Читать книгу Purustatud õhuloss - Stieg Larsson - Страница 7

ALEKSANDER ZALATŠENKO OLI kaheksa tundi ärkvel olnud, kui Sonja Modig ja Marcus Erlander teda õhtul kella seitsme ajal haiglasse külastama tulid. Talle oli tehtud ulatuslik operatsioon, mille käigus pandi tagasi suur tükk põsesarnaluud ja fikseeriti see titaankruvidega. Pea oli nii sidemesse mässitud, et näha oli ainult vasak silm. Arsti selgituse kohaselt oli kirvelöök purustanud sarnaluu ja vigastanud otsmikuluud, lõiganud näo paremalt poolelt lahti suure tüki liha ning riivanud silmakoobast. Vigastused tekitasid mehele suuri valusid. Zalatšenko sai tugevatoimelist valuvaigistit, kuid ta mõistus oli suhteliselt selge ja ta suutis rääkida. Politsei ei tohtinud teda siiski kaua väsitada.

„Tere õhtust, härra Zalatšenko,” sõnas Sonja Modig. Ta tutvustas ennast ja kolleeg Erlanderit.

„Minu nimi on Karl Axel Bodin,” vastas Zalatšenko läbi kokkupressitud hammaste vaevaliselt. Tema hääl oli rahulik.

„Ma tean, kes te olete. Lugesin kaitsepolitseis teie elulugu.”

See polnud päris tõsi, kuna kapo polnud veel välja andnud ühtegi Zalatšenkot puudutavat paberit.

„See oli kaua aega tagasi,” ütles Zalatšenko. „Nüüd olen ma Karl Axel Bodin.”

„Kuidas te ennast tunnete?” jätkas Modig. „Kas olete võimeline meiega vestlema?”

„Ma tahan kuriteo kohta avalduse teha. Minu tütar püüdis mind tappa.”

„Me teame seda. Asja hakatakse varsti uurima,” vastas Erlander. „Aga hetkel on meil vaja rääkida pakilisematest asjadest.”

„Mis võib tapmiskatsest veel pakilisem olla?”

„Me soovime teid küsitleda kolme Stockholmis toimunud tapmise, vähemalt kolme Nykvarnis toimunud tapmise ja inimröövi asjus.”

„Sellest ei tea ma midagi. Kes on tapetud?”

„Härra Bodin, meil on mõjuv põhjus kahtlustada, et nendes on süüdi teie kompanjon, 37-aastane Ronald Niedermann,” ütles Erlander. „Lisaks tappis Niedermann täna öösel ka ühe Trollhättani politseiniku.”

Sonja Modig oli veidi üllatunud, et Erlander kasutas Zalatšenkole järele andes Bodini nime. Zalatšenko pööras veidi pead, et Erlanderit näha. Tema hääl leebus veidi.

„Sellest on... kahju. Ma ei tea, millega Niedermann tegeleb. Mina ei ole ühtegi politseinikku tapnud. Mind ennast üritati täna öösel tappa.”

„Ronald Niedermann on praegusel hetkel tagaotsitav. On teil aimu, kuhu ta võiks ennast peita?”

„Ma ei tea, mis ringkondades ta liigub. Ma...” Zalatšenko kõhkles mõne sekundi. Tema hääl muutus usalduslikuks. „Ma pean tunnistama... jäägu see meie vahele... et ma olen Niedermanni pärast mõnikord mures.”

Erlander kummardus veidi ettepoole.

„Mida te sellega silmas peate?”

„Ma olen avastanud, et ta võib vägivaldne olla. Tegelikult ma kardan teda.”

„Kas Niedermann on teie suhtes ähvardavalt käitunud?” küsis Erlander.

„On küll. Ma olen vana mees. Ma ei suuda ennast kaitsta.”

„Kas te võiksite selgitada oma suhteid Niedermanniga?”

„Ma olen invaliid.” Zalatšenko viitas oma jala suunas. „See pole esimene kord, kui mu tütar mind tappa üritab. Ma palkasin Niedermanni endale abiliseks juba mitu aastat tagasi. Arvasin, et ta suudab mind kaitsta... aga tegelikult on ta mind endale allutanud. Ta läheb ja tuleb siis, kui talle meeldib, mul pole mingit sõnaõigust!”

„Ja kuidas ta teid aitab?” sekkus Sonja Modig. „Teeb asju, millega te ise hakkama ei saa?”

Zalatšenko heitis oma ainsa nähtaval oleva silmaga Sonja Modigile pika pilgu.

„Ma olen aru saanud, et Lisbeth Salander viskas kümne aasta eest teie autosse süütepommi,” ütles Sonja Modig. „Kas te võite selgitada, mis teda selleks ajendas?”

„Seda peate mu tütre käest küsima. Ta on vaimuhaige.”

Mehe hääl oli taas vaenulik.

„Ehk et te ei suuda leida mingit põhjendust, miks Lisbeth Salander teid 1991. aastal ründas?”

„Minu tütar on vaimuhaige. Selle kohta on dokumendid.”

Sonja Modig kallutas pea viltu. Ta märkas, et kui tema küsimusi esitas, vastas Zalatšenko tunduvalt agressiivsemalt ja vaenulikumalt. Ta mõistis, et ka Erlander pani seda tähele. Hea küll... Good cop, bad cop. Sonja Modig kõrgendas häält.

„Teie arvates polnud tema käitumine siis kuidagi seotud sellega, et te peksite rängalt tema ema, kes sai selle tagajärjel püsiva ajukahjustuse?”

Zalatšenko silmitses Sonja Modigit rahulikul ilmel.

„See on jama jutt. Tema ema oli libu. Arvatavasti andis talle peksa keegi tema kundedest. Mina juhtusin sealt ainult mööda minema.”

Sonja Modig kergitas kulme.

„Teie olete siis täiesti süütu?”

„Loomulikult!”

„Zalatšenko... Vaatame, kas ma olen teist õigesti aru saanud. Te niisiis eitate, et peksite oma tolleaegset pruuti Agneta Sofia Salanderit, Lisbeth Salanderi ema, kuigi seda uuris teie tookordne kontaktisik kapos Gunnar Björck ja juhtumit on pikalt ja laialt kajastatud salajaseks kuulutatud dokumentides?”

„Mind ei ole kunagi millegi eest süüdi mõistetud. Mulle pole isegi süüdistust esitatud. Pole minu võimuses kontrollida, millest keegi kaitsepolitsei tola oma raportites fantaseerib. Kui ma oleks olnud kahtlustatav, siis oleks nad mind ju vähemalt üle kuulanud.”

Sonja Modig oli sõnatu. Näis, nagu oleks Zalatšenko oma sidemete varjus isegi naeratanud.

„Ma tahan niisiis teha avaldust oma tütre vastu. Ta üritas mind tappa.”

Sonja Modig ohkas.

„Ma hakkan aru saama, miks Lisbeth Salander tunneb vajadust teile kirves pähe lüüa.”

Erlander köhatas.

„Vabandust, härra Bodin... Me peaksime ehk tagasi pöörduma selle juurde, mida te Ronald Niedermanni tegemistest teate?”

SONJA MODIG HELISTAS haiglakoridoris Zalatšenko palati ukse taga kriminaalinspektor Jan Bublanskile.

„Mitte midagi,” ütles ta.

„Mitte midagi?” kordas Bublanski.

„Ta esitas politseile Lisbeth Salanderi vastu avalduse raskete kehavigastuste tekitamise ja tapmiskatse kohta. Ütleb, et Stockholmi mõrvadega pole tal midagi pistmist.”

„Ja kuidas ta seda selgitab, et Lisbeth Salander Gossebergas tema krundil maha maeti?”

„Räägib, et ta oli tõbine olnud ja peaaegu terve päeva maganud. Kui Salanderit Gossebergas tulistati, siis peab see olema Ronald Niedermanni tegu.”

„Hea küll. Mida me teame?”

„Salanderit tulistati 22-kaliibrilisest brauningust. Seetõttu ta ellu jäigi. Me leidsime relva. Zalatšenko tunnistas relva omaks.”

„Ahah. Teiste sõnadega, ta teab, et me leiame relvalt tema sõrmejäljed.”

„Just nimelt. Aga ta ütleb, et nägi relva viimati oma kirjutuslaua sahtlis.”

„Seega on too suurepärane Ronald Niedermann magava Zalatšenko juurest arvatavasti relva võtnud ja Salanderit tulistanud. Suudame me vastupidist tõestada?”

Sonja Modig mõtles enne vastamist mõne sekundi.

„Ta tunneb Rootsi seadusandlust ja politsei töömeetodeid. Ta ei tunnista mitte midagi ja lükkab Niedermanni tanki. Tegelikult ma ei tea, mida me tõestada suudame. Ma palusin Erlanderil Zalatšenko riided tehnilisse ekspertiisi saata ja lasta uurida, kas seal on püssirohu jälgi, aga oletatavasti ta väidab, et tegi relvast paar päeva tagasi harjutuslaske.”

LISBETH SALANDER TUNDIS mandli ja etanooli lõhna. Tundus, nagu oleks tal alkohol suus ja ta püüdis neelata, kuid keel oli tuim ja kange. Ta püüdis silmi avada, aga ei suutnud. Ta kuulis kauguses häält, mis oleks nagu teda kõnetanud, kuid ta ei saanud sõnadest aru. Seejärel kostis hääl juba selgesti.

„Ma arvan, et ta hakkab ärkama.”

Lisbeth tundis, kuidas keegi tema laupa puudutas, ja üritas pealetükkivat kätt eemale lükata. Samal silmapilgul läbistas vasakut õlga terav valu. Ta laskis end lõdvaks.

„Kas sa kuuled mind?”

Mine minema.

„Saad sa silmad lahti teha?”

Mis kuradi idioot siin jaurab?

Lõpuks lõi ta silmad lahti. Algul nägi ta ainult kummalisi valgustäppe, siis ilmus vaatevälja mingi kogu. Ta proovis pilku keskendada, aga kuju kippus laiali valguma. Tunne oli selline nagu mehise pohmelli ajal, ja voodi näis kogu aeg tahapoole kalduvat.

„Ssassja,” ütles ta.

„Mis sa ütlesid?”

„Dioot,” vastas ta.

„Hästi. Saad sa silmad uuesti lahti teha?”

Tüdruk avas uuesti kaheks kitsaks piluks moondunud silmad. Ta nägi võõrast nägu ja jättis meelde selle iga detaili. Blond mees väga siniste silmade ja viltuse kandilise näoga, mõni detsimeeter tema näost kaugemal.

„Tere, minu nimi on Anders Jonasson. Ma olen arst. Sa oled haiglas. Sa olid vigastatud, sind opereeriti ja oled nüüd narkoosist ärkamas. Kas sa tead, mis su nimi on?”

„Pschalandr,” ütles Lisbeth Salander.

„Hästi. Kas sa oleksid hea ja loeksid kümneni?”

„Üks, kaks, neli... ei... kolm, neli, viis, kuus...”

Siis jäi ta uuesti magama.

Doktor Anders Jonasson oli saadud vastusega rahul. Tüdruk oli öelnud oma nime ja numbreid lugema hakanud. See tähendas, et mõttetegevus mingil määral toimis ja patsient ei ärka elava laibana. Ta märkis ärkamise ajaks 21.06 – operatsiooni lõpetamisest oli möödunud umbes 16 tundi. Arst oli enamiku päevast maganud ja õhtul kella seitsme paiku Sahlgrenskasse tagasi sõitnud. Graafiku järgi ei oleks ta pidanud tegelikult tööl olema, aga tal oli vaja paberitööga järje peale saada.

Ning ta polnud suutnud vastu panna kiusatusele intensiivravi osakonnast läbi käia ja vaadata üle patsient, kelle ajus ta hommikul vara oli sorinud.

„Laske tal edasi magada, kuid hoidke tema EKG-l silm peal. Ma kardan, et ajus võib turse või verejooks tekkida. Kui ta kätt proovis liigutada, paistis tal õlas tugev valu olevat. Kui ta ärkab, andke talle kaks milligrammi morfiini tunnis.”

Sahlgrenska haigla peauksest väljudes tundis arst kummalist elevust.

KELL OLI PEAAEGU kaks öösel, kui Lisbeth Salander uuesti ärkas. Ta avas aeglaselt silmad ja nägi laes valguskera. Mitme minuti pärast keeras ta pead ja taipas, et kaela ümber on tugikrae. Pea tuikas ja kui ta end veidi liigutada püüdis, läbistas õlga terav valu. Ta pani silmad uuesti kinni.

Haigla, välgatas peas mõte. Miks ma siin olen?

Ta oli kohutavalt väsinud.

Algul oli raske mõtteid koguda. Siis hakkasid meenuma üksikud mälupildid.

Mõneks sekundiks haaras teda paanika, kui silme ette kerkis pilt sellest, kuidas ta ennast hauast välja kaevab. Siis pigistas ta hambad kõvasti kokku ja keskendus hingamisele.

Ta tõdes, et oli elus. Ta ei teadnud, kas see oli hea või halb.

Lisbeth Salander ei mäletanud täpselt, mis juhtunud oli, kuid talle meenus udune mosaiik puukuurist, kus ta tõstis raevunult kirve ja tabas sellega oma isa näkku. Zalatšenko. Ta ei teadnud, kas mees oli elus või surnud.

Ta ei suutnud täpselt meenutada, mis Niedermanniga oli juhtunud. Tekkis õrn aimus hämmastusest, mida ta oli tundnud, kui mees elu eest jooksu pistis, ning ta ei taibanud, miks?

Järsku tuli talle meelde, et ta oli näinud Kuradi Kalle Blomkvisti. Ta polnud kindel, kas see polnud mitte unes, kuid ta mäletas kööki – see pidi olema Gosseberga köök – ja mees näis tema poole tulevat. Mul olid kindlasti hallutsinatsioonid.

Gossebergas toimunu tundus väga kaugena või mingi halva unenäona. Ta keskendus praegusele.

Ta oli vigastatud. Seda polnud vaja talle eraldi öelda. Ta tõstis parema käe ja kobas pead. See oli tugevasti sidemesse mähitud. Siis järsku talle meenus. Niedermann. Zalatšenko. Vanameheraisal oli samuti püstol olnud. Brauning, kaliiber 22. Enamiku teiste käsitulirelvadega võrreldes oli see suhteliselt süütu riist. Sellepärast ta veel elus oligi.

Mind tulistati pähe. Ma sain sõrme kuuliauku pista ja oma aju puudutada.

Fakt, et ta elus oli, üllatas teda. Ta märkas, et see huvitas teda kummaliselt vähe ja tegelikult oli tal ükskõik. Kui surm oligi must pimedus, millest ta äsja ärkas, siis polnud seda üldse vaja karta. Ta ei teeks neil kahel nagunii mingit vahet.

Selle esoteerilise mõttekäigu järel pani ta silmad kinni ja jäi uuesti magama.

TA JÕUDIS KÕIGEST mõne minuti tukastada, kui kostis liikumist ja ta avas oma kitsad silmapilud. Tema kohale kummardus valgetes riietes õde. Lisbeth sulges silmad ja teeskles magamist.

„Ma arvan, et sa oled üleval,” ütles õde.

„Mmm,” vastas Lisbeth Salander.

„Tere, minu nimi on Marianne. Saad sa aru, mida ma räägin?”

Lisbeth tahtis noogutada, kuid taipas, et tugikrae hoiab pead paigal.

„Ei, ära proovi ennast liigutada. Ära karda. Sa olid vigastatud ja sind opereeriti.”

„Kas ma võiksin vett saada?”

Marianne andis talle kõrrest juua. Kuni ta jõi, märkas ta vasakult veel kedagi välja ilmumas.

„Tere, Lisbeth! Kas sa kuuled mind?”

„Mhm,” vastas Lisbeth.

„Mina olen doktor Helena Endrin. Kas sa tead, kus sa oled?”

„Haiglas.”

„Sa oled Sahlgrenska haiglas Göteborgis. Sind opereeriti ja sa oled intensiivravi osakonnas.”

„Mhm.”

„Sul pole vaja karta.”

„Mind tulistati pähe.”

Doktor Endrin kõhkles sekundi.

„Õigus. Kas sa mäletad, mis juhtus?”

„Vanameheraisal oli püstol.”

„Ehh... jah.”

„Kaliiber 22.”

„Ah nii. Seda ma ei teadnud.”

„Kui raskelt ma vigastatud olen?”

„Prognoos on hea. Su vigastused olid tõsised, aga me arvame, et väljavaated täielikuks paranemiseks on head.”

Lisbeth seedis saadud informatsiooni. Siis suunas ta pilgu doktor Endrinile. Ta märkas, et nägemine on udune.

„Mis Zalatšenkost sai?”

„Kellest?”

„Sellest vanamehest. On ta elus?”

„Sa mõtled Karl Axel Bodini.”

„Ei, ma mõtlen Aleksander Zalatšenkot. See on tema õige nimi.”

„Sellest ei tea ma midagi. Aga vanem mees, kes koos sinuga haiglasse toodi, on tõsiselt vigastatud, kuid tema elu on väljaspool ohtu.”

Lisbethi meeleolu langes veidi. Ta mõtles arsti sõnade üle järele.

„Kus ta on?”

„Kõrvalpalatis. Aga sul pole vaja enam tema peale mõelda. Nüüd pead keskenduma terveks saamisele.”

Lisbeth pani silmad kinni. Ta juurdles hetke, kas ta suudaks voodist tõusta, leida mingi käepärase relva ja alustatu lõpule viia. Siis tõrjus ta selle mõtte peast. Ta jaksas vaevalt silmalauge lahti hoida. Teisisõnu, tema plaan Zalatšenko tappa oli luhtunud. Tal õnnestub jälle pääseda.

„Ma vaataksin sinu nüüd läbi. Siis võid jälle magama jääda,” ütles doktor Endrin.

MIKAEL BLOMKVIST ÄRKAS järsku ilma mingi põhjuseta. Mõne sekundi jooksul ta ei teadnud, kus ta on; siis meenus, et ta oli City Hotellis toa võtnud. Tuba oli kottpime. Ta süütas öölambi ja vaatas kella. Pool kolm öösel. Ta oli viisteist tundi järjest maganud.

Ta tõusis voodist ja läks vetsu. Siis mõtles ta natuke aega. Mikael teadis, et uuesti magama ta enam ei jääks, ja läks duši alla. Seejärel pani ta jalga teksased ja selga veinpunase sviitri, mida oleks juba ammu pesema pidanud. Ta oli kohutavalt näljane, helistas alla vastuvõttu ja küsis, kas nii varasel hommikutunnil saab tellida kohvi ja võileibu. Sai küll.

Ta pistis kingad jalga ja pintsaku selga, läks alla ning ostis kohvi, kilesse pakitud juustu- ja pasteedivõileiva ning võttis need üles tuppa kaasa. Võileiba hammustades käivitas ta oma iBooki ja pani selle juhtme stepslisse. Mikael läks Aftonbladeti võrguväljaande leheküljele. Nagu oodata võiski, oli sealseks suurimaks uudiseks Lisbeth Salanderi vahi alla võtmine. Uudis kandis endiselt segaduse pitserit, kuid oli seekord vähemalt õigetel jälgedel. 37-aastast Ronald Niedermanni otsiti politseiniku tapmise pärast taga ja politsei tahtis teda üle kuulata ka seoses Stockholmi mõrvadega. Lisbeth Salanderi olukorra kohta polnud politsei midagi öelnud, Zalatšenko nime ei mainitud. Temast räägiti kui 66-aastasest Gosseberga maaomanikust ja oli selge, et teda peeti veel üheks võimalikuks ohvriks.

Kui Mikael oli lugemise lõpetanud, avas ta oma mobiili ja leidis sealt 20 lugemata sõnumit. Kolm neist olid palved helistada Erika Bergerile, kaks oli tulnud Annika Gianninilt. Neliteist sõnumit oli erinevate ajalehtede ajakirjanikelt. Christer Malmilt oli üks tuumakas teade: parem oleks, kui sa esimese rongiga koju tuleks.

Mikael kortsutas kulmu. Christer Malmi kohta oli see ebatavaline sõnum. See oli saadetud eelmisel õhtul kell seitse. Ta surus maha esimese hooga tekkinud tahtmise helistada ja inimesed öösel kell kolm üles ajada. Selle asemel vaatas ta internetist rongide sõiduplaani ja nägi, et esimene rong Stockholmi läheb kell 5.20.

Mikael avas uue Wordi-dokumendi. Siis süütas ta sigareti, istus kolm minutit vaikselt ja vahtis tühja arvutiekraani. Lõpuks tõstis ta sõrmed klahvidele ja hakkas kirjutama.

[Tema nimi on Lisbeth Salander ning ta on kogu Rootsile tuttavaks saanud politsei pressikonverentside ja õhtulehtede pealkirjade kaudu.Ta on 27 aastat vana ja 150 cm pikk. Teda on nimetatud psühhopaadiks, mõrtsukaks ja lesbiliseks satanistiks. Tema isiku ümber loodud fantaasiatel pole piire. Käesolevas Millenniumi numbris on lugu sellest, kuidas riigiametnike vandenõu Lisbeth Salanderi vastu kaitses patoloogiliselt haiget mõrvarit.]

Mees kirjutas aeglaselt ja tegi esimeses versioonis vähe muudatusi. Ta töötas keskendunult viiskümmend minutit ja sai selle jooksul valmis umbes kaks A4-formaadis lehekülge teksti, mis põhiliselt kirjeldasid ööd, mil ta leidis Dag Svenssoni ja Mia Bergmani, ning seda, miks politsei oli oma tähelepanu koondanud Lisbeth Salanderile kui võimalikule mõrvarile. Ta tsiteeris õhtulehtede pealkirju lesbilistest satanistidest ja nende varjatud lootust, et mõrvad sisaldaksid meelikõditavaid fakte sadomaso-seksist.

Lõpuks heitis ta pilgu kellale ja lõi oma iBooki kaane kärmelt kinni.

Ta pakkis oma koti, läks alla vastuvõttu ja registreeris end hotellist välja. Mikael maksis krediitkaardiga ja sõitis taksoga Göteborgi jaama.

MIKAEL BLOMKVIST LÄKS joonelt restoranvagunisse ning tellis kohvi ja võileiva. Siis avas ta uuesti oma iBooki ja luges varastel hommikutundidel kirjutatud teksti uuesti läbi. Ta oli nii süvenenud Zalatšenko-loo sõnastusse, et ei märganudki kriminaalinspektor Sonja Modigit enne, kui naine köhatas ja küsis, kas ta võib samasse lauda istuda. Mees vaatas üles ja pani arvuti kinni.

„Oled koju minemas?” küsis Modig.

Mees noogutas.

„Sina samuti, nagu näha.”

Naine noogutas.

„Mu kolleeg jääb veel üheks päevaks siia.”

„Kas sa oled Lisbeth Salanderi seisundist midagi kuulnud? Ma olen sellest saadik ainult maganud, kui me viimati kohtusime.”

„Ta ärkas alles eile õhtul. Aga arstid arvavad, et ta jääb ellu ja paraneb. Tal on uskumatult vedanud.”

Mikael noogutas. Talle jõudis järsku kohale, et ta polnud Lisbethi pärast muretsenudki. Ta lihtsalt eeldas, et tüdruk jääb ellu. Mingi muu võimalus ei tulnud kõne allagi.

„Kas veel on midagi huvitavat juhtunud?” küsis ta.

Sonja Modig vaatas talle kõhklevalt otsa. Ta mõtles, mida ja kui palju võiks rääkida ajakirjanikule, kes teadis kogu loost ju tegelikult rohkemgi kui tema ise. Teisalt oli ta ju ise mehe lauda istunud ja umbes sada reporterit olid arvatavasti juba niigi välja uurinud, mis politseimajas toimub.

„Ma ei taha, et sa mind tsiteeriksid,” ütles ta.

„Ma küsin ainult isiklikust huvist.”

Naine noogutas ja seletas, et politsei otsis Ronald Niedermanni terves riigis ning eriti Malmö piirkonnas.

„Ja Zalatšenko? Kas te olete ta üle kuulanud?”

„Jah, me kuulasime ta üle.”

„Ja edasi?”

„Ma ei saa sellest rääkida.”

„Ole nüüd ikka, Sonja! Ma saan teie jutuajamise sisu nagunii täpselt teada umbes tund aega pärast seda, kui olen Stockholmis toimetusse jõudnud. Ja ma ei pane kirja ühtegi sõna sellest, mida sa mulle räägid.”

Naine kõhkles tükk aega, enne kui mehele uuesti otsa vaatas.

„Ta esitas avalduse Lisbeth Salanderi vastu, kes olevat üritanud teda tappa. Tüdruk võidakse raskete kehavigastuste tekitamise või tapmiskatse eest vahi alla võtta.”

„Ja suure tõenäosusega kasutab ta süüdistuse tõrjumiseks hädakaitse argumenti.”

„Ma loodan küll,” ütles Sonja Modig.

Mikael silmitses teda teraselt.

„See ei olnud nagu politseiniku vastus,” sõnas ta aeglaselt.

„Bodin... Zalatšenko on libe nagu angerjas ja tal on igale küsimusele vastus valmis. Ma olen täiesti veendunud, et asjad on enam-vähem täpselt nii, nagu sa meile eile rääkisid. See tähendab, et Salander on alates kaheteistkümnendast eluaastast järjekindla seaduserikkumise ohver olnud.”

Mikael noogutas.

„Selle loo ma avaldangi,” ütles ta.

„See lugu saab teatud ringkondades väga ebapopulaarne olema.”

Ta kõhkles veel hetke. Mikael ootas.

„Ma rääkisin pool tundi tagasi Bublanskiga. Ta ei seletanud küll midagi täpsemalt, kuid paistab, et Salanderit sinu sõprade mõrvades süüdistav eeluurimine on päevakorrast maas. Peatähelepanu on nüüd suunatud Niedermannile.”

„Mis tähendab, et...”

Ta jättis küsimuse õhku. Sonja Modig kehitas õlgu.

„Kes Salanderi-asja uurimist juhtima hakkab?”

„Ma ei tea. Gossebergas toimunu jääb ilmselt Göteborgi politsei uurida. Aga ma oletan, et Stockholmis tehakse kellelegi ülesandeks kogu süüdistuse esitamiseks vajalik materjal kokku panna.”

„Saan aru. Kas veame kihla, et uurimine antakse üle kapole?”

Naine raputas pead.

Veidi enne Alingsåsi kummardus Mikael tema poole.

„Sonja... Ma usun, et sa mõistad, mis suunas see kõik kaldub. Kui Zalatšenko-lugu välja tuleb, tekib sellest mastaapne skandaal. Kapo-aktivistid on Salanderi hullumajas hoidmiseks teinud koostööd psühhiaatriga. Ainus, mida nad teha saavad, on raiuda nagu rauda, et Lisbeth Salander on tõesti vaimuhaige ja sundravile paigutamine 1991. aastal oli seega põhjendatud.”

Sonja Modig noogutas.

„Ma teen kõik, et selliste plaanide elluviimist takistada. Lisbeth Salander on täpselt sama arukas nagu sina või mina. Omapärane – seda küll –, kuid tema vaimseid võimeid ei saa kuidagi kahtluse alla seada.”

Sonja Modig noogutas uuesti. Mikael tegi pausi, et öeldu paremini kohale jõuaks.

„Mul oleks vaja uurijate seast kedagi, keda ma saan usaldada,” ütles ta.

Naine vaatas talle silma.

„Mina ei ole kompetentne otsustama, kas Lisbeth Salander on psüühiliselt haige või mitte,” vastas ta.

„Ei, aga sa oled kompetentne otsustama, kas tema suhtes on käitutud seadusevastaselt.”

„Kuhu sa tüürid?”

„Ma ei ütle, et sa peaksid oma kolleegide peale keelt kandma, aga ma tahan, et sa teatad mulle, kui avastad, et Lisbeth võib uue seaduserikkumise ohvriks langeda.”

Sonja Modig istus vaikides.

„Ma ei taha, et sa avaldaksid mulle uurimise tehnilisi detaile või midagi sellist. Kasuta oma kainet mõistust. Aga mul on vaja teada, mis toimub Lisbeth Salanderi süüasjas.”

„See annaks küllaga alust mind töölt lahti lasta!”

„Minu jaoks oled sa allikas. Ma ei maini iialgi kuskil sinu nime ega jäta sind muudmoodi plindrisse.”

Ta võttis märkmiku ja kirjutas sinna ühe meiliaadressi.

„See on anonüümne hotmaili aadress. Kui tahad mulle midagi teatada, siis saad seda kasutada. Aga sa ei tohiks saata meili oma tavaliselt, avalikult aadressilt. Sa peaksid omale hotmaili ajutise konto tegema.”

Naine võttis paberilehe vastu ja pani selle jaki põuetaskusse. Ta ei lubanud midagi.

KRIMINAALINSPEKTOR MARCUS ERLANDER ärkas laupäeva hommikul kell seitse telefonihelina peale. Ta kuulis telekat mängimas ja tundis kohvilõhna – köögis oli naine hommikuste toimetustega ametis. Erlander oli oma Mölndalis asuvasse koju jõudnud alles kell üks öösel ja umbes viis tundi maganud. Enne seda oli ta peaaegu kakskümmend kaks tundi üleval olnud. Kui ta käe telefoni järele sirutas, polnud ta niisiis veel kaugeltki välja maganud.

„Mårtensson, jälituse öisest vahetusest. Oled sa juba ärganud?”

„Ei,” vastas Erlander. „Ma pole veel õieti magamagi jäänud. Mis juhtus?”

„Uudiseid. Anita Kaspersson leiti üles.”

„Kus?”

„Boråsist lõunas, otse Seglora piiril.”

Erlander kujutas endale vaimusilmas maakaarti ette.

„Lõuna pool,” ütles ta. „Ta kasutab väikesi teid. Ta pidi sõitma mööda 180. teed Boråsist mööda ja lõunasse keerama. Kas Malmöle on häire antud?”

„Ja Helsingborgile, Landskronale ning Trelleborgile samuti. Ja Karlskronale. Ma pean silmas ida poole minevaid laevu.”

Erlander tõusis püsti ja hõõrus kukalt.

„Tal on nüüd juba peaaegu ööpäevane edumaa. Ta võib maalt läinud olla. Kuidas Kaspersson leiti?”

„Ta kolkis Segloras maantee ääres ühe maja uksele.”

„Mida?”

„Ta kolkis...”

„Ma kuulsin küll! Sa tahad öelda, et ta on elus?”

„Vabandust. Ma olen väsinud ega väljenda ennast päris täpselt. Anita Kaspersson komberdas Segloras täna öösel kell 3.10 ühe maja juurde, kolkis uksele ja ehmatas seal magava lastega perekonna üles. Ta oli paljajalu, külmunud, käed seljale kinni seotud. Praegu on ta Boråsis haiglas ja tema mees on ka seal.”

„Vaat kus kurat! Ma arvan, et me kõik eeldasime, et ta pole enam elus.”

„Vahel tuleb ka üllatusi ette.”

„Positiivseid üllatusi.”

„Siis on aeg halbade üllatuste juurde minna. Lääni politseijuhi abi Spångberg on täna hommikul kella viiest saadik siin olnud. Ta käskis sul kiiresti ärgata, Boråsi sõita ja Kaspersson üle kuulata.”

KUNA OLI LAUPÄEV, siis oletas Mikael, et Millenniumi toimetuses pole kedagi. Kui X2000 üle Årsta silla sõitis, helistas ta Christer Malmile ja küsis, mis põhjusel too sellise sõnumi saatis.

„Kas sa hommikust oled juba söönud?” küsis Christer Malm.

„Rongis jah.”

„Okei. Tule minu juurde, ma korraldan mingi tõhusama söögi.”

„Milles asi?”

„Siis räägin, kui sa siin oled.”

Mikael sõitis metrooga Medborgarplatsenile ja kõndis sealt Allhelgonagatanile. Ukse avas Christeri elukaaslane Arnold Magnusson. Kuidas Mikael ka ei pingutanud, ikka oli tal tunne, nagu vaataks ta mõnda reklaamplakatit. Arnold Magnusson oli töötanud draamateatris ja ta oli üks Rootsi nõutumaid näitlejaid. Temaga silmast silma kohtumine oli alati kuidagi häiriv. Mikaelile ei avaldanud kuulsused tavaliselt muljet, kuid Arnold Magnussonil oli nii eripärane välimus ja teda oli niivõrd lihtne seostada teatud rollidega, eriti koleerilise, kuid õiglase kriminaalkomissar Gunnar Friski rolliga ääretult populaarses televisioonisarjas, et Mikael ootas kogu aeg, millal mees Gunnar Friski moodi käituma hakkab.

„Tere, Micke!” ütles Arnold.

„Tere,” vastas Mikael.

„Lähme kööki,” sõnas Arnold ja laskis ta uksest sisse.

Christer Malm tõstis lauale äsja küpsetatud vahvlid murakamoosiga ja värske kohvi. Mikaelil hakkas suu vett jooksma juba enne, kui ta jõudis laua äärde istuda ja söögi kallale asuda. Christer Malm küsis, mis Gossebergas täpselt juhtus. Mikael rääkis loo lühidalt ära. Tal oli juba kolmas vahvel käsil, enne kui tal tuli meelde küsida, mis juhtunud on.

„Sel ajal, kui sa Gossebergas olid, tekkis meil Millenniumis väike probleem,” ütles Christer.

Mikael kergitas kulme.

„Mis probleem?”

„Ei midagi tõsist. Erika Berger sai Svenska Morgon-Posteni peatoimetajaks. Eile oli tema viimane tööpäev Millenniumis.”

MIKAEL JÄI ISTUMA, vahvel käes. Võttis mitu sekundit, enne kui öeldu talle kohale jõudis.

„Miks ta sellest varem ei rääkinud?” küsis ta lõpuks.

„Sellepärast, et ta tahtis kõige enne sulle rääkida, aga sa oled ringi kihutanud ja mitu nädalat kättesaamatu olnud. Ilmselt ta arvas, et sul on Salanderi-looga niigi piisavalt probleeme. Ja kuna ta tahtis sulle esimesena öelda, siis polnud ta ka meile rääkinud, ja päevad muudkui läksid... Nojah. Ootamatult oli ta olukorras, kus ta südametunnistus piinas ja ta tundis ennast kohutavalt kehvasti. Ja keegi meist polnud midagi märganud.”

Mikael sulges silmad.

„Kurat!” ütles ta.

„Ma tean. Nüüd läks hoopis nii, et sina olid toimetuses viimane, kes teada sai. Ma tahtsin sulle rääkida, et sa teaksid, mis toimus, ja ei arvaks, nagu keegi oleks sinu selja taga tegutsenud.”

„Seda ma ei arvagi. Aga no täitsa lõpp! Viimase peal, et ta selle töö sai, kui ta nüüd tõesti tahab SMP-s töötada... Aga mida kuradit me toimetuses peale hakkame?”

„Malin on alates järgmisest numbrist peatoimetaja kohusetäitja.”

„Malin?”

„Kui just sina ei taha peatoimetajaks hakata...”

„Ei, unusta ära!”

„Seda ma arvasingi. Niisiis saab Malinist peatoimetaja.”

„Ja kellest saab toimetuse sekretär?”

„Henry Cortezist. Ta on meil neli aastat töötanud ega ole enam mingi roheline praktikant.”

Mikael kaalus kuuldut.

„Kas mul on ka õigus sõna sekka öelda?” küsis ta.

„Ei,” vastas Christer Malm.

Mikael naeris kuivalt.

„Okei, olgu nii, nagu te otsustasite. Malin on tegija, aga ebakindel. Henry kipub liiga palju lahmima. Me peame neil silma peal hoidma.”

„Peame jah.”

Mikael istus vaikides. Ta mõtles, kui kuradi tühjaks jääb toimetus ilma Erikata, ja ta polnud kindel, mis ajakirjast edasi saama hakkab.

„Ma pean Erikale helistama ja...”

„Ei, minu meelest ei pea.”

„Miks?”

„Ta magab toimetuses. Mine sinna ja aja ta üles.”

MIKAEL LEIDIS ERIKA Bergeri toimetuse lahtikäival diivanil sügavat und magamas. Erika oli öö jooksul raamaturiiulid ja kirjutuslaua oma isiklikest asjadest ja paberitest tühjaks teinud. Ta oli asjad viide suurde kolimiskasti pakkinud. Mikael vaatas teda ukselt enne tuppa astumist tükk aega, siis läks ja istus aseme servale ning äratas naise.

„Jumala pärast, miks sa minu juurde magama ei läinud?” küsis ta.

„Tere, Mikael,” ütles Erika.

„Christer rääkis mulle.”

Erika tahtis midagi öelda, kui mees ette kummardus ja teda põsele suudles.

„Oled sa vihane?”

„Marus,” vastas mees kuivalt.

„Anna andeks. Ma lihtsalt ei saanud sellele pakkumisele ei öelda. Kuigi see tundub täiesti vale – ma nagu jätaksin teid siin Millenniumis väga raskel ajal supi sisse.”

„Mina ei ole ilmselt see, kes tohiks sind uppuvalt laevalt lahkumise eest kritiseerida. Kaks aastat tagasi jätsin ma sinu oluliselt hullemasse olukorda kui praegune.”

„Neil kahel asjal pole teineteisega pistmist. Sina võtsid aja maha, mina lähen päriselt ära ja olen seda varjanud. Mul on jube kahju.”

Mikael vaikis veidi aega. Siis naeratas ta kergelt. „Kui aeg on käes, siis see on käes. A woman’s gotta do what a woman’s gotta do and all that crap.”

Erika naeratas. Need sõnad oli ta ise Mikaelile öelnud, kui mees Hedebysse kolis. Mees sirutas käe ja sasis sõbralikult ta juukseid.

„Et sa siinsest hullumajast ära tahad minna, sellest saan ma aru, aga et sa tahad olla ülemus Rootsi kõige purukuivemas taatide häälekandjas – selle seedimine võtab mul küll natuke aega.”

„Seal töötab päris palju naisi.”

„Jama. Loe juhtkirju. See on ju täiega mullune lumi. Sa pead ikka puhta masohhist olema. Kas lähme kohvi jooma?”

Erika tõusis istukile.

„Ma pean teada saama, mis täna öösel Göteborgis toimus.”

„Mul on loo kirjutamine pooleli,” ütles Mikael. „Aga kui me selle avaldame, siis läheb tõeliseks lahinguks.”

„Mitte meie. Teie.”

„Ma tean. Me avaldame selle kohtuprotsessi ajal. Aga ma oletan, et sa ei kavatse seda lugu endaga SMP-sse kaasa võtta. Tegelikult ma tahan, et sa kirjutaksid enne Millenniumist lahkumist Zalatšenko-loo kohta ühe teksti.”

„Micke, ma...”

„Sinu viimane juhtkiri. Võid kirjutada siis, kui sul selleks tuju on. See ei lähe arvatavasti trükki enne kohut, ja protsess ei alga veel niipea.”

„See ei ole võib-olla kõige parem mõte. Mis teemal see peaks olema?”

„Moraalist,” vastas Mikael Blomkvist. „Ja lugu sellest, kuidas üks meie kolleeg tapeti selle pärast, et riik viisteist aastat tagasi oma kohustusi ei täitnud.”

Tal polnud vaja rohkem selgitada. Erika Berger teadis juba täpselt, millist juhtkirja mees silmas pidas. Ta kaalus asja natuke aega. Oli ju tema olnud nii-öelda kapten laevas siis, kui Dag Svensson tapeti. Süda läks ühtäkki kergemaks.

„Hästi,” ütles ta. „Viimane juhtkiri.”