Читать книгу Mis hundi suus, see hundi oma - Стивен Кинг - Страница 5

Pete Saubersi vanemad vaidlesid nüüd palju. Tina nimetas neid makkideks-sakkideks. Pete arvas, et sellel on mingi mõte sees, sest just sedamoodi nende vaidlus kõlas, kui nad jälle peale hakkasid: mak-mak-mak, sak-sak-sak. Mõnikord tahtis Pete minna trepimademele ja karjuda neile alla, et nad järele jätaksid, lihtsalt jätaksid järele. Te hirmutate lapsi, tahtis ta röökida. Majas on lapsed, lapsed, kas te, kaks lollpead, olete selle unustanud?

Pete oli kodus, sest hea õppeedukusega õpilastel, kellel oli pärast lõunasööki ainult pikapäevarühm ja iseseisev töö, oli lubatud varakult koju minna. Tema toa uks oli lahti ja ta kuulis, kuidas isa kohe, kui ema auto maja ette keeras, kiiresti karkudel üle köögipõranda koperdas. Pete oli üsna kindel, et tänane pidu algab sellest, kui isa ütleb: „Issand, sa jõudsid nii vara koju.” Ema ütleb selle peale, et Tomile ei näi kuidagi meelde jäävat, et kolmapäevad on tal nüüd lühemad. Isa vastab, et ta pole endiselt harjunud elama linna selles osas, öeldes seda toonil, nagu oleks neid sunnitud ümber kolima kõige sügavamasse ja pimedamasse getosse, mitte aga lihtsalt Northfieldi Tree Streetsi rajooni. Kui sissejuhatus on niiviisi tehtud, saavad nad asuda korraliku makkimise ja sakkimise juurde.

Pete ise ei olnud North Side’ist vaimustuses, aga see polnud kohutav, ja isegi kolmeteistkümneaastasena näis ta majanduslikku reaalsust isast paremini mõistvat. Võib-olla seetõttu, et ta ei neelanud neli korda päevas OxyContini tablette nagu isa.

Nad olid siin seetõttu, et Grace Johnsoni keskkool, kus ta ema oli töötanud õpetajana, oli suletud osana linnavolikogu kulude kärpimise programmist. Paljud GJ õpetajad olid nüüd töötud. Vähemalt Linda oli koha leidnud – kombinatsioonina raamatukoguhoidjast ja õppesaali järelevaatajast Northfieldi algkoolis. Ta sai kolmapäeviti vara koju, sest raamatukogu suleti siis keskpäeval. Nii oli see kõikide kooliraamatukogudega. See oli üks järjekordne kulude kärpimise programm. Pete’i isa kirus seda ja juhtis tähelepanu, et volikogu liikmed polnud vähendanud enda palkasid, nimetas neid Teepartei silmakirjateenrite kambaks.

Pete neid asju ei teadnud. Ta teadis vaid, et viimasel ajal kirub Tom Saubers kõiki ja kõike.

Ford Focus, nüüd nende pere ainuke auto, keeras maja ette ja ema libistas end välja, tassides oma vana kulunud portfelli. Ta kõndis ümber jäätunud loigu, mis moodustus alati varjulisse kohta majaesise terrassi vihmaveetoru all. Oli olnud Tina kord seda soolatada, aga ta oli unustanud, nagu harilikult. Ema astus aeglaselt trepist üles, õlad longus. Pete’ile ei meeldinud tema taoline kehahoid, otsekui oleks tal seljas kott telliskividega. Samal ajal kopsisid isa kargud kaksiktaktis elutuppa.

Avati esiuks. Pete ootas. Lootis midagi meeldivat nagu Tšau, kallis, kuidas hommik läks?

Lootis.

Ta ei tahtnud tingimata sakki-makki pealt kuulata, aga maja oli väike ja praktiliselt oli võimatu seda mitte kuulda… kui ta just välja ei läinud, ei võtnud ette strateegilist taganemist, mida ta sel talvel oli üha sagedamini teinud. Ja mõnikord ta tundis, et vanema lapsena on tal vastutus kuulata. Hr Jacobyle meeldis ajalootundides öelda, et teadmised on jõud, ja Pete oletas, et just seetõttu tundis ta vajadust jälgida vanemate kasvavat sõnasõda. Sest iga sakk-makk venitas abielu kudet õhemaks ja ühel päeval pidi see hooga rebenema. Parem juba valmis olla.

Ainult milleks valmis olla? Lahutuseks? See näis olevat kõige tõenäolisem tulemus. Mõnes mõttes võiks asjad paremaks minna, kui nad tõepoolest lahutaksid – Pete tunnetas seda üha tugevamalt, ehkki ta polnud seda veel nii teadlikult sõnastanud –, aga mida täpselt lahutus tähendaks (veel üks hr Jacoby lemmikfraas) reaalse maailma tingimustes? Kes jääks ja kes lahkuks? Kui läheb isa, siis kuidas ta ilma autota hakkama saab, kui ta vaevu käia suudab? Pealegi, kuidas üks või teine neist saaks lubada lahkumist? Nad olid juba praegu pankrotis.

Vähemalt polnud Tina täna siin, et kuulata vanemate emotsionaalset nägemustevahetust. Ta oli ikka veel koolis ja tõenäoliselt ei tule ka pärast tundide lõppu otse koju. Võib-olla mitte enne õhtusööki. Lõpuks ometi oli ta ühe sõbra leidnud, ühe jänesehammastega tüdruku nimega Ellen Briggs, kes elas Sycamore’i ja Elmi nurgal. Pete’i arvates oli Ellenil hamstri aju, aga vähemalt ei norutanud õde pidevalt kodus, ei igatsenud vana kodukandi sõprade järele ega nutnud, nagu ta vahel oli teinud. Pete vihkas seda, kui Tina nuttis.

Vahepeal aga pange mobiilid hääletule režiimile ja lülitage piiparid välja. Valgus muutub hämaramaks ja selle pärastlõuna etendus „Me oleme suures jamas” on algamas.

TOM: Kuule, sa oled nii vara kodus.

LINDA (väsinult): Tom, täna on…

TOM: Kolmapäev, eks ole. Lühem päev raamatukogus.

LINDA: Sa oled jälle sees suitsu teinud. Ma tunnen lõhna järgi.

TOM (morniks muutudes): Ainult ühe. Köögis. Aken oli lahti. Tagumine trepp on jäätunud ja ma ei tahtnud kukkumisega riskida. Pete unustas jälle soola visata.

PETE (kõrvale, publiku poole): Nagu ta peaks teadma, sest ta ise koostas tööde graafiku, on tegelikult Tina nädal treppi soolatada. Need OxyContini tabletid, mida ta võtab, ei ole lihtsalt valuvaigistid, need on lolluse tabletid.

LINDA: Aga ma tunnen ikkagi seda lõhna ja sa tead, et meie üürileping keelab sõnaselgelt…

TOM: Olgu peale, hästi, sain aru. Järgmisel korral lähen õue ja riskin karkudega käntsu käia.

LINDA: Asi pole ainult üürilepingus, Tommy. Passiivne suitsetamine on lastele kahjulik. Me oleme sellest rääkinud.

TOM: Ja rääkinud ja rääkinud…

LINDA: (kahlates nüüd veelgi sügavamasse vette): Pealegi, kui palju üks sigaretipakk tänapäeval maksab? Neli viiskümmend? Viis dollarit?

TOM: Jumala eest, ma teen ühe paki nädalas!

LINDA: (purustades mehe kaitsetaktika aritmeetilise tankirünnakuga): Pakk on viis, see teeb üle kahekümne dollari kuus. Ja see kõik tuleb minu palgast, sest see on ainuke palk…

TOM: Oh, hakkab jälle pihta…

LINDA: …mis meil nüüd on.

TOM: Sa ei väsi seda kunagi mulle nina alla hõõrumast, ega? Tõenäoliselt arvad, et lasin end tahtlikult alla ajada. Et saaksin kodus logeleda.

LINDA (pärast pikka pausi): Kas veini on järel? Sest mulle kuluks pool pokaali ära.

PETE (kõrvale): Ütle, et on, isa. Ütle, et on.

TOM: Otsas. Võib-olla sa tahaksid, et ma koperdaksin karkudega Zoney'sse ja tooksin uue pudeli. Loomulikult peaksid sa mulle mu taskurahast avanssi andma.

LINDA: (mitte nuttes, aga piiri peal): Sa käitud nii, nagu oleks juhtunu minu süü.

TOM (karjudes): See pole kellegi süü ja just see ajabki mind hulluks! Kas sa siis ei saa aru? Nad ei saanud isegi seda tüüpi kätte, kes seda tegi!

Sellel hetkel otsustas Pete, et temale aitab. See oli nõme etendus. Võib-olla ei saanud nemad sellest aru, aga tema sai. Ta sulges kirjandusõpiku. Ta loeb ülesantud lugu – miski John Rothsteini nimeliselt mehelt – õhtul hiljem. Kohe praegu pidi ta aga välja saama ja hingama natuke rahulikumat õhku.

LINDA (vaikselt): Vähemalt ei saanud sa surma.

TOM (minnes nüüd täiesti seebiooperiks kätte ära): Mõnikord ma mõtlen, et parem oleks, kui oleksin surnud. Vaata mind – olen Oxy peal, ent ikkagi valudes, sest see ei mõju enam sittagi, kui ma just ei võta taolist kogust, mis mu pooleldi ära tapab. Elan naise palga peal, mis on poole väiksem kui varem tänu nendele kuradi sitastele teeparteilastele…

LINDA: Vali sõnu, mis…

TOM: Maja? Läinud. Mootoriga ratastool? Läinud. Säästud? Peaaegu otsas. Ja nüüd ei või ma isegi ühte kuradi sigaretti teha!

LINDA: Kui sa arvad, et vingumine midagi lahendab, siis ole lahke, aga…

TOM (karjudes): Sa nimetad seda vingumiseks? Mina nimetan seda reaalsuseks. Tahad, et ma lasen püksid alla, et saaksid imetleda, mis mu jalgadest järele on jäänud?

Pete hõljus sokkide väel trepist alla. Elutuba oli otse all trepi juures, aga nad ei näinud teda. Nad olid seal vastakuti ja etendasid haiget näitemängu, mille vaatamise eest pole keegi kunagi nõus maksma. Isa kõõlus karkudel, silmad punased ja habe ajamata, ema hoidis käekotti rindade ees nagu kilpi ja näris huuli. See oli kohutav, ja mis oli kõige hullem? Ta armastas neid.

Isa oli unustanud mainimata Erakorralise Abi Fondi, mille lõi kuu aega pärast City Centeri Veresauna linna ainuke allesjäänud ajaleht koostöös kolme kohaliku telejaamaga. Brian Williams oli sellest isegi NBC õhtustes uudistes loo teinud – kuidas see väike vintske linnake hoolitseb omade eest õnnetuse saabumisel, kõik need muretsevad südamed, kõik need abikäed, kõik see bla-bla-bla, ja nüüd sõna meie sponsorile. Erakorralise Abi Fond pani kõiki end umbes kuueks päevaks hästi tundma. Aga meedia ei rääkinud sellest, kui vähe oli see fond tegelikult raha kogunud, isegi heategevuslike jalutuskäikude, heategevuslike rattasõitude ja superstaarisaates teise koha saanud laulja kontserdi järel. Erakorralise Abi Fond oli kõhnuke, sest kõigil olid rasked ajad. Ja loomulikult tuli see, mis koguti, jagada nii paljude vahel. Saubersite pere sai tšeki tuhande kahesajale dollarile, seejärel veel ühe viiesajale ja siis ühe kahesajale. Viimase kuu tšekk märkega VIIMANE VÄLJAMAKSE tuli viiekümnele dollarile.

Suur hurraa!

Pete lipsas kööki, haaras saapad ja kampsuni ning läks välja. Esimese asjana märkas ta, et tagumisel trepil ei olnud üldse jääd, isa oli selle kohta lihtsalt valetanud. Päev oli jäätumise jaoks liiga soe, vähemalt päikese käes. Kevad oli ikka veel kuue nädala kaugusel, aga praegune sula oli kestnud peaaegu terve nädala ja ainuke lumi, mis tagahoovis veel alles oli, kujutas endast üksikuid krobelisi laike puude all. Pete kõndis üle õue aia juurde ja astus väravast välja.

Üks North Side’i Tree Streetsi piirkonnas elamise eeliseid oli söötis maa Sycamore’i taga. See oli vabalt sama suur kui linnakvartal, viis aakrit umbrohtu ja kängus puid, mis laskus alla külmunud oja juurde. Pete’i isa ütles, et see maatükk oli olnud samas seisus juba pikemat aega, ja arvatavasti pidi jääma selliseks veelgi kauemaks, sest käis mingisugune lõputu vaidlus selle üle, kes on omanik ja mida tohib sellele ehitada. „Lõpuks ei võida sellest keegi peale advokaatide,” rääkis ta Pete’ile. „Pea seda meeles.”

Pete’i arvates võitsid sellest ka lapsed, kes tahtsid oma vanematest natuke vaimset puhkust.

Lookleva diagonaalina kulges raagus puude vahel rada, mis jõudis lõpuks välja Birch Street Reci, Northfieldi kauaaegse noortekeskuse juurde, mille päevad olid nüüd loetud. Sooja ilmaga hängisid rajal ja selle läheduses suuremad poisid – suitsetasid sigarette, tõmbasid kanepit, jõid õlut, tõenäoliselt põrutasid oma tüdrukuid –, aga mitte sellel aastaajal. Suurte poiste puudumine tähendas, et sind ei tülitata.

Mõnikord, kui ema ja isa olid tõsiselt asja kallal, nagu aina sagedamini juhtuski, võttis Pete õe rajale kaasa. Kui nad jõudsid keskuse juurde, viskasid nad palli korvi või vaatasid videoid või mängisid kabet. Ta ei teadnud, kuhu ta võiks Tina viia, kui noortemaja suletakse. Polnud ühtegi sellist kohta peale Zoney’se, kohaliku kaupluse. Üksi olles läks ta enamasti lihtsalt oja juurde, pildus sellesse kive, kui vesi voolas, põrgatas neid üle jää, kui see oli külmunud. Proovis, kas saab augu jäässe, ja nautis vaikust.

Makid-sakid olid üsna rasked asjad, aga tema suurim hirm oli, et ta isa – nüüd pidevalt Oxy tablettidest pilves – võib ühel päeval emale kallale minna. See rebiks peaaegu kindlasti abielu õhukeseks venitatud koe puruks. Ja kui see ei rebene? Kui ema kannatab peksu välja? See oleks veelgi halvem.

Seda ei juhtu kunagi, veenis Pete ennast. Isa ei teeks seda iialgi.

Aga kui teeb?

Sellel pärastlõunal kattis oja pinda endiselt jää, aga see tundus ebakindel ja selle sees olid suured kollased laigud, otsekui oleks mõni hiiglane peatunud ja pissi soristanud. Pete ei oleks julgenud selle peale kõndima minna. Ta ei upuks ja midagi erilist ei juhtuks, kui jää murduks, vesi oli ainult pahkluudeni, aga tal polnud tahtmist kodus selgitada, miks ta püksid ja sokid märjad on. Ta istus langenud puutüvele, viskas mõned kivid (väiksemad põrkasid ja veeresid, suuremad läksid läbi kollaste laikude), siis vaatas mõnda aega lihtsalt taevasse. Seal üleval ujusid läänest ida poole suured kohevad pilved, sellised, mis nägid välja rohkem kevade kui talve moodi. Üks oli küürus seljaga vana naise sarnane (või oli see seljakotiga naine); üks oli jänes; üks oli lohe; üks oli nagu…

Vaikne murenev mütsatus tõi ta maa peale tagasi. Ta pöördus ja nägi, et nädalase lume sulamise tagajärjel oli eenduv kaldaserv järele andnud ja paljastanud ühe juba ohtlikult kaldu vajunud puu juured. Varingu tekitatud õõnsus meenutas koobast ja kui ta ei eksinud – ta oletas, et see võib olla vaid vari –, siis oli midagi selle sees.

Pete läks puu juurde, haaras ühest raagus oksast kinni ja kummardus, et paremini näha. Jah, seal oli midagi, ja see näis olevat üsna suur. Võib-olla kasti ots?