Читать книгу Minu Kennedy - Stig Rästa - Страница 3

Lasnamäele Võru tänavale kolisime perega Kalamajast, kui ma olin umbes pooleteise-aastane. Minu lasteaia numbriks oli 157 ja ema oli seal muusikaline kasvataja. Sellel ajal nägid kõik Lasnamäe lasteaiad välja täpselt ühesugused. Neid eristasid ainult numbrid. Ju siis meie oma sai valmis saja viiekümne seitsmendana. Esimene kasvataja oli mul sõimes Piret, mu parima sõbra Hennu ema. Mu ema on ikka rääkinud, et tal oli mind lasteaeda jättes süda rahul, sest teadis, et meie üle valvab just Piret. Hommikune lasteaeda minek võttis umbes 20 minutit. Mul on endiselt hästi meeles need külmad talvehommikud, mil ema mind punase Salvo kelgu peale sättis. Kelgu põhja pani ta teki, et ma ei külmetaks. Ise kandis ta sellel ajal musta kasukat ja punast mütsi. Mäletan, et istusin kelgu peal ja ema vedas mind hommikul pimedas läbi tuisu. Mul on siiani silme ees see läbi lume rühkiv must kasukas ja punane müts ning mäletan krudisevas lumes lohiseva kelgu häält ja ema samme. Praegugi sulen vahel talvel pimedas silmad ja nuusutan külma õhku, sest see meenutab mulle neid hommikuid. Kõik mõjus kuidagi müstilisena. Sellest on mul veel üks varajane mälestus. Nimelt kartsin ma alati, et emal on raske seda kelku enda järel vedada, ma ei tahtnud juba siis, et keegi minu pärast vaeva näeks. Oleksin parema meelega ise seda kelku vedanud ema käekõrval. Lasteaeda jõudes panin kombinesooni oma nimega kapikesse ja läksin teiste laste juurde. Mõnel oli raske emale head aega soovida, kuid minul seda probleemi ei olnud. Sammusin kohe oma rühma laua taha, kus serveeriti esimese asjana hommikusööki. Mul on sellest meelde jäänud ainult mingisugune suhkrusai, mis oli vist ahjus soojaks tehtud, sest ta kleepus kuidagi kahtlaselt. Mulle igatahes maitses. Kui koridoris oli tunda juurviljalõhna, oli lõunaks tavaliselt ühepajatoit. See oli üks mu lemmikuid ja maitseb mulle siiani. Eriti võikalt lõhnas aga juurvilja-piimasupp. See lõhn ei lähe mul vist küll kunagi meelest. Üheks huvitavaks kombeks oli mul prae seest pekitükke koguda ja neid sahtli tagumisse otsa sättida. Pekitükke ma ei sallinud. Mõnikord harva olid meil isegi banaanid laual. Ma ei tea, kust need tulid või miks, aga me kõik olime sellega väga rahul.

Lasteiast mäletan kõige paremini mängimise ja magamise tuba. Mänguasjadest olid seal näiteks väikesed puust juurviljad. Võib-olla oli eesmärk, et mängiksime poodi ja ostaksime neid raha eest, aga peamiselt mängisime arsti ja väikesed puust porgandid asendasid ideaalselt süstlaid. Arsti mängimine oli esimene salajane asi, mis tekitas meis erutust. Mõnel tüdrukul diagnoositi kiirelt krooniline köha ja siis oli vaja tal püksid maha võtta ja puust porgandiga pepu peale süsti teha. Teine kasutusala oli neil magamise ajal. Suured kapid tehti lahti ja neist kukutati välja rasked rauast reformpõhjaga voodid. Kui und ei tulnud, sai nende puust junnidega üksteisel päid lõhki loobitud. Mina mängisin uneajal tavaliselt Liisiga: Liis mängis, et ta kardab midagi, ja mina mängisin, et olen lõvi ja kaitsen teda. Magamisega oli üldse kehvasti, sest liiga palju lapsi oli ühes toas ja alati toimus midagi. Joosti ringi, räägiti juttu või käidi niisama kedagi näpistamas. Kui asi läks ülekäte, tuli kasvataja Helve tuppa ja virutas märja kaltsuga vastu kintsu nii, et punane vorp jäi järele. Selle peale kobisime ikka alati ehmunult teki alla ja jäime magama.

Käisime ka suures hoovis mängimas. Lisaks liivakastile olid seal erinevad redelid ja muud turnimisriistad. Samuti oli keegi tubli mees hunniku vanu autokumme poolikult maa sisse kaevanud, nii et need sealt ei liikunud ja nende aukudest sai läbi käia või vajadusel nende otsas turnida. Tol ajal lihtsalt polnud eriti võimalusi ja pidi olema leidlik, et lastele midagi huvitavat välja mõelda. Samuti oli õues võimalik teiste lastega kohtuda, kuid kahjuks ei olnud need kohtumised alati sõbralikud. Kord võtsin lasteaeda kaasa oma mudelautod. Mudelautod olid selle aja kohta väga haruldased, sest neid sai ainult välismaalt. Ma ei tea, kuidas mul neid üldse kaasa lubati, aga igatahes mängisime nendega koos sõpradega. Aga kuidagi läksid nad mul kapist kaduma. Mina ei osanud isegi eriti kurvastada selle üle, vaid olin lihtsalt natuke närvis. Välismaised mudelautod olid kaheksakümnendate alguses ikkagi rariteet ja tundsin ennast halvasti, et olin hooletu olnud. Mu sõbrad aga käisid teiste rühmade poisid ükshaaval läbi, et varas välja selgitada – ja tulidki varsti tagasi, autod käes. Üks noorem poiss oli need pihta pannud ja hoovi liiva alla matnud. Kommunism oli selline režiim, kus ligimese vara ihkamine oli suhteliselt popp. Tundsin mudeleid tagasi saades huvitavat tunnet: sõbrad nägid vaeva, et minu mure ära lahendada. Keegi teine seisis minu eest. Ehk oli just see meie sõpruse algus, sest Indreku, Hannese ja Hennuga oleme siiani parimad sõbrad. Nüüdseks juba kolmkümmend kolm aastat.

Võru tänava maja, kuhu me sisse kolisime, oli jutu järgi vägagi ontlik. Mina seda aega ei mäleta, sest olin liiga väike, aga ema ja isa on mulle sellest mitmeid kordi rääkinud. Lubatud luksuse asemel oli esimeseks üllatuseks see, et lift, mis pidi terve pere asjad kaheksandale korrusele viima, ei töötanud. Kardeti, et lift lõhutakse ära, ja väidetavalt lülitati see tööle alles siis, kui kõik korterid olid kasutuses. Kogu kraam koliti sõprade abiga jalgsi kaheksandale korrusele.

Ka kütmisega oli probleeme. Kord oli küte ja kord jälle mitte. Maja keskkütte kraan oli kellegi tähtsa käes. Sel ajal polnud ju veel ühistuid ja kogu asjandust reguleeris 13. keskkooli kõrval asuv majavalitsus. See oli üks huvitav majake. Hiljem, kui majavalitsus sealt välja visati, põhjusel et selleks polnud enam vajadust, tehti majast tänuväärt noortekeskus, kus toimusid diskod. Majas istunud tähtsad tegelased olid asendunud noortega. Suurte ja vastutusrikaste otsuste asemel olid nüüd hoopis teistsugused dilemmad: millist õlut juua ja kellega tantsima minna.

Majade ehituskvaliteet jättis tegelikult natuke soovida. Külmadel talvehommikutel oli emal kombeks meie eest väga toredal moel hoolitseda. Enne kui ta meid teki alt välja kärutas, soojendas ta meie riided radika peal üles. Seejärel pani need meile teki all selga ja alles siis võisime hea tundega korralikult üles ärgata. Kööki minnes tabas meid vennaga teine meeldiv üllatus: ahjus valminud kohupiimasaiad ootasid laual, praeahju luuk oli endiselt avali ja sealt tuli väärtuslikku sooja.

Tol ajal leidus igas peres vähemalt üks paarikümneliitrine pott, kus sai peapesuks vett kuumutada, sest elades Lasnamäel pidid olema leidlik. Näiteks otsustas armas majavalitsus suveks majadest sooja vee täiesti ära võtta. Vabanduseks toodi majade soojaveetrasside hooldus. Mulle tundub, et ilmselt oli neid hooldajaid terve Lasnamäe peale ainult kolm, sest kogu suve vältel nägime töömehi keldrites toimetamas äärmiselt harva.

Ja nõuka-aja laps sattus keldrisse tihti. Üks põhjus võis olla see, kui pall lendas mänguhoos keldriaknast sisse. Seda juhtus üsna tihti, ja ilma klaasideta aknaid oli reas palju, sest ega riik ei suutnud ju kogu aeg aknaid vahetamas käia. Keldrisse sai hõlpsasti ka ukaka ajal peitu minna. Tegelikult olid need suurte majade keldrid ühed parajalt õudsed kohad, kus toimus kindlasti palju õõvastavat.

Mingil ajal sai populaarseks nii-öelda punkrite ehitamine. Igas mikrorajoonis oli tüüpidel kombeks nendesse meeldivaid asemeid ehitada. Mäletan, et meie kõrvalmaja alla ehitasid suuremad poisid ja ka minu vend ühe vägagi kihvti punkri. Kättejuhtuvast materjalist muidugi, mida vedeles tollal absoluutselt igal pool. Prügikastide juurest võis leida igasugust manti, mis oli ehitamiseks täitsa kõlbulik. Ka teiste elanike välja visatud voodid tassiti punkritesse. Punkrihäng oli õige äge: tehti suitsu, kuulati muusikat, möliseti niisama. Sellesse punkrisse, kuhu mina sattusin, oli ehitatud isegi läbi mitme toa kulgev minigolfirada.

Mõned aastad vanematel poistel oli vastasmajas oma punker, mida kutsuti ühe hevibändi järgi Dioks. Seal käisid koos punkarid ja tegelesid peamiselt joomisega. Ühel õhtul kooserdasid purjus punkarid hoovi peale meelt lahutama. Meie neist väga välja ei teinud, sest siiani olid nad oma hoovikatega suhteliselt rahulikult läbi käinud, aga sellel õhtul oli ühel neist vaja millegipärast kellelegi vastu tatti virutada. Ette jäi üks poiss, kelle hüüdnimeks oli Kill. Ma ei kujutagi ette, kust ta sellise hüüdnime sai ja kas see tähendaski tapmist. Igatahes sai see vaene kutt ühelt punkarilt vastu tatti. Ehmatus oli suur, aga õhtu läks edasi ja purjus punkarid kooserdasid endiselt trepikoja ees. Mõne aja möödudes märkasime, et Kill tuleb uljalt hoovi peale tagasi, vanem vend ilusti selja taga. Killi vend korjas maast üles väikese kivi ja surus selle rusikasse. Meie muidugi taipasime, et kohe läheb omakohtuks, ja jooksime poistele õhinal kaasa. Vend jõudis punkarite juurde ja virutas endisele rusikakangelasele kohe pikema jututa vastu vahtimist, nii et vaesekesel kohe suppi lendas. Andis veel paar pauku ja ütles lõpuks, et kui rusikad sügelevad, siis vali ikka omasuguseid vastaseid, mitte ära tule väiksemaid klobima. Verise suuga punkar sai muidugi kõigest aru ega hakanud vastu vaidlema. Asi lahenes, meie võisime mängimist jätkata ja ka punkarid ronisid Dio punkrisse tagasi.