Читать книгу Minu Kennedy - Stig Rästa - Страница 4

Üldlevinud arvamuse kohaselt on Lasnamäe elamiseks õudne koht. Seal võib peksa saada, seal tapetakse, juuakse ja laaberdatakse. Seal on prussakad ja lutikad. Vägistajad ja vargad. Narkomaanid ja muud jubedused. Tahaksin küll öelda, et seda ta ei olnud, aga kui mõtlema hakkan, siis tegelikult oli ikka küll. Eks Lasnamäel oli loomulikult oma häid külgi ka. Oli väga palju lapsi, kellega läbi käia, õues ei hakanud kunagi igav. Poed, lasteaiad ja koolid olid kõik jalutuskäigu kaugusel. Avastamist kõigile palju.

Lasnamäe korterites oli vähemalt see pluss, et kööki mahtus terve pere korraga sööma. Analoogsel linnaosal Mustamäel see võimalus puudus. Seal olid köögid vaevalt mõne ruutmeetri suurused, sest toonane valitsus oli kindel, et elanikud külastavad enamjaolt söögisaale ja köök on pigem selline võileivamaterjali hoidmise koht või sahver. Meie korteris oli kaks tuba pluss köök. Elasime selles neljakesi: mina ja vend lastetoas ning ema-isa niiöelda elutoas. Vannituppa ja tualetti pääses mööda kitsaid koridore. Kusjuures vannitoas voolas lubatult selle aja kohta puhast kulda ehk sooja vett. Seda muidugi alguses suurte mööndustega. Oli teada fakt, et Kalamajas on sooja veega nadi, ning seepärast oli see tugev argument, et kolida Lasnamäele. Kuidagi saadi ühte paraadnasse korter nii meie perele kui vanaemale ja onule. Nemad elasid kahetoalises neljandal korrusel ja meie kaheksandal. Kui käidi üksteisel külas, siis istuti ikka rohkem köögis. Võib-olla on just sellest jäänud meie nooremale põlvkonnale sisse harjumus korteripidudel just kööki koguneda.

Sel ajal telefone ei olnud, need tulid hiljem. Haruldane polnud juhus, kui kõmpisid maha pika tee üle sildade ja läbi turgude sõbra ukse taha, et teda õue kutsuda. Eriti suviti, kui ise just maal ei olnud, kõmpisid tihtipeale sama lollilt koju tagasi, sest selgus, et hoopis Indrek või Hannes või Henn oli maale sõitnud. Me olime lapsena pidevalt õues ja ma ei mäleta, et meil oleks olnud kellaaega, mil tuleb kodus olla või et ema oleks meid õue peal otsimas käinud. Hoov oli kolmest küljest majadega piiratud ja emad hoidsid kordamööda aknast lastel silma peal. Väiksena me sellest hoovist tavaliselt eriti kaugemale ei läinudki. Mängisime ulakat ja palli, kuut pulka ja ai-lii-ai-lood, mis oli juba segasem mäng. Liivakasti kull oli ülejäänud mängudest natuke ohtlikum, sest seal käis tagaajamine ja pingilt pingile hüppamine. Mul on üks kord eriti hästi meeles. Kui keegi ei ole kullina kuigi osav, siis hakatakse ikka üldlevinud viisijuppe laulma, ja seekord võttis keegi millegipärast üles laulujupi J. Steinfeldi sulest. „Sest et oooolen tiigrikutsu jaa mai karda keedagiii!“, mis ajas kulli eriti kettasse. Mina tahtsin nalja teha ja laulsin kõvasti: „Sest et oooolen piidrikutsu ja mai karda keedagiii!“ Oma arust oli see päris vaimukas, aga teised sellest eriti aru ei saanud ja keegi karjus naerdes, et Raul on piidrikutsu. Teised naersid. Otsustasin, et siitpeale hoian mõned oma eriti teravad naljad pigem endale, mitte ei hõika neid igal võimalusel välja. Seda olen järginud tänaseni.

Tegelikult on lapsed vahel rõvedalt jõhkrad. Teistest erinevaid lapsi, isegi kui nad olid kõvasti vanemad, narriti täitsa julmalt. Küll prillipapadeks ja pärdikuteks ja ahvideks ja kõigeks muuks, mis pähe tuli. Ühte poissi kutsuti uneks, sest ta magas palju, ja teist nii apelsiniks kui ka saiaks. Saiaks sellepärast, et tal oli rohkem kui üks kord õues kaasas terve saiapäts, aga kust see apelsin tuli, seda ma enam ei mäleta.

Talvel mängiti väljas mäekuningat. Meie õuele oli mängimiseks tekitatud mingisugune ebamäärane auk ja keegi Vitja oli selle äärele buldooseriga ilmselt jommis peaga vähe kõrgema künka jätnud. Kui see Vitja vaid teaks, millise õnnistuse ta meile enda teadmata kokku oli keeranud. Talvel oli see küngas jääs ja sealt sai eriti hästi alla lasta. Mäekuninga mäng seisnes selles, et mäe otsas olev laps tuli alla lükata ja siis ise positsiooni hoida. Aga kuna kogu muhk oli jääs, siis oli see suhteliselt keeruline ülesanne. Kui lund oli rohkem, sai sealt jällegi ilusate punaste minisuuskadega alla lasta. Alla ehitati hüpekad ja sealt saime esimesed muhud ja kopsulaksud, mis hinge kinni lõid.

Kui natuke vanemaks saime, hakkasime oma hoovist väljapoole minema. Lasnamäel oli palju pooleliolevaid ehitisi ja ikka väga palju avastamist. Meie hoovi kõrvale hakati ehitama Lindakivi kino ja see ehitus kestis minu arvates päris mitu aastat. Mingi põnevus tõmbas meid sinna pidevalt turnimas käima ja valvureid närvi ajama. Ka olid sel ajal kõigil pooleliolevatel ehitistel oma valveputkad ja soojakud. Soojakud olid spetsiaalsed ratastel majakesed, kus ehitajad said soojas riietuda ja lõunat süüa. Ehitajatele aga meeldib teadupärast väga see va kärakas ja eriti vist tollal. Olid teised alati korraliku viinahaisuga. Eks neile käis natuke närvidele, et me seal jõlkumas käisime. Ühel päeval, kui mind ennast seal ei juhtunud olema, hakkasid nad meie hoovi lapsi taga ajama ja said ühe poistest ka kätte. Ilmselgelt purjus tüübid hoidsid last soojakus kinni ja hakkasid teda taguma. Teised lapsed jooksid otsemaid sellest poisi isale teatama. Mine tea, kui halvasti asi oleks võinud lõppeda, kui isa poleks oma sõpradega soojaku uksele koputanud. Või lihtsalt ukse maha tõmmanud, sest seda viha võib vaid ette kujutada.

Kaklusi ja verd hakkasin aja möödudes rohkem märkama. Ühel päeval, kui mängisime sõpradega hoovi peal, tuli keegi uudisega, et Kotka poe ees on keegi ära tapetud. Olime kergelt ehmunud, aga eks meil oli vaja seda kindlasti vaatama minna. Vend ütles mulle kaks korda, et ära sina tule, sest olin temast pea kolm aastat noorem ja tal oli arunatukest rohkem peas. Mina mangusin, et tahan ka tapetut näha, ja lõpuks ta lubas mul tulla, aga keelas sellest vanematele rääkida. Kui me lastekambaga poe juurde hakkasime jõudma, nägin juba eemalt, et trepi peale oli kogunenud suur rahvahulk. Pidin ennast natuke koguma, et lähemale astuda. See oli nagu õudusfilmi vaadates, kui tead, et kohe tuleb mingi jube koht, nii et paned käe näo ette ja piilud ainult silmanurgast või sõrmede vahelt. Aga see ei olnud mingi film. Keegi ei olnud midagi lavastanud. Kohal ei olnud kaskadööre, grimeerijaid ega valgustajaid. Võtet ei korratud mitu korda. See kõik oli päriselt. Rahva vahelt paistis trepil lebav surnud mees. Lahtised silmad passisid tühjalt täpselt minu suunas. Kaelas, peas ja kehas oli hulk noahaavu. Mõni inimene läks laibast mööda poodi, aga ei julgenud selle poole vaadata. Mõni tuli poest, käes kilekotid õhtusöögiks plaanitud toiduainetega. Vaatas vastikusega korraks laiba poole ja läks edasi. Miilits oli juba kohal, aga surnukeha oli endiselt pikka aega kinni katmata. Kui olin rõveda pildiga veidi harjunud, astusin paar sammu tagasi, valmis sääred tegema, kuid karm etendus polnud paraku veel läbi. Kohale jõudis tapetud mehe abikaasa, kes langes röökides põlvili. Inimesed tõmbasid ta laibast eemale ja püüdsid teda rahustada. Jälgisime vennaga toimunut veel mõne minuti ja kõndisime seejärel sõnagi lausumata koju. Mängud olid selleks päevaks mängitud. Istusime kodus, sõime ema-isaga õhtust ja kumbki ei rääkinud sellest vanematele sõnagi. Hiljem saadi süüalune kätte ja selgus, et viinalembestel meestel oli kolme rubla pärast ütlemiseks läinud ning üks pussitas teise surnuks.

Teine kord oli täpselt meie paraadna all. Tulime vennaga pimedal õhtul uksest välja ja meid ehmatas kohe mingi oigamine ja sahin paraadna kõrval keldri sissekäigu ees. Kogenud poistena hakkasime kohe ära jooksma, aga siis kuulsime vaevu sõna pomogite. Keegi seal vajas abi. Ega me pimedas teda ei näinud ja ei julgenud ka lähemalt vaatama minna. Just siis tuli üks kuuendal korrusel elav naine autoga maja ette, nii et läksime temaga koos vaatama, kes see hädasolija on. Kui naine lähemale astus ja tiku süütas, avanes meile õõvastav vaatepilt. Maas oli suur vereloik ja selle sees püherdas mees, kelle peahaavast voolas verd muudkui juurde. Tundsin esmakordselt, et soe veri lõhnab vastikult raua järele. Kiirabi jõudis kohale suhteliselt ruttu ja mees toimetati minema. Paar tundi hiljem suri ta haiglas peahaava tõttu, mida ei suudetud sulgeda. Tol ajal seisid maja ees enamasti vene autod, aga nende vahel oli ka üks välismaine, mis kuulus veidi tugevamatele vendadele. Too purjus mees oli läinud selle auto aknale koputama, sest tumendatud klaaside tõttu ei olnud sinna sisse näha. Auto omanikud tulid alla ja andsid mehele korraliku keretäie. Purjus vennikesel oli aga peas värskelt kokku õmmeldud haav, ta kukkus selle uuesti lahti ja sealt voolas liiga palju kraami välja. Vereloik püsis paraadna kõrval nädalaid. Roiskus ja muutus pruuniks. Tuletas mulle iga päev meelde seda vastikut lõhna ja seda hädist appihüüdu. Rusikakangelastega, kes kuriteo toime panid, ei juhtunud midagi, sest tegu läks kirja õnnetusena.