Читать книгу Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära - Susan Luitsalu - Страница 2

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõigil on Ferrari? Kas keegi sind kaameli vastu pole proovinud vahetada? Kas mõni pagulane tahab vahel sinuga Eestisse kaasa tulla? Sellistele täiesti seinast seina ja vastandlikele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais.

Esimest korda käisin Pärsia lahe kaldal asuvates Araabia Ühendemiraatides koos vanematega, aastal 1996. Kuigi seal siis praegusega võrreldes veel eriti midagi märkimisväärset polnud, võlusid mingi kummaline kõrbevalgus ja aura mind sedavõrd, et lumisesse Eestisse tagasi jõudes tuli lausa väike pisar silma. Kui me paari aasta pärast uuesti läksime, oli Dubai oluliselt muutunud (vähem liivaseid platse hoonete vahel, rohkem suuri klaasist maju, rohkem teid). Ning kui ma siis 2013. aastal sinna esimest korda tööle läksin, oli see linn tundmatuseni, lausa äraeksimiseni muutunud. Lisandunud olid terved linnajaod, tohutu hulk pilvelõhkujaid, autoteid ja kaubanduskeskusi, metroo ja maailma kõige kõrgem hoone. Aga aura oli sama – lummav kuldne-roosa valgus, idamaised lõhnad ja mingi olemise seletamatu kergus. Kui ma pole mõnda aega Dubais käinud, hakkab kõrb mind salaja mõttes kutsuma, nagu sireenid meelitavad meremehi, ning õhtul silmi kinni pannes kangastub mõni sealne lemmikpaik.

Tundub, et ma olin eelmises elus vähemalt kaamel, aga loodetavasti ikka mingi edenenum eluvorm. Mul on Araabia Ühendemiraatides kodune olla, seda esiteks. Täpselt sama kodune kui Eestis oma kodumetsas, mis maja tagant algab. Teiseks on mul paljudes elumuutustes, oluliste protsesside algatamistes ja suurtes selgushetkedes tihtipeale üheks oluliseks mõjutajaks just see müstiline roosa-kuldne koht keset kõrbet. See on aidanud mul igasugustele (imelikele) järeldustele jõuda ning juhtinud mind paljude oluliste arusaamiste juurde. Dubaist olen saanud uusi häid sõpru, kes on igaüks täiesti erinevast maailmast tulles mu silmaringi tohutult avardanud.

Paljud inimesed, kes Dubais elavad, peavad seda linna tühjaks ja pealiskaudseks ning paljud, kel tuleb sinna tihti reisida, teevad seda pika hambaga. Ainult klaas ja teras, ei mingit hinge, võltsglamuur, null kultuuri ja ajalugu – need on vaid mõned veendumused, millega olen kokku puutunud. Kui aus olla, siis mingil hetkel tundus ka mulle endale nii, hoolimata sellest, et imelik kõrbeaura minuga sünkroonis võnkus. Intensiivselt Dubai vahet sõeludes sai mulle aga selgeks, et kui vaid viitsid ise süvitsi minna, on hinge, kultuuri ja ehedust igal pool, kus on inimesi. Ja Dubais on inimesi igast suurest ja väikesest maailmanurgast, igast rahvusest, rassist ja vanusest.

See raamat avabki Dubaid ja Araabia Ühendemiraate üldisemalt nende inimeste kaudu, kellega olen seal kokku puutunud, koos töötanud või lausa parimateks sõpradeks saanud. Olgu nad teised eestlased, taanlased, itaallased, indialased, liibanonlased või lausa need haruldased päris-araablased.

Dubai–Tallinn,

sügis 2018