Читать книгу Purustatud õhuloss - Stieg Larsson - Страница 4

Ameerika kodusõjas osales hinnanguliselt umbes kuussada naist. Sõtta olid nad läinud meesteks riietunult. Hollywoodil on seoses sellega osa kultuuriloost kahe silma vahele jäänud – või on lugu äkki ideoloogiliselt tülikas? Ajalookirjutajatel on alati olnud probleem, kuidas suhtuda sugudevahelisi piire eiravatesse naistesse, ja kuskil mujal pole see piir nii terav kui sõja ja relvade kasutamise küsimustes.

Ajalugu antiigist tänapäevani tunneb aga arvukalt lugusid naisvõitlejatest – amatsoonidest. Tuntuimad näited pääsevad ajalooraamatutesse, kui tegemist on „kuningannadega” ehk valitseva klassi esindajatega. Poliitiline troonijärglus (kui ebamugav see ka pole) paigutab teatud ajaperioodide järel ikka mõne naise troonile. Kuna sõjad pole seotud sooga, vaid toimuvad ka siis, kui maad juhtub valitsema naine, siis peavad ajalooraamatud vahel kirjutama ka sõjakuningannadest, kes olid sunnitud käituma nagu Churchill, Stalin või Roosevelt. Näiteks Assüüria riigi rajanud Ninive Semiramis ja inglaste üht verisemat ülestõusu Rooma riigi vastu juhtinud Boudicca.Viimase auks kõrgub muuseas Big Beni vastas Thamesi jõe silla juures ka mälestusmärk. Mine vaatama, kui juhtud sealkandis olema.

Seevastu on ajalooraamatud üsnagi sõnaahtrad nende naissõdalaste koha pealt, kes sõdisid tavaliste sõduritena, kuulusid rügementide koosseisus lahinguüksustesse ja võitlesid vaenlase vastu meestega samades tingimustes. Ometigi on selliseid alati olnud. Pea ühtegi sõda pole peetud naiste osavõtuta.