Читать книгу Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin" - Susan Mallery - Страница 6

ENAMIK inimesi arvas, et peamine vahe tibatillukese ratastel maja ja ratasteta maja vahel on nende suurus. Aga Griffith Burnett teadis, et see ei ole nii. Asi oli hoopis raskuses. Kui tahad vedada kahekümneruutmeetrist maja ringi, ei tohi see raske olla. Ei mingeid graniidist töötasapindu, paksudest laudadest põrandat ega sepisrauast kaitsepiiret ülemisel rõdul. Aga kui su kahekümneruutmeetrine kodu jääb paikseks, siis teadis Griffith üht ettevõtet, mis pakub just õigeid lahendusi. Ja kuna su tibatilluke kodu on – noh, väike, siis võis saada peaaegu olematu hinna eest esmaklassilisi materjale.

Griffith seisis keset oma tootmishoonet. Tegelikult oli tegu kahe laohoonega, mida ühendas katusealune ühendustee, aga lisaks sellele, et see oli alles algus, oli see tema oma.

Suuremas laohoones oli kuus töös olevat maja. Kaks neist läheb San Franciscosse, üks Oregoni osariiki Portlandi. Kaks olid mõeldud Washingtoni idaosasse ühele perekonnakrundile, või nagu keskealine frustreerunud naine selle kohta ütles: „Mu pojad ei kavatsegi kodust välja kolida. Ma lihtsalt ei talu seda, et pean iga päev neist üle astuma. Lepin sellega, et nad jäävad koju, aga ma ei taha nende ja nende segadusega tegelda.”

Viimasest majast tuleb ühe omapärase Texase majutuskoha külalistemaja.

See osa firmast GB Micro Housing teenis raha. Griffith võis ehitada kliendi tahtmise järgi talle tillukese kodu sõltumata sellest, kas sellele oldi valmis kulutama kolmkümmend või sada kolmkümmend tuhat. Maja võis tulla ühekorruseline, kahekorruseline, magamisnišiga, ülemise korruse rõdudega, kallite viimistlusmaterjalidega või üksnes taaskasutatud materjalist. Nagu aga sooviti. Kõik sõltus kaalust ja sellest, kui palju raha klient oli valmis välja käima.

Griffithil oli tellimusi paari aasta peale ette ja ooteleht üha pikenes. Ta oli võtnud tööle veel kaks osaajalise koormusega töötajat, nii et nüüd oli tal neid kokku kümme.

Küllap oleks finantsinimesed andnud talle nõu kasutada ka teist laohoonet selliste tellimuste täitmiseks, mis toovad raha sisse, aga temal polnud selleks isegi kiusatust. Teises, väiksemas laohoones, sündis tegelik töö.

Seda väiksemat laohoonet kasutas ta katsetamiseks, mängimiseks, unistamiseks. See töö ei toonud sentigi sisse, aga samas tähendas see, et kokkuvõtteks oli tal teadmine, et ta oli teinud seda, mis õige. Ja nii oli uni märksa rahulikum.

Ta läks puhkeruumi kohvi valama ning leidis ühe laua ääres istumas oma venna. Ryan naaldus toolile, jalad teisel toolil. Ta silmad olid suletud, klapid peas.

Griffith pani vastu kiusatusele lüüa tool venna jalge alt ära. Nii õnnestuks vast venna tähelepanu köita, kuigi ta kahtles selles.

Ryanil polnud motivatsiooni. Vend oli tulnud Tulpen Crossingisse üksnes sellepärast, et tal polnud kuskile mujale minna. Pärast õlavigastust oli Red Sox talle kinga andnud. Olles pühendanud kaks aastat pigem pesapallile kui kolledžile ning mänginud neli aastat väiksema tähtsusega liigas, polnud Ryan just oskustööline. Siiski vajas ta tööd ja Griffith pakkus talle seda väikeste majade ehitamisel. Kuid Griffith hakkas juba seda otsust kahetsema.

Ta nügis venna kätt. Ryan avas silmad ja naeratas.

„Tere, vennas.”

„Tere-tere. Paus lõppes poole tunni eest.”

„Mida?”

Ryan vaatas silmi pilgutades ringi, just nagu oleks siiralt üllatunud, et kõik teised on juba tagasi tööle läinud. „Häh. Anna andeks. Jäin mängu kuulama. Ju ma ei pannud tähele.”

Griffith kujutas ette, kuidas see võis aset leida. Keegi ütles, et paus on läbi. Ryan ütles, et tuleb kohe ka. Kui kahekümne kuue aastane Ryan poleks olnud Griffithi vend, oleks sellest töödejuhatajale teatatud. Aga Ryan oli bossi vend ja mitte keegi ei saanud päris täpselt aru, millised reeglid tema puhul kehtivad. Griffith ise samuti mitte.

Ta mõtles hetkeks vanemate peale, kes olid ikka nõudnud, et ta väikevenna eest hoolitseks – sõltumata sellest, kui ebamugav see ka polnud –, hingas sügavalt sisse ja otsustas, et tegeleb Ryaniga mõni teine kord.

„Mine tööle,” ütles ta. „Kohe.”

„Ja-jah.”

Vend ajas end jalule ja loivas ukse poole.

Griffith vaatas talle järele, mõeldes, et kui ta on ärritunud, on see ta enda süü. Ryan ei kiirustanud kunagi – välja arvatud pesapalliplatsil. Seal oli ta ülimalt vilgas, kuid päriselus mitte.

„KUI ilus!”

Olivia Murphy nautis rahuloleva kliendi kiitust. Hiljuti lesestunud Jenny oli kuuekümne ja seitsmekümne vahel ning sunnitud kodu maha müüma, et elamiseks raha saada. Talle oli oluline selle eest võimalikult suur summa saada.

Kolme magamistoa ja kahe vannitoaga rantšo-stiilis maja polnud sugugi peen. Phoenixi vanemas rajoonis oli selliseid sadade kaupa. Samuti polnud majas tehtud remonti ning aastaaeg oli müümiseks vale. Juuni, kui päevased temperatuurid küündisid kolmekümne kaheksa kraadini, polnud kõrbes just kõige vilkam müügikuu. Mitte keegi ei tahtnud maju vaadata, kui selleks polnud just põletavat vajadust. Talv oli kinnisvaraturul märksa aktiivsem.

Aga Jenny ei saanud lubada endale luksust talve oodata ja see tähendas, et maja tuli minimaalse eelarvega elustada. Olivia oli veetnud pikki tunde Pinterestis, oli käinud odavates poodides ja ülejäänu kokku laenanud või luninud. Ta oli vähem kui viiesaja dollariga muutnud vana ja väga tavalise maja armsaks ja kutsuvaks Cape Codi stiilis elamuks.

„Lausa uskumatu, et tegu on sama majaga,” kiitis Jenny. „No vaata vaid, mis sa oled siin teinud.”

„Jah,” tõdes Marilee Quedenfeld. Tema hääles oli nii tagasihoidlikku uhkust kui ka tooni, mis kutsus talle tähelepanu pöörama. „Kas pole ilus? Tunned kohe uksest sisse astudes jahedat ookeanihõngust.”

Olivia naeratas kangelaslikult. Õigem oli suu kinni hoida. Seda oli talle õpetanud neli Marileega koos töötatud aastat. Kui kiidetakse, siis kiidetakse Marileed. Kui on kaebusi, siis saavad need enda kaela teised.

„Sa oled tõeline geenius,” kiitis Jenny Marileed. „Kõik kinnitasid, et sina oled parim, aga sellist asja ei osanud ma küll oodata. Suur tänu!”

„Pole tänu väärt.” Marilee võttis kliendil ümbert kinni. „Ma tean, mis sa oled pidanud läbi elama, nii et üritan sind aidata.”

Jenny jääb muidugi Marilee sõnu uskuma, mõtles Olivia. Tegelikult mõtles Marilee ilmselt pigem hoopis midagi sellist: „Armas jumal, miks see naine küll ei võiks enda eest rohkem hoolitseda?”

Kontrast nende välimuse vahel oli lausa rabav. Jenny oli lühikest kasvu, tüse ja ilmselt vananemisprotsessile alistunud. Marilee kandis aga Akrise firmamärgi täpilist A-lõikelist kleiti ja Valentino kontskingi. Ta tumeblondid juuksed ulatusid õlgadeni, meik toonitas ta suuri silmi ja siledat nahka. Ta lähenes viiekümnele, nägi välja kolmkümmend viis ja üritas kohati veelgi nooremana näida.

„Vaatame kogu maja üle,” soovitas Marilee. „Sa jääd minu tehtuga kindlasti rahule.”

„Selles ma ei kahtlegi.”

Olivia jäi kööki. Seal oli turvalisem – siis ei teki tal tahtmist tulla välja mõne faktiga, millest saab olla teadlik üksnes see, kes on maja kujundanud. Kuigi hetkeline rahulolu oleks mõnus, tuleks selle eest hiljem kõrget hinda maksta.

Olivia oli liitunud Marilee eduka kinnisvaraäriga kohe pärast kolledži lõpetamist. Ta alustas sekretärina ja oli nüüdseks jõudnud kogu firma turundusmaterjalide loomiseni. Kuna see töö ei täitnud kogu päeva, proovis ta kätt ka majade müügiga, aga avastas, et see ei sobi tema isiksusega. See ei sobinud ka Marilee isiksusega, aga temal õnnestus seda paremini varjata.

Püüdes vältida seda, et ta päevad täidetakse sekretäritööga, hakkas Olivia käima disainikursusel. Ta avastas peagi, et tal on annet rohkemaks kui väikese eelarve raamides hästi mõjuva rõivakomplekti kokku panemiseks ja lihtsa maja ilusaks tegemiseks. Siiani pakkus ta oma teenuseid üksnes materjalide hinna eest, aga mängis mõttega panna alus päris oma firmale, ning selle tõestuseks oli tal ka säästukonto. See maja oli tal seni kõige suurem projekt. Tema ei saa küll kiita, aga ta oli teinud oma portfoolio jaoks ohtralt fotosid majast enne ja pärast muundumist.

Jenny ja Marilee lahkusid majast, et sõita kontorisse. Olivia jäi siia, et panna maja lukku ja veel kord ringi vaadata.

„Su assistent on nii ilus tüdruk,” kuulis ta koos Marileega Marilee Mercedese poole kõndivat Jennyt ütlemas. „Kui meie sinuga saaksime veel ka nii noored olla.”

Olivia kirtsutas nina. Marileele ei meeldi sugugi, et ta pannakse Jenny-suguste üle kuuekümneste gruppi, ja samuti ei meeldi Marileele, kui Oliviat kiidetakse. Aga las see praegu jääb.

Ta kontrollis üle, kas tagumine lükanduks on lukus; seisatas, et imetleda garaažimüügilt kümne dollari eest ostetud Adirondacki toole. Ta oli asetanud heategevuspoest ostetud kandiku päevinäinud plastikust diivanilauale. Paar klaaspurki pandud merikarpi ja natuke liiva muutsid väsinud basseini ääre märksa rannalikumaks.

Majas sees oli ta katnud Jenny äraistutud diivani kreemika kattega ja lisanud hallides ja sinistes toonides diivanipadjad. Beežides ja kreemikates toonides tekstuurne vaip kattis suurema osa kaheksakümnendatel plaaditud põrandast.

Suures magamistoas oli voodipeatsile pandud halli-valgetriibulised linad. Ta oli priisanud uue teki peale ning tõstnud mööbli ringi. Lisaks paar aksessuaari: meritäht, majakakujuline kell ja tükk ajupuud.

Suur vannituba oli puhas illusioon. Rulli keeratud käterätid ja ilusad vannisoolapurgid viisid pilgu aegunud plaatidelt. Valge värv lisas värskust. Ta oli leidnud imearmsa lilleseade ja pannud selle laste liivakastiämbrisse. See tõmbas pilgu inetult vannilt endale.

Ta telefon piiksus. Logan oli saatnud sõnumi. Nad olid nädalavahetusel kohtunud ja Logan üritas sellest ajast peale temaga kokku saada. Ausalt öelda polnud Olivial selleks tuju. Jah, Logan oli Kathy poiss ja tema ülelöömine oleks lõbus, aga millegipärast ei istunud see mõte talle.

Ta vaatas ka üle teised sõnumid ja luges siis seda, mis oli tegelikult ta tähelepanu köitnud.

Peaksid korra koju sõitma. Võiksime koos välja minna. Igatsen sind, tibu.

Igal naisel on oma nõrkus. Mõnel šokolaadikook, mõnel kingad, Olivia nõrkus oli Ryan Burnett.

See mees ajas ta hulluks. Ta teadis ka põhjust: neil polnudki võimalust avanenud. Olivia kisti julmalt ta embusest veel enne, kui neist jõudis saada kooli kõige populaarsem paar. Kolledžis huvitus Ryan rohkem pesapallist kui temast ning pidi selle eest ikka veel maksma.

Olivia tahtis Ryani unustada, aga ei suutnud. Ryan oli meenutus sellest, mis oleks võinud olla, mis tema oleks võinud olla. Ryaniga koos olles kuulus ta lõpuks ometigi kuskile. Ta vajas seda – vajas Ryanit. Pärast seda, kui Ryan kolis kolme kuu eest tagasi Tulpen Crossingisse, oli ta pidevalt Oliviat külla kutsunud. Kuigi see oli jabur. Tulpen Crossing oli viimane koht, kus Olivia oleks tahtnud olla. Kui Ryan välja jätta…

Ta pistis telefoni uuesti kotti ja läks õue. Veendunud, et võti on koodiga võtmekarbikeses, kontrollis ta veel eesukse üle ja sõitis tagasi kontorisse. Ta jõudis just hetkel, kui Jenny kiitis tema koostatud turundusplaani.

„Marilee, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa küll kõike seda jõuad,” kiitis Jenny. „Sa oled tõesti imeline.” Ta pöördus Olivia poole. „Sina õpid tema juures töötades tõesti väga palju.”

„Nii see on. Iga päev.” Ta pöördus Marilee poole. „Maja on netti üles panemiseks valmis. Kas teen selle sinu eest ära?”

„Palun.”

Olivia läks oma väikesesse akendeta kabinetti. Ta logis netti ja laadis juba eelnevalt koostatud materjalid üles. Siis kontrollis ta teisi müügis olevaid objekte, kuid selle peale ei kulunud eriti palju aega. Septembris on taas rohkem maju müügis, kuid sinnamaani on kinnisvaraturg varjusurmas.

Tund aega hiljem kutsus Marilee Olivia oma kabinetti. Olivia kohendas enne vaipkattega koridori astumist varrukateta kleiti. Marilee istus suures nurgapealses kabinetis nahkdiivanil.

„See naine on nii väsitav. Kartsin, et ta jääbki siia. Õnneks jäi ta vähemalt kujundusega rahule, kuigi mina olin küll pisut pettunud.” Ta kirtsutas nina, kuigi Botoxi tõttu oli see raske. „No tõesti, Olivia! Meritäht ja laste ämber? Kas sa midagi paremat ei osanud välja mõelda?”

Olivia punastas. „Mul oli kasutada kõigest viissada dollarit. Valikuvõimalusi oli üsna vähe. Minu arust võiks teistest erinev stiil ostjaile meeldida.”

„Eks ole näha. Vähemalt Jenny oli õnnelik, kuigi see ei ütle suurt midagi.” Ta sulges seljatoele toetudes silmad. „Kui kuum õues on? Üle kolmekümne kaheksa?”

„Peaaegu.”

„Oh, kuidas ma tahan siit ära. Rogeri maja Colorados tuleb jumalik. Vaated on imelised. Sa peaks ka paariks nädalaks ära sõitma. Suvel pole suurt midagi teha ja nii ei peaks ma su tööpäevi lühendama.”

See üsnagi otse antud vihje polnud midagi uut. Marilee ähvardas alatasa töötajaid vähendatud palkade või vallandamisega. See, et talle kuulus kogu linna kõige edukam kinnisvarafirma, andis talle võimu, millest ta oli ise vägagi teadlik.

Kui Olivia firmaga liitus, oli ta Marilee väikluse ja tujude suhtes immuunne, aga viimasel ajal oli see muutunud. Võib-olla oli see aja möödudes paratamatu. Võib-olla oli asi selles, et Olivia oli tabanud Rogeri ta sääri piidlemas. Kuigi Marilee üritas iga hinna eest vanuse märkide ilmnemist aeglustada, saab ta ikkagi paari aasta pärast viiskümmend. Mingil põhjusel polnud Olivia enam Marilee lemmik. Ta oli samasugune nagu kõik teised.

Ta tundis rinnus tuttavat valu. See sai alguse, kui ta oli kaksteist ja ema läks lihtsalt ära. Olivia oli kohutavalt õnnetu. Nad olid olnud emaga nii lähedased. Nad mõistsid teineteist. Kelly oli olnud ikka isa lemmik ja Olivia ema lemmik – kummalgi oma, just nagu peabki. Aga kui ema ära läks, jäi Olivia üksi.

Ja sellest ajast saadik polnud enam miski nii nagu vaja. Tuli ette hetki, mil ta tundis end turvaliselt, just nagu kuuluks kuhugi, kuid üksnes hetketi. Välja arvatud koos Ryaniga. Ryaniga koos olles teadis ta alati, et kõik on hästi. Ryaniga koos olles õnnestus tal uskuda iseendasse ja tulevikku.

Ta mõtles saadud sõnumite peale. Tähtsusetute pidude peale, naiste peale, kellega ta suhtles. Sarnaselt Marileega olid ka nemad pigem vaenlased kui sõbrad. Mis teda siin kinni hoiab? Kathy peika? Karjäär, mis ei vii kuskile välja? Tal polnud aimugi, mida ta tahab, ja see tähendas, et ta ei saavuta midagi. Ta vajas aega, et kõige üle järele mõelda, ja võib-olla õnnestub elu taas õigesse rööpasse saada.

Ta ei saa muutuda selleks, kes ta oli kaheteistkümneaastasena, aga ehk tasub Ryani kutsest kinni haarata. Minna tagasi Tulpen Crossingisse. Siis oleks Marileel, mille üle pead murda, ja see oleks ju lahe. Pealegi saaks ta lõpuks kätte mehe, kes on temale mõeldud. Sest koos Ryaniga oli kõik parem.

„Tead mis, emme? Sul on õigus. Ma peaksin tõesti võtma puhkuse.”

Marilee näkku ilmus pinge. „Ma olen ju sulle öelnud, et sa ei kutsuks mind nii. Eriti veel kontoris. Ma pole ju kaugeltki nii vana, et mul saaks olla sinuvanune tütar.”

„Hea, et Kelly sinu juures ei tööta. Tema on minust vanem.”

„Sinu käitumine ei meeldi mulle.”

„Kahju küll. Sellisel juhul peaksin vist siit kaduma. Pakin asjad kokku ja kaon.”

„Kas sa lähed siis kuskile?”

„Mhmh. Koju. Ma lähen suveks koju.”

Marilee ajas end sirgu. „Koju? Sinna kolkalinna? Oled sa peast põrunud või?”

„Ei. Ma arvan, et see on päris tore. Ma pole seal juba terve igavik käinud. Annan sulle teada, kui ära sõidan. Ja hoolitsen selle eest, et Cathyl oleks kõigi müügis olevate majade informatsioon.”

„Sa ei saa ju mind lihtsalt niisama maha jätta. Sul on kohustused.”

„Saad hakkama, ema. Oled alati saanud.” Olivia naeratas. „Nüüd pole sul vaja vähemalt mu töötunde kärpida.”

KELLA viieks tööle minemine pole nannipunnide jaoks, aga mõned asjad muutsid selle talutavaks. Üks neist oli äsja ahjust tulnud värskete kaneelikuklite lõhn. Teine kõrvulukustavalt kõvasti laulev Billy Joel.

Helen Sperry astus The Parrot Café uksest sisse kaks minutit enne kella viit. Õigeks ajaks tööle jõudmine ei olnud raske, kuna ta elas sisuliselt ümber nurga. Ta seisatas, et hingata sisse jumalikku magusat lõhna, ning naeratas, kuuldes laulu „Uptown Girl” esimest rida.

„Võib arvata, et nüüd jõuab Billy osta nii palju pärleid, kui tahab,” hüüdis ta tulesid sisse lülitades. „Või mis sina arvad, Delja?”

Köögist ei tulnud mingit vastust, aga sellest polnud midagi. Delja America polnud eriti jutukas. Tema väljendas end oma imeliste söökide ja küpsetiste kaudu.

Helen ümises kööki minnes laulu kaasa. „Hommikust! Kõik kombes?”

Delja oli töötanud kohvikus sellest ajast saadik, kui ta lõpetas neljakümne aasta eest keskkooli. Ta oli vaevu meeter viiskümmend pikk, kuid kehaehituselt tugev. Ta võis tõsta kahekümne viie kilose jahukoti lauale niisuguse näoga, nagu see oleks väike viinamarjakotike. Ja see, mida see naine oskas munadest välja võluda, oli lausa ime. Ta oli lesk, tal oli poeg – hetkel Tulpen Crossingi linnapea – ja tütar, kes elas Utah’s.

Delja vaatas Helenile naeratades otsa. Helen astus kööki, et võtta vastu igahommikune kallistus, mille tulemusena ta jäi peaaegu hingetuks. Ta kallistas omalt poolt vastu nii kõvasti, kui jõudis, aga võis arvata, et Deljale ei avaldanud tema tugevus vähimatki muljet.

Delja lasi ta lahti ja vaatas talle otsa.

„Kõik korras?”

Ta rääkis vaiksel ja kähedal häälel. Selle küsimuse esitas ta viimase kaheksa aasta jooksul igal hommikul – sellest ajast peale, kui Helen võttis kohviku tädilt üle.

„Jah. Kas sa Lidiyaga rääkisid? Kas lähed sel suvel ka tema juurde?”

Delja käis igal aastal tütrel külas ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Kogu linn oli pisarais, kui kaneelirullide küpsetamine ühtäkki katkes. Mindi närvi ja loeti Delja naasmiseni jäänud päevi.

„Septembris.”

„Hea küll. Saada mulle kuupäevad meilile.”

Delja noogutas ning jätkas saiakeste glasuurimist.

Nad oleks võinud rääkida ka muudest asjadest. Oma eraelust, mida on vaja juurde tellida, kas Marinersil tuleb hea hooaeg – aga nad ei teinud seda. Delja vastas alati ühesõnaliste fraasidega ja suhtles peamiselt e-posti kaudu. Kui ongi vaja midagi tellida, siis on ta juba varustajale meili saatnud.

Ja mis puutus Delja töö kontrollimisse, siis sellist rumalust Helen ei teinud. Delja alustas päeva kell kaks öösel. Kella viieks olid küpsised ahjus, omlettide täidised ootamas ja apelsinid mahlaks tehtud. Parrot Cafés laabus töö sujuvalt – ja just tänu Deljale.

Helen läks oma kontorisse ja pistis käekoti alumisse sahtlisse. Ta heitis pilgu ukse kõrvale kraanikausi kohale riputatud peeglisse. Ta mustad juuksed olid punutud Prantsuse patsi, tukk piiratud ja meik vaevumärgatav. Just nii, nagu peab. Kuna ta ei näinud end selles peeglis õlgadest allapoole, siis polnud tal vaja märgata, et viimane dieet vedas samamoodi alt nagu seitseteist eelmistki. Kuigi see polnud tema süü. Ausõna. Sest kuidas on võimalik eeldada, et sa pead paleo-dieeti maailmas, kus on Delja kaneelisaiad?

Ta läks kohvikupoolele ja alustas hommikuste ettevalmistustega. Laudadele tuli asetada salvrätid, suhkrutoosid oli vaja täita. Lihtsad ja igapäevased toimetused, mis andsid talle võimaluse end päevaks koguda. Ja võib-olla pakkuda ka hetke, nii et liblikad kõhus rahuneksid ja asendaksid praeguse hip-hopi väärikama valsiga.

Parrot Café, mis oli saanud nime tulpide, mitte papagoi järgi, oli peaaegu sama vana nagu linn ise. Heleni tädi oli pärinud selle oma vanematelt ja kui ta abiellus, liitus ta abikaasa tiimiga. Niipalju kui Helen teadis, olid nad väga õnnelikud. Kohvik oli avatud kella kuuest hommikul kella kaheni päeval – ja nii iga päev, seitse päeva nädalas. Enne Heleni siia saabumist oli lastetu paar sulgenud igal aastal augustikuus kohviku uksed ja läinud maailma avastama. Siis aga said Heleni vanemad avariis surma, nii et ainus laps jäi orvuks. Teisi sugulasi ei olnud ja nii koliski Helen Tulpen Crossingisse.

Helen uskus, et tädi ja onu üritasid anda endast parima. Heleni maailm oli paisatud kaosesse, ent kaoses oli ka nende maailm. Nad tegid kõik, et ta tunneks end siin hästi, aga tema teadis tõde. Nemad ei tahtnud lapsi. See oli olnud nende otsus – aga nad said tema endale kaela.

Ta üritas kõigest väest hea laps olla ja kohvikuäri õppida. Kolmeteistkümneseks saades töötas ta juba ettekandjana. Ta meeldis kohvikukülastajatele ja mitte keegi ei teadnud, et esimesel kolmel aastal pärast vanemate surma jäi ta igal õhtul nuttes magama.

Vanemad olid olnud vaesed, aga õnnelikud – nad mõlemad olid muusikud. See tähendas, et neil polnud raha. Ainsad asjad, mis talle vanematest jäid, olid klaver ja nende abielusõrmused. Klaver oli tal tema väikeses majas elutoas ja sõrmustest oli ta lasknud teha ripatsi, mida kandis iga päev kaelas. Ta oli pärinud pisut ema-isa muusikaannet ja ta armastas Billy Joeli samamoodi nagu nemad. Billy Joel oli tema side minevikuga.

Poole kuueks oli Helenil kohv üles pandud. Teised töötajad jõudsid kohale kolmveerand kuueks ja esimene klient astus uksest sisse täpselt kell kuus. Poole kaheksaks olid kõik lauad ja letiäärsed toolid hõivatud. Kella kümne paiku saabus vaiksem periood, mis kestis lõunani. Selleks ajaks oli Delja lahkunud ja köögis toimetasid lõunasööki valmistavad tudengid Bellinghami kokanduskoolist.

See süsteem toimis. Tudengid said päris restoranis praktika, klientidel oli võimalik maitsta traditsiooniliste lemmikute kõrval uusi ja põnevad roogasid ja temal olid töötajad olemas. Paljud tudengid avaldasid soovi töötada nädalavahetusel, ja need, kes elasid siinkandis, küsisid paariks aastaks tööd ka pärast kooli lõpetamist, et omandada enne mõnda peenemasse kohta kandideerimist kogemusi.

Helen heitis pilgu kellale ja võttis kruusi. Ta valas parajasti kohvi kruusi, kui kuulis ukse avanemist. Liblikad lasid lahti quickstep’i ja ühe lühikese sekundi vältel kartis ta, et käed hakkavad värisema. See oli jabur. Ning nagu tellitult, järgnesid lindistatud klaasiklirina helile laulu „You May Be Right” avasõnad.

„Ma olen vist tõesti hull,” pomises Helen, enne kui keeras ringi ja naeratas talle lähenevale Jeff Murphyle. „Tere hommikust.”

„Tere, Helen.” Jeff kirtsutas nina. „Kas see peab nii kõvasti olema?”

„Billy on minu rock’n’roll’i peika. Ja selline armastus eeldab valjust.”

„Ahah.”

Jeff pani paberisse keeratud lilled letile, võttis telefoni ja toksas ekraanile. Tal kulus kõigest sekund, et leida Sonosi äpp ja keerata heli vaiksemaks, nii et sobis fooniks.

„Kunagi annab Billy sulle veel selle eest jalaga persse,” lausus Helen.

Jeff naeris. „Olen valmis sellega riskima.”

Selle jutuajamise erinevad versioonid leidsid neil aset igal hommikul. Ning Helen ootas seda lausa jaburalt. Billy võis küll olla tema rock’n’roll’i peika, aga Jeff oli… Noh, tänu Jeffile ta süda üldse tuksus.

Tobedus küll, aga nii see oli. Selline oli tõde. Ta oli Jeff Murphysse meeletult armunud.

Jeff nägi välja vapustav. Oma sassis juuste ja suurte pruunide silmadega meenutas ta pisut näitleja Jason Batemani. Ta oli pikka kasvu, heas vormis, naljahimuline, heasüdamlik ja mängis kitarri nagu ei keegi teine. Ühesõnaga: ta oli vastupandamatu.

Ühtlasi oli Jeff vaba ja vallaline, nii et milles probleem? Miks ta ei võiks Jeffile oma tunnetest lihtsalt rääkida? Või kutsuda ta õhtust sööma? Või kiskuda endal riided seljast ja võluvalt naeratada? Jeff polnud ju loll. Küllap ta saaks sõnumile pihta.

Kuid Helenit takistas kolm asja. Esiteks oli Jeff vanem. Täpsemalt kuusteist aastat. Ja kuigi temale ei läinud see korda, võib see Jeffi häirida. Teiseks need viisteist lisakilo. Helen oli otsustanud, et kui ta võtab kaalus maha, siis on tal nii palju julgust, et Jeffile kaela viskuda.

Ta tunnistas, et võib-olla takistab teda kaalulangetamisega tõsisemalt tegelemast katastroofiaimus, kuid ta polnud selles kindel.

Kolmandaks – ja õigupoolest oli see vast kõige olulisem ja peaks olema seega esimene – oli Jeff ta parima sõbranna isa.

Jah, Jeff oli Kelly isa, mis tegi olukorra palju keerulisemaks. Sest kui ta peaks kunagi nimetatud parimale sõbrannale tõde tunnistama, siis kuuleks ta selliseid väljendeid nagu „mida kuradit” ja „sa teed nalja, on ju?!?”. Ja neid mitte ei öeldaks, vaid karjutaks.

Oot-oot! Neljas põhjus oli ju veel. Jeff polnud talle mingit pidi märku andnud, et ta võiks talle meeldida. Ja seda enam oli põhjust peita vastamata armastus/iha kaneelsaiakesse.

„Näe, mis ma sulle täna tõin,” ütles Jeff paberit lahti harutades. „Havran.”

Helen astus lähemale, et ilusaid tulpe uurida. Õied olid lillad ja pisut teravate otstega. Varred olid helerohelised ja siledad.

„Kui ilusad. Suur tänu.”

Ta ei hakanud lillede eest raha pakkumagi. Ta oli seda paar korda üritanud, aga Jeff oli üksnes pead raputanud. „Mina kasvatan tulpe. Ma tahan seda teha.”

Helen oli üritanud leida ta sõnades tagamõtet, kuid möödusid nädalad ja siis kuud, ilma et nende suhtes oleks midagi muutnud. Jeff ei andnud mitte millegagi mõista, et peaks Helenit enamaks kui sõbraks. Helen oli leppinud sellega, et lilled on lihtsalt kingitus. Jeff ju kasvatas tulpe ise. Ta polnud neid ju ostnud.

Helen võttis kandiku väikeste vaasidega ja käärid. Nad panid koos lilled vaasidesse ja jagasid laudadele laiali. Kui Helen leti taha naasis, ulatas Jeff talle väikese ühe õie kujuga paki.

„Sinule. Ära Kellyle räägi.”

Ta tumepruunides silmades välgatas naer. Helenil oli tahtmine neisse silmadesse uppuda. Kui Jeff võtaks tal ehk pikkamööda riided seljast ja…

„Helen?”

„Mis on? Oh, tänan. Kuigi ma pole kindel, kas peaksin sind selle eest tänama, et käid oma tütre erakasvuhoones vargil.”

„Ühe õie kadumist ta ei märka.”

„Aga sa tood sealt iga nädal õie. Mingil hetkel paneb ta tähele.”

Jeff pilgutas silma. „Siiani pole veel pannud.”

Ei ole jah. Sest muidu oleks Kelly sellest talle rääkinud.

Jah, nii see oli – isa ja tütar töötasid oma tulbiaiandis koos. Lisaks lilleseadjatele ja kaubanduskettidele saadetavatele miljonitele õitele oli Kellyl väike erakasvuhoone, kus ta aretas erilisi lilli, mida Jeff aeg-ajalt näppas ja tõi Helenile.

Tänane kingitus oli kollase põhjaga punane õis. Aga kõige tähelepanuväärsemad olid selle juures nõeltena teravad pikad sihvakad õielehed, mis olid õrnad ja eksootilised ja uskumatult ilusad.

„Tulipa acuminata,” ütles Jeff.

Helen ei saanud aru, kas need sõnad olid ladina keeles või lihtsalt teaduslikud, aga nende kuulmine mõjus erutavalt.

„Kui ilus,” õhkas ta. „Panen selle kontorisse ega räägi sellest oma parimale sõbrannale, mis näitab, et ma olen paha tüdruk – ja see kõik on sinu süü.”

„Teen, mis suudan.”

Jeff võttis leti ääres istet. Oma tavalisel kohal. Kohal, millest Helen mõtles kui Jeffi toolist. Kui tal tekib päeva jooksul hingamispaus, istub ka tema samal toolil. Kurb, aga tõsi.

„Menüüd tahad näha?” küsis Helen.

Jeff kergitas kulmu. „Kas see on sinu arust naljakas?”

Jeff oli käinud siin kohvikus kogu oma elu ja teadis, mida pakutakse.

„Üritan vaheldust tekitada,” ütles Helen.

„Võtan omleti.”

„Peekoni, avokaado ja juustuga.” See polnud küsimus.

„Sa ju tead, mis mulle meeldib.”

Kui see vaid oleks nii. Kui Helen vaid teaks neid sõnu või nõkse, millega panna mees nägema temas rohkemat kui sõpra. Kui just pole nii, et Jeff ei tunnegi tema vastu huvi. Ja küllap ei tunne, sest küllap oleks ta muidu midagi ette võtnud. Nii et Helen peaks katsuma temast üle saada ja oma eluga edasi minna. Ainult et ta ei tahtnud Jeffist üle saada. Tema tahtis Jeffi alla saada…

„Pean endale veel kohvi valama,” pomises ta. Ja laskma teha hormoonide siirdamise. Või siis kuulama rohkem Billy Joeli.