Читать книгу Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära - Susan Luitsalu - Страница 3

Esimest korda käisin Araabia Ühendemiraatide hulka kuuluvas Dubais vanematega, paketireisil. Mul olid kaks patsi ja triibulised tunked. Aasta oli siis 1996 ja Dubai oli praegusega võrreldes nagu mingi… Tartu keset kõrbet.

Araabia Ühendemiraadid asuvad Araabia poolsaare kirdetipus, naabriteks Saudi Araabia ja Omaan. Merepiiri jagatakse Katari ja Iraaniga. Emiraate on peale Dubai veel kuus: Abu Dhabi (ühtlasi pealinn), ʻAjmān, Al-Fujayrah, Ra’s al-Khaymah, Ash-Shāriqah ja Umm al-Qaywayn. Riigikeeleks on araabia keel, kuid selle kõrval kasutatakse igal pool ka inglise keelt. Kõik kaunilt voogavas araabia kirjas sildid kordavad öeldu üle inglise keeles. Või kui päris täpne olla, siis teeninduskeel ongi üldse rohkem inglise keel ning paradoksaalsel kombel ei jää vähemalt Dubai emiraadis hätta mitte araabia keele mitteoskaja, vaid pigem hoopis araablane, kes inglise keelt ei oska.

Kui ma esimest korda Dubais käisin, kihas põhiline elu Creeki1 ümber Deiras, kus asusid maitseaine- ja kullaturud. Puust paatide ehk daudega veeti kõikvõimalikku kaupa, kõik oli idamaiselt lõhnav, tolmune ja ehe. Omamoodi võluv. Creeki kaldal kõrgusid ka mõned selle aja kohta übermoodsa välimusega klaasist „pilvelõhkujad“ (aga mitte midagi uhkemat kui Olümpia hotell Tallinnas) ning vurasid ringi kallid Lexused. Piki Pärsia lahe randa kulges madal asustus ning linna teises otsas asus Dubai (tol ajal veel) äärealadel meie hotell Chicago Beach, kuhu üks Eesti reisifirma põhjamaa inimesi päikest võtma tassis. Kuigi nii võib tunduda, ei pandud hotellile sellist nime eesmärgiga olla võimalikult läänepärane. Põhjus oli selles, et sealsamas ehitas kunagi Chicago Bridge & Iron Company ujuvaid naftamahuteid. Selline ühest küljest luksuslik, teisalt jälle trööstitu ja nüri koht Dubai tol ajal oligi. Naftamahutid ja puhkusehotellid, Lexused ja liiv.

Šoppamisvõimalused moodsas mõttes olid allpool arvestust. Mäletan ühte lubaduste järgi suurt kaubanduskeskust, mida valgustasid kõledad päevavalguslambid ning mis pakkus kaootilist valikut Hiinast kohale tassitud viletsa kvaliteediga träni. Käisime seal korra, pettusime ja rohkem ostureisikesi ette ei võtnud. Klassikalist „linna peal“ patseerimist, nagu pakuvad Kanaaride ja Türgi suvituskeskuste turistipromenaadid, ei eksisteerinud samuti. Meie hotelli ümber lihtsalt ei olnud suurt midagi peale madalate elumajade, üksikute putkade ja virvendava kuumuse liiva kohal.

Selleks, et süüa vahelduseks kuskil mitte-hotelli-restoranis, viidi meid taksoga spetsiaalselt kohale ning toodi pärast jälle hotelli tagasi. Atraktsioonideks pakuti maasturite kõrbesafarit, kaameli või dauga sõitmist ja enda koorida laskmist igasugustel turgudel. Muul ajal tšillisime mõnusasti hotellis, päevitasime ja ujusime. Õhtuti hõljus õhus sume laulev kutse mošeesse, kummalisse vinesse loojuv hiigelsuur päikeseketas värvis õhu roosaks.

Kolm aastat hiljem läksime tagasi – justkui samasse hotelli, kus me juba peatunud olime. Aga vana hoone oli jäljetult kadunud.

„See oli liiga vanamoodne. Lõhkusime maha ja tegime… selle!“ osutas giid uhkusest nõretades purjekujulisele klaasist ja terasest üllitisele, mis ilutses suursuguselt veepiiril ning pakkus seltsi vastvalminud – samuti purjekujulisele – Burj al-ʻArabile. 93 meetrini ulatuv Burj al-ʻArab oli tol hetkel Dubai kõrgeim maja. Selle sees asus maailma esimene seitsmetärnihotell, mille voodites rullisid Araabia naftamiljonärid, Vene oligarhid ja Tiger Woods. Ja kuigi nüüd ei pääse Burj al-ʻArab kõrguselt enam isegi Dubai kõrghoonete tippsaja hulka, on ta jäänud üheks olulisemaks Dubai sümboliks.

Üleüldse oli 1999. aastal juba palju rohkem maju ja rohkem kaubanduskeskusi ning pidevalt lõhuti kusagil midagi, et uut ja paremat asemele ehitada. Samas ei ütleks ma, et muutus oleks olnud kuidagi drastiline. Sai ikka täitsa aru, et oled jälle Dubais.

Kui ma aga alles neljateistkümne aasta pärast kolmandat korda Dubaisse sattusin, venisid küll silmad kohe kolm numbrit suuremaks, sest uusi asju oli nii palju! Esiteks olid nad keset oma kaluriküla ehitanud maailma kõige kõrgema maja, peaaegu et kilomeetrise varda nimega Burj Khalīfah. Okei, olgem ausad, „küla“ on kunstiline liialdus, sest välja nägi see nagu ulmefilmist pärit tulevikumetropol. Dubaid (ja teisi emiraate) läbiv mitmerealine Sheikh Zayed Road oli võimsaid pilvelõhkujaid tihedalt täis pikitud, teega paralleelselt kulges õhuraudtee. Ja terved uued linnajaod! Nii elamiseks kui ka äri tegemiseks.

Päevavalges istusin ma tööl, ilma akendeta ja jääkülmaks jahutatud konverentsisaalis World Trade Centeris, kuid õhtul oli aega ka ringi vaadata. Kõik näis uus, läikiv, sädelev, kõik lõhnas hõrgult, lausa müstiliselt roosi, muskuse, agaripuu ehk oud’i järele. Ühes Dubai otsas kõrgusid uhkelt ja pidulikult pilvelõhkujad ning seal teises otsas, kus aastal 1999 polnud veel muud kui liiv ja tolm, sekundeeris neile teine samasugune ulmefilmihõnguline kõrghoonekobar Dubai Marina näol. Mööda mereranda kulges uus turistipromenaad, mida ääristasid restoranid ja poed.

Aga… ülipuhas ja glamuurne uus Dubai tundus mulle kuidagi tehislik. Pubid olid samasugused nagu Londonis, restoranid nagu Pariisis ja baarid nagu New Yorgis, aga need nägid välja nii, nagu oleks need äsja karbist välja võetud. Nagu simulatsioon, et turistidele kodust tunnet tekitada. Umbes nii, nagu paned kuldkalale akvaariumisse miniatuurse laevavraki või aardekirstukese, et tal tekiks merepõhja tunne. Eriti tekitasid seda muljet Iiri pubid – alkoholi müüakse Dubais üldjuhul mõne hotelli koosseisu kuuluvates asutustes ning enamik neid läänelikke kohti asuski hotellides. Seal joovad oma toobi pigem päikesepõletusest põrsaroosad ja lõõgastunud turistid kui päeva lõpetavad töölised või naise käest koosa saanud automüügimehed nagu ühes tõelises Iiri pubis.

Sellist varianti, et jalutaks niisama õhtul linna peal, nuusutaks ümbrust ja tšilliks vahepeal mõnusasti välikohvikus, eriti polnud. Promenaad ja kohvikud eksisteerisid, aga kogu seadistus pigem jäljendas kilomeetrikese võrra midagi, mis on teistes linnades paljude aastate jooksul loomulikult tekkinud. Väljaspool seda ala ei jalutanud eriti keegi. Mis sa sellest kivist ja klaasist ikka vaatad?!

„Mul on veits Disneylandi tunne,“ kurtsin kolleegile, kes oli samuti ainult paariks nädalaks kohale lennutatud. Jõudsime koos järeldusele, et kui kõik vaatamisväärsused on ära vaadatud ja šopata ei taha, siis ei oskagi seal Dubais nagu rohkem midagi peale hakata…

Kuigi kummaline roosa-kuldne õhtuvalgus oli endiselt olemas ja sisetunne ütles, et eesriide taga on peidus midagi rohkemat, istusin lennukisse ikka sellesama Disneylanditundega. Aimamata, et paar aastat läheb veel ja siis saame Dubaiga piisavalt headeks sõpradeks, et ta mind päriselt oma koju kutsuks.