Читать книгу Purustatud õhuloss - Stieg Larsson - Страница 6

SONJA MODIG JA Jerker Holmberg saabusid Göteborgi jaama veidi pärast kella kaheksat hommikul. Bublanski oli helistanud ja uued juhtnöörid andnud: Gossebergasse polnud neil vaja sõita, selle asemel pidid nad võtma takso ja minema Nya Ullevisse Ernst Fontelli väljakule politseimajja, kus asus Lääne-Götalandi kriminaalpolitsei keskus. Nad ootasid peaaegu tund aega, enne kui kriminaalinspektor Erlander koos Mikael Blomkvistiga kohale jõudis. Mikael tervitas juba varasemast tuttavat Sonja Modigit ja kätles Jerker Holmbergiga. Seejärel liitus nendega Erlanderi kolleeg, kes kandis ette Ronald Niedermanni tagaotsimise käigust. Raport oli lühike.

„Jälitusgruppi juhib lääni kriminaalpolitsei. Loomulikult on antud ka üleriigiline häire. Politseiauto leidsime hommikul kell kuus Alingsåsist. Seal praegu jäljed katkevad. Kahtlustame, et ta on autot vahetanud, aga esialgu pole ühtegi avaldust autovarguse kohta tehtud.”

„Ajakirjandus?” küsis Modig ja vaatas vabandavalt Mikael Blomkvisti poole.

„Tegemist on politseiniku tapmisega, nii et meedia töötab täistuuridel. Kell kümme anname pressikonverentsi.”

„Kas on teateid Lisbeth Salanderi seisundi kohta?” küsis Mikael. Imelikul kombel jättis kõik Niedermanni tagaotsimist puudutav teda täiesti külmaks.

„Teda opereeriti öösel. Nad võtsid tal kuuli peast välja ja ta pole veel narkoosist ärganud.”

„Mis prognoosi arstid on andnud?”

„Nii palju, kui ma aru saan, ei osata enne tema ärkamist midagi täpsemat öelda. Aga opereerinud arst ütleb, et ellujäämislootus on päris suur ja komplikatsioone ei teki.”

„Ja Zalatšenko?” uuris Mikael.

„Kes?” küsis Erlanderi kolleeg, kes polnud kogu loo keeruliste detailidega veel kursis.

„Karl Axel Bodin.”

„Ah tema. Jah, teda opereeriti samuti öösel. Tal oli kole kirvejälg näos ja teine allpool põlve. Ta on raskelt vigastatud, aga elu pole ohus.”

Mikael noogutas.

„Sa oled väsinud moega,” sõnas Sonja Modig.

„Kujutan ette. Mul läheb kolmas ööpäev peaaegu magamata.”

„Nossebrost siia sõites tukkus ta tegelikult natuke autos,” ütles Erlander.

„Jaksad sa kogu loo algusest peale uuesti üle rääkida?” küsis Holmberg. „Praegu tundub, et seis on 3:0 eradetektiivide kasuks.”

Mikael naeratas väsinult.

„Mul oleks hea meel, kui ma oleksin seda lauset Bublanski suust kuulnud,” ütles ta.

Nad läksid politseimaja kohvikusse hommikust sööma. Poole tunni jooksul selgitas Mikael samm-sammult, kuidas ta Zalatšenkoga seotud loo kildhaaval kokku oli pannud. Kui ta lõpetas, istusid politseinikud mõnda aega vaikides.

„Sinu jutus on mõned lüngad,” ütles lõpuks Jerker Holmberg.

„Arvata võib,” vastas Mikael.

„Sa ei selgita, kuidas sa Zalatšenko salajaseks tembeldatud kapotoimiku enda kätte said.”

Mikael noogutas.

„Ma leidsin selle Lisbeth Salanderi kodunt, kui ma lõpuks selgusele sain, kus ta ennast peidab. Tema omakorda oli selle arvatavasti saanud advokaat Nils Bjurmani suvilast.”

„Sa leidsid niisiis Lisbeth Salanderi peidupaiga?” küsis Sonja Modig.

Mikael noogutas.

„Ja edasi?”

„Selle aadressi peate ise välja uurima. Lisbeth on salajase aadressi hankimiseks suurt vaeva näinud ja ma ei kavatse seda välja lobiseda.”

Modig ja Holmberg tõmbusid veidi tusaseks.

„Mikael... Tegemist on ikkagi mõrvajuurdlusega,” ütles Sonja Modig.

„Ja sina ei ole ikka veel õieti aru saanud, et Lisbeth Salander on süütu ja politsei on ennekuulmatul viisil tema eraellu sekkunud. Lesbiliste satanistide jõuk – kust te kõik sihukesed asjad võtate? Kui ta ise tahab rääkida, kus ta elab, siis ta kindlasti seda ka teeb.”

„Aga mina ei saa hoopis ühest teisest asjast aru,” sekkus Holmberg. „Kuidas Bjurman üleüldse selle looga seotud on? Sa ütled, et kõik saigi just nimelt temast alguse, kui ta Zalatšenkoga kontakti võttis ja palus Salanderi ära tappa... Aga miks ta oleks pidanud seda tegema?”

Mikael kõhkles pikalt.

„Minu oletus on, et ta palkas Zalatšenko Lisbeth Salanderit ära koristama. Plaan oli, et Lisbeth viiakse sellesse Nykvarni laohoonesse.”

„Mees oli tema eestkostja. Mis motiiv võis tal olla tüdruku jalust ära koristamiseks?”

„See on keeruline jutt.”

„Selgita siis!”

„Tal oli kuradi hea motiiv. Ta tegi midagi, mida Lisbeth teadis. Tüdruk seadis ohtu kogu tema tuleviku ja heaolu.”

„Mida ta siis teinud oli?”

„Ma arvan, et on kõige parem, kui Lisbeth ise seda seletab.”

Ta vaatas Holmbergile silma.

„Las ma oletan,” ütles Sonja Modig. „Bjurman tegi midagi oma kaitsealusele.”

Mikael noogutas.

„Võin ma oletada, et tegemist oli mingisuguse seksuaalse ahistamisega?”

Mikael kehitas õlgu ega kommenteerinud.

„Sa ei tea midagi Bjurmani tätoveeritud kõhust?”

„Tätoveeritud?” „Amatöörlikult üle terve kõhu tätoveeritud sõnum... Ma olen sadistlik siga, lurjus ja vägistaja. Me oleme tükk aega mõistatanud, mida see tähendab.”

Mikael hakkas järsku südamest naerma.

„Mis nüüd?”

„Ma olen tihti mõelnud, mida Lisbeth kättemaksuks tegi. Aga teate mis... Sellest asjast ei taha ma teiega rohkem rääkida, samadel põhjustel, mis ma enne ütlesin. Küsimus on tema eraelu puutumatuses. Ta on ohver. Tema otsustab, mida ta teile rääkida tahab. Sorry.”

Ta oli peaaegu andeks paluva näoga.

„Vägistamiste kohta tuleb politseile avaldus teha,” ütles Sonja Modig.

„Nõus. Aga kõne all olev vägistamine toimus kaks aastat tagasi ja Lisbeth ei ole asjast veel senini politseiga rääkinud. Mis tähendab, et ta ei kavatsegi seda teha. Ma võin risti vastupidisel seisukohal olla, aga otsustaja on ju ikkagi tema. Pealegi...”

„Jah?”

„Tal pole erilist põhjust politseid usaldada. Kui ta viimati üritas politseile seletada, milline siga Zalatšenko on, pisteti ta hullumajja.”

EELUURIMISE JUHIL RICHARD EKSTRÖMIL oli veidi õõnes tunne, kui ta reede hommikul enne üheksat palus juurdlusrühma juhil Jan Bublanskil oma kabinetis istet võtta. Ekström kohendas prille ja silus korralikult pöetud lühikest habet. Olukord tundus kaootiline ja ohtlik. Terve kuu oli ta juhtinud Lisbeth Salanderi tagaotsimisega tegelevat eeluurimist. Ta oli pikalt ja laialt seletanud, et tegemist oli vaimuhaige ja ohtliku psühhopaadiga. Edu tagamiseks tulevasel kohtuprotsessil oli ta endale soodsat infot lekitanud. Kõik paistis nii hästi edenevat.

Tema meelest polnud mingit kahtlust, et Lisbeth Salander oli kolmikmõrvar ja kohtuprotsessist tuleb kerge võit – demonstratsioonesinemine tema endaga peaosas. Siis hakkas kõik viltu minema ja ootamatult oli tal kaela peal hoopis teine mõrvar ning lõputuna näiv kaos. Neetud Salander.

„Oleme alles supi sisse sattunud,” ütles ta. „Mis sa hommiku jooksul teada oled saanud?”

„Ronald Niedermann on kuulutatud üle riigi tagaotsitavaks, aga ta on endiselt vabaduses. Hetkel otsitakse teda ainult politseinik Gunnar Anderssoni tapmise pärast, aga ma arvan, et me peaksime ta tagaotsitavaks kuulutama ka kolmes Stockholmi mõrvas kahtlustatavana. Võib-olla võiksid sa pressikonverentsi korraldada.”

Bublanski mainis pressikonverentsi puhtast kiusust. Ta teadis, et Ekström vihkab pressikonverentse.

„Ma arvan, et sellega me praegu veel ootame,” vastas Ekström kiiresti.

Bublanski varjas hoolega oma naeratust.

„Esmajoones on see ju ikkagi Göteborgi politsei asi,” täpsustas Ekström.

„Nojah, Sonja Modig ja Jerker Holmberg on praegu Göteborgis ning on seal koostööd alustanud...”

„Pressikonverentsiga ootame, kuni meil on rohkem infot,” katkestas Ekström teraval toonil. „Ma tahan teada, kui kindel sa ikkagi oled, et Niedermann on tõepoolest Stockholmi mõrvadega seotud.”

„Politseinikuna olen ma selles veendunud. Tõendamise osas on kehvemad lood. Meil pole tunnistajaid ja tehniline tõestus pole samuti hea. Svavelsjö MC tegelased Magge Lundin ja Sonny Nieminen keelduvad rääkimast ja teevad näo, et nad pole Niedermannist kunagi kuulnudki. Politseinik Gunnar Anderssoni tapmise eest läheb ta aga kindlasti kinni.”

„Just nimelt,” ütles Ekström. „Hetkel on huvipakkuvaks teemaks politseiniku tapmine. Aga ütle... kas miski viitab sellele, et Salander oli mõrvadega siiski mingil viisil seotud? Kas on mõeldav, et tema ja Niedermann on need koos toime pannud?”

„Ma kahtlen selles. Ja sinu asemel ma seda teooriat avalikult ei levitaks.”

„Aga mis tal siis ikkagi selle looga tegemist on?”

„See on äärmiselt keeruline lugu. Nagu Mikael Blomkvist algusest peale rääkis, on põhitegelaseks Zala-nimeline tüüp... Aleksander Zalatšenko.”

Mikael Blomkvisti nime kuuldes võpatas prokurör Ekström silmanähtavalt.

„Zala on külma sõja ajal ära hüpanud ja ilma igasuguse südametunnistuseta Vene palgamõrtsukas,” jätkas Bublanski. „Ta tuli siia 1970ndatel ja Lisbeth Salander on ta tütar. Meest on oma tiiva all hoidnud kaitsepolitsei, kes tema kuriteod kinni mätsis. Üks kapo politseinik kandis hoolt ka selle eest, et Lisbeth Salander pandi 13-aastaselt lastepsühhi kinni, kui ta ähvardas Zalatšenko saladuse paljastada.”

„Saad ju aru, et see kõik on veidi raskesti usutav. Vaevalt me selle looga avalikkuse ette saame minna. Kui ma õigesti mõistan, siis on kõik Zalatšenkoga seotu salastatud.”

„Sellest hoolimata on kõik tõsi. Mul on dokumendid olemas.”

„Kas ma saan neid näha?”

Bublanski lükkas kausta 1991. aasta politseijuurdluse materjalidega üle laua prokuröri ette. Ekström silmitses mõtlikult kaanel olevat salajase dokumendi templit ja toimikunumbrit, mille ta otsekohe kapo sümboolikana ära tundis. Ta lehitses ligi sajaleheküljelise paberipataka kiiresti läbi ja luges mõnda juhuslikku lõiku. Lõpuks lükkas ta paberid kõrvale.

„Asja tuleb veidi summutada, et olukord täiesti käest ära ei läheks. Lisbeth Salander pandi hullumajja kinni niisiis sellepärast, et ta üritas tappa oma isa... seda Zalatšenkot. Ja nüüd on ta isale kirvega pähe löönud. See tuleb igal juhul tapmiskatseks kvalifitseerida. Ja ta tuleb vahi alla võtta ka Magge Lundini tulistamise eest Stallarholmenil.”

„Sa võid vahi alla võtta, keda tahad, aga mina tegutseksin sinu asemel ettevaatlikult.”

„Tõuseb ju kohutav skandaal, kui kogu kapo-lugu pinnale ujub.”

Bublanski kehitas õlgu. Tema ametijuhend nägi ette kuritegude uurimist, mitte skandaalidega toimetulemist.

„See kapo lurjus, Gunnar Björck. Mida me tema rollist teame?”

„Ta on üks põhitegelasi. Diski prolapsi pärast haiguslehel ja elab hetkel Smådalaröl.”

„Hästi. Kapo koha pealt oleme esialgu vait. Praegu on tegemist politseiniku tapmise ja mitte millegi muuga. Meie ülesandeks ei ole segadust veelgi suuremaks ajada.”

„Seda on vist raske maha vaikida.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Ma saatsin Curt Svenssoni Björcki ülekuulamisele tooma.” Bublanski vaatas kella. „Ta on vist just praegu seal.”

„Mida?”

„Tegelikult kavatsesin ma iseendale Smådalaröle sõitmise lõbu lubada, aga politseiniku mõrv tuli vahele.”

„Ma ei ole andnud mingit luba Björcki vahi alla võtmiseks!”

„Seda küll. Aga see polegi vahistamine. Ma toon ta ülekuulamisele.”

„See ei meeldi mulle.”

Bublanski kummardus peaaegu usaldusliku ilmega veidi ettepoole.

„Richard... Asi on nii. Lisbeth Salander jäi juba lapsena õigussüsteemi hammasrataste vahele. Ma ei kavatse lasta sellel edasi kesta. Sa võid mind juurdluse juhi koha pealt maha võtta, aga sel juhul olen ma sunnitud kogu asja kohta üsna terava ettekande kirjutama.”

Richard Ekström oli sellise näoga, nagu ta oleks midagi haput alla neelanud.

GUNNAR BJÖRCK, HAIGUSLEHEL olev kaitsepolitsei välismaalaste osakonna juhataja asetäitja avas Smådalarö suvila ukse ja silmitses väljas seisvat tugeva kehaehituse ja blondi siilipeaga nahkjopes meest.

„Ma otsin Gunnar Björcki.”

„See olen mina.”

„Curt Svensson, lääni kriminaalpolitseist.”

Mees näitas ametitõendit.

„Jah?”

„Teil palutakse minuga Kungsholmenile politseimajja kaasa tulla, et vestelda Lisbeth Salanderi juhtumist.”

„Ee... siin peab mingi eksitus olema.”

„Mingit eksitust ei ole,” vastas Curt Svensson.

„Te ei mõista. Ma olen samuti politseinik. Ma arvan, et te peaksite asja oma ülemusega arutama.”

„Minu ülemus tahabki teiega rääkida.”

„Ma pean helistama ja ...”

„Te võite helistada Kungsholmenilt.”

Ootamatult Gunnar Björck alistus.

See oli niisiis juhtunud. Ma olen sisse mässitud. Kuradi neetud Blomkvist. Neetud Salander.

„Kas ma olen vahistatud?” küsis ta.

„Hetkel mitte. Aga kui soovite, siis küllap me võime ka selle korraldada.”

„Ei... ei, muidugi ma tulen kaasa. Loomulikult tahan ma oma kolleege aidata.”

„Hästi,” ütles Curt Svensson ja astus sisse. Ta pidas Gunnar Björcki valvsalt silmas, kuni too üleriided tõi ja kohvimasina välja lülitas

KELL ÜKSTEIST HOMMIKUL meenus Mikael Blomkvistile Gosseberga sissesõidutee otsa küüni taha pargitud rendiauto, aga ta oli nii väsinud, et ei suutnud sõita seda ära tooma, veel vähem oleks ta olnud võimeline autot pikemat aega turvaliselt juhtima. Ta küsis kriminaalinspektor Marcus Erlanderilt nõu ja viimane korraldas asjad lahkesti nii, et üks Gossebergas olnud Göteborgi kriminalist tõi auto linna.

„Olgu see kompensatsiooniks selle eest, kuidas sind täna öösel koheldi.”

Mikael noogutas ja sõitis taksoga Avenüü lähedale Lorensbergsgatani City Hotelli. Ta võttis 800 krooni eest ööpäevaks üheinimesetoa, läks kohe oma tuppa ja võttis riidest lahti. Ta istus paljalt voodile, võttis jope põuetaskust Lisbeth Salanderi Tungsten T3 ja kaalus seda käes. Ta oli ikka veel imestunud, et komissar Thomas Paulsson polnud teda läbi otsides arvutit ära võtnud, kuid arvatavasti oli Paulsson eeldanud, et pihuarvuti kuulus Mikaelile, ja tegelikult polnud teda ju arestimajja viidud ega läbi otsitud. Ta mõtles natuke aega ja pani selle siis oma arvutikoti taskusse, kus ta hoidis Lisbethi CD-plaati kirjaga Bjurman, ka see oli Paulssonil kahe silma vahele jäänud. Ta teadis, et rangelt seadusepügala järgi võttes varjas ta tõendusmaterjali, aga need olid asjad, mille sattumist võõrastesse kätesse oleks Lisbeth suure tõenäosusega püüdnud vältida.

Ta pani mobiili tööle, nägi, et aku on peaaegu tühi ja pistis juhtme seina. Mikael helistas oma õele, advokaat Annika Gianninile.

„Tere, õeraas!”

„Mis sul tänaöise politseinikulooga pistmist on?” küsis õde pikema sissejuhatuseta.

Mikael selgitas juhtunut lühidalt.

„Okei. Salander on siis intensiivis.”

„Jah. Me ei tea, kui tõsised ta vigastused on, enne kui ta üles ärkab, aga tal läheb advokaati vaja.”

Annika Giannini mõtles natuke.

„Arvad sa, et ta tahab mind?”

„Arvatavasti ei taha ta üldse mingit advokaati. Ta pole selline tüüp, kes teistelt abi paluks.”

„Mulle tundub, et tal oleks vaja kriminaalasjadega tegelevat advokaati. Las ma vaatan neid dokumente, mis sul on.”

„Räägi Erika Bergeriga ja palu tema käest koopiad.”

Kohe pärast Annika Gianniniga kõne lõpetamist helistas Mikael Erika Bergerile. Mobiil ei vastanud ja selle asemel valis ta Millenniumi toimetuse telefoninumbri. Vastas Henry Cortez.

„Erika on kuskil väljas,” ütles Henry.

Mikael seletas lühidalt, mis oli juhtunud, ja palus Henry Cortezil Millenniumi peatoimetajale kogu informatsioon ette kanda.

„Okei. Mida meie tegema peaksime?” küsis Henry.

„Täna mitte midagi,” vastas Mikael. „Ma pean magama. Kui välk sisse ei löö, siis tulen ma homme Stockholmi. Millennium avaldab järgmises numbris loo oma vaatenurga alt, ja sinna on peaaegu terve kuu aega.”

Ta lõpetas kõne, puges voodisse ja jäi poole minutiga magama.

LÄÄNI POLITSEIÜLEMA ASETÄITJA Monica Spångberg koputas pliiatsiga vastu oma mineraalvee klaasi äärt ja palus vaikust. Kümme inimest istus tema kabinetis politseimajas nõupidamislaua ümber. Kolm naist ja seitse meest. Kohal olid isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja ja tema asetäitja, kolm inspektorit, nende seas ka Marcus Erlander, ning Göteborgi politsei pressiesindaja. Koosolekule oli kutsutud ka eeluurimise juht Agneta Jervas prokuratuurist ning inspektorid Sonja Modig ja Jerker Holmberg Stockholmi politseist. Viimatinimetatud olid kohale kutsutud koostöötahte väljendusena ja võib-olla ka selleks, et näidata, kuidas korralikku juurdlust läbi tuleb viia.

Sageli ainsa naisena meeste seltskonnas viibiva Spångbergi kohta räägiti, et ta raiskab asjata aega formaalsuste ja viisakusfraaside peale. Ta selgitas, et lääni politseiülem oli Madridis Europoli konverentsil tööreisil, mille ta katkestas politseiniku tapmise uudist kuuldes, kuid jõuab tagasi alles hilisõhtul. Kohe seejärel pöördus Spångberg isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja Anders Pehrzoni poole ja palus tal olukorrast kokkuvõte teha.

„Nüüdseks on kolleeg Gunnar Anderssoni tapmisest Nossebro teel möödunud üle kümne tunni. Tapja nimi on meil teada – Ronald Niedermann –, kuid pilti meil veel ei ole.”

„Stockholmis on meil temast paarkümmend aastat tagasi tehtud pilt. Saime selle Paolo Roberto käest, kuid kahjuks on see peaaegu kasutu,” ütles Jerker Holmberg.

„Selge. Tema poolt ärandatud politseiauto leiti, nagu juba teada, täna hommikul Alingsåsist. See oli jäetud umbes 350 meetri kaugusele raudteejaamast, ühele kõrvaltänavale. Hommiku jooksul pole selles piirkonnas tehtud ühtegi avaldust autovarguse kohta.”

„Jälitustegevus?”

„Oleme jälginud Stockholmi ja Malmösse saabuvaid ronge. Välja on antud üleriigiline tagaotsimiskuulutus ning Norra ja Taani politseid on informeeritud. Hetkel tegeleb otseselt uurimisega umbes kolmkümmend politseinikku ja loomulikult hoiavad ka kõik ülejäänud silmad lahti.”

„Kas mingeid jälgi on?”

„Ei, veel mitte. Aga Niedermanni-suguse silmatorkava välimusega mehe leidmine ei tohiks olla võimatu.”

„Kas keegi teab, kuidas Fredrik Torstenssoni seisund on?” küsis üks kriminaalinspektoritest.

„Ta on Sahlgrenska haiglas. Rängad vigastused, umbes nagu autoõnnetuse tagajärjel. Raske uskuda, et inimene on need paljaste kätega tekitanud. Lisaks luumurdudele ja katkistele ribidele on üks kaelalüli vigastatud ning on oht, et ta jääb osaliselt halvatuks.”

Kõik jäid kolleegi peale mõeldes hetkeks vait, seejärel võttis Spångberg uuesti sõna. Ta pöördus Erlanderi poole.

„Mis seal Gossebergas õieti juhtus?”

„Thomas Paulsson juhtus.”

Mitu kohalolijat ohkasid üheaegselt.

„Kas keegi ei saaks teda pensionile saata? See mees on ju kahel jalal kõndiv katastroof.”

„Ma tunnen Paulssoni väga hästi,” ütles Monica Spångberg teravalt. „Aga ma ei ole tema kohta kuulnud mingeid kaebusi viimase... kahe aasta jooksul.”

„Kohalik politseiülem on ju Paulssoni vana tuttav ja on ilmselt üritanud hoida teda oma tiiva all. Heas mõttes muidugi, ning teda pole mõtet kritiseerida. Aga täna öösel käitus Paulsson nii kummaliselt, et mitu kolleegi esitas selle kohta kaebuse.”

„Kuidas kummaliselt?”

Marcus Erlander vaatas vilksamisi Sonja Modigi ja Jerker Holmbergi poole. Tal oli silmanähtavalt piinlik Stockholmi kolleegide ees organisatoorsetest puudustest rääkima hakata.

„Kõige kummalisem oli vast see, et ta pani ühe kriminalistidest inventuuri tegema puukuuris, kust me selle Zalatšenko leidsime.”

„Puukuuri inventuur?” küsis Spångberg.

„Jah... ühesõnaga... ta tahtis teada, mitu halgu täpselt puukuuris on. Et ettekanne korrektne oleks.”

Koosolekulaua ümber tekkis kõnekas vaikus, enne kui Erlander kiirustades jätkas.

„Nüüd hommikul selgus, et Paulsson võtab vähemalt kahte psühhofarmakoni, Xanorit ja Efexori. Ta peaks tegelikult haiguslehel olema, aga ta on oma seisundit kolleegide eest varjanud.”

„Millist seisundit?” küsis Spångberg teravalt.

„Mis tal täpselt viga on, seda ma muidugi ei tea – arstidel on ju vaikimiskohustus –, kuid ravimid, mida ta võtab, on osaliselt masendust leevendavad, osaliselt ergutavad. Ta oli täna öösel lihtsalt tabletikaifis.”

„Issand jumal,” ütles Spångberg rõhuga. Ta oli sünge nagu varahommikul Göteborgist üle läinud rajupilv. „Ma tahan Paulssoni siia, vestlusele. Nüüd kohe!”

„Sellega läheb natuke raskeks. Ta vajus hommikul kokku ja viidi ületöötamise diagnoosiga haiglasse. Meie jaoks oli lihtsalt tohutu ebaõnn, et ta juhtus öösel tööl olema.”

„Mul on üks küsimus,” sõnas isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja. „Paulsson niisiis võttis Mikael Blomkvisti öösel vahi alla?”

„Ta esitas aruande ja tegi avalduse solvamise, ametiisikule jõuga vastuhakkamise ja ebaseadusliku relva omamise kohta.”

„Mis Blomkvist räägib?”

„Tunnistab solvamist, aga rõhutab, et see oli hädakaitse. Vastuhakk seisnes tema sõnul teravas verbaalses toonis tehtud katses takistada Torstenssoni ja Anderssoni kahekesi ning ilma abijõududeta Niedermanni järele minemast.”

„Tunnistajad?”

„Torstensson ja Andersson. Olgu öeldud, et ma ei usu Paulssoni kaebust ametiisikule vastuhakkamise kohta. See on tüüpiline avaldus, et kaitsta ennast Blomkvisti tulevaste kaebuste eest.”

„Kuid Blomkvist sai üksinda Niedermannist jagu?” küsis prokurör Agneta Jervas.

„Relvaga ähvardades.”

„Blomkvistil oli niisiis relv. Sel juhul oleks Blomkvisti vahi alla võtmisel vähemalt ükski põhjus. Kust ta relva sai?”

„Seda ei taha Blomkvist enne oma advokaadiga nõupidamist öelda.

Aga Paulsson vahistas Blomkvisti siis, kui viimane proovis relva politseile üle anda.”

„Tohin ma ühe mitteametliku ettepaneku teha?” küsis Sonja Modig ettevaatlikult.

Kõik pilgud pöördusid tema poole.

„Ma olen eeluurimise jooksul mitu korda Mikael Blomkvistiga kohtunud ja kuigi ajakirjanik, on ta minu hinnangul arukas inimene. Ma oletan, et sina otsustad süüdistuse esitamise ...” Ta vaatas Agneta Jervasi poole, kes noogutas. „Sellisel juhul – jutt solvamisest ja vastuhakust on ju jama; ma oletan, et need jätad sa automaatselt kõrvale.”

„Arvatavasti küll. Aga ebaseaduslik relv on natuke tõsisem teema.”

„Minu ettepanek on, et sa ootad selle asjaga. Blomkvist on lugu omal käel uurinud ja meist selles osas tükk maad ette jõudnud. Meil on kasulikum temaga häid suhteid hoida ja koostööd teha, kui lasta tal politsei vastu meediarünnak korraldada.”

Ta jäi vait. Mõne sekundi pärast köhatas Marcus Erlander. Kui juba Sonja Modig julges ninatarka mängida, siis ei tahtnud temagi kehvem olla.

„Ma olen sama meelt. Ka minu arust on Blomkvist mõistlik mees. Ma palusin temalt koguni vabandust kohtlemise pärast, mille osaliseks ta täna öösel sai. Näib, et ta on nõus asja sinnapaika jätma. Peale selle on ta aumees. Ta on leidnud Lisbeth Salanderi elukoha, aga ei ütle, kus see on. Ta ei pelga avalikku diskussiooni politseiga... Ja Blomkvisti positsioon on ju selline, et tema hääl on meedias sama kaalukas kui Paulssoni mis tahes süüdistus.”

„Aga ta keeldub andmast politseile informatsiooni Lisbeth Salanderi kohta?”

„Ta ütleb, et me peame seda Lisbethi enda käest küsima.”

„Mis relvaga tegu on?” küsis Jervas.

„Colt 1911 Government. Seerianumbrit ei tea. Saatsin relva tehnilisse ekspertiisi ja veel pole teada, kas seda on Rootsis seoses mõne kuriteoga kasutatud. Kui on, siis on muidugi hoopis teine lugu.”

Monica Spångberg tõstis pliiatsi.

„Agneta, sinu otsustada jääb, kas algatada Blomkvisti vastu kriminaalasi või mitte. Minu ettepanek on oodata ära ekspertiisi tulemused. Läheme edasi. See Zalatšenko... Mis Stockholmis temast teatakse?”

„Seis on selline, et kuni eilse õhtupoolikuni polnud me ei Zalatšenkost ega Niedermannist kuulnudki,” vastas Sonja Modig.

„Ma arvasin, et te jahite seal mingit lesbiliste satanistide jõuku,” ütles üks Göteborgi politseinikest. Teised muigasid. Jerker Holmberg uuris oma küüsi. Sonja Modig pidi vastama.

„Omavahel öeldes on ka meil osakonnas oma Thomas Paulsson ja lesbiliste satanistide jutt on kõrvalteema, mis on just sellest allikast pärit.”

Sonja Modig ja Jerker Holmberg selgitasid järgmise poole tunni jooksul uurimise käigus ilmnenud asjaolusid.

Kui nad lõpule jõudsid, tekkis laua ümber pikk vaikus.

„Kui Gunnar Björcki puudutavad andmed on õiged, läheb kapol jalgealune tuliseks,” avas isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja asetäitja viimaks suu.

Kõik noogutasid. Agneta Jervas tõstis käe.

„Kui ma õigesti aru saan, põhinevad teie kahtlustused suures osas oletustel ja kaudsetel tõenditel. Prokurörina olen ma veidi mures tõendite vettpidavuse pärast.”

„Me teame seda,” vastas Jerker Holmberg. „Usutavasti teame laias laastus, mis juhtus, aga on terve rida küsimärke, millele tuleb veel vastused leida.”

„Olen aru saanud, et te teete Södertälje lähedal Nykvarnis väljakaevamisi,” ütles Spångberg. „Kui mitme mõrvaga selles loos õieti tegemist on?”

Jerker Holmberg pilgutas väsinult silmi.

„Alustasime kolmest mõrvast Stockholmis – need, mille tõttu Lisbeth Salander tagaotsitavaks kuulutati: advokaat Bjurman, ajakirjanik Dag Svensson ja doktorant Mia Bergman. Nykvarni laohoone juurest oleme siiani leidnud kolm hauda. Seal oleme ühest hauast tuvastanud tuntud narkoärika ja pisivarga tükeldatud laiba. Teises hauas oli seni veel tuvastamata naine. Kolmanda kaevamisega pole veel lõpule jõutud. See haud paistab teistest vanem olevat. Lisaks on Mikael Blomkvist avastanud seose mõni kuu tagasi Södertäljes tapetud prostituudiga.”

„Gossebergas tapetud Gunnar Anderssoni juurde liites on tegemist kokku vähemalt kaheksa mõrvaga... Kohutav statistika. Kas kahtlustate neis kõikides seda Niedermanni? Siis ta peaks olema ju täielik maniakk ja massimõrvar.”

Sonja Modig ja Jerker Holmberg vahetasid pilke. Nüüd tuli otsustada, kui suures osas nad selle väitega nõustuvad. Lõpuks võttis Sonja Modig sõna.

„Ehkki faktiline tõestus praegu puudub, kaldume nii mina kui ka minu ülemus – see tähendab kriminaalinspektor Jan Bublanski – arvama, et Blomkvistil on täiesti õigus, kui ta kinnitab, et kolm esimest mõrva on sooritanud Niedermann. See tähendaks, et Salander on süütu. Mis puudutab Nykvarni haudu, siis on Niedermann kohaga seotud Salanderi sõbranna Miriam Wu röövimise kaudu. Pole mingit kahtlust, et tüdruk oleks lõpetanud neljandas hauas. Aga kõnealune laohoone kuulub Svavelsjö MC juhi ühele sugulasele ja järelduste tegemisega tuleks oodata kuni säilmete tuvastamiseni.”

„See pisivaras, kelle te identifitseerisite...”

„Kenneth Gustafsson, 44 aastat vana, narkoärikas ja probleemne juba alates teismeeast. Esimese hooga ütleksin, et tegemist oli mingisuguse omavahelise arveteklaarimisega. Svavelsjö MC on segatud kõikvõimalikesse kuritegelikesse ettevõtmistesse, sealhulgas metamfetamiini levitamisse. Seega võib metsas olla Svavelsjö MC-ga tülli läinute kalmistu. Aga...”

„Jah?”

„See Södertäljes tapetud prostituut... Tema nimi on Irina Petrova, 22-aastane.”

„Nii.”

„Lahkamine näitas, et tema kallal on kasutatud silmatorkavalt jõhkrat vägivalda ja vigastused sarnanesid nende ohvrite omadega, kes on pesapallikurika või mingi muu taolise esemega surnuks pekstud. Aga vigastused olid raskesti määratletavad ja patoloog ei suutnud nimetada ühtegi konkreetset vahendit, mida võidi nende puhul kasutada. Blomkvist tegi tegelikult üsna terase tähelepaneku. Irina Petrova vigastused olid sellised, mida võis väga hästi ka paljaste kätega tekitada...”

„Niedermann?”

„See on täiesti arukas järeldus. Tõendeid esialgu pole.”

„Mis me edasi teeme?” küsis Spångberg.

„Ma pean Bublanskiga nõu pidama, aga järgmise loomuliku sammuna peaksime ju Zalatšenko üle kuulama. Meid huvitab, mida ta teab Stockholmi mõrvadest, ja teil tuleb Niedermann kätte saada.”

Üks Göteborgi politseinikest tõstis sõrme püsti.

„Tohin ma küsida? Mida Gosseberga talust leiti?”

„Väga vähe. Leidsime neli tulirelva. Üks Sig Sauer, mis oli õlitamiseks köögilauale lahti võetud. Poola päritolu P-83 Wanad köögisohva kõrval põrandal. Üks Colt 1911 Government – see oli püstol, mida Blomkvist üritas Paulssonile üle anda. Ja lõpuks 22-kaliibriline brauning, mis muudega võrreldes on nagu mängupüstol. Kahtlustame, et just sellest tulistati Salanderit, kuna ta on ikka veel elus, kuul peaajus.”

„Midagi veel?”

„Konfiskeerisime koti üle 200 000 krooniga. Kott oli teisel korrusel toas, kus elas Niedermann.”

„Olete kindlad, et see oli tema tuba?”

„Noh, tema rõivanumber on XXL. Zalatšenko on heal juhul M.”

„Kas on midagi, mille kaudu Zalatšenkot saaks seadusevastase tegevusega seostada?” küsis Jerker Holmberg.

Erlander raputas pead.

„Sõltub muidugi sellest, kuidas me konfiskeeritud relvade asja tõlgendame. Kuid kui jätta kõrvale relvad ja asjaolu, et Zalatšenkol oli talusse väga osavalt kaameravalve üles seatud, siis ei erine Gosseberga suvalisest talumajast. See on väga spartalikult sisustatud maja.”

Veidi enne kella kahtteist koputas uksele vormis politseinik ja andis lääni politseiülema asetäitjale Monica Spångbergile üle ühe paberi. Naine tõstis sõrme.

„Oleme saanud teate inimese kadumise kohta. 27-aastane stomatoloogiaõde Anita Kaspersson lahkus autoga kodust täna hommikul kell 7.30. Ta viis lapse lasteaeda ja pärast seda oleks ta pidanud enne kaheksat tööl olema. Sinna pole ta jõudnud. Ta töötab erahambaarsti juures, kelle vastuvõturuumid on umbes 150 meetri kaugusel kohast, kust leiti varastatud politseiauto.”

Erlander ja Sonja Modig vaatasid üheaegselt käekella.

„Siis on tal neljatunnine edumaa. Mis auto tal oli?”

„Tumesinine Renault aastast 1991. Auto number on siin.”

„Saada kohe välja üleriigiline tagaotsimiskuulutus. Praeguseks võib ta olla kus iganes Oslo, Malmö või Stockholmi suunal.”

Pärast lühikest vestlust lõpetati nõupidamine otsusega, et Sonja Modig ja Marcus Erlander kuulavad koos Zalatšenko üle.

HENRY CORTEZ KORTSUTAS kulmu ja saatis pilguga Erika Bergerit, kes oma kabinetist väljus ja kööginurga suunas kadus. Mõni sekund hiljem tuli ta sealt kohvitassiga ja läks oma tuppa tagasi. Ukse pani ta kinni.

Henry Cortez ei osanud öelda, mis valesti oli. Millennium oli väike toimetus, mille töötajad olid üksteisega lähedastes suhetes. Henry oli ajakirja juures neli aastat osalise tööajaga töötanud ja selle vältel üle elanud mõned korralikud tormid, eriti siis, kui Mikael Blomkvist kolm kuud laimu eest vanglas istus ja ajakiri peaaegu pankrotti oleks läinud. Ta oli üle elanud kolleeg Dag Svenssoni ja tema elukaaslase Mia Bergmani mõrva.

Kõigil neil keerulistel aegadel oli Erika Berger olnud nagu kindel kalju, mida miski ei suuda tasakaalust välja lüüa. Henryt ei üllatanud, kui Erika Berger hommikul vara helistas ja ta üles ajas ning koos Lottie Karimiga toimetuses tööle pani. Salanderi-lugu oli koost pudenenud ja Mikael Blomkvist Göteborgis toimunud politseiniku mõrva segatud. Sinnamaani oli kõik selge. Lottie Karim seadis end politseimajas sisse ja üritas sealt mingeid mõistlikke uudiseid saada. Henry kulutas hommiku telefoni otsas rippumisele ja proovis öö jooksul toimunut kildhaaval kokku panna. Blomkvist ei võtnud telefoni vastu, kuid tänu mitmele erinevale allikale oli Henryl öistest sündmustest küllaltki hea ülevaade.

Erika Berger oli seevastu terve hommikupooliku äraolev ja hajameelne. Juhtus äärmiselt harva, et ta oma toa ukse kinni pani. Tavaliselt siis, kui tema juures käisid külalised või kui ta intensiivselt mingi probleemi kallal töötas. Sel hommikul ei käinud tema juures kedagi ja ta ei töötanud. Kui Henry mõned korrad uksele koputas, et uudiseid rääkida, leidis ta naise lihtsalt akna all toolil istumas, mõttesse vajunult ja pealtnäha ükskõikselt Götgatanil saalivat rahvamassi silmitsemas. Ka uut infot kuulas ta hajameelselt.

Midagi oli valesti.

Uksekella helin katkestas mehe mõttemõlgutused. Ta avas ukse ja lasi sisse trepikojas seisnud Annika Giannini. Henry Cortez oli Mikael Blomkvisti õega varem küll korduvalt kohtunud, kuid ei tundnud teda lähemalt.

„Tere, Annika,” ütles ta. „Mikael pole täna siin.”

„Ma tean. Ma tahaksin Erikat näha.”

Kui Henry Annika peatoimetaja kabinetti saatis, heitis akna all istuv Erika Berger neile põgusa pilgu ja kogus end kiiresti.

„Tere,” ütles ta. „Mikaeli täna ei ole.”

Annika naeratas.

„Ma tean. Ma tulin Björcki kapo-raporti pärast. Micke palus mul selle läbi vaadata; ma hakkan võib-olla Salanderi advokaadiks.”

Erika noogutas. Siis ta tõusis ja tõi kirjutuslaualt kausta.

Annika kõhkles hetke, olles juba toast lahkumas. Siis muutis ta meelt ja läks istus Erika vastu.

„Hea küll, räägi, mis sul viga on?”

„Ma lähen Millenniumist ära. Ja ma pole suutnud seda Mikaelile öelda. Ta on olnud selles Salanderi-loos nii kaelani sees, et kunagi pole nagu võimalust tekkinud, ja ma ei saa rääkida teistele, enne kui tema ei tea, ja ma tunnen ennast selle pärast jube halvasti.”

Annika Giannini hammustas huulde.

„Ja nüüd räägid sa hoopis mulle. Mida sa tegema hakkad?”

„Ma lähen Svenska Morgon-Posteni peatoimetajaks.”

„Ohhoo. Sel juhul oleks ju kohasem õnne soovida, mitte nutta ja hambaid kiristada.”

„Aga ma ei kavatsenud niimoodi Millenniumist lahkuda. Keset jubedat kaost. See tuli nagu välk selgest taevast ja ma ei saa ära öelda. Selles mõttes, et niisugust võimalust ei tule enam kunagi. Aga mulle tehti pakkumine just enne seda, kui Dag ja Mia maha lasti, ning siin oli selline segadus, et ma olen asja varjanud. Ja nüüd on mul selle pärast kuradi kehv olla.”

„Ma saan sinust aru. Ja nüüd kardad sa seda Mickele rääkida.”

„Ma ei ole kellelegi rääkinud. Arvasin, et alustan SMP toimetuses suve lõpus ja aega rääkimiseks on. Aga nüüd nad tahavad, et ma läheksin sinna tööle nii ruttu, kui võimalik.”

Ta vaikis, vaatas Annikat ja oli peaaegu nutma puhkemas.

„See on praktiliselt mu viimane nädal Millenniumis. Järgmisel nädalal olen reisil ja siis... Ma pean mõne nädala puhkust võtma, et akusid laadida. Aga esimesel mail alustan ma SMP-s.”

„Ja mis oleks juhtunud, kui sa oleksid näiteks auto alla jäänud? Siis oleks toimetus peatoimetajast minutiga ilma olnud.”

Erika vaatas üles.

„Aga ma ei jäänud auto alla. Ma olen asja teadlikult mitu nädalat varjanud.”

„Ma saan aru, et olukord on keeruline, kuid mul on tunne, et küllap Micke, Christer ja teised tulevad toime. Samas peaksid sa minu meelest nendega kohe rääkima.”

„Jah, aga see sinu vend on täna Göteborgis. Ta magab ega vasta telefonile.”

„Ma tean. Vähesed on nii osavad telefoni vältima kui Mikael. Aga küsimus pole praegu sinus ja Mickes. Ma tean, et olete umbes kakskümmend aastat koos töötanud ja teie vahel on muudki olnud, kuid sa pead mõtlema Christeri ning teiste toimetuse inimeste peale.”

„Aga Mikael läheb...”

„Micke läheb marru. Muidugi. Aga kui ta ei suuda aru saada, et sa pärast kahtkümmet aastat tahad midagi ka enda heaks teha, siis pole ta väärt seda aega, mis sa tema peale oled kulutanud.”

Erika ohkas.

„Võta ennast kokku. Kutsu Christer ja teised toimetuse inimesed kohale. Nüüd kohe!”

CHRISTER MALM ISTUS mõni sekund sõnatuna, kui Erika Berger toimetuse Millenniumi väiksesse koosolekutuppa kokku oli kutsunud. Koosolekust oli teatatud mõni minut enne selle algust, just siis, kui ta reedese päeva puhul oli veidi varem minekule asutamas. Ta piilus Henry Cortezi ja Lottie Karimi poole, kes olid sama üllatunud kui temagi. Toimetuse sekretär Malin Eriksson ei teadnud samuti midagi, nagu ka reporter Monica Nilsson ja turundusjuht Sonny Magnusson. Ainus puuduja oli Göteborgis viibiv Mikael Blomkvist.

Issand jumal, Mikael ei tea asjast tuhkagi, mõtles Christer Malm. Huvitav oleks teada, kuidas ta reageerib.

Siis ta taipas, et Erika Berger oli jutu lõpetanud ja koosolekutoas valitses täielik vaikus. Ta raputas pead, tõusis püsti, kallistas Erikat ja andis talle põsemusi.

„Palju õnne, Ricky,” lausus ta. „SMP peatoimetaja. Pole sugugi paha hüpe karjääriredelil.”

Henry Cortezile tuli elu sisse ja ta hakkas spontaanselt plaksutama. Erika tõstis käed üles.

„Stopp!” sõnas ta. „Ma pole täna mingit aplausi ära teeninud.”

Ta tegi lühikese pausi ja silmitses oma väikese toimetuse töötajaid.

„Teate, mis... Mul on kohutavalt kahju, et see nii on läinud. Ma tahtsin rääkida juba mitu nädalat tagasi, aga mõrvade järel uppus kõik muu tekkinud kaosesse. Mikael ja Malin on hullumeelselt tööd teinud ja ma pole lihtsalt õiget momenti leidnud. Ja sellepärast ongi seis praegu selline.”

Malin Eriksson tajus kohutava selgusega, kui ülekoormatud kogu toimetus tegelikult on, ja kui masendavalt tühjaks siin ilma Erikata jääb. Ükskõik milline hoop neid ka polnud tabanud – kõikides tormides oli Erika olnud nagu kindel kalju, mille vastu Malin sai toetuda. Nojah, mis seal siis imelikku, et „Hommikulohe” teda tööle tahtis palgata. Aga mis edasi saab? Erika oli Millenniumi toimetust alati koos hoidnud.

„Meil on vaja mõned asjad selgeks rääkida. Ma saan ka aru, et see tekitab toimetuses muret. See polnud tõesti minu eesmärk, aga nüüd on asjad nii, nagu nad on. Esiteks: ma ei jäta Millenniumi päriselt maha. Jään firma osanikuks ja hakkan käima juhatuse koosolekutel. Toimetuse igapäevatöössse ma loomulikult enam sekkuda ei saa – see tekitaks huvide konflikti.”

Christer Malm noogutas mõtlikult.

„Teiseks: ametlikult lahkun kolmekümnendal aprillil. Aga täna on praktiliselt minu viimane tööpäev. Järgmisel nädalal sõidan ma ära, nagu te juba teate, ja seda olen ma kaua plaaninud. Ma olen otsustanud, et pärast seda ma mõneks järelejäänud päevaks enam tagasi ei tule.”

Ta jäi hetkeks vait.

„Järgmine number on arvutis, valmis. Seal on veel ainult mõned pisiasjad teha. See jääb minu viimaseks numbriks. Siis peab uus peatoimetaja töö üle võtma. Ma teen oma kirjutuslaua täna õhtul tühjaks.”

Ruumis võttis maad raske vaikus.

„Seda, kes minu järel uueks peatoimetajaks saab, peab arutama ja otsustama juhatus. Aga see tuleb läbi rääkida ka ülejäänud toimetuse töötajatega.”

„Mikael,” ütles Christer Malm.

„Ei, mitte mingil juhul Mikael! Ta on viimane, kelle te võiksite peatoimetajaks valida. Vastutavaks väljaandjaks sobib ta nagu rusikas silmaauku ja ta on superosav mis tahes võimatuna näivaid teemasid uurima ja kirjutama. Peatoimetajana hakkab ta tööd pidurdama. See peab olema keegi, kes gaasi annab. Lisaks on Mikaelil komme omaenda teemadesse süveneda ja vahel nädalate kaupa eemal olla. Sündmuste keskmes on ta parim, aga rutiinses töös uskumatult kehv. Te kõik teate seda.”

Christer Malm noogutas.

„Millennium ongi sellepärast nii hästi toiminud, et sina ja Mikael olete teineteist tasakaalustanud.”

„Kuid mitte ainult sellepärast. Te ju mäletate, kuidas Mikael istus Hedestadis ja mossitas peaaegu terve aasta. Siis toimis Millennium ilma temata, täpselt nagu nüüd peab ajakiri toimima ilma minuta.”

„Nojah. Mis sa mõelnud oled?”

„Minu valik oleks, et peatoimetaja töö võtad üle sina, Christer...”

„Ei tule kõne allagi!” Christer Malm vehkis tõrjuvalt mõlema käega.

„... aga kuna ma tean, et sa keeldud, siis pakun teist lahendust. Malin. Alates tänasest oled sina peatoimetaja kohusetäitja.”

„Mina?!” küsis Malin.

„Just nimelt sina. Sa oled olnud ülihea toimetuse sekretär.”

„Aga ma...”

„Tee proovi. Ma kraamin oma kirjutuslaua täna tühjaks. Esmaspäeva hommikul saad sisse kolida. Mainumber on peaaegu valmis – selles osas on suur töö ära tehtud. Juunis tuleb topeltnumber ja siis oleme kuu aega vabad. Kui süsteem ei toimi, peab juhatus augustis kellegi teise leidma. Henry, sina saad nüüdsest täiskoha ja oled Malini asemel toimetuse sekretär. Peale selle tuleb meil veel ka üks uus inimene tööle võtta. Aga see on juba teie ja juhatuse valik.”

Ta vaikis hetkeks ja silmitses koosolijaid mõtlikult.

„Üks asi veel. Ma lähen tööle teise ajalehte. SMP ja Millennium ei ole sisuliselt muidugi konkurendid, kuid see tähendab siiski, et ma ei taha järgmisest numbrist teada mitte midagi rohkem, kui ma praeguseks tean. Kõik sellised küsimused lahendate alates nüüdsest Maliniga.”

„Mis me selle Salanderi-looga teeme?” küsis Henry Cortez.

„Räägi Mikaeliga. Ma tean Salanderi-lugu, aga see jääb minu poolt kalevi alla. SMP-sse see ei jõua.”

Erika tundis äkki tohutut kergendust.

„See on kõik,” lõpetas ta koosoleku, tõusis ja läks sõnagi lisamata oma tuppa tagasi.

Millenniumi toimetus jäi vaikides istuma. Alles tund hiljem koputas Malin Eriksson Erika toa uksele.

„Halloo!”

„Jah?” küsis Erika.

„Töötajad tahavad midagi öelda.”

„Mida?”

„Tule välja!”

Erika tõusis ja läks ukse juurde. Laud oli kaetud, seal oli tort ja kohvikann.

„Ma mõtlesin, et millalgi edaspidi korraldame sündmuse tähistamiseks korraliku peo,” ütles Christer Malm. „Aga esialgu pead leppima kohvi ja tordiga.”

Erika Berger naeratas esimest korda terve päeva jooksul.