Читать книгу Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin" - Susan Mallery - Страница 5

KELLY Murphy oli valmis leppima maailmas toimiva teatud ebaõiglusega. Et šokolaadikoogis on rohkem kaloreid kui selleris. Et valgete pükste jalga panemine tähendab pahade päevade algust sõltumata sellest, mis seisus tsükkel tegelikult on. Et autol saab bensiin otsa üksnes neil päevadel, kui ta on kuskile hilinemas. Aga talle ei meeldinud see – ja ta keeldus sellega leppimast –, kui ebaõiglane oli, et Griffith Burnett mitte üksnes ei kolinud umbes aasta eest Washingtoni osariiki Tulpen Crossingisse tagasi, vaid et ta oli ka millalgi viimase paari kuu jooksul ilmselt otsustanud veeta oma päevi tema sabas käies.

See mees oli kõikjal. Kõikjal. See mees oli tema eluaia lehetäi. Vabaõhupulmade umbrohi ja vihm ning see, kes lobiseb ootamatult filmi lõpu välja just siis, kui sina jõuad kõige huvitavama osani. Kõik ühtekokku ja korraga.

„Sa panustad sellesse mehesse väga palju energiat,” märkis Helen Sperry sellisel katsume-hullu-tüdrukuga-hästi-läbi-saada toonil.

„Asi pole minus,” kinnitas Kelly. „Ega siis mina ole kogu aeg igal pool. Ega siis mina luura.”

„Kui sa näed teda igal pool, kus käid, siis võiks ju ka väita, et hoopis sina jälitad teda.”

„Sellele väitele ei vaevu ma isegi vastama,” pomises Kelly käsitöö- ja kunstikeskuse ette keerates ja seal autot parkides.

„Kas sa tundsid teda kooli ajal?” küsis Helen. „Palju sa temast noorem oled? Kolm aastat? Teil ei saanud ju olla ühised sõbrad.”

„Ei olnudki. Mina olin keskkooli teises klassis, kui tema oli viimases,” tunnistas Kelly. „Meil polnud koos ühtki tundi.”

Aga see ei tähendanud veel, et ta ei teadnud, kes Griffith on. Griffith Burnetti tundsid kõik. Griffith oli üks neist vähestest jumalikest poistest, keda oli õnnistatud nii hea välimuse, aju kui ka spordiandega. Kelly oli aga olnud pisut omapärane tüdruk, keda Griffith ei märganud… kuni murdis Kelly noore ja õrna südame.

„See, et tema on alati samas kohas kus sina, on kindlasti lihtsalt juhus,” arvas Helen. „Anna andeks, et ma loogika käiku lasen, aga me elame ju tibatillukeses linnas. Meie sinuga satume pidevalt kokku. Mina näen sind päeva jooksul viissada korda.”

Kelly naeratas. „Aga meie oleme sõbrad ja mulle meeldib sind näha.”

„Sama siin.” Helen vaatas talle otsa. „Kas kõik on kombes või on midagi, millest ma pole teadlik?”

„Mitte midagi muud peale Griffithi,” kinnitas Kelly. „Sul on kindlasti õigus. See on kindlasti puhas juhus, et mul ei õnnestu teda nägemata kahte sammugi astuda.” Sõnadesse panduna kõlas see päris kenasti, aga ta ei uskunud seda hetkekski.

Kui tema oleks keegi teine või kui Griffith ei oleks see, kes on, siis võiks ju arvata, et Griffith tunneb tema vastu huvi… nagu poiss tüdruku vastu. Griffith rääkis alati temaga kohtudes ja naeratas. Ta pilk jäi Kellyl pikemaks peatuma. Aga polnud vähimatki võimalust, et Griffith võiks tahta temalt midagi sellist. Kellyl olid selle kohta asitõendid.

Pisut üle kolmeteistkümne aasta tagasi oli tema keeranud ümber nurga ja jooksnud Griffithile otsa. Ta oli just teel inglise keele tundi ja Griffith… noh, tal polnud aimugi, millega poiss tegeles. Vähem kui sekundi jooksul – kui ta raamatud olid laiali lennanud – olid nad surutud rinnust reiteni kokku. Ta polnud elu seeski ühelegi poisile nii lähedal olnud. Polnud elu seeski… nii kõike tajunud.

Siis astus Griffith sammukese tagasi ja aitas tal raamatud kokku korjata ja tegi talle silma, samas kui tema kokutas vabandussõnu, ning veel enne, kui Kelly jõudis tuisata turvalisse klassiruumi, surus poiss tal kergelt ja väga õrnalt kätt.

Nende imeliste sekundite jooksul, kui poisi sõrmed puudutasid tema omi ja nad vaatasid teineteisele silma, oli Kelly Griffithisse jäägitult armunud.

See oli sedasorti tõeline armastus, mis saab tärgata üksnes puhtas ja kogenemata südames. Kellyt polnud isegi kunagi suudeldud. Ja sellest hetkest peale unistas tema üksnes Griffithist.

Kõigest nädal aega hiljem sammus ta Griffithist ja ta sõpradest mööda. Üks Griffithi sõpradest hüüdis midagi sellist, et ta on „pandav”. See rõve ja vastik sõna pani Kelly nina krimpsutama, aga seda ei saanud võrreldagi Griffithi nagu muuseas lausutud sõnadega: „Minule ei paku ta küll vähimatki huvi.”

Kohutavalt löödud Kelly keeras kannal ringi ja pani jooksu. Ta oli nii õnnetu ja solvunud, et tal oli vajadus oma emotsioonid kuskile välja valada. Sel õhtul oli tal emaga sedasorti tüli, kus öeldakse välja asju, mida oleks targem ütlemata jätta, ning mille tulemusena muutub elu igaveseks. Mõistusega võttes sai Kelly aru, et Griffithiga aset leidnul pole vähimatki pistmist sellega, et ema jättis vähem kui kaheteistkümne tunni pärast perekonna maha, aga tema ajus olid need kaks sündmust igavesti seotud.

Ta viskas need mälestused peast ja haaras raamatu „Söö, palveta, armasta”, mis pidi tulema raamatuklubis sel õhtul arutlusele – juba kolmandat korda –, ja tõotas endamisi, et sellest hetkest peale ei mõtle ta enam iial Griffithi peale. Vähemalt järgmise kolme tunni jooksul küll mitte.

Ta sammus Heleni järel käsitöö- ja kunstikeskusesse, millest loodeti linnale turismimagnetit ja mis kandis parasjagu nime Petal Pushers. Keskuses olid müügiletid, kus sai müüa kõike alates käsitööst ja lõpetades vanavara ning toiduainetega. Tohutu suure saali tagumises otsas oli suur lava ja ruumid vastuvõttude jaoks, mida linnarahvas sai kasutada. Ainsana puudusid siit turistid. Puhkajad tulid hea meelega kevadisele tulbifestivalile, kuid muul ajal eriti mitte.

Kellyl oli tahtmine öelda, et see pole tema probleem, aga turismiarenduskomitee liikmena oli tal turistide siinsesse paradiisinurgakesse meelitamise vastu õigustatud huvi.

Oli teisipäeva õhtupoolik ja Petal Pushers oli suletud. Koosolekuruumidesse viiv pikk koridor oli hämara valgustusega ja nende sammud kajasid kulunud linoleumil vastu – Kelly omad rohkem kui Heleni omad. Võib-olla sellepärast, et Helen kandis lahedaid madalaid kingi, Kelly polnud aga vaevunud töösaapaid jalast võtma. Ega ka teksaseid. Ega ka seljast pisut määrdunud T-särki.

Ta tõotas endamisi, et kunagi hakkab ka tema oma riietuse vastu huvi tundma, ostab korraliku tõstva rinnahoidja ja muutub pisutki naiselikumaks. Peaks laskma Helenil end inspireerida.

Sõbranna oli pikka kasvu, seljale langevate süsimustade juustega ja jahmatavalt siniste silmadega. Tal olid vajalikes kohtades kumerused ning tal õnnestus riietusele vaatamata mõjuda alati seksikalt. Helen ise muretses paari liigse kilo pärast, aga Kelly küll ei märganud seda. Helen oli kurvikas, samas kui Kelly oli… igav. Tal olid pruunid juuksed, mida ta kandis hobusesabas. Pruunid silmad. Ei mingeid kehakumerusi, ei mingeid silmatorkavaid jooni. Ta oli täiesti tavaline.

Küllap ta võiks üritada rohkem Heleni moodi välja näha, aga kellel siis sellise asja jaoks aega on? Ja kuigi ta tõotas iga paari kuu tagant, et võtab oma välimuse osas midagi ette – näiteks hakkab ripsmeid värvima –, unustas ta selle peagi ära. Kuni järgmise korrani.

Ja nii ta siis kõmpsis oma saabastes, mis olid ilmselt üsnagi porised. Vähemalt pakub raamatuklubi toredat vaheldust. Siinsed vestlused olid alati huvitavad ja pakuti ka veini.

„Kas lugesid selle uuesti läbi?” küsis Helen oma raamatuga vehkides. „Mina mitte. Leidsin, et kahest korrast piisab.”

„Mina lugesin.” Kelly jaoks ei tulnud raamatu lugemata jätmine kõne allagi. Tema luges raamatu alati läbi ja tegi ka märkmeid. Tema järgis alati korralikult kõiki reegleid. Kui masendav. Ta peaks rutiinist välja rabelema. Ehk oleks aeg anda taas tõotus asuda ripsmeid värvima.

Nad sisenesid saali ja tervitasid sõpru. Ilus kolme lapse ema Paula oli juba kaasa toodud veinipudelid avanud. Keegi oli seadnud lauale taldrikud küpsiste ja tassikookidega. Kelly heitis pilgu registreerimislehele, kust sai kinnitust, et järgmisel kuul peab tema veini tooma, ning et siis on kavas arutada Eleanor Roosevelti memuaare.

Ta võttis koogi just hetkel, kui uksest astusid sisse järgmised klubilised. Viiekümnendates eluaastates innukas lapitekimeister Sally, kel oli Petal Pushersis kõige suurem müügilett, teatas: „Daamid, meil on uus klubiliige. Ja teate mis? Ta on mees!”

Kelly heitis pilgu äsja võetud koogile. Ta tahtis hammustada suure suutäie – või parema meelega küll putkata tagavaraväljapääsu poole. Või susata Heleni käsivart ja pilgata valjult: „No mis ma ütlesin!” Sest ta teadis juba ringi keeramatagi, kelle ta lävelt leiab. Griffith oli tagasi nagu Terminaator, ja tema ei saanud mitte midagi ette võtta.

GRIFFITH Burnett oli harjunud olema tähelepanu keskmes nii sümpoosionil, kus arutati, kuidas mikromajad võiksid anda Aafrika vaesematele riikidele uue elu ja täita Euroopa ja Ühendriikide suurlinnade kodutute vajadused, kui ka pidulikul heategevusüritusel, mille eesmärk oli koguda raha abivajavatele lastele ja kuhu ta oli kutsutud esinema. Ta tundis end rahva ees hästi – või vähemalt nii ta oli seni arvanud. Ruumis, kus oli ligemale tosin naist, kes vahtisid talle huviga otsa, ei tundnud ta end sugugi nii vabalt.

Ei, mõtles ta ruumis ringi vaadates. Ligemale tosin, miinus üks. Sest Kelly ei vaadanud tema poolegi.

„Saage tuttavaks, Griffith Burnett. Te peaks ju teda tundma. Tal on see kiirtee ääres paiknev tibatillukesi maju tootev ettevõte. Ta kasvas siinkandis üles. Tema vanemad on Mark ja Melinda, kes kolisid poole aasta eest New Mexicosse. Griffith tahab meie raamatuklubiga liituda.”

Griffith ootas paratamatut küsimust: „Miks?” Aga naised üksnes naeratasid ja noogutasid. Välja arvatud Kelly, kelle tähelepanu oli suunatud koogile.

„Ma tutvustan sind teistele,” ütles Sally. Kuna nad olid koos sisse astunud, võttis Sally endale vähemalt selleks õhtuks Griffithi eest hoolitseja rolli.

Ta käis ruumis ringi ja – alustades kolme lapse emast ning lõpetades sellega, kelle pärast Griffith siia oli tulnud – luges nimed ette kiiremini, kui Griffith jõudis need meelde jätta.

„Kelly Murphy.” Sally kulm tõmbus kipra. „Te käisite ju vist koos koolis? Või on Kelly pigem su venna vanune? Minul kaob kõigi nende lastega järg käest. Aga Helen Sperryga oled sa vist ühevanune?”

„Mina olen aasta vanem,” ütles Helen kätt ulatades. „Tere. Meil oli vist ühiskonnaõpetus koos.”

„Oli tõesti.” Ta ootas, kuni Kellyl ei jäänud üle muud kui talle otsa vaadata. „Tere, Kelly.”

„Tere, Griffith.” Kelly hääletoon polnud sugugi sõbralik ning klappis ta suurtest pruunidest silmadest kumava ettevaatusega.

Kelly nägi hea välja. Kindlasti on mehi, keda tõukab eemale sitside ja satside puudumine, aga Griffithile just see Kelly juures meeldiski. Temale meeldisid teravad nurgad ja valskuse puudumine. See, et Kelly oli just selline, nagu välja paistis. Ta oli tark ja otsusekindel ega tee edasist Griffithi jaoks lihtsaks. Griffithile olid ikka väljakutsed meeldinud ning ta oli selleks valmis.

„Miks sa siin oled?” küsis Kelly.

Kelly kõrval seisev Sally kangestus. „Kelly, kullake, mis lahti? Griffith tahab meie raamatuklubiga liituda.”

„Ja lugeda „Söö, palveta, armasta”? Raske uskuda.”

„Kas sa kahtled mu lugemisoskuses või huvis teema vastu?”

Kelly suunurk tuksles. Mees arvas, et pigem ärritusest kui sellest, et ta pidas vastust vaimukaks, kuigi Griffithil polnud midagi selle vastu, et naine naeratas.

„Naise emotsionaalne ja vaimne teekond on küll vaevalt sedasorti asi, mis võiks sinule huvi pakkuda,” märkis Kelly vaikselt.

„Sa arvad siis, et sa tunned mind nii hästi, et võid selle üle otsustada?”

Nüüd pidasid neid juba kõik silmas ja kuulasid pealt. Griffith astus talle lähemale. Nii lähedale, et Kelly pidi talle silma vaatamiseks pisut pead tõstma.

„Minu silmis on naise teekonna juures kõik huvitav. Mulle meeldib avastada, et ta on hoopis teistsugune, kui mina arvasin. Mulle meeldib ootusärevus.”

Oli kuulda, kuidas kellelgi jäi hing kinni. Mitte Kellyl. Tema silmad tõmbusid kissi. „Järgmisel kuul loeme Eleanor Roosevelti autobiograafiat.”

„Mul veab. Olen teda alati imetlenud.”

Valevorst.

Kelly ei öelnud seda valjult, aga mõtles küll nii. Griffith surus naise sisemist võitlust jälgides naeru maha. Ilmselt kujutas Kelly ette, kuidas virutab peos olev koogi talle näkku, keerab kannal ringi ja sammub minema. Aga ta ei saanud seda teha. Ta hoidis end alati vaos. Ja Griffith kavatses panna ta enesevalitsuse igal moel proovile.

Kuid mitte sel õhtul. Sel õhtul oli tema plaanis üksnes järgmine samm. Ta tahtis kedagi oma ellu – ta oli jõudnud otsusele, et tema tee õnnele on sarimonogaamia ja et nad võiks jõuda Kellyga vastastikuse mõistmiseni.

„Kas sinu meelest kulutas autor oma lahutuse lahkamisele liiga palju aega?” küsis Kelly. „Kas oleksime pidanud kohe teekonna juurde jõudma?”

Griffith oli proovile panekut oodanud, aga lootnud, et see saab olema raskem. „Ta ei lahka oma lahutust. Tegelikult ei räägita eriti palju sellest, mis läks nihu. Aga kirjutatust on selge, et lahutus oli raske.”

Ja seda teadis Griffith oma kogemusest. Millegi persse keeramine polnud kunagi meeldiv, aga keerata persse midagi nii olulist oli väga karm.

„Ja Taimaast rääkiv osa?” küsis Kelly.

„Sa pead silmas Indoneesiat?”

Kelly tuli lüüasaamisega väärikalt toime. Sarkastilise märkuse asemel saatis ta mehele ootamatu naeratuse – mis andis mehele vinge hoobi – ning pakkus talle oma kooki.

„Tere tulemast meie raamatuklubisse.”

„Tänan.”

„Nüüd aga vabanda mind, mulle kulub ära klaas veini.”

„TA oli tore,” ütles Helen, kui Kelly ta koju viis.

Polnud vähimatki vajadust täpsustada, kellest jutt. Kelly oli talunud just äsja oma kogu elu kõige pikemat kolme tundi, mille pidi veetma Griffithiga samas ruumis. Ta kuulas, kuidas mees analüüsis raamatut, viskas nalja ja võlus ära kõik naised. Muidugi välja arvatud tema. Aga tema oli pidanud elama üle Griffithi eemaletõrjumise, nii et tema oli eriline.

„Uskumatult tore,” pomises Kelly.

„Nüüd oled sa küll sarkastiline.”

„Ma ei saa sinna midagi parata. Kas sulle ei tundu pisutki kummaline, et ta tahtis meie raamatuklubiga liituda? La Conneris on põnevusromaanide klubi. Miks ta sellega ei liitunud?”

„Tema on kohalik – nagu ka meie.”

Griffith polnud ligilähedaseltki „nagu meie”. „Tunnista vähemalt, et tema kohale ilmumine oli pisut imelik.”

Helen kaalus küsimust. „Ootamatu tõesti. Aga see pole ju paha.”

„Sinu silmis mitte.”

Helen keeras Kelly poole. „No kuule. Griffith näeb ju jumalik välja. Sa pead tunnistama, et tema vaatamine ei ole sugugi raske.”

Nii see oli, kuigi Kellyl polnud vähimatki tahtmist midagi sellist tunnistada. Griffith oli ikka olnud selline kutt, kes tõmbas endale kõigi naiste tähelepanu, kes sattusid olema kolme kvartali raadiuses. Loomulikult oli ta pikka kasvu, liivakarva pruunide juuste ja pruunide silmadega. Aga asi polnud mitte niivõrd ta näojoontes eraldi, kuivõrd selles, kuidas need koos moodustasid uskumatult kütkestava mehe.

„Mina soovin endiselt, et ta oleks läinud põnevusromaanide klubisse. Seal käivad mehed. Ta tunneks end seal paremini.”

„Vast ehk peaksid talle seda soovitama.”

Kelly kuulis sõbranna hääles lustakat nooti ja oigas selle peale. „Sina naudid seda täiel rinnal, on nii?”

„Pisut.” Helen vangutas pead. „No kuule. Mis halba selles siis on, et Griffithi-sugune mees tunneb sinu vastu huvi? Te läksite Sveniga juba poole aasta eest lahku, nii et sul on aeg edasi minna. Griffith on selleks just õige mees.”

„Ja nii räägib naine, kes pole käinud ühegi mehega sellest saati, kui kuue aasta eest abielu lahutas.”

„Mina tunnen end oma käitu-minu-sõnade-mitte-minu-tegude-järgi rollis väga hästi. Kuule nüüd! Sa ei saa ju väita, et sa pole natukenegi meelitatud. Sa ju lihtsalt pead olema.”

„Miks? Sellepärast, et ta mind vahib? Ma ei tea, mida ta tahab, aga vaevalt küll seda, mis sina arvad.”

„Miks sa seda ütled?”

Kelly keeras sõbranna maja poole. „Mina tean täpselt, mis koht minul universumis on.”

„Nimelt?”

Kelly vehkis käega. „Mina olen parimal juhul keskpärane. Ma pole ilus ega kena ega inetu. Lihtsalt tavaline.”

Kui Griffith otsiks Murphy peenemat versiooni, siis peaks ta Oliviat nägema. Kelly polnud õde juba terve igavik näinud, aga oli valmis kogu aiandi peale kihla vedama, et Olivia on endiselt imekaunis ja glamuurne ja kannab disainerrõivaid. Mitte kargopükse, mille on ostnud odava hinnaga taluseadmeid müüvast poest.

„See on selline perekondlik asi,” jätkas ta. „Mina olen isa moodi. Meie oleme arukad inimesed. Rügame tööd teha. Tavalised. Ema ja õde on…”

„Eksootilise tulbid sinu eluaias?” pakkus Helen sarkastiliselt.

„Mina poleks vast seda võrdlust kasutanud, aga jah. Nii see on.”

„Sa teed end maha,” kinnitas Helen. „Ja veelgi hullem on see, et sa ütled inetuid asju mu sõbranna kohta. See ei meeldi mulle. Sina ei ole tavaline. Sa oled armas ja tore ja töökas.”

„Päris imelik, et sa ei taha minuga kohe praegu seksida.”

„Lõpeta!” Helen saatis talle kurja pilgu. „Ma mõtlen seda tõsiselt. Kelly, sa oled tore inimene. Griffithil on lõpuks aru persest pähe tulnud nii et ta märkab seda.”

„Mina arvasin, et ta meeldib sulle.”

„Meeldibki. Ütlesin seda efekti mõttes. Kuidas välja kukkus?”

„Hästi.”

„Tänan.” Helen pöördus Kelly poole. „Ma räägin tõsiselt. Sa oled ju Svenist üle saanud. Riski ühe toreda kutiga.”

„Me ju ei tea, kui tore ta on.”

„Olen linna pealt kuulnud.”

Kelly samuti. Probleem polnud Griffithis. Vähemalt mitte täiel määral. Ega selles, nagu oleks tema taastunud pikast suhtest. Tal oli häbi tunnistada, et kuigi Sven oli teda üllatanud, öeldes, et nende vahel on nüüd kõik, ei tundnud ta Svenist puudust. Ega olnud sugugi õnnetu. Ja see oli kurb, sest pärast viit koos veedetud aastat oleks ta ju pidanud löödud olema. Mida see küll pidi tähendama, et tema elas edasi nii, nagu midagi poleks juhtunud? Kas ta polnud siis Sveniga üldse emotsionaalselt seotud? Ja kui nii, siis mis võis olla põhjus? Kas Sven polnud see ainus ja õige või oli viga temas?

Aga sellele küsimusele ei tahtnud ta vastata. Kuigi Sven oli öelnud, et Kelly polnud temasse kunagi armunud olnudki. See oli tõsi, aga meesterahva suust oli seda häiriv kuulda.

„No mis võiks olla kõige halvem, mis juhtuda saaks?” küsis Helen.

„Kui ma läheksin Griffithiga voodisse?” Nimekiri oli nii pikk, et ta ei teadnud, kust otsast alustada.

„Tohoh! Mina tahtsin öelda, et kui sa räägiksid temaga. Minu arust on väga huvitav, et sina nii-öelda kargasid kohe temaga voodisse.”

„Jäta palun.”

„Nüüd on juba liiga hilja. Sa oled mulle alateadlikult kõik ära rääkinud.”

„Ei ole ja siin polnud midagi alateadlikku. Ma lihtsalt mõtlesin valjult.” Kelly keeras Heleni maja ette.

„Sa üritad mind faktide abil eksiteele viia,” ütles Helen naerdes. „Aga mina näen sind sellisena, nagu sa oled.”

„Ja milline ma siis olen?”

„Selline, nagu sa peadki olema.” Helen langetas häält. „Sa oled üksik seksinäljas naine, kes tahab kohutaval kombel Griffithiga suhet, aga kardab.”

Need naljaga öeldud sõnad olid tõele pisut liiga lähedal. Mitte need, mis käisid seksinälja kohta. Seksil polnud muidugi viga midagi. See polnud nii fantastiline ja vapustav kogemus, nagu kinnitati raamatutes ja filmides, aga ikkagi. Tema silmis oli Griffith huvitav ja kütkestav ja…

„Ta käib mulle närvidele.”

„Valevorst, valevorst!”

„Ta võib närvidele käia.”

„Juba parem.”

„Aga ma tahan, et ta jätaks mu rahule.”

Helen ohkas. „Riskin kordama hakata, aga sa valetad.”

Kelly urises selle peale. „Sina käid mulle närvidele.”

„See on nii. Tunnista seda. Sa tunned huvi. Isegi uudishimu. Griffith on kuum kutt ja sinul pole aimugi, miks ta ühtäkki sinu vastu huvi tunneb, aga see pole sulle vastumeelt.”

„Minule on vastumeelt hoopis see, et ma paistan läbi.”

Helen kallistas teda, avas ukse ja ronis välja. „Ainult minu silmis, kullake. Ainult minu silmis. Minu soovitus on lihtne: ütle jah.”

„Ta pole ju veel midagi küsinud. Ta pole teinud muud kui mind vahtinud ja olnud kõikjal kus mina.”

„Sellisel juhul uuri välja, miks see nii on. Oh, ja hakka igaks juhuks kondoome kaasas kandma.”

Seda öeldes läks Helen lehvitades maja poole. Kelly ootas, kuni elutoa tuli süttis põlema, ja tagurdas alles siis tänavale ning sõitis koju.

Kellyl polnud mingit plaani kondoome puudutavat nõuannet järgida, aga Griffithiga rääkimine polekski vast nii paha mõte. Ehk õnnestub välja selgitada, mida see mees haub. Sest kuigi oleks tore mõelda, et Griffith tunneb tema vastu huvi, oli ta täiesti kindel, et nii hästi temal ka ei vea. Pealegi oli ju tegu Griffith Burnettiga. Kui ta peakski mehe kätte saama, siis ei oskaks ta temaga midagi peale hakata. Kurb küll, aga nii see oli.