Читать книгу Minu Kennedy - Stig Rästa - Страница 7

Mu onu õppis saksofoni, mu vend õppis saksofoni ja kui mina viiendas klassis muusikakoolis käima hakkasin, siis loomulikult ikka onu järel saksofoni erialal. Muusikakool oli täitsa äge ja esimese aasta käisin seal suure entusiasmiga. Tundsin, et kuulun justkui mingisse klubisse või et olen nüüd suurem ja käin lisaks koolile ka kuskil mujal. Pärast aastat muutus muusikakool minu jaoks aga kohustuseks. Praegu olen õnnelik, et seal käisin, aga tollal pidin end ikka kõvasti sundima. Selle asemel, et pärast kooli õueriided selga ajada, võtsin raske kasti ja läksin veel ühte kooli õppima. Tulin paraadnast välja, ruuduline kast lohises kaasa ja käis iga nelja sammu tagant vastu jalga. Sellest kuramuse kirstust oli mul parema jala küljes punane laik. Nii mõnigi kord kõndisin bussipeatuse suunas, kui teised lapsed kogunesid jalgpallimatšiks. Üritasin neist mitte välja teha, aga ikka keegi hüüdis, et Raul, tule mängu, meil on üks mees puudu. Oleksin tahtnud selle kasti nahhui visata ja minna palli mängima, aga ei saanud, sest oli ju vaja käia muusikakoolis pasunat sirgeks puhumas.

Käisin Narva maanteel Tallinna muusikakoolis. See on vana tondiloss, mis olla kuulunud mingisugusele välismaal elavale vanamutile, kes sai selle pärast Eesti taasiseseisvumist tagasi. Lubas koolil seal mingi kommiraha eest edasi tegutseda. Praegu mõtlen, et eriti tore temast, aga tollal lootsin, et mutt tuleb tagasi ja hakkab seal elama ja muusikakool pannakse kinni. Direktoriks oli Toots Normann, tuntud koomiku isa, ning ta oli üks tõeliselt hirmuäratav mees nagu direktorid ikka. Iga kord, kui ta koridori astus, jäid kõik lapsed vait, sest tal oli kombeks küsida karmilt, et mis me siin logeleme ja kas me tunnis ei peaks olema. Tal polnud vist halli aimugi, millal oli tunniaeg ja millal vahetund. See kardetud mees hakkas teisel või kolmandal aastal andma mulle literatuuri ehk muusikaajalugu. Oi, kuidas ma vihkasin seda tundi. Tegelikult on ju muusikaajalugu lahe ja keskkooli ajal, kui seda andis mulle Westholmis Ivalo Randalu, pakkus aine mulle juba huvi. Õpetajal ja õpetajal on ikka suur vahe. Muusikakoolis algas literatuur alati püsti seismisega nagu sõjaväes. Kõik olid hirmust vait ja seisid, pilk maas. Kord tuli Normann klassi ja meie hüppasime kohe muidugi püsti nagu kord ja kohus. „Istuge,“ ütles ta. Istusime ja jäime ootama. Normann vaatas natuke aega ringi ja torises midagi endamisi. Seejärel läks ta plaadiriiuli juurde, pani sõna lausumata mingi plaadi grammofoni peale ja keeras volüümi põhja. Ise kuulas, silmad kinni. Pärast viit minutit julgesime hakata küsivalt üksteisele otsa vaatama. Terve klass mõtles, et mis toimub. Kuulasime aga edasi seda ülivalju sümfooniat. Kui muusikas toimus kulminatsioon, tõstis Normann käed taeva poole ja teeskles dirigenti, endal silmad endiselt suletud. Näost rõõsa mees oli mingis muus maailmas ja sain aru, et meie armas direktor on täis kui tinavile. Võtsin kotist pastaka ja hakkasin niisama vihikusse kritseldama, sest mõistsin, et sellest tunnist ei tule midagi välja. Olin ennegi joodikutega kokku puutunud ja hirmu ma ei tundnud. Mõni sell klassis aga lausa värises selle kohutava sümfoonia saatel. Lõpuks kõlas vahetunnikell ja Normann tegi silmad lahti. Vaatas kella ja pani grammofoni kinni. „Vot selliseid asju tehakse maailmas,“ ütles ta lõpetuseks ja taarus klassist välja. Otsustasin kindlalt sellest ainest enam mitte osa võtta. Sellepärast jäigi mul Tallinna lastemuusikakooli diplom saamata.

Täielik vastand oli minu erialaõpetaja Ants-Pääru Müür. Juba välimuselt selline mees, keda võib usaldada, ning laste vastu ülimalt sõbralik. Ta ei õpetanud ainult pilli, vaid üritas avardada õpilase maailmavaadet. Tema tund mulle meeldis, aga mõnikord tegin isegi sealt poppi, vahel lausa kaks nädalat järjest. Kolmandal nädalal pidin ikkagi kohale minema. Astusin aralt sisse, endal vabandused varrukas valmis. Küll käisin matustel ja olin haige ja nii edasi. Loomulikult nägi ta mu valedest kohe läbi, aga ei pannud mind mitte kunagi vastikusse olukorda. Pärast kahte puudumist selgitas ta tervelt 45 minutit, mis asi on kool, miks siin käiakse ja miks on mul kasulik mõnda instrumenti õppida. Eriti juba seetõttu, et tema arvates oli mul nähtavalt annet. Ta seletas, kuidas Charlie Parker harjutas iga päev saksofoni ja kui õnnelik ta oli, et sai kellegi käest midagi õppida. Kuidas inimesed ümberringi ei väärtusta õppimist ja enese arenemist. Kuidas ma ei pea harjutama iga päev tundide viisi, vaid piisab, kui võtan nädalas kasvõi kaks korda pilli kätte, sest see on arendav ja kasulik. Müür rääkis mulle õppimise olemusest, sest nägi, et Lasnamäe koolist tulnule ei olnud seda keegi varem selgitanud. Kui ma sellest aastaid hiljem lõpuks aru sain, oli juba hilja. Küllap oleksin pidanud minema muusikakooli mõni aasta hiljem ja võibolla esimesed paar aastat alles otsima instrumenti, mis mind kõnetaks, mitte kohe puhuma hakkama. Eks ajad olid teised ja meetodid on tänaseks palju muutunud.

*

Saksofon tegi ühistranspordis liiklemise omamoodi seikluseks. Kella viie paiku oli selle kastiga sageli võimatu koju saada, sest Lasnamäe bussid olid ülerahvastatud. Mina, väike poiss, ootasin bussipeatuses, pea endasuurune kast käes. Peatus oli rahvast paksult täis, sest autosid inimestel üldiselt polnud. Pungil täis buss sõitis ette ja vahel oli kohe aru saada, et pole mõtet trügima hakata, sest võin seal ära lämbuda. Kõik olid üksteise vastu litsutud ja vahel ei läinud bussi uksed isegi lahti. Sellisel juhul hakkasid vanamutid ust väljast käekottidega taguma, et inimesed selle lahti päästaksid. Reaalsus oli aga see, et vana kollane lõõtsaga Ikarus oli nii täis tuubitud, et ustel polnud kuhugi liikuda. Proovi sa siis sisse pääseda ja veel üks suur kast kaasa võtta. Kui kellelegi vastu läksid või kogemata kasti varba peale panid, said vihaseid pilke ja mühatamist. Keegi ei aidanud väikest last. Vahel tuli nii mõnigi buss minema lasta ja oodata, kuni rahvast vähemaks jääb. Teine variant oli kõndida linnapoolsesse peatusesse, kus bussid olid tühjemad. Ent see võis viia teistpidise probleemini. Siis olin kuskil bussi keskel rahva vahele litsutud ja kuna minu peatus oli Lasnamäel üks esimesi, siis ei pruukinud ma bussist maha pääseda ja pidin edasi sõitma. Kogu see kojusaamine oli õhtuti üks suur olelusvõitlus.

Mõnel päeval lõppesid tunnid varem ja siis sai isegi istuma. Kuna pikk koolipäev oli seljataga, vajus koju sõites silm kinni. Taarusin seal kahe maailma vahel poolunes ja ärkasin aeg-ajalt ehmatades üles, et kas on ehk juba minu peatus. Ükskord ärkasin võpatasin üles, oligi minu peatus, tormasin bussist välja. Uksed lõid selja taga kinni ja buss sõitis edasi. Paari sammu pärast avastasin, et unustasin pilli kaasa võtta. Ehmatasin tohutult ja mõtlesin, et kas kaasa joosta või karjuma hakata, aga olin vait. Teadsin, et sama buss jõuab mõne aja pärast teises suunas olevasse peatusesse tagasi. Närveerisin seal umbes pool tundi ja mõtlesin kõikidele jamadele, mis nüüd tulla võivad. Pill ise oli ju kooli oma ja ilmelt oleks pidanud mu vanemad selle kinni maksma. Buss jõudis tagasi, mina hüppasin sisse, nägin kergendusega, et pill on alles, haarasin selle ja astusin jälle välja. Õnneks ei olnud keegi teine seda vist märganud.

*

Pilli oli hea kasutada ka kasiinodes. Muusikakoolist poppi tehes oli ju vaja kuskil natuke aega parajaks teha, sest kohe koju tagasi ei saanud minna. Üks variant oli sõita bussiga paar ringi ja siis kodupeatuses uuesti maha minna. Teine variant oli käia kasiinos õnne proovimas. Kümnest kroonist piisas, et seal vabalt tund aega veeta. Oskasin piisavalt mängida, et mitte kohe kõike kaotada. Viru hotelli suures kasiinos oli sellel ajal vanusepiirang kuusteist. Mina olin siis ilmselt viieteistaastane. Läksin oma saksofoniga uhkelt sisse ja vanust tihti ei küsitud. Kui küsitigi, siis ütlesin külma näoga, et olen seitseteist. Vaadati küll kahtlaselt ja küsiti dokumenti näha, aga mina turtsatasin üleolevalt ja ütlesin, et ma ei kanna dokumenti kaasas. Panin oma kohvri pokkeriaparaadi ette, istusin sinna peale ja mängisin. Samal ajal võis ka näiteks suitsetada. Iga aparaadi ees olid tuhatoosid. Nii ma siis tagusin oma kümnekat seal üles. Nii oli kombeks öelda. Vahel võitsin ja tulin kümne asemel neljakümnega ära, vahel aga kaotasin. Kasiinodes liikus ikka väga erinevat seltskonda. Mina olin kindlasti kõige noorem, sest endast väiksemaid ei kohanud ma kunagi. Mõnda kundet nimetasime rotiks. Rott oli see, kes oli oma raha maha mänginud, aga istus ruumis edasi. Vahel küsis vigases eesti keeles, et anna toljat, mis tähendas, et anna üks kroon. Tavaliselt ei andnud, aga kui toljasid oli topsis palju, siis võisid anda ka. Rott pani selle aparaati ja tavaliselt sinna see ka jäi. Teinekord aga tagus krooni üles kaheks ja andis ühe sulle tagasi. Aumees ikka.

Üks huvitav asi oli võidu üle ostmine. Viis kaarti tuli ette, millest said kinni panna kas kõik või mitte ühtegi ja siis visati ette veel paar kaarti. Kui said paari või midagi enamat, siis võitsid mingi kindla summa. Pärast seda oli sul võimalus kas võit välja võtta või üles duubeldada. Kui olid endale näiteks ühest kroonist kaheksa välja löönud ja edasi ei julgenud riskida, siis oligi võimalus risk maha müüa. Sõber Risto oli alati valmis riskima ja tavaliselt asja eest ka, sest tal oli mingi haruldane komme midagi arvutada, millest mina kunagi midagi aru ei saanud. Tõenäoliselt ta seal midagi välja arvutada ei suutnud, aga matemaatika talle meeldis. Kui ta oli mu kaheksast teinud kuusteist, võttis ta raha välja ja kaheksa krooni sellest oli igal juhul minu. Kui ta lõi minu kaheksa nulli, oli ta mulle kaheksa krooni võlgu. Teinekord tulid ka rotid kaheksat ostma. Nad lõid kiiresti pihta ja ma sain endale kaheksa krooni. Või lõid kiiresti mööda ja hakkasid vassima, et kurat ja puts ja kohe annan sulle su kaheksa, ära inise. Tõenäoliselt sa oma kaheksat tagasi ei saanud ja ega väga ei teinud kära ka, sest olid kasiinos illegaalselt ja ei tahtnud endale ülemäära palju tähelepanu tõmmata.

Alati pidi üks silm olema mängul ja teine ümbrust jälgima. Kui võidusumma oli suureks kogunenud, näiteks 80 krooni, siis oli selle väljavõtmine aparaadist juba omaette teema. Raha tuli välja ilge kolinaga. Ma sain kord Vana-Viru kasiinos endale neliku, mis tegi ühest kroonist automaatselt 40. Peale ühekordset duubeldamist oli masinas 80 krooni, mis oli juba täitsa suur raha. Olin päris õhinas, et nii ruttu nii suure summa kokku sain, ja hakkasin kogu asja välja laskma. Vea tegin sellega, et ei jälginud enne ümbrust. Samas väikeses kasiinos olid peale minu ja mu sõbra veel paar vanemat vene poissi. Loomulikult tulid nende käed kohe minu rahakose alla ja hakkasid ka endale minu võitu taskutesse kühveldama. Ma tegin häält ja vaatasin rahavahetaja suunas, kuna toona oli see ainuke mees, kes oleks pidanud kasiinos korda hoidma. Seal istus üks pool-kõõrdsilmne töll. Ta nägi küll, mis toimus, aga tossike keeras pea ära, sest kartis mitmele vene poisile vastu hakata. Kui ma neile ütlesin, et türa, mida te teete, siin öeldi mulle pahuralt, et kuule, tõmba nahhui, ja lükati mind eemale. Oma 80-kroonise võidu jagasin vennalikult venelastega ära, endale jäi kätte veidi üle 30 krooni. Küll ma olin ikka lahke poiss.

Kasiinod olid tegelikult ikka parajad urkad. Paar korda sattusin nende pärast mingitesse jamadesse. Kooli ajal oli vaja vahel ju poppi teha. Näiteks ei ilmunud ma üks päev mitte ühtegi tundi. Hängisime sõbra Reneega tema pool, kas vaatasime Van Damme’i filmi või mängisime arvuti taga Street Fighterit. Samal ajal toimus koolis midagi muud. Politseist saadeti kaks konstaablit mind otsima. Ei saadetud kirja ega helistatud koju, vaid tuldi mind kooli otsima. Ma olin vist paras kurjategija nende silmis ja ohtlik ka veel pealekauba. Kaks konstaablit läksid otsemaid õppealajuhataja juurde ja küsisid, et kus see Rästa poiss ka olla võiks, ja teatasid, et peavad mu kohe jaoskonda viima. Meie armas kallis veidi loll õppealajuhataja võttis asja kohe ette. Selle asemel, et vaadata, kus klassis ma parajasti istun, võttis ta nõuks hakata koos politseitotudega mööda kõiki klasse kondama. Astusid järjest kolmekesi sisse, õppealajuhtaja ja kaks menti. Küsisid igalt poolt, et kas Rästa poiss on siin. Saanud eitava vastuse, läksid nad järgmisesse klassi ja siis järgmisesse. Mina mängisin samal ajal Renku juures Street Fighterit ja nautisin oma popipäeva.