raske end väljendada,” lausub Jenny mõtlikult.

Minust rääkides kasutab Jenny alati sõnapaari mõni inimene. Aga taas on see järeldus vale. Sel tüübil polnud sugugi raske end väljendada. Minul pole raske end väljendada. Tüüp lihtsalt ei teadnud, kas ma meeldin talle, ja see tegi mind ärevaks. Isegi kui see, et ta ei teadnud, oli minu süü. Isegi kui ma ei lasknud tal ennast tegelikult näha.

K-täht on küpsisetäht, mulle meeldib taaaa. Küpsis, küpsis, küpsis algab tähega K.

Filtreerin Jenny analüüsi läbi selle kujuteldava terapeudi, keda ma eelistan, ja tema tuleb lagedale mõttekama nõuandega: kohtinguid on olnud ainult kaks. Miks on mul vaja teada, mida see tüüp minu vastu tunneb? Miks peab kõik juba paigas olema? Kas mina ise üldse tean, kas tema mulle meeldib? Tähendab, kui välimus kõrvale jätta? Pean teadmatuses elamist rohkem harjutama.

Ja ühtäkki pole asi enam kohtingutes, asi on kaheksajalas. Pean teadmatuses elamist rohkem harjutama.