Читать книгу Mis hundi suus, see hundi oma - Стивен Кинг - Страница 3

Esimene vaidlus raha üle – vähemalt esimene, mida lapsed pealt kuulsid – toimus Saubersite peres ühel aprilliõhtul. See polnud äge vaidlus, aga isegi kõige suuremad tormid saavad alguse õrnast tuulekesest. Peter ja Tina Saubers olid elutoas, Pete tegi kodutöid ja Tina vaatas DVD-lt „Käsna-Kallet”. Ta oli seda osa varem näinud, palju kordi, aga näis, et ta ei väsi sellest kunagi. See oli vedamine, sest tol ajal ei olnud Saubersite kodus ligipääsu Cartoon Networki multikakanalile. Tom Saubers oli kaabel-TV lepingu kahe kuu eest üles öelnud.

Tom ja Linda Saubers olid köögis. Tom pingutas rihmaga kinni oma vana seljakotti, millesse ta oli äsja laadinud mõned PowerBarsi batoonid, karbid juurviljalõikudega, kaks veepudelit ja kokakoolapurgi.

„Sa oled hull,” ütles Linda. „Tähendab, ma olen kogu aeg teadnud, et sul on A-tüübi isiksus1 , aga see viib asja täiesti uuele tasandile. Kui sa tahad äratuse kella viieks helisema panna, olgu. Sa saad Toddi peale võtta, jõuad kella kuueks City Centeri juurde ja sa oled ikkagi järjekorras kõige esimene.”

„Annaks jumal,” ütles Tom. „Todd ütles, et üks taoline töömess oli eelmisel kuul Brook Parkis ja inimesed hakkasid juba eelmisel päeval järjekorda kogunema. Eelmisel päeval, Lin!”

„Todd räägib igasugu asju. Ja sina muudkui kuulad. Mäletad, kui Todd ütles, et Pete ja Tina hakkaksid raudselt armastama seda Monster Truck Jami asjakest…”

„See ei ole Monster Truck Jam ega pargikontsert ega tulevärgi-show. Need on meie elud.”

Pete tõstis pea koolitöölt ja ta pilk kohtus hetkeks väikese õe pilguga. Tina õlakehitus oli kõnekas: kõigest vanemad. Pete jätkas matemaatikaga. Veel neli ülesannet ja ta võib minna Howie juurde. Vaadata, kas Howiel on mõni uus koomiksiraamat. Pete’il endal ei olnud kindlasti midagi vahetuseks pakkuda – tema taskuraha oli läinud sinna, kuhu läks kaabel-TV.

Köögis oli Tom hakanud edasi-tagasi kõndima. Linda astus talle ligi ja võttis tal õrnalt käsivarrest. „Ma tean, et need on meie elud,” ütles ta.

Ta kõneles vaikse häälega, osaliselt seetõttu, et lapsed ei kuuleks ega muutuks närviliseks (ta teadis, et Pete juba oli närvis), põhiliselt aga seetõttu, et pinget maandada. Ta teadis, mida Tom tunneb, ja ta tundis mehele siiralt kaasa. Tunda hirmu oli halb; olla alandatud, et ei suuda enam täita seda, mida ta pidas oma esmaseks kohustuseks – toetada perekonda –, oli veel halvem. Ja alandus polnud tegelikult õige sõna. Ta tundis häbi. Kümne aasta jooksul, mil ta oli töötanud kinnisvarafirmas Lakefront Realtys, oli ta olnud alati üks nende parimaid müügimehi, tema naerunäoga foto oli sageli olnud nende kontori aknal. Raha, mida Linda teenis kolmanda klassi õpetajana, oli lihtsalt kirss tordi peal. Siis aga, 2008. aasta sügisel, vajus majandusel põhi alt, ja Saubersitest sai pere, kus raha teenis vaid üks inimene.

Ei olnud nii, et Tom lasti lahti võimalusega ta tagasi võtta, kui olukord paraneb. Lakefront Realty oli nüüd tühi hoone, mille seinu kattis grafiti ja mille fassaadil rippus silt MÜÜA VÕI ANDA RENDILE. Vennad Reardonid, kes olid pärinud firma oma isalt (ja nende isa oma isalt), olid investeerinud peamiselt aktsiatesse ja kaotanud peaaegu kõik, kui turg kokku kukkus. Lindale pakku veidi lohutust asjaolu, et Todd Paine, Tomi parim sõber, oli samas paadis. Tema arvates oli Todd lollpea.

„Kas sa ilmaennustust oled näinud? Mina nägin. Läheb külmaks. Järvelt tuleb hommikuks udu, võib-olla isegi jäist uduvihma. Jäist uduvihma, Tom.”

„Tore. Ma loodan, et see tuleb. Siis tuleb kohale vähem inimesi ja minu võimalused paranevad.” Ta võttis naisel käsivartest kinni, aga õrnalt. Mitte mingit raputamist ega hääle tõstmist. See tuli hiljem. „Ma pean midagi saama, Lin, ja töömess on sel kevadel mu parim šanss. Ma olen üritanud pikalt midagi leida…”

„Ma tean…”

„Ja mitte midagi ei ole. Ma tahan öelda – null. On jah mõned töökohad sadamas ja väike ehitusvärk kaubanduskeskuses lennujaama lähedal, aga kas sa suudad mind näha sedatüüpi töid tegemas? Ma olen kolmekümne naelaga ülekaalus ja kakskümmend aastat vormist väljas. Ma võiksin leida sel suvel midagi kesklinnas – võib-olla poemüüjana või teenindajana –, kui olukord veidi kergemaks läheb… aga taoline töökoht oleks väikese palgaga ja tõenäoliselt ajutine. Nii et me lähme Toddiga keskööl ja seisame järjekorras, kuni uksed homme hommikul lahti tehakse, ja ma luban sulle, et tulen tagasi töökohaga, mis ka tegelikult raha sisse toob.”

„Ja tõenäoliselt mingisuguse pisikuga, mis nakatab meid kõiki. Siis saame toidu pealt kokku hoida, et arstiarveid maksta.”

Just siis sai ta naise peale tõsiselt vihaseks. „Mulle meeldiks, et mind sellises olukorras natukenegi toetataks.”

„Jumala eest, Tom, ma tah…”

„Võib-olla isegi kiidetaks. „Tubli, et initsiatiivi üles näitad, Tom. Meil on hea meel, et sa perekonna nimel pingutad, Tom.” Midagi sellist. Kui pole liiga palju palutud.”

„Ma tahan öelda ainult seda, et…”

Aga köögiuks avanes ja sulgus enne, kui ta jõudis lõpetada. Tom oli läinud õue suitsetama. Kui Pete seekord pea tõstis, nägi ta Tina näol ahastust ja muret. Õde oli siiski ainult kaheksane. Pete naeratas ja pilgutas tüdrukule silma. Tina naeratas talle kahtlevalt vastu, seejärel jätkas oma toimetamisi veealuses kuningriigis nimega Bikini Bottom, kus isad ei jäänud tööst ilma ega tõstnud häält. Ja kus lapsed ei jäänud ilma taskurahast. See tähendab, kui nad just halvad lapsed polnud.

Tol õhtul enne äraminekut võttis Tom tütre sülle, viis ta voodisse ja andis head-ööd-musi. Teise musi andis ta proua Beasleyle, Tina lemmiknukule – ta ütles, et see toob head õnne.

„Issi? Kas kõik saab korda?”

„Kindla peale, kullake,” vastas ta. Tüdrukule jäi see meelde. Kindlus tema hääles. „Kõik saab olema kõige paremas korras. Jää nüüd magama.”

Ta läks toast välja ja kõndis normaalselt. Tinale jäi ka see meelde, sest ta ei näinud teda enam kunagi niimoodi kõndimas.

Marlborough Streetil, City Centeri parkimisplatsile viiva järsu tõusu tipul ütles Tom: „Oeh, pea kinni, jää seisma!”

„Kuule, meie taga on ju autod,” ütles Todd.

„See võtab ainult ühe hetke.” Tom tõstis telefoni ja tegi järjekorras seisvatest inimestest pilti. Neid pidi juba olema sadakond. Vähemalt sada. Hoone uste kohale oli paigutatud loosung kirjaga 1000 GARANTEERITUD TÖÖKOHTA! Ja veel „Me seisame oma linna inimeste eest!” LINNAPEA RALPH KINSLER.

Todd Paine’i roostes 2004. aasta Subaru taga andis keegi signaali.

„Tommy, mulle ei meeldi olla tujurikkuja hetkel, kui sina jäädvustad seda imelist sündmust, aga…”

„Sõida, sõida. Ma sain peale.” Ja kui Todd sõitis parkimisplatsile, kus hoonele lähemad kohad olid juba hõivatud, jätkas: „Ma ei suuda oodata, et saaksin seda pilti Lindale näidata. Tead, mis ta ütles? Et kui me jõuame siia kella kuueks, oleksime järjekorras esimesed.”

„Ma ju ütlesin sulle, mees. Toddster ei valeta.” Toddster parkis auto ära. Subaru mootor seisatus peeretades ja kähisedes. „Hommikuvalgeks on siin umbes paar tuhat inimest. Televisioon samuti. Kõik kanalid. City at Six, Morning Report, MetroScan. Meid võidakse intervjueerida.”

„Mina rahuldun töökohaga.”

Ühes asjas oli Lindal olnud õigus – oli rõske. Õhus oli tunda järve hõngu: seda nõrka roiskveearoomi. Ja oli nii külm, et ta oleks peaaegu näinud oma hingeõhku. Üles olid seatud postid kollase lindiga LÄBIKÄIK KEELATUD, voltides tööotsijate rivi edasi-tagasi nagu inimakordioni. Tom ja Todd võtsid koha sisse viimaste postide juures. Kohe nende järele asusid platsi järgmised, peamiselt mehed, mõned rasketes töömeeste fliiskuubedes, mõned Härra Ärimehe mantlites ja Härra Ärimehe soengutega, mis olid hakanud kaotama oma teravalt lõigatud ranti. Tom arvas, et järjekord ulatub koidikuks parkimisplatsi teise otsa välja, ja see oleks ikkagi veel vähemalt neli tundi enne uste avamist.

Talle jäi silma üks naine, kelle kõhul rippus väike laps. Nood olid paari siksaki jagu kaugemal. Tom mõtles, kui meeleheitel pidi olema, et tulla siia keset külma ja niisket ööd nagu see naine koos lapsega. Beebi oli Papoose’i kõhukotis. Naine rääkis ühe suurt kasvu mehega, kelle õlal rippus magamiskott, ja imik vaatas kord ühele, kord teisele otsa nagu maailma kõike väiksem tennisefänn. Päris koomiline.

„Tahad väikest soojendust, Tommy?” Todd oli võtnud kotist pindise Belli ja sirutas seda tema poole.

Tom oleks peaaegu keeldunud, mõeldes Linda viimastele sõnadele – Et te napsilõhnadega koju ei tule, härra –, ja võttis siis pudeli vastu. Oli külm ja üks klõmakas ei teeks paha. Ta tundis, kuidas viski alla voolas, tehes kõri ja kõhu kuumaks.

Loputa suud, enne kui sa mõne tööandja boksi sisse astud, tuletas ta endale meelde. Tüüpe, kes haisevad viski järele, ei palka mitte keegi.

Kui Todd pakkus talle teist lonksu – see oli kella kahe paiku –, Tom keeldus. Aga kui sõber pakkus uuesti kella kolme ajal, võttis Tom pudeli vastu. Kontrollides, palju veel jooki järel on, näis talle, et Toddster oli end külma vastu üsna mõnuga kindlustanud.

Olgu, mida kuradit, mõtles Tom, ja võttis palju rohkem kui lihtsalt lonksukese. See oli terve punnsuutäis.

„Tubli poiss,” ütles Todd, keel vaevumärgatavalt pehme. „Är’ karda kiusatusele järel’ anda.”

Tööotsijaid saabus aina juurde, nende autod ilmusid nähtavale alt Marlborough Streetilt läbi tiheneva udu. Järjekord ulatus nüüd kaugele, postidest edasi ega moodustanud enam siksakki. Tom oli arvanud, et mõistab maad hiljuti tabanud majanduslike raskuste olemust – kas polnud ta isegi töökoha kaotanud, väga hea töökoha –, aga sedamööda, kuidas autosid üha juurde tuli ja järjekord aina pikemaks venis (ta ei näinud enam, kus see lõppes), hakkas ta silme ette kerkima uus ja hirmutav väljavaade. Võib-olla ei olnud raskused õige sõna. Võib-olla oli õige sõna katastroof.

Temast paremal, pimeda hoone juurde viiva postide ja lindi labürindis hakkas laps nutma. Tom vaatas ringi ja nägi, kuidas magamiskotiga mees hoidis külgedelt naise kõhukotti, nii et noor ema (jumal, mõtles Tom, tundub, et ta pole veel kahekümnenegi) sai lapse välja tõmmata.

„Mis krradi värk see on?” küsis Todd, keel juba täiesti pehme.

„Üks laps,” ütles Tom. „Lapsega naine. Lapsega tüdruk.”

Todd vaatas. „Issanda vits,” ütles ta. „Mina nimetaksin täitsa vastut… vastut… tead küll, tundetuks.”

„Oled sa purjus?” Todd ei meeldinud Lindale, naine ei näinud tema paremat poolt ja sel hetkel polnud Tom kindel, et ka tema seda näeb.

„Õig’ pishut. Kui uksed lahti tehakse, olen korras. Mul siin pastille ka kaasas.”

Tom kaalus, kas küsida Toddsterilt, kas tol on äkki ka Visine’i2 kaasas – tema silmad tundusid üsna punased –, ja otsustas siis, et ei taha seda vaidlust sel hetkel pidama hakata. Ta pööras tähelepanu tagasi sinna, kus oli seisnud nutva imikuga naine. Algul ta arvas, et nad on ära läinud. Siis vaatas ta allapoole ja nägi, kuidas naine libistab end turske mehe magamiskotti, hoides last rinnal. Turske mees hoidis naisele kotisuud lahti. Laps – olgu siis poiss või tüdruk – kisas endiselt täiest kõrist.

„Kas te ei saaks sellel lapsel suud kinni panna?” hõikas üks mees.

„Keegi peaks sotsiaalametisse helistama,” lisas üks naine.

Tom mõtles Tinale selles vanuses, kujutas teda ette selles külmas ja uduses koidueelses hommikus ning hoidis end tagasi, et mitte käratada mehele ja naisele, et nad suu kinni paneksid… või veel parem, olla mingil moel abiks. Lõppude lõpuks olid nad kõik selles ju üheskoos, või kuidas? Kogu see läbikukkunud, halva õnnega inimeste kari.

Nutt jäi vaiksemaks, lõppes.

„Naine vist toidab teda,” ütles Todd. Ta ilmestas sõnu oma rinda pigistades.

„Jah.”

„Tommy?”

„Mida?”

„Sa ju tead, et Ellen kaotas töö?”

„Issand, ei. Ma ei teadnud seda.” Teeseldes, et ei märka hirmutunnet Toddi näol. Ega sillerdavat märga tema silmades. Võimalik, et napsist või külmast. Võimalik, et mitte.

„Talle öeldi, et nad kutsuvad ta tagasi, kui asjad paremuse poole pöörduvad, aga seda sama öeldi ka mulle, ja mina olen nüüd pool aastat ilma tööta olnud. Ma tegin oma kindlustuse rahaks. Nüüd on see otsas. Ja tead, kui palju meil pangas raha järgi on? Viissada dollarit. Kas sa tead, kui kauaks viiestsajast dollarist jätkub, kui päts leib maksab Kroger’sis üks dollar?”

„Mitte kauaks.”

„Raudkull, et ei jätku. Ma pean siit midagi saama. Pean.”

„Sa saad. Me mõlemad saame.”

Todd tõstis pea ja vaatas turske mehe poole, kes näis nüüd magamiskoti kõrval valvel seisvat, et keegi kogemata naisele ja lapsele peale ei astuks. „Kas nad on sinu arvates abielus?”

Tom polnud sellele mõelnud. Nüüd mõtles. „Tõenäoliselt.”

„Siis peavad nad mõlemad töötud olema. Muidu oleks üks lapsega koju jäänud.”

„Võib-olla,” vastas Tom, „mõtlevad nad, et koos lapsega kohale ilmumine parandab nende šansse.”

Toddi nägu selgines. „Kaastunde argument! Pole paha mõte!” Ta sirutas käe pudeliga. „Lonksu tahad?”

Ta võttis väikese lonksu, mõeldes: kui mina seda ei joo, joob Todd.

Tom ärkas viski toel tekkinud unetukast ülevoolava hõike peale: „Teistel planeetidel on avastatud elu!” Sellele vaimukusele järgnes naer ja käteplaksutamine.

Ta vaatas ringi ja nägi koiduvalgust. Nõrka ja udust, aga ikkagi koiduvalgust. Hoone ukserivi taga lükkas hallides tunkedes mees – töökohta omav mees, õnnelik tüüp – harjaga ämbrit üle vestibüüli.

„Mis toimub?” küsis Todd.

„Ei midagi,” vastas Tom. „Kõigest koristaja.”

Todd vaatas Marlborough Streeti poole. „Issand, neid tuleb ikka juurde.”

„Jah,” ütles Tom. Mõeldes: Ja kui ma oleksin kuulanud Lindat, oleksime me selle järjekorra lõpus, poolel teel Clevelandi. See oli hea mõte, üks väike kättemaks oli alati tore, aga ta soovis, et oleks öelnud „ei” Toddi napsupakkumistele. Tema suus oli kassikaka maitse. Mitte et ta oleks seda kunagi päriselt söönud, aga…

Mõne siksaki jagu kaugemalt – magamiskoti lähedalt – küsis keegi: „Kas see on Benz? See näeb välja nagu Benz.” Tom nägi Marlborough Streetilt maha pöörava tee otsas pikka kogu, kollased udutuled säramas. See ei liikunud, vaid lihtsalt seisis seal.

„Mida ta enda arust teeb?” küsis Todd.

Vahetult tagapool sõitva auto juht pidi sama mõtlema, sest ta vajutas signaali – see oli pikk ja ärritunud undamine, mis pani rahvahulga nihelema ja norsatama ja ringi vaatama. Hetke jooksul seisis kollaste udutuledega auto paigal. Siis sööstis see edasi. Mitte vasakule, nüüd peaaegu pungil ja üleajavale parkimisplatsile, vaid otse postide ja lintide labürindis ootavate inimeste peale.

„Hei!” karjus keegi.

Rahvamass õõtsus lainena tahapoole. Tom tõugati Toddi vastu, too kukkus tagumikule. Tom püüdis tasakaalu hoida ja sai peaaegu hakkama, ent siis lükkas tema ees seisev mees – röökides, ei, kiljudes – oma taguotsa Tomi kubemesse ja ühe vehkleva käe talle rindu. Tom kukkus oma semu otsa, kuulis, kuidas Belli pudel kusagil nende vahel purunes ja tundis järelejäänud viski vänget lõhna, kui see mööda sillutist voolama hakkas.

Tore, nüüd ma haisen nagu kõrtsituba laupäeva öösel.

Ta sai end raskustega õigel ajal püsti aetud, et näha, kuidas see auto – jah, see oli Mercedes, suur sedaan, sama hall kui see udune hommik – kündis rahvahulga sisse, lennutades inimesi oma kaarekujuliselt trajektoorilt. Iluvõrelt tilkus verd. Üks naine libises rulludes üle kapoti, käed laiali ja kingad jalge otsast ära lennanud. Ta virutas lahtiste kätega vastu klaasi, üritas haarata ühest kojamehest, ei saanud hakkama ja kukkus külje poole maha. Kollased lindid kirjaga LÄBIKÄIK KEELATUD katkesid. Üks post põrkas kolinaga vastu suure sedaani külge, ent see ei pannud autot vähimalgi määral sõitu aeglustama. Tom nägi, kuidas esimesed rattad sõitsid üle magamiskoti ja turske mehe, kes oli kükitanud kaitsvalt koti kohale, üks käsi tõrjuvalt tõstetud.

Nüüd tuli auto otse tema poole.

„Todd!” karjus ta. „Todd, tõuse püsti!”

Ta püüdis haarata Toddil kätest, sai ühest kinni ja tõmbas. Keegi lendas talle otsa ja ta kukkus uuesti põlvili. Ta kuulis metsiku auto mootorimürinat, mis töötas täistuuridel. Nüüd väga lähedal. Ta üritas roomata ja üks jalahoop tabas teda meelekohta. Ta nägi tähti.

„Tom?” Todd oli nüüd temast tagapool. Kuidas oli see juhtunud? „Tom, mida kuradit?”

Üks keha maandus Tomi peale ja siis oli tema peal midagi muud, mingi võimas raskus, mis surus teda vastu maad ja ähvardas ta süldiks teha. Tema puusad naksatasid. See kõlas nagu kuivade kalkunikontide prõksatus. Siis oli raskus läinud. Selle asemel voogas valu koos omaenese raskusega.

Tom üritas pead kergitada ja suutis seda sillutiselt tõsta täpselt nii kauaks, et näha tagatulesid udu sisse kadumas. Ta nägi katkise viskipudeli helklevaid kilde. Ta nägi selili lamavat Toddi, kelle peast voolas verd, mis moodustas asfaldil loigu. Karmiinpunased rehvijäljed suundusid udusesse poolvalgusesse.

Ta mõtles: Lindal oli õigus. Ma oleksin pidanud koju jääma.

Ta mõtles: Ma suren ja võib-olla see ongi kõige parem. Sest erinevalt Todd Paine’ist ei jõudnud mina oma kindlustust rahaks teha.

Ta mõtles: ehkki tõenäoliselt ma oleksin seda teinud, õigel ajal.

Seejärel pimedus.

Kui Tom Saubers nelikümmend kaheksa tundi hiljem haiglas teadvusele tuli, istus Linda tema kõrval. Naine hoidis ta käest kinni. Ta küsis Linda käest, kas ta jääb ellu. Naine naeratas, pigistas ta kätt ja ütles, et kindla peale, tobuke.

„Kas ma olen halvatud? Ütle ausalt.”

„Ei, kullake, aga sul on palju luumurde.”

„Aga Todd?”

Linda keeras pea kõrvale, näris huuli. „Ta on koomas, aga arvatakse, et ta tuleb lõpuks sellest välja. Nad on tuvastanud tema ajulained või midagi sellist.”

„Üks auto tuli. Ma ei jõudnud eest ära hüpata.”

„Ma tean. Sa polnud ainuke. See oli keegi hullumeelne. Teda pole kätte saadud, vähemalt seni.”

Tomil oleks olnud Mercedez-Benzi juhist ehk rohkemgi ükskõik. Oli tore olla mitte halvatud, aga…

„Kui vilets mu seis on? Ära keeruta… ütle ausalt.”

Linda vaatas talle otsa, ent pööras varsti pilgu ära. Vaadates taas saa-terveks-kaarte öökapil, ta ütles: „Sa… noh. Läheb aega, enne kui sa jälle kõndida saad.”

„Kui kaua?”

Naine tõstis ta räigelt kriimustatud käe ja suudles seda. „Nad ei tea.”

Tom Saubers sulges silmad ja hakkas nutma. Linda kuulas seda veidi aega ja kui ta seda enam välja ei kannatanud, kallutas end ettepoole ja hakkas vajutama morfiumipumba nuppu. Ta tegi seda seni, kuni masin enam juurde ei andnud. Selleks ajaks oli mees uinunud.