Читать книгу Kogemata sinu - Susan Mallery - Страница 4

Armas lugeja,

avaldan sulle ühe saladuse. Kirjutamine on nõiduslik.

Tean-tean. Kui oled kunagi üritanud kirjutada kell neli hommikul referaati, mille esitamise tähtaeg on kella kaheksases loengus, siis pead seda sulaselgeks piinaks. Kuid romaani kirjutamine on imeline.

Osa raamatu ideid sünnib ümbritsevatest asjaoludest, osa areneb tegelaskujude kaupa, ent osa on tõelised kingitused. Need ilmuvad valmiskujul kirjaniku ajju (mis on hirmuäratav paik ükskõik millele, rääkimata hiilgavatest mõtetest).

Sama lugu oli romaaniga „Kogemata sinu”. Tegelesin parajasti oma asjadega, nosisin kiirtoitu, sest abikaasa oli linnas asju ajamas, ja juurdlesin, missugust naistefilmi vaadata, kui mulle turgatas pähe mõte. Mis oleks, kui üks ema sooviks nii meeleheitlikult oma last päästa, et hakkab superkangelast mängima, sest siis usuks poeg, et temagi kehas on superkangelase geenid? Geenid, mis ta päästaksid.

Panin taldriku ja kahvli käest ning haarasin kirjaploki. Tol hetkel ei saanud ma oma ideest õieti sotti. Libakangelased? Lapsed? Mis asja? Kuid mõtteid hakkas üksteise järel kogunema. Niisugune ema oleks nõus tegema kõike ja riskima ükskõik millega. Ta on tark, otsusekindel, hirmunud, naljakas ja valmis õlekõrrest haarama. Ta vajab korralikku meest, kuid mina nägin vaimusilmas kedagi teistsugust. See mees oli raske iseloomuga, põikpäine ja teeskles hoolimatust, sest oli ükskord hoolinud nii palju, et see oli ta peaaegu hävitanud.

Jätkasin muudkui kirjutamist. Südaöö paiku oli mul selle raamatu kondikava valmis. See ajas mind naerma ja nutma ning äratas minus usku. Loodetavasti suudad sinagi uskuda.

Susan Mallery