Читать книгу Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin" - Susan Mallery - Страница 7

NELJAKÜMNENDATES töödejuhataja Leo Meierotto pistis pea Griffithi kabinetti. „Boss, sulle on külaline.” Leo tavaliselt nii tõsine ilme oli asendunud millegi lõbusamaga. „Kelly Murphy.”

Leo oli kohalik ja Tulpen Crossingi suuruses linnas tunnevad kõik kõiki.

„Tänan.”

„Ei tea, kas ta tahab väikest maja osta?”

Võttes arvesse, et Kelly elas majas, mis oli olnud tema suguvõsa oma viis sugupõlve, polnud see eriti tõenäoline. „Kahtlen selles.”

Võib-olla tuli Kelly talle ligipääsukeeldu üle andma? Või peab selle tooma ametiisik? Griffith ei osanudki öelda. Tema oli püüdnud ikka seadusekaitsjatega mitte vastuollu minna.

Ta rahustas end, et tulgu mis tuleb, tema saab hakkama, ning läks siis suuremasse laohoonesse esitlussaali. Kelly seisis väikese maja läbilõike ees ja uuris selle plaani.

Griffith nautis hetke naise vaatamist. Kelly oli umbes meeter kuuskümmend viis, heas vormis, kitsaste puusade ja sirge seljaga. Olles nii sünni kui ka elukutse poolest maainimene, kandis Kelly tööks sobivaid riideid. Teksaseid, töösaapaid ja pikkade varrukatega T-särki. Oli küll juunikuu algus, aga Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ääres tähendas see vihmahooge. Täna oli taevas hall ja sooja pidi tulema kaheksateistkümne kraadi kanti. Mitte just rannailm.

Kelly hobusesabasse kinnitatud laines juuksed langesid seljale. Ta ei kasutanud meiki ega vaevunud maniküüri tegema. Temas polnud mingeid edevuse märke. See oli üks asi, mis Griffithile tema juures meeldis. Temas polnud midagi võltsi. Mitte mingit teesklust. Kelly puhul pole vaja karta, et pealtnäha tundub ta üks, tegelikult on aga hoopis teine inimene. Vähemalt nii Griffith lootis.

„Tere, Kelly.”

Kelly keeras ringi. Griffith nägi ta silmis mingit välgatust. Kõhedust? Närvilisust? Kindlameelsust? Kas Kelly käsib tal end rahule jätta? Seda ei saaks ju talle pahaks panna. Griffith oli oma plaani liiga jõuliselt käiku lasknud, ta oleks pidanud käituma märksa väljapeetumalt. Kelly käsib tal end rahule jätta.

Kuna Griffith polnud valmis võitluseta alla andma, leidis ta, et vaja oleks midagi, mis viiks mõtted mujale, ning õnnekombel seisid nad just sobiva asja kõrval.

„Sa polegi mu kontoris käinud,” ütles ta. „Kuidas see küll nii on läinud?”

„Ei tea. Sa tulid umbes aasta eest tagasi. Oleksin vist jah pidanud läbi astuma.” Kelly pöördus tillukeste majade poole. „Kas sina ehitad neid?”

„Jah. Oled sa mõnd sellist varem näinud?”

„Ainult telekas.”

Griffith naeratas. „Pole midagi paremat kui tasuta reklaam.” Ta viipas läbilõike kõrval oleva mudeli suunas. „Mikromajad on väiksemad kui viiskümmend ruutmeetrit. Erinevate inimeste jaoks võivad need teenida erinevaid eesmärke. Aafrikas pakuvad need korraliku ja suhteliselt odavat peavarju, mida õnnestub kohalikele vajadustele vastavaks muuta.” Ta osutas katusele. „Me võime näiteks paigaldada päikesepaneelid, nii et omanik saab elektrit. Linnades võivad sellised majad olla alternatiiviks kallile korterile. Ühtlasi võivad need pakkuda peavarju kodututele. Need rahuldavad iga kliendi vajadusi. Võid osta ämmale või äiale ühekorruselise maja või katusealuse magamisasemega külalistemaja. Sellega võib minna isegi rändama ja elada soovi korral kuskil rahus ja vaikuses.”

Kelly pidas Griffithit rääkimise ajal teraselt silmas, just nagu imaks iga sõna endasse. „Minule ei meeldi rahu ja vaikus, aga ju on asi minus.”

„Selles olen sinuga sama meelt. Ja mugavused on head. Tule, ma näitan, kus me neid ehitame.”

Ta juhatas Kelly ümber vaheseina laohoone tagumisse osasse, kus toimus tegelik ehitustöö. Pooleli olevate majade ümber askeldas pool tosinat meest. Griffith märkas, et Ryan toetus tööpingile ja pigem rääkis kui töötas. See polnud mingi üllatus. Ta surus ärrituse maha ja pöördus uuesti Kelly poole.

„Kliendid saavad valida olemasolevate plaanide seast endale kõige sobivama või kavandada selle ise. Viimasel juhul töötan nendega koos, veendumaks, et konstruktsioon ei kannataks. Nõudmised paigal seisvale majale erinevad liikuvale esitatavatest nõudmistest.”

Kelly noogutas mõtlikult. „Maja peab ju treileri peal tasakaalus olema. Ega tohi olla liiga kõrge, sest siis oleks probleem sildadega. Ja ilmselt tuleb pidada silmas ka raskust.”

„Just nimelt. Paljud arvavad, et tahavad väikest maja, aga kui seda tegelikkuses näevad, tuleb selle suurus üllatusena.”

„Või siis suuruse puudumine?” Kelly naeratas. „Mina küll ei kujuta ette, et peaksin elama viiekümnel ruutmeetril.”

„Või vähemalgi. Siin läheb vaja kompromisse ja loovat mõtlemist.”

„Ja asju ei tohi olla liiga palju.”

Nad läksid tagasi esitluspoolele. Kelly läks äraviimist ootavat maja uurima.

„Lausa uskumatu, et siia õnnestub panna kombineeritud pesumasin-kuivati,” hüüdis ta seest.

„Riided tahavad ju pesemist.”

„Aga ikkagi. Kombineeritud pesumasin-kuivati on ju suur.” Ta väljus majast. „Nii tore, et sa oled siin klientidele väljapaneku korraldanud. Oma silm on ikkagi märksa parem kui pelgalt kujutlusvõime.”

Griffith noogutas ringi vaadates mõtlikult. Seintel olid valmis projektide fotod ning läbilõiked. Samuti katuse- ja seinakattenäidised. Põhilised asjad.

„Mis on?” küsis Kelly.

„Majad on täitsa head,” ütles Griffith. „Tahaksin paremat, aga ma ei saa viimistlusdetailidega hakkama.” Ta võis teha kolmekümne ruutmeetriga imet, aga kui asi puudutas viimistlusvärvi ja diivanipatju, oli ta sama koba kui iga teine mees sisustuspoes.

„Tahaksin sind aidata, aga ei oska,” tunnistas Kelly naerdes. „Ka minule käivad sellised asjad üle mõistuse. Aga kui tahad teada, milline on selle aasta Pantone värv, siis seda võin ma sulle küll öelda.”

„Mis asi?”

„Aasta värv. Disainimaailm valib igal aastal välja värvid, millest võib oodata, et need saavad populaarseks. Noh, riietuses ja sisekujunduses.”

„Miks sinul on seda vaja teada?”

„Griffith, mina elatun ju tulpide kasvatamisest. Kui ma ei tea õigeid värve, ei taha keegi mu lilli oma pulma ega kohvilauale.”

„Õige jah. Selle peale ma ei mõelnudki.” Ta kortsutas kulmu. „Kas sa ei pea siis enne tulpide istutamist sibulaid tellima? Mis siis, kui paned värvidega puusse?”

„Siis on persses ja me võime aiandist ilma jääda. Ning just sellepärast ma pöörangi aasta värvile tähelepanu. Asi pole mitte niivõrd selles, et rahvas ei ostaks populaarsele värvile vaatamata ikkagi kollaseid tulpe, vaid pigem selles, et kui mul pole õigeid värve, jäävad müüginumbrid väikeseks. Ma tahan, et vajaduse korral tuldaks just minu juurde.”

Griffith oli teadnud, et Kelly suhtub oma ärisse väga tõsiselt, aga tal polnud aimugi, et ta on nii võiduhimuline. Aina paremaks läheb.

„Kas sa keskendud õigetele värvidele nii põllul kasvatatavate kui ka kasvuhoonelillede puhul?”

Kelly uuris teda hetke, just nagu oleks küsimusest üllatunud.

„Need on kaks erinevat asja,” tunnistas ta. „Iga-aastasel tulbifestivalil pakutav keskendub rohkem populaarsetele värvidele, aga ka erinevatele lilleliikidele. Kasvuhoonetes kasvatame lilli pulmahooajaks ja ka eksootilisemaid lilli. Protsessi on kergem kontrollida, kui ei pea maadlema emakese loodusega.”

„Kuuldavasti võib ta olla paras nõiamoor.”

Kelly puhkes naerma. „Kui on tegu kevadise rahega, siis ei vaidle ma sugugi vastu. Kümme minutit rahet võib kogu saagi hävitada.”

Griffith kirtsutas nina. „Igavene jama.”

„Nagu ma ei teaks.”

Nad naeratasid teineteisele. Griffithil oli tunne, et Kelly oli unustanud siia tulemise põhjuse, ning just seda ta oligi tahtnud.

Griffith oli teadnud Kellyt kooliajast saadik. Kelly oli temast paar aastat noorem, aga ta oli teda kooli peal näinud. Kelly oli suhteliselt vaikne. Ilus, aga mitte silmatorkav. Kui Kelly oli keskkooli esimeses klassis, olid nad mõlemad olnud aastaraamatu meeskonnas ja ta oli tüdrukut tundma õppinud. Aga tema oli olnud ikkagi populaarne poiss ja Kelly oli noorem. Ta ei osanud ise ka öelda, kas tahab Kellyle läheneda või mitte. Siis aga lahkus Kelly ema kodust ja tema solvas Kelly tundeid, ja veel enne, kui ta jõudis mõelda, mida öelda või teha, oli ta kooli lõpetanud ja läks kolledžisse.

Ausalt öelda polnud ta enne Tulpen Crossingisse naasmist eriti palju Kelly peale mõelnud, aga nüüd tabas ta end üsna sageli Kellyst mõtlemas. Kelly viis aastat kestnud suhe oli väga sobivalt poole aasta eest karile jooksnud ja Griffith leidis, et Kellyl oli olnud sellest üle saamiseks küllalt aega. Nüüd oli vaja saada Kelly niikaugele, et naine jääks tema plaaniga nõusse. Ja kui Kelly peaks keelduma, siis oli ta valmis taganema.

„Tule!” ütles ta hooneid ühendavale katusealusele viidates. „Näitan sulle midagi.”

Kelly muutis kohemaid ettevaatlikuks. „Sälke voodisambal?” pomises ta, kuid punastas siis. „Vabandust. Mul polnud kavas anda mõista nagu…” Ta köhatas, keeras pilgu maha ja vaatas siis uuesti mehele otsa. Ta hingas sügavalt sisse ja küsis säravalt: „Mis sa tahtsid mulle näidata?”

„Teist laohoonet.”

„Olgu.”

Kelly häälest kostis kõhklus, kuid ta järgnes varjualuse kaudu teise hoonesse.

See oli väiksem ja hetkel tühi. Seinte ääres olid materjalihunnikud, seintel plaanid ja väikese tõstuki kõrval tühjad alused.

„Kas see on mõeldud selliseks puhuks, kui tööd tuleb palju juurde?” küsis Kelly pakendatud päikesepaneelide poole minnes.

„Ei. Siin teen ma oma teist tööd.” Griffith pistis käed teksataskusse. „Ära saa valesti aru, mulle tõesti meeldib maju kavandada. Ostjad on nii elevil ja entusiastlikud. Aga on kohti, kus inimesed vajavad meeleheitlikult peavarju. Ja seda tööd teen ma siin.”

Kelly pruunid silmad läksid suureks. „Mis sa sellega tahad öelda?”

„Ma töötan õige mitme mittetulundusorganisatsiooni heaks, mis koguvad materjali ja saadavad selle mulle siia. Kui materjali on küllalt koos, kutsun vabatahtlikud appi. Paneme majad nii-öelda poolfabrikaadina teele sinna, kus neid kõige rohkem vaja.” Ta osutas päikesepaneelidele. „Need on mõeldud Sahara kõrbest lõunasse jäävatele aladele. Nii on majad muust elektrist sõltumatud. Teen koostööd ühe Oklahoma kutiga, kes katsetab erinevaid veepuhastusviise. Praegused süsteemid on liiga suured ja kallid, aga mingil hetkel õnnestub ka need majadega kaasa saata. Need majad on lihtsamad kui müügiks ehitatavad, kuid pakuvad ikkagi peavarju.”

Ta läks seintele kinnitatud plaanide juurde. „Üks organisatsioon on palunud mul ehitada väikesi maju kodututele. Sama põhimõte, aga teistsugused materjalid – sõltuvalt sellest, kuhu need saadetakse. Paar korda aastas saadetakse praktikandid asju koordineerima. Valmistame ette järgmisel kuul aset leidvaid ehitustalguid. Levitan vabatahtlike otsimiseks sõna.”

Kelly suu polnud just lahti, aga ega palju puudunud. Väga hea. Griffith ei teinud küll seda tööd tähelepanu saamiseks, kuid tal polnud midagi selle vastu, et kasutada seda Kellyle mulje avaldamiseks. Sest Kelly-suguse naise puhul tuli lasta käiku kõik, mis jumalad suvatsesid pakkuda.

„See on tore,” kiitis Kelly. „Tahaksin ka aidata. Väga hea projekt. Mul polnud aimugi, et sa teed midagi niisugust.” Ta tõstis pilgu materjalidelt Griffithi näole. „Fantastiline. Kõik räägivad, et tahaksid oma panuse anda, aga nii vähestel on võimalik seda tegelikult teha. Nii aga saavad kodutud pered kodud. See on ju elu ja surma küsimus – ja sõna otseses mõttes!”

„Sina saad sellest aru,” ütles Griffith veel enne, kui sai sõna sabast kinni.

Kelly naeratas. „Kas siis teised ei saa?”

Ei. Jane ei saanud. Griffithi lahutatud naine oli sõitnud temaga Aafrikasse kaasa, aga see ei meeldinud talle sugugi. Ning ta andis sellest iga päev teada. Griffith pidas end selles süüdlaseks. Tema plaan oli ju asuda tööle suurde rahvusvahelisse arhitektuuribüroosse ja luua muuseume ning elegantseid pilvelõhkujaid, kuid ta armus hoopiski mikromajadesse. Jane ei kiitnud seda heaks.

„Kui sa vaid teaks, kui paljud on valmis kõigest tšeki välja kirjutama,” ütles ta hoopis. „Kuigi mul pole ka nende vastu midagi, sest nende käest tuleb raha.”

„Aga tegelikult on vaja mõlemat poolt. Ilma sinu tööta poleks tšekil mingit mõtet.”

„Seda minagi.”

Kelly seisis Griffithist pisut eemal. Ta kehahoiak oli vaba ja avatud. Ta oli siia tulemise põhjuse unustanud. See tähendas, et Griffithil oli aeg talle seda meenutada.

„Millest sa tahtsid rääkida?”

Kelly pilgutas üllatunult silmi ning oma missiooni meenutades muutus kogu ta hoiak. „Õige jah.” Ta köhatas. „Ma, seda et… asi on nii, et…”

Griffith ootas kannatlikult. „Jah?”

„Sind on üsna sageli näha. Minu läheduses.”

„Läheduses” kõlas paremini kui „jälitamine”. Palju paremini. Griffith naeratas talle, lootes, et see aitab.

„Nii see tõesti on,” lausus ta vaikselt. „Olen üritanud sind tundma õppida, ilma et see liigselt silma torkaks. Spiooni minust vist ei saaks.”

Kelly pinge andis pisut järele. „Ega vist jah.”

„Anna andeks, kui olen pannud sind ebamugavasse olukorda. Seda eesmärki mul küll ei olnud.” Nüüd oli Griffithi kord närvis olla. Kelly ei mänginud mänge, nii et ka tema ei saanud seda teha. Ta pidi aus olema.

„Märkasin sind siia tagasi kolides kohe. Sa olid Sveniga koos ja ma sain aru, et pean selle peast viskama. Aga siis läksite te lahku. See oli kuue kuu eest, nii et loodetavasti oled sa temast üle saanud.”

Kelly silmad läksid suureks. „Okei.” Ta venitas sõna kolme silbi pikkuseks.

„Nii et lugu on nii, et ma tahan, et me õpiksime teineteist paremini tundma. Mulle tundub, et me võiks klappida. Kui mul on õigus, siis tahaksin, et liiguksime edasi.” Ta vaatas Kellyle silma. „Ma olen korralik mees. Ma usun sarimonogaamiasse. Ma ei taha armastust ega abielu ega igikestvat õnne. Aga ma tahan pikaajalist suhet. Loodetavasti tunned sina sama ja meil õnnestub midagi välja mõelda.”

Kelly suu vajus lahti. Ta sulges selle ja taganes sammukese. „Umbes nagu sõbrad, kes on ka armukesed?”

„Midagi sellist jah, kuigi mina pidasin silmas rohkem armukesi, kes oleksid ka sõbrad.”

„Sa tahad minuga voodisse minna?”

Griffithi nägu läks naerule. „Kelly, seda tahab pea iga mees, kes sind näeb, aga et kõik oleks selge, siis jah. Ma tahaks seda väga.”

„Ma ei saa aru.” Kelly tõstis käe. „Võtan öeldu tagasi. Ma saan aru, mis sa ütlesid, aga… vau!”

Vau oli parem kui „mine metsa” või „käi põrgusse”, nii et Griffith leppis sellega. „Ju sa tahad selle üle mõelda.”

„Jah, see kuluks küll ära.” Kelly oli täiesti rabatud. „Sa lugesid siis raamatut „Söö, palveta, armasta” sellepärast, et mind voodisse saada?”