Читать книгу Mis hundi suus, see hundi oma - Стивен Кинг - Страница 2

„Ärka üles, geenius.”

Rothstein ei tahtnud üles ärgata. Unenägu oli liiga hea. Seal oli tema esimene naine ajast enne seda, kui too tema esimeseks naiseks sai, seitsmeteistkümneaastane ja pealaest varbaotsteni täiuslik. Alasti ja särav. Nad mõlemad olid alasti. Tema oli üheksateistkümnene ja mustade küünealustega, aga tüdrukut polnud see häirinud, vähemalt mitte tookord, sest Rothsteini pea oli unistustest tulvil ja just see oli tüdrukule oluline. Tüdruk uskus unistustesse veelgi rohkem kui tema ja tal oli õigus uskuda. Selles unenäos tüdruk naeris ja sirutas käe Rothsteini selle kehaosa poole, millest oli kõige lihtsam kinni haarata. Mees üritas veel sügavamale sukelduda, aga siis hakkas üks käsi ta õlga raputama ja unenägu lõhkes nagu seebimull.

Ta ei olnud enam üheksateistkümnene ega elanud kahetoalises New Jersey korteris, tal oli kaks kuud puudu kaheksakümnendast sünnipäevast ja ta elas New Hampshire’i maamajas, kuhu ta tuli testamendi järgi ka matta. Tema magamistoas olid mingid mehed. Neil olid peas üle näo tõmmatud suusamütsid, ühel punane, teisel sinine ja kolmandal kanaarilinnukollane. Ta nägi seda ja üritas uskuda, et see on lihtsalt üks järjekordne unenägu – ilus nägemus oli moondunud luupainajaks, nagu seda vahel juhtus –, aga siis lasid sõrmed ta käsivarrest lahti, haarasid tal õlast ja tõmbasid maha põrandale. Ta lõi pea ära ja karjatas.

„Jäta,” ütles kollase maskiga mees. „Tahad ta pildituks lüüa?”

„Vaadake.” Punane Mask näitas sõrmega. „Papil on täitsa kõva. Pidi ikka vinge unenägu olema.”

Sinine Mask, kes oli teda raputanud, ütles: „Lihtsalt kusekõva. Sellises vanuses ei aja neil miski muu enam kikki. Minu vanaisa…”

„Ole vait,” ütles Kollane Mask. „Sinu vanaisa ei huvita kedagi.”

Ehkki uimane ja endiselt mähkunud rebenevasse unekangasse, sai Rothstein aru, et asi on tõsine. Ta teadvusest kerkis pinnale üks sõna: sissemurdmine. Ta tõstis pea ja vaatas kolmikut, kes oli tema magamistoas materialiseerunud, vana pea valutamas (paremal meelekohal oli oodata suure verevalumi tekkimist – verevedeldaja tõttu, mida ta tarvitas), ohtlikult õhukeste seintega süda pekslemas vasakul pool vastu rinnakorvi. Nad seisid tema kohal, kolm meest, kindad käes ja seljas pleedist sügiskuued, peas need kohutavad vaateavaga suusamütsid. Sissemurdjad, ja siin ta nüüd oli, viie miili kaugusel linnast.

Rothstein koondas mõtteid nii hästi, kui suutis, tõrjus uneuima eemale ja kinnitas endale, et selles olukorras on ka üks hea asjaolu: kui nad ei taha, et ta nende nägusid näeks, kavatsevad nad ta ellu jätta.

Võib-olla.

„Härrased,” ütles ta.

Hr Kollane naeris ja näitas talle tõstetud pöidlaid. „Hea algus, geenius.”

Rothstein noogutas nagu komplimendi peale. Ta heitis pilgu öökapi kellale, nägi, et see näitab veerand kolm, vaatas siis tagasi hr Kollase poole, kes võis olla kambajuht. „Mul on vähe raha, aga olge lahked, kui te mind vaid ei vigastaks.”

Väljas keerutas tuul, pildudes sügisesi puulehti maja läänepoolse seina vastu. Rothsteinile meenus, et kaminasse oli tuld tehtud sel aastal esimest korda. Kas alles äsja polnud suvi?

„Meie teada on sul palju rohkem kui „vähe”.” See oli hr Punane.

„Tasa.” Hr Kollane ulatas Rothsteinile käe. „Aja end üles, geenius.”

Rothstein võttis pakutud käe vastu, sai end jalgade värisedes püsti, istus siis voodile. Ta hingeldas raskelt, ent teadis liigagi hästi (pidev enesevaatlus oli kogu elu olnud talle nii needuseks kui ka õnnistuseks), milline ta välja näeb: sinises laias pidžaamas vana mees, kelle juustest on järel vaid valged udemed kõrvade kohal. Selline siis oli nüüd see kirjanik, kelle kohta kirjutati JFK presidendiks saamise aastal Time’i esikaanel: JOHN ROTHSTEIN, AMEERIKA ERAKLIK GEENIUS.

Ärka üles, geenius.

„Tõmba hinge,” ütles hr Kollane. See kõlas hoolitsevalt, ent Rothstein ei usaldanud kuuldut. „Siis lähme elutuppa, kus normaalsed inimesed juttu ajavad. Ära kiirusta. Rahune maha.”

Rothstein hingas aeglaselt ja sügavalt ning ta süda võttis veidi tempot maha. Ta üritas mõelda Peggyle, tema teetassisuurustele rindadele (väikestele, ent täiuslikele) ja pikkadele siledatele säärtele, ent unenägu oli läinud nagu ka Peggy ise, kes oli nüüd üks Pariisis elav vana krõnks. Tema raha peal elav krõnks. Vähemalt oli Yolande – tema teine katse abieluõndsust nautida – surnud, päästes ta niimoodi elatise maksmisest.

Punane Mask läks toast välja ja nüüd kuulis Rothstein oma kabinetist kolistamist. Miski kukkus ümber. Avati ja suleti sahtleid.

„Hakkas parem?” küsis hr Kollane ja kui Rothstein noogutas: „Tule siis.”

Rothstein lasi end eskortida oma väikesesse elutuppa, hr Sinine vasakul ja hr Kollane paremal käel. Kabinetis jätkus kobistamine. Varsti avab hr Punane kapi, lükkab kõrvale tema kaks pintsakut ja kolm sviitrit ning toob nähtavale seifi. See oli vältimatu.

Kõik on korras. Kuni nad ei võta märkmikke kaasa, ja miks nad peaksid? Taolisi kõrilõikajaid huvitab ainult raha. Tõenäoliselt ei oska nad Penthouse’ist midagi keerulisemat lugedagi.

Ainult et kollases maskis mehe suhtes ei olnud ta kindel. Tema jutt kõlas haritud inimese moodi.

Elutoas kõik tuled põlesid ja aknakatted ei olnud ette tõmmatud. Halva unega naabrid oleksid võinud hakata mõtlema, mis seal vana kirjaniku majas küll toimub… kui tal oleks naabreid. Lähimad neist elasid kahe miili kaugusel, suurema maantee ääres. Tal polnud sõpru, polnud külalisi. Juhuslik müügimees saadeti pikema jututa minema. Rothstein oli lihtsalt selline veider vana. Pensionil kirjanik. Erak. Ta maksis oma makse ja teda ei tülitatud.

Sinine ja Kollane suunasid ta tugitooli juurde, mis oli harva kasutatava teleri vastas, ja kui ta kohe ei istunud, surus hr Sinine ta jõuga sinna.

„Rahu!” ütles Kollane teravalt ja Sinine astus pomisedes pool sammu tagasi. Jah, hr Kollane oli ninamees. Hr Kollane oli karja juht.

Ta kummardus Rothsteini kohale, peopesad püksipõlvedel. „Kas sa tahad ühe klähvi midagi, et maha rahuneksid?”

„Kui te peate silmas alkoholi, siis jätsin selle juba kahekümne aasta eest maha. Arsti käsul.”

„Tubli. Käid koosolekutel?”

„Ma ei olnud alkohoolik,” ütles Rothstein ärritunult. Taolises olukorras ärrituda oli ajuvaba… või kas ikka oli? Kes teab, kuidas on õige reageerida, kui nägu katvate mütsidega mehed on sind keset ööd voodist välja tirinud? Ta mõtles, kuidas ta võiks seda stseeni paberile panna ega osanud midagi ette kujutada – kirjanikuna ei kirjutanud ta sellistest olukordadest. „Inimesed eeldavad, et kahekümnenda sajandi iga valge meessoost kirjanik peab olema alkohoolik.”

„Olgu, olgu,” lausus hr Kollane. See kõlas, nagu rahustaks ta tujutsevat last. „Vett?”

„Ei, tänan. Ma tahan vaid, et te kolm siit ära läheksite, nii et ma kavatsen teiega aus olla.” Ta kahtles, kas hr Kollane saab aru inimkäitumise kõige põhilisemast reeglist: kui keegi ütleb, et ta on sinuga aus, kavatseb ta enamasti hakata valetama kiiremini, kui hobune kapata suudab. „Mu rahakott on magamistoas kapi peal. Seal on veidi üle kaheksakümne dollari. Kaminasimsil on keraamiline teekann…”

Ta osutas sõrmega. Hr Sinine pöördus vaatama, aga hr Kollane mitte. Hr Kollane ei pööranud pilku Rothsteinilt, silmad maski taga olid peaaegu lõbusad. See ei mõju, mõtles Rothstein, aga jätkas ikkagi. Nüüd, kui ta oli ärkvel, tundis ta lisaks hirmule ka viha, kuigi teadis, et parem on seda mitte välja näidata.

„Seal hoian ma majapidamisraha. Viiskümmend või kuuskümmend dollarit. Rohkem mul majas ei ole. Võtke ja minge minema.”

„Kuradi valetaja,” ütles hr Sinine. „Sul on palju rohkem. Me teame. Usu mind.”

Otsekui kõik oleks üks näitemäng ja järgmiseks kõlamas tema repliik, karjus hr Punane kabinetist: „Bingo! Ma leidsin seifi! Suure!”

Rothstein oli teadnud, et punases maskis mees selle leiab, ent ikkagi vajus tal süda saapasäärde. Oli rumal hoida sularaha kodus, selleks polnud muud põhjust kui tema vastumeelsus krediitkaartide, tšekkide, aktsiate ja ülekannete tegemise meetodite vastu, kõigi nende kiusatust tekitavate ahelate vastu, mis sidusid inimesi Ameerika võimsa ning lõputult hävitava laena-ja-kuluta-masina külge. Aga sularaha võib olla tema päästja. Raha saab asendada. Rohkem kui sada viitekümmet märkmikku ei saa.

„Nüüd kood,” ütles hr Sinine. Ta nipsutas kinnastes sõrmi. „Anna heaga.”

Rothstein oli nii vihane, et oli peaaegu valmis keelduma. Yolande seisukoha järgi oli viha olnud tema eluaegne loomulik seisund („Tõenäoliselt isegi juba hällis, kurat võtaks,” oli ta öelnud), aga Rothstein oli ka liiga väsinud ja hirmunud. Kui ta hakkab tõrkuma, peksavad nad selle talt välja. Ta võib isegi järgmise infarkti saada ja see teeb talle peaaegu kindlasti otsa peale.

„Kui ma ütlen teile seifi koodi, kas võtate siis selle raha ja lähete ära?”

„Härra Rothstein,” ütles hr Kollane nii lahkelt, et see tundus siiras (ja seetõttu groteskne), „te ei ole olukorras, kus saaksite kaubelda. Freddy, mine too kotid.”

Rothstein tundis jäise õhu pahvakut, kui hr Sinine, tuntud ka Freddy nime all, köögiuksest välja läks. Hr Kollase näol oli aga jälle naeratus. Rothstein peaaegu jälestas seda naeratust. Neid punaseid huuli.

„No kuule, geenius, ütle nüüd ära. Varem alustatud, varem saab asi lõpule.”

Rothstein ohkas ja ütles kabinetikapis asuva Gardalli kombinatsiooni: „Kolm vasakule kaks pööret, kolmkümmend üks paremale kaks pööret, kaheksateist vasakule üks pööre, üheksakümmend üheksa paremale üks pööre, siis tagasi nulli.”

Punased huuled maski taga tõmbusid laiemaks ja hambad paljastusid. „Ma oleksin võinud seda isegi arvata. See on su sünnikuupäev.”

Kui Kollane hõikas kombinatsiooni kabinetis tegutsevale mehele, jõudis Rothstein teatavate ebameeldivate järeldusteni. Hr Sinine ja hr Punane olid tulnud raha järele ja hr Kollane võis saada samuti oma osa, aga ta ei uskunud, et raha oli teda geeniuseks nimetava mehe ainuke eesmärk. Otsekui selle kinnituseks ilmus hr Sinine taas tuppa, saatjaks veel üks sahmakas külma õhku. Tal oli kaasas neli tühja spordikotti, kaks üle kummagi õla.

„Kuulge,” ütles Rothstein hr Kollasele, püüdes kinni mehe pilgu ja hoides seda. „Jätke. Selles seifis pole peale raha midagi väärtuslikku. Seal on ainult hunnik suvalisi märkmeid ja kritseldusi, aga minule on need tähtsad.”

Hr Punane karjus kabinetist: „Sa püha perse, Morrie! Me saime jackpot’i! Siin on terve tonn sularaha! Kõik ikka veel pangaümbrikes! Mitukümmend tükki!”

Vähemalt kuuskümmend, oleks Rothstein võinud öelda, võib-olla isegi kaheksakümmend. Igaühes nelisada dollarit. Arnold Abelilt, minu raamatupidajalt New Yorgis. Jeannie teeb kulutšekid sulaks, toob rahaümbrikud tagasi ja mina panen need seifi. Ainult et mul on vähe kulusid, sest Arnold maksab suuremad arved New Yorgist. Ma annan vahel Jeanniele jootraha ja jõulude ajal postiljonile ka, aga muidu kulutan ma raha väga vähe. See on olnud niimoodi juba aastaid, ja miks? Arnold ei küsi kunagi, milleks mul raha vaja on. Võib-olla ta arvab, et mul käib siin lõbutüdruk või paar. Võib-olla ta arvab, et ma mängin Rockinghamis hobuste võiduajamistel.

Aga see ongi naljakas, oleks ta võinud hr Kollasele (tuntud ka Morrie nime all) öelda. Ma pole kunagi küsinud seda iseendalt. Nagu ma pole küsinud ka seda, miks ma neid märkmikke üksteise järel täis kritseldan. Mõned asjad lihtsalt on.

Ta oleks võinud kõike seda öelda, ent vaikis. Mitte sellepärast, et hr Kollane poleks aru saanud, vaid sellepärast, et see kõiketeadev punahuuleline naeratus ütles, et ta just nimelt võib aru saada.

Ega hooliks.

„Mis seal veel on?” hõikas hr Kollane. Tema pilk püsis endiselt Rothsteini näol. „Karbid? Käsikirjakarbid? Sellises mõõdus, nagu ma sulle ütlesin?”

„Mitte karbid, märkmikud,” raporteeris hr Punane. „Terve see kuradi seif on neid täis.”

Hr Kollane naeratas, vaadates endiselt Rothsteinile silma. „Käsitsi kirjutatud? Niimoodi sa seda teedki, geenius?”

„Palun,” ütles Rothstein. „Ärge neid võtke. See materjal pole mõeldud tutvumiseks. Miski sellest pole veel valmis.”

„Ja ma arvan, et ei saagi kunagi valmis. Sa oled ju lihtsalt üks suur koguja.” Lõbus sädelus – mis tundus Rothsteinile iirlase silmade sädelusena – oli nüüd kadunud. „Ja kuule, asi pole ju selles, et sul oleks vaja veel midagi avaldada, eks ole? Sa saad autoritasusid „Põgeneja” eest. Ja „Põgeneja satub seiklusesse” eest. Ja „Põgeneja aeglustab sammu” eest. Kuulsa Jimmy Goldi triloogia eest. Pidevad kordustrükid. Õpetatakse ülikoolides üle kogu meie suure riigi. Tänu kirjandusõpetajate kambale, kes arvavad, et sina ja Saul Bellow riputasite kuu taevasse, on sul raamatuid ostvate üliõpilaste kohustuslik publik. Sa oled väga rahul, õige? Miks riskida millegi avaldamisega, mis võiks su kindlasse laitmatusse reputatsiooni mõra lüüa? Sa võid siia peitu pugeda ja teeselda kogu ülejäänud elu, et maailma ei eksisteeri.” Hr Kollane raputas pead. „Sa annad kontrollifriiklusele täiesti uue tähenduse, mu sõber.”

Hr Sinine seisis endiselt uksel. „Mida ma tegema peaksin, Morrie?”

„Mine Curtise juurde. Pakkige kõik sisse. Kui kõik märkmikud kottidesse ei mahu, vaadake ringi. Isegi temasugusel kabinetirotil peab olema vähemalt üks kohver. Ja ärge raisake aega raha lugemisele. Ma tahan siit nii ruttu kui võimalik jalga lasta.”

„Hästi.” Hr Sinine – Freddy – läks välja.

„Ärge tehke seda,” ütles Rothstein ja kohkus värina peale oma hääles. Mõnikord ta unustas ära, kui vana ta on, ent mitte täna õhtul.

See, kelle nimi oli Morrie, kallutas end tema poole, rohekashallid silmad vaatamas läbi augu kollases maskis. „Ma tahan midagi teada. Kui sa oled aus, siis võib-olla jätame märkmikud siia. Kas sa oled minuga aus, geenius?”

„Ma püüan,” ütles Rothstein. „Ja teate, ma pole end kunagi niimoodi nimetanud. Ajakiri Time nimetas mind geeniuseks.”

„Aga ma olen kindel, et sa ei kirjutanud kunagi protestikirja.”

Rothstein vaikis. Sitapea, mõtles ta. Ninatark sitapea. Sa ei jäta ju midagi siia, eks ole? Pole vahet, mida ma ütlen.

„Siit tuleb nüüd minu küsimus – mille pagana pärast ei saanud sa Jimmy Goldi rahule jätta? Miks pidid sa ta nägupidi pori sisse suruma, nagu sa seda tegid?”

Küsimus oli alguses nii ootamatu, et Rothsteinil polnud õrna aimugi, millest Morrie räägib, ehkki Jimmy Gold oli tema kõige kuulsam tegelaskuju, see, kelle pärast teda mäletama jäädaksegi (eeldades, et teda üldse millegipärast mäletama jäädakse). Seesama Time’i kaanelugu, mis oli tituleerinud Rothsteini geeniuseks, oli nimetanud Jimmy Goldi „Ameerika meeleheiteikooniks küllusemaal”. Üsna paras kamarajura, aga sellega müüdi raamatuid.

„Kui te arvate, et ma oleksin pidanud lõpetama pärast „Põgenejat”, siis te pole ainuke.” Aga peaaegu, oleks ta võinud lisada. „Põgeneja satub seiklusesse” oli kinnistanud tema mainet tähtsa ameerika kirjanikuna ja „Põgeneja aeglustab sammu” oli olnud tema karjääri kroon: hullumeelselt kiitev kriitika, kuuskümmend kaks nädalat New York Timesi müügiedetabelis. Üleriigiline raamatuauhind samuti – mitte et ta oleks seda isiklikult vastu võtma läinud. Sõjajärgse Ameerika „Ilias”, nagu seda oli ühes arvustuses nimetatud, pidades silmas kogu triloogiat, mitte ainult viimast raamatut.

„Ma ei ütle, et sa oleksid pidanud „Põgenejaga” lõpetama,” ütles Morrie. „„Põgeneja satub seiklusesse” oli sama hea, võib-olla paremgi. Need olid ausad. Pean silmas viimast. Vat see oli üks sitapidu. Reklaamindus? Ma tahan öelda – reklaamindus?”

Siis tegi hr Kollane midagi, mille peale Rothsteini kõri pinguldus ja kõhus külmaks tõmbus. Aeglaselt, peaaegu mõtlikult võttis mees peast kollase vaateauguga mütsi, paljastades klassikalise Bostoni iirlase näojooned: punased juuksed, rohekad silmad, tainasvalge nahk, mis lööb alati punetama ega päevitu kunagi pruuniks. Pluss need veidrad punased huuled.

„Maja eeslinnas? Sedaan Ford maja ees? Naine ja kaks väikest põnni? Kõik müüvad end maha, kas üritasid seda öelda? Et kõik söövad mürki?”

„Märkmikes…”

Märkmikes on veel kaks Jimmy Goldi romaani, tahtis ta öelda, need, mis tõmbasid ringi kokku. Esimeses hakkab Jimmy aru saama eeslinnaelu tühjusest, jätab maha perekonna ja töö ja mugava Connecticuti maja. Ta lahkub jalgsi, kaasas ainult seljakott ja need riided, mis tal parajasti seljas on. Temast saab vanem versioon poisist, kes kukkus koolist välja, hülgas oma materialistliku perekonna ja otsustas pärast alkoholiküllast nädalalõppu New Yorgis armeesse astuda.

„Mis on märkmikes?” küsis Morrie. „Lase tulla, geenius, räägi. Jutusta mulle, miks pidid sa ta pikali lööma ja jala kuklale panema?”

Romaanis „Põgeneja suundub Läände” saab ta taas iseendaks, tahtis Rothstein öelda. Oma olemuslikuks endaks. Ainult et nüüd oli hr Kollane näidanud oma nägu ja ta võttis pleedkuue paremast rinnataskust välja püstoli. Ta ilme oli peaaegu nukker.

„Sa lõid ühe ameerika kirjanduse kõige suurematest tegelaskujudest, siis sittusid ta täis,” ütles Morrie. „Mees, kes suutis seda teha, ei vääri elu.”

Meeldiva üllatusena naasis viha võimsa hooga. „Kui sa nii mõtled,” ütles John Rothstein, „ei saanud sa aru ühestki minu kirjutatud sõnast.”

Morrie tõstis püstoli. Selle suu oli nagu must silm.

Rothstein sihtis reumast kõvera sõrmega vastu, otsekui oleks see tema isiklik püstol, ja tundis rahuldust, kui nägi, kuidas Morrie silmalaud värahtasid ja mees kergelt võpatas. „Ära hakka siin oma idiootliku kirjanduskriitikaga. Ma sain seda suuremas koguses juba ammu enne seda, kui sina sündisid. Palju sul üldse aastaid on − kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mida tead sina elust, kirjandusest rääkimata?”

„Piisavalt, et teada, et mitte igaüks ei müü end maha.” Rothstein vaatas jahmunult, kuidas need iiri silmad täitusid pisaratega. „Ära õpeta sina mulle elu, kui sa oled ise viimased kakskümmend aastat maailma eest peitu pugenud nagu rott urgu.”

See vana kriitika – kuidas sa julged Kuulsuste Laua äärest lahkuda? – küttis Rothsteini viha lahvatavaks raevuks, taoliseks nõudepildumise, mööblilõhkumise raevuks, mille nii Peggy kui ka Yolande oleksid ära tundnud –, ja tal oli hea meel. Parem surra raevuhoos kui lömitades ja paludes.

„Kuidas sa mu töö rahaks kavatsed teha? Oled sa sellele mõelnud? Ma oletan, et oled. Ma oletan, et sa tead, et võiksid sama hästi üritada müüa varastatud Hemingway märkmikku või Picasso maali. Aga sinu sõbrad pole sama haritud kui sina, eks ole? Ma võin seda väita nende kõnepruugist. Kas nad teavad seda, mida tead sina? Ma olen kindel, et ei tea. Aga sa valetasid neile. Sa näitasid neile suurt pirukat taevas ja ütlesid, et nad mõlemad võivad saada sealt tüki. Ma arvan, et sa oled selleks võimeline. Ma arvan, et sinu käsutuses on terve järvetäis sõnu. Aga ma arvan, et see on madal järv.”

„Suu kinni. Sa räägid nagu mu ema.”

„Sa oled tavaline varas, mu sõber. Ja kui rumal on varastada midagi, mida sa iialgi müüa ei saa.”

„Suu kinni, geenius, ma hoiatan sind.”

Ja kui ta vajutab päästikule, mõtles Rothstein. Siis pole enam tablette. Pole kahetsust mineviku ega purunenud suhete pärast, mis on minust maha jäänud nagu hulk puruks sõidetud autosid. Pole sundkirjutamist, mis täidab ühe märkmiku teise järel nagu metsarajale jäänud väikeste jänesepabulate rivi. Võib-olla ei oleks kuul peas sugugi nii halb lahendus. Parem kui vähk või Alzheimeri tõbi, see peamine õudus, mis ähvardab igaüht, kes on kogu elu teeninud leivaraha ainult vaimse tööga. Loomulikult oleksid meedias artiklid ja neid sain ma rohkesti ka enne seda neetud Time’i lugu… aga kui ta vajutab päästikule, ei pea ma neid lugema.

„Sa oled loll,” ütles Rothstein. Ühtäkki viibis ta mingisuguses ekstaasis. „Sa arvad, et oled targem kui need teised kaks, aga sa ei ole. Nemad saavad vähemalt aru, et raha saab kulutada.” Ta kallutas end ettepoole, vaadates ainiti sellesse kahvatusse, tedretähnilisse näkku. „Tead mis, poiss? Just sinusugused tüübid tekitavad lugemisele halba mainet.”

„Viimane hoiatus,” ütles Morrie.

„Perse mine oma hoiatusega. Ja perse mine koos oma emaga. Lase mind maha või kao mu majast.”

Morris Bellamy lasi ta maha.