Читать книгу Lily ja kaheksajalg - Steven Rowley - Страница 5

Juunikuu on Los Angeleses hoopis teistsugune kui juunikuu igal pool mujal. Siin tähendab see ainult üht: süngust. Päike kaob pilvede, udu, sudu ja hämu taha ega anna end nädalaid näole. Harilikult see mulle meeldib. Harilikult pole mul midagi selle hinna vastu, mida me maksame, et kogu ülejäänud aasta päikest näha. Aga täna õhtul pole päikeseloojangut ja see häirib mind.

Trent helistab ja teeb ettepaneku minna õhtust sööma ning ma ütlen ära, aga Trent ei lepi eitava vastusega, ja nii jään ma nõusse, et ei peaks kahtteistkümmet ringi vaidlema. Tunnen end pahasti, et Lily veel kas või tunnikeseks üksi jätan, aga tean ka, et pean kellegagi rääkima, ning kui ma ei kavatse rääkida Jennyga, sobib selleks sama hästi ka Trent. Tema oskab minuga suhelda, on alati osanud, juba meie esimesest kohtumispäevast Bostoni ülikoolis. Tema oli lärmakas, pärit Texasest, mina vaikne, Maine’ist, ja tema lõunaosariiklase sarm lummas mind hetkega, täpselt nagu teda lummas mu põhjalase jahedus. See oli sõprus, mis sai alguse hetkest, kui ta koputas mu ühikatoa uksele ja küsis, kas tahan jalutada poodi sigarette ostma; ta oli nagu Ferris Bueller minu Cameron Frye kõrval.

Sellest ajast peale, kui olime kahekümne kahesed, ütles Trent mulle ühtelugu, et ma ei muretseks. Ta ütles, et see kõik juhtub meiega siis, kui oleme kakskümmend üheksa. Jube lahkuminek? Keda huvitab. Nüri töö? See pole sugugi ajaraisk. Muud laadi pinged? Milleks kulutada muretsemisele kas või üht hetke – see kõik juhtub siis, kui oleme kakskümmend üheksa. Algul esitasin ma küsimusi. Miks kakskümmend üheksa? Miks mitte kakskümmend kaheksa? Ja siis hakkasin ma pabistama. Mis siis, kui see juhtub alles siis, kui olen kolmkümmend üks? Ma õppisin vandesõnu õigesti kasutama alles seitsmendas klassis ja sain alles 1995. aastal teada, mis asi on internet. Muretsesin, et jään maha. Aga selle väite söakus ja enesekindlus, millega Trent selle esitas, panid mind uskuma. Ma ei vaevunud kordagi küsima, mis see „see” on – see „see”, mis meiega juhtuma pidi. Ma pole päris kindel, kas ta ka ise seda tegelikult teadis.

Ja siis, oma kahekümne üheksanda eluaasta viimastel tundidel, leidsin ma Lily. Päev enne oma kolmekümnendat sünnipäeva.

Kui restorani jõuan, on Trent juba seal. See on meie tavapärane koht. See meeldib meile sellepärast, et kui tellid martiinit, tuuakse see jahutatud martiiniklaasis, ning kui oled poole ära joonud, tuuakse sulle ülejäänu jaoks uus jahutatud martiiniklaas. Nad kallavad joogi isegi sinu eest ümber ja toovad värsked oliivid. Hämmastav, eks ole? Vaat see on teenindus.

„Hei, sõber! Tellisin sulle martiinit,” ütleb Trent.

„Aitäh! Kas sul see teine asi on kaasas?”

„Teddy,” ütleb ta, noomides mind pelgalt mõttegi eest, et ta oleks võinud unustada. Ta libistab ühe vaaliumitableti üle laua. Panen tableti suhu ja närin seda pisut, enne kui keele alla lükkan. Rohi mõikab kiiremini, kui see keele alla suruda. Trent annab mulle hetke aega, et see mõjuma hakkaks.

„Kas kavatsed mulle rääkida, milles asi?”

Tõstan sõrme, andes talle märku oodata, kuni tabletitükikesi hoolega keele ja alalõua vahel hõõrun, et need lahustuks.

„Lilyl on kaheksajalg.” Sõnadel on kriidine ja kare maitse ning need jõuavad mu suust välja enne, kui neid takistada saan, mis tähendab, et ma tõesti pean sellest rääkima.

Trent paistab segaduses olevat. „Mida?”

„Kaheksajalg. Peas. Silma kohal.” Selle üksipulgi väljaütlemine ei leevenda tema segadust sugugi. Ta vaatab mind imeliku pilguga. Nii ma siis võtan asja kokku ja ütlen: „Umbes nagu sinul oli.”

Trent on ainus, kellel minu teada oli veel kaheksajalga mujal kui, ütleme, näiteks salati sees. Tema oma tuli 1997. aastal. Olime siis toakaaslased, siinsamas Los Angeleses. Leidsin ta ühel õhtul hämmeldunud ilmel diivanil oma säärt masseerimas. „Mu jalg on tuim,” ütles ta.

Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette või on tegu vaaliumi mõju ootusega, aga ma hingan välja ja mulle avanev Diazepami-vaade Trentist ja minust kahekümne kuue aastastena meie vanas räämas korteris on sama tõeline nagu siis, kui seal elasime.

Tuli välja, et tema vasak kehapool oli juba kuid tuimaks tõmbunud, ja arsti nõutud magnetresonantsuuring näitas veel varases arengujärgus kaheksajalga. Mõne nädala pärast käis Trent opil, ja kuigi see kõik mõjus toona traumeerivalt, paranes ta kiiresti ja peagi jätsime selle asja seljataha. Mõtlesin hiljem, mispärast tal nii kaua aega läks, enne kui ta midagi ütles. Me analüüsisime iga päev oma elu iga viimast kui sündmust ja üksikasja. See kord, kui lesbide rusikavõitluse katkestasime. Õige lõimede arv voodilinas ja see, mis Egiptuse puuvilla nii suurepäraseks teeb. Kui palju kuulsusi me tegelikult oma pidudele saaksime. Miks meil kaerapuder alati põhja kõrbeb. Kas on sobilik meessoost õde The Apachesse viiekümnesendiste jookide õhtule kutsuda. Miks me üldse külastasime baari, mille nimi oli The Apache? (Viiekümnesendised joogid.) Trentil oli küllaga võimalusi, et see teema jutuks võtta, enne kui leidsin ta hämmeldunud ilmel diivanil istumast.

Trent koputab mulle käsivarrele ja ma tõstan pilgu. Restoran on täna rahvast täis, rohkem täis kui harilikult.

„Sa vajusid mõttesse,” ütleb Trent. Vaalium hakkab nähtavasti mõjuma. „Mis mõttes selline, nagu minul oli?”

„Noh, mitte täpselt selline nagu sinul, sest sinu oma polnud näha, aga Lily oma kükitab tal peas ja paistab kõigile kätte.”

„Tema… kaheksajalg.”

„Jah.”

„Mul pole kunagi kaheksajalga olnud.”

„Jah, on küll! Ja kui ei ole, siis ma tahaksin teada, mille pagana nad sinu seest välja võtsid, kui sul Cedarsi haiglas kolp lõhki lõigati.”

„Mu peast võeti välja kasv…” alustab ta, enne kui vait jääb.

„Millest kuradist me sinu arvates siis praegu räägime?”

„Ma arvasin, et me räägime kaheksajalast.”

„Täpselt nii.”

Meie martiinid saabuvad. Kummaski kolm oliivi. Rüüpame vaikides oma jooke. Viin on mu kurgule nagu jahe palsam ja teretulnud võimalus puudrine järelmaitse keele alt minema uhtuda. Jook kõrvetab, kui seda suus loksutan.

„Kas sa täidetud mune tahad?” Ma ei tea, miks Trent seda küsib, sest täidetud mune tahan ma alati. Ta viipab ettekandja meie juurde ja annab tellimuse sisse. Ma ei pea isegi jah ütlema. „Kas sa loomaarstile helistasid?”

Noogutan. „Nad saavad ta üle vaadata alles esmaspäeval.”

„Millal sa esimest korda märkasid… seda…”

„… kaheksajalga? Eile õhtul. See lihtsalt ilmus välja. Kui see ka enne olemas oli, siis mina seda tähele ei pannud. Aga see oli imelik. Ta ei liiguta eriti, ainult istub, haarmed mööda Lily nägu alla rippumas. Mul on tunne, et ta… magab.”

Trent mudib kaks oliivi sõrmedega martiini sisse katki ja mina tõmban ühe enda omadest hammastega kokteilitiku küljest lahti. Näen, kuidas Trent mõttes arvutab.

„Kui vana Lily ongi?”

„Ei.”

„Mida?”

„Ei.” Ma jään endale kindlaks. „Ma tean, kuhu sa sihid, kaalud mu valikuvõimaluste mõttekust. Esiteks pole ma veel loomaarsti juures käinud ja ma ei tea, mida Lily pea külge klammerdunud kaheksajala eemaldamiseks vaja on.”

Kaheksajalaktoomiat.

„Teiseks, ma ei lase sel elukal teda nahka pista. Ma ei luba seda.”

Kui ma olin kahekümnendates, oli mul samuti üks kohutav terapeut (terapeudid!), kes järeldas, et kuna mu ema ei ütle mulle kunagi „ma armastan sind” (vähemalt mitte viisil, nagu teised emad seda teevad), on piiratud ka minu võime armastust tunda. Nii kedagi armastada kui ka ise armastatud olla. Ma olin piiratud. Ja siis, oma kahekümnendate eluaastate viimasel õhtul, kui oma vastset kutsikat süles hoidsin, puhkesin ma nutma. Sest ma olin armunud. Mitte natuke armunud. Mitte osaliselt armunud. Üldse mitte piiratud määral. Armusin jäägitult olendisse, kellega olin tuttav kõigest üheksa tundi.

Mäletan, kuidas Lily mu näolt pisaraid lakkus.

SEE! SILMAVIHM! MIDA! SA! TEED! ON! FANTASTILINE! MA! ARMASTAN! SEDA! SOOLAST! MAITSET! SA! PEAKSID! SEDA! IGA! PÄEV! TEGEMA!

See tõdemus oli vastupandamatult võimas – mul polnud midagi viga! Minu tunnetel polnud piiri!

Ja täpselt nagu Trent oli ennustanud, kui aega oli jäänud veel vaid mõni silmapilk, juhtus see kõik minuga siis, kui olin kakskümmend üheksa.

Lajatan rusikatega lauale, nii et noad-kahvlid hüppavad ja viin loksub üle meie klaasiservade, kiristan hambaid ja jõllitan tigedalt. „See ei pista teda nahka.”

Trentil jooksevad külmavärinad üle selja. Tean seda, sest külmavärinad jooksevad ka üle minu selja. Trent asetab käed minu omadele, et mind rahustada. Tal on koer, Weezie-nimeline buldog. Ta armastab oma koera, nagu mina armastan Lilyt. Ta tunneb mu südant. Ta mõistab. Tema võitleks samuti seda võitlust.

Ettekandja saabub täidetud munade ja kahe äsja jahutatud klaasiga ning kallab meie poolikud martiinid ringi. Ta naeratab meile kohmetult ja kaob.

Vaatan, kuidas jää aegluubis mööda mu uue klaasi serva alla vajub.

See.

Ei.

Pista.

Teda.

Nahka.