Читать книгу Kogemata sinu - Susan Mallery - Страница 6

„Kulla tüdruk, see töö ei sobi sulle,“ ütles Lance keelt laksutades ja ulatas naisele kolm salvrätti.

„Nagu ma ei teaks,“ pomises Kerri Sullivan. Kõik kohad olid vettinud ja suurem osa vedelikust oli pärit ülikalli kaheksateistkümne aasta vanuse viski pudelist.

Väiksel kandikul kolme joogiga tasakaalu hoidmine peaks olema lihtne, kinnitas ta endale, tõmbas sügavalt hinge ja tõstis ettevaatlikult kandikut. Nipp oli selles, et ta ei tohtinud sellele mõelda. Või pidi lihtsalt osavam olema, nentis ta mõttes, kui kandik viltu vajus.

Tal oli juba kolmas lõunane vahetus Grillis – Seattle’i ärirajooni rikaste lõuna- ja õhtusöögipaigas. Restorani sisustus oli lihtne, kuid elegantne ja söök korralik. Edukad juhtivtöötajad armastasid Grillis koos äripartnerite või tähtsate klientidega einestamas käia.

Kerri oli eelmisel päeval toimunud äparduse pärast niigi katseajal. Äpardus oli hõlmanud krabikooke, möödapääsu sulgenud suurt nahkkäekotti ja õlikastet, mis maandus otsejoones kellegi siidjakile.

„Vähemalt oskan ma soenguid teha,“ tuletas ta endale meelde, kui joogid lauda viis ja meeste tellimused vastu võttis. Andke talle fooliumi ja valgendit ning ta võib igaühele filmistaari välimuse anda. Ent toidu serveerimine oli tema jaoks ületamatult raske.

Grilli tööle pääsemiseks oli ta eelnevate töökogemuste kohta luisanud. Säravad soovituskirjad olid tema enda koduarvutist välja prinditud.

Kelner Lance oli tema valskusega algusest peale kursis ja juba kolmel korral tema naha päästnud. Kerri eesmärk oli pidada vastu niikaua, kuni Nathan King välja ilmub ja oma tavapärasesse lauda istub. Pärast seda võis ta lahkuda omal soovil, mitte vallandamise tõttu. Sellepärast ta õieti siin oligi – kohtumaks härra Kingiga, et veenda teda end aitama.

Tal oli kõne valmis mõeldud. Ja mis veelgi tähtsam, tal oli kaasas DVD Discovery tervisekanali saatega, mida kavatses mehele näidata. Väike kaasaskantav DVD-mängija oli tal püksi torgatud ja pungitas valge põlle all veidralt.

Kerri kiikas juba vähemalt neljasajandat korda nurgalaua poole, mis oli nördimapanevalt tühi. Ent seekord märkas ta tegutsemist. Laual olid värsked lilled, veinikaart ja leivakorv.

Ta sööstis Lance’i otsima.

„Tema laud on valmis,“ vadistas ta pikale modelli mõõtu semule, kui oli tolle nurka tõmmanud. „See tähendab, et ta on siin, eks?“

Lance ohkas raskelt. Ta oli nii kena, et võinuks vabalt reklaamtahvlil ilutseda, ja nii tore, et Kerri ihkas koos temaga õhtust süüa. Muidugi üksnes seltsi pärast, sest Lance ei vaadanud naisi ja Kerri polnud suhte loomisest huvitatud.

„Ta on siin,“ kinnitas mees. „Sa ikka tead, et sind vallandatakse, eks?“

„Mulle sobib. Vähemalt on meil plaan olemas. Võtan joogitellimuse vastu ja näitan Nathan Kingile DVD-d. Laskume vestlusse, ta on väga meeldiv, nõustub minuga ja kõik laabub. Aga kui midagi läheb nihu...“ Kerri pööras pilgu taevasse ja palvetas mõttes, et midagi nihu ei läheks... seda ei tohtinud juhtuda. Varuplaani tal polnud.

Ta hingas sügavalt sisse. „Kui midagi läheb nihu, siis jooksed minu juurde ja röögatad, et ma sinu laua juurest kaoksin. Seejärel kurdad valjuhäälselt juhatajale, et näppasin sult kliendid. Mina lipsan tekkinud segaduse ajal minema.“

„Koos DVD-mängijaga.“

„Just.“ Kerri pidi seadme hiljem tagastama. See oli kallis ja tal olid näpud põhjas nagu alati.

„See plaan ei lähe läbi,“ hoiatas Lance.

„Peab minema. Teen nii, et läheks.“ Naine kavatses selle eest isiklikult hoolitseda. Ta oli valmis tahtejõu abil kas või mägesid liigutama.

Ta kiikas laua suunas ja nägi nelja meest istet võtmas. Interneti-päringu põhjal tundis ta Nathan Kingi hõlpsasti ära. Pikk, tumedapäine ja rikas, mõtles ta mornilt. Hea kombinatsioon, tänu millele mees oli igas vanuses naiste seas ääretult populaarne. Ainult et Kerri tagamõte polnud nii lihtne.

Ta lasi meestel end sisse seada ja isekeskis lobisema hakata, enne kui söandas ligi astuda. Tema peas sähvisid juhuslikud faktid. Kolmekümne kaheksa aastane Nathan King. Sirgunud töölisklassiperes ja teeninud varanduse raskel moel. Lahutatud. Nii jäise mainega, et külmutas kõik konkurendid.

Lisaks sellele oli Nathan Kingi poeg surnud kuus aastat tagasi Gilliari tõppe. Just sellepärast oligi Kerri ta kõigi maailma miljardäride hulgast välja valinud.

„Härrased,“ alustas ta laua juurde astudes, säravalt naeratades ja pikki, järgutatud blonde juukseid lehvitades. Harilikult kandis ta kinnist soengut, kuid täna olid juuksed sihilikult lahti, lokitatud, tupeeritud ja lakiga kaetud, et seksikalt mõjuda. Kerri lootis tavapärasest tugevama meigi ja tõstva lõikega rinnahoidja abil köita Nathani tähelepanu küllalt kauaks, et teda kuulama panna. „Mida ma teile pakun?“

Kaks meest vahetasid pilke ja vaatasid talle otsa.

Kerri teadis täpselt, millest nad mõtlesid, ja vastas mõttes, et teda pole menüüs. Ta polnud siin nende pärast.

Ta pöördus Nathan Kingi poole, kuid tundetu pilk mehe tumedais silmis jahutas ta paugupealt maha. Ta oli kusagilt lugenud, et see mees ajavat isegi haid närviliseks. Võrdlus oli tabav ja Kerril käis värin üle selja.

Nathan oli täpselt sama nägus nagu piltidel. Võib-olla nägusamgi, kuid sel polnud tähtsust, kui tal nagunii hinge pole.

Järsku taipas Kerri, et tema plaan võib luhtuda, ja sel juhul pole tal enam kuhugi pöörduda. Ent siis meenus talle siinviibimise põhjus ja eesmärk ning ta lõi selja sirgu.

„Mulle viskit,“ pomises Nathan katkendlikult.

Kerri mõtles napile viskikogusele äsja ümber aetud pudeli põhjas ja lootis, et restoranis leidub veel viskivarusid. Ta pani kõigi meeste tellimused hoolikalt kirja.

„Meil on mitu erirooga,“ jätkas ta, misjärel torkas märkmiku põlle vahele ja õngitses välja väikse DVD-mängija. Ta avas seadme, lülitas selle sisse ja asetas Nathani ette.

„Kas tohib?“ küsis ta taasesitusnupule vajutades.

„See on midagi uut,“ nentis mees ja vaatas lauakaaslastele otsa. „Mida kõike restoranid klientide ligimeelitamiseks ei tee.“

Teised mehed üritasid samuti ekraani piiluda, kuid Kerri ei teinud neist välja. Tema silmis oli oluline vaid Nathan, kelle kulm läks kortsu, kui nägi DVD-l intervjuud doktor Abram Wallace’iga.

„Niisiis, olite läbimurdele väga lähedal?“ küsis naisintervjueerija.

Doktor Wallace noogutas aeglaselt. „Ma ei saa seda muidugi kindlalt väita. Teadustööga kaasneb alati küsimusi. Aga kui meil olnuks veidi rohkem aega...“

Nathan põrnitses Kerrit. Tema pilk oli jäine ja ilme karm. Naine pelgas, et kui miljardäril olnuks relv, lasknuks too ta silmagi pilgutamata maha.

„Mida kuradit te üritate?“ küsis Nathan.

„Ühe poisi elu päästa,“ vastas Kerri rutakalt. Iga sekund oli kaalul. „Minu nimi on Kerri Sullivan ja minu pojal on Gilliari tõbi. Kuna teie poeg põdes sama haigust, siis teate täpselt, mida see endast kujutab. Cody sureb, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Olen rääkinud teadlaste ja arstidega juba aastaid. Seda haigust põdevaid lapsi pole küllalt palju, et valitsus või mõni eraagentuur soostuks ravimi väljatöötamist rahastama. Ühel päeval sattusin nägema seda intervjuud doktor Wallace’iga, kes üritas Gilliari tõve vastast rohtu luua. Ta oli edu saavutamise piiril. Mõne aasta eest toimus tema laboris plahvatus. Labor suleti. Ta jätkas töötamist üheainsa assistendi abiga. Kui tal oleks rohkem raha, siis suudaks ta ravimi välja töötada. Sellepärast ma siin olengi, härra King. Ta vajab viitteist miljonit dollarit.“

Nathan King viipas restorani juhatajale. Kerri jätkas selgitamist.

„Mina ei teeni iialgi nii suurt summat,“ vuristas ta järjest kiiremini. „Aga teie annetate selle summa igal aastal heategevuseks. Kui annaksite raha doktor Wallace’ile, saaks ta töötamist jätkata. Sellest võiks palju abi olla. Võib-olla suudaks ta minu poja elu päästa. Palun teid, härra King. Mul pole muid võimalusi ja Codyl pole enam palju elada jäänud. Tean, et mõistate mind. Kaotasite samuti poja. Palun aidake minu oma päästa.“

„Mida te teete?“ küsis ligi astunud juhataja ja haaras Kerril käsivarrest. „See pole teie laud. Lance hoolitseb härra Kingi ja tema külaliste eest.“

Kerri rapsis käe vabaks ega teinud peatsest eksülemusest välja. „Te peate mind aitama. Olen meeleheitel. Mul pole rohkem kellegi poole pöörduda. Olen käinud kõikjal ja rääkinud kõigiga. Teie väike poeg soovinuks kindlasti, et aitaksite mind.“

Nathan King oli terve selle aja vaikinud, kuid nüüd poetas ta salvräti ettevaatlikult lauale ja tõusis.

Et ta oli naisest tublisti pikem, siis oli ta sunnitud kummarduma, enne kui nende näod kohakuti sattusid, väga lähestikku. „Kaduge siit kus kurat!“ uratas ta. „Kasige minema, vastasel juhul lasen teid vahistada!“

„Ei!“ tõstis Kerri häält, kui temast selja tagant kinni haarati. „Ma ei anna alla. Te peate seda tegema. See summa on teile tühiasi. Miks te ei taha last päästa? Ta on kõigest väike poiss. Ta ei vääri surma.“

Kerri võitles meestega, kes teda väljapääsu poole lohistasid, kuid nood olid temast suuremad ja tugevamad. Ta visati eesuksest välja kõnniteele. Kerri maandus ühele põlvele ja jäigi sinna, et hinge tõmmata.

„Olete vallandatud!“ käratas ülemus. „Vallandatud! Te olete vilets ettekandja. Kindlasti on teie soovituskirjad võltsitud. Tänage õnne, et ma teid vahistada ei lasknud.“

Kerri ajas end aeglaselt püsti ja põrnitses lühikest paksu meest, kes tema peale vahutas.

„Mind on täna sellega juba ähvardatud,“ kostis ta rampväsinult. „Peate midagi muud välja mõtlema.“

„Ma ei maksa teile kolme viimase tööpäeva eest sentigi. Rebin teie tööajakaardi ja avalduse puruks. Teid pole kunagi eksisteerinudki.“

Kerri ootas, kuni juhataja oli tagasi restorani marssinud, ja naaldus telliskiviseinale. Seattle’is oli parajasti kevad, mis tähendas jahedat õhku ja pidevat vihmaohtu. Ta pidi restoranist oma käekoti, mantli ja DVD-mängija ära tooma. Aga tal polnud aimugi, kuidas seda teha, ilma et teda nähtaks.

Siiski oli tegevuskava paikapanemine lihtsam kui kaotuse tunnistamine.

Nathan King polnud üksnes ära öelnud, vaid keeldunud isegi kuulamast. Kuidas oli see võimalik? See mees pidi teadma täpselt, mida Kerri tunneb. Temagi oli pidanud kannatama ja painavat abitust tundma. Kuidas temas ometi kaastunnet ei tärganud?

Kerrile lähenes Nathan Kingi autojuht Tim. „Kas ta ei kuulanud sind ära?“

Naine raputas pead. „Just nii, nagu sa ütlesid.“

Tegelikult oli Tim rohkemgi öelnud. Ta oli Kerrit hoiatanud ja rõhutanud, et boss eelistab tegelda heategevusega distantsilt. Miljardär võis saata tšeki, kuid ei süüvinud kunagi üksikasjadesse.

„Sa vähemalt proovisid,“ lohutas Tim.

„Ja proovin veel kord.“

„Kuidas?“

Hea küsimus. Kerri oli olnud täiesti kindel, et Nathan aitab teda. Ta oli kogu energia miljardäriga kohtumisele panustanud. Kõigepealt oli ta üritanud mehe sekretariaati imbuda, kuid tema kontoritööoskus oli veelgi hullem kui teenindusoskus. Järgmisena oli ta Nathani teenijanna kohale kandideerinud. Ja ehkki firma, mis hoolitses miljardäri arvukate hoonete eest, oli nõus talle tööd pakkuma, tuli välja, et ülemuse läheduses töötamiseks peaks ta palju aastaid staaži koguma. Tal polnud nii palju aega, et toiduahela ülemisse otsa ronida.

Viimase õlekõrrena oli ta proovinud Timi võrgutada ja kui seegi ebaõnnestus, pakkus ta autojuhile altkäemaksu. Viissada dollarit, mis ta oli suutnud kokku kraapida ja Timi ette lauale asetada, ei avaldanud mehele vähimatki muljet. Ent vähemalt oli Tim kuulanud tema juttu Gilliari tõvest, Codyst ja sellest, et Nathan King võib olla just see ime, mida ta on oodanud.

Tim oli tutvustanud Kerrit oma elukaaslasele Lance’ile, kes aitas lõunasöögiajaks rünnakut plaanida.

„Küll ma midagi välja mõtlen,“ ütles Kerri. „Ideid mul jätkub. Võin ta näiteks ära röövida ja viieteistkümne miljoni dollari suurust lunaraha nõuda.“

„Sulle ei meeldiks vanglaelu,“ lausus Tim. „Pealegi oleksin siis sunnitud sind tulistama ja see ei meeldiks meist kummalegi.“

Kerri muigas tahtmatult. Tim oli umbes saja üheksakümne kolme sentimeetri pikkune ja saja viieteistkümne kilo raskune lihasehunnik. Tal poleks tarvitsenud Kerrit tulistada – piisanuks limonaadipurgi kombel puruks litsumisest.

„Olen kõigile ettepanekutele avatud,“ teatas naine.

„Härra King ei salli avalikku tähelepanu, mida ta ei saa mõjutada. See vihastab teda.“

„Hea küll.“ Huvitav, ent kasutu fakt. „Ja siis?“

Tim lõi kõhklema. Kerrile tundus, et autojuht meenutas ülemuse reetmist ja pärastlõunat, mille oli veetnud naise poja Codyga, kel oli vähem kui teistel lastel elada jäänud.

„Mõnikord on vabandust paluda lihtsam kui luba küsida.“

Kas ta pidi nii mõistatuslikult rääkima? „Ehk selgitaksid neilegi, kelle IQ ei küüni 160-ni, mida see tähendab?“

„Ütle, et sul on soovitu juba olemas. Siis võib-olla saadki selle.“

Enne kui Kerri jõudis autojuhi sõnu seedida, tormas restorani uksest välja Lance.

„Ma ei tohiks tegelikult siin olla,“ pomises mees ja andis naisele tema isiklikud asjad. „Pean kohe tööle naasma. Nathan King on tulivihane. Töötajate seas valitseb segadus ja osa kliente tahab teada, miks neile DVD-mängijaga eriroogasid ei tutvustatud. Muide...“ Lance ulatas seadme Kerrile. „Ära seda tagastades kviitungit unusta.“

Kerri kallistas teda põgusalt. „Olen sulle teene võlgu. Tõepoolest. Kui midagi vajad, siis ütle kohe. Küsi kas või neeru. Saaksid minu oma.“

„Ma tean.“ Lance naeratas Timile. „Kohtumiseni, mehemürakas!“

Tim muigas. „Loodetavasti.“

Lance tormas tagasi restorani. Kerri tõmbas mantli selga. Ta pöördus Timi poole, et mehe arusaamatut ettepanekut täpsustada, kui taas avanes uks ja restoranist väljus Nathan King.

Miljardäri pilk rändas kordamööda Kerrile ja autojuhile.

„Mis siin toimub?“ müristas ta.

„Üritasin teie autojuhti ära osta, et ta mind tagaistmele lubaks,“ luiskas Kerri kiiruga, sest ta ei tahtnud, et abivalmis mehel probleeme tekiks. „Ta keeldus. Teil on väga ustavad alluvad, härra King.“

„Ma maksan neile ustavuse eest.“

Kerri juurdles põgusalt, kas peaks alustama diskussiooni maksmise ja teenimise teemal, kuid jättis asja sinnapaika. Tal oli ainult üks tähtis eesmärk.

„Palun aidake mind,“ anus ta. „Olen kõigeks valmis, et oma poja elu päästa.“ Ta kõhkles veidi. „Küll ma leian viisi teie veenmiseks.“

Nathan King pani käed rinnale vaheliti. „Kuidas?“ Ta nookas DVD-mängija suunas. „Kui see on teie parim lahendus, siis olete juba kaotanud.“

Kerri tardus. „Ma alles alustasin lahingut.“

Miljardäri ilme oli mittemidagiütlev ja kehakeel ligipääsmatu.

„Ma ei mõista,“ lausus naine. „Vaevalt et asi on rahas. Te annetate miljoneid. Miks mitte selle eesmärgi heaks? Miks te ei hooli? Miks te ei taha olukorda parandada?“

Nathan King puuris Kerrit sünge pilguga, mis tungis hingesügavustesse. „Minu poeg on surnud. Miks peaks mind teie poeg huvitama?“

Kerri sõitis mööda I90. kiirteed itta ja keeras kolmekümne kahe kilomeetri kaugusel Songwoodi teele, väikelinna poole, kuhu oli koos Codyga kolm kuud tagasi kolinud.

Kunagist jõukat mägiasulat oli tabanud kolme aasta eest majanduslik ja emotsionaalne krahh, kui Abram Wallace’i juhitud suures biomeditsiiniliste uuringute keskuses toimus ühel pimedal, lumesajusel ööl plahvatus.

Õnnetuse oli põhjustanud vilets elektrijuhtmestik, mis tappis neljaliikmelise koristusmeeskonna, kaks turvameest ja kolm teadlast. Et kõik hukkunud olid kohalikud, siis jäi neid kakssada töökaaslast ja linnaelanikku taga leinama.

Doktor Wallace oli labori sulgenud ja erakuks hakanud. Songwood oli üritanud juhtunuga leppida, meelitades raha sissetoomiseks talvel turiste suusatama ja suvel inimesi värskes õhus matkama ning asulas ööbima.

Kohe, kui Kerri oli teada saanud, et doktor Wallace nokitseb Gilliari tõve ravimi kallal, oli ta Cody kaasa võtnud ja väikelinna kolinud. Seni polnud tal veel õnnestunud teadlasega isiklikult kohtuda, kuid ta oli sõbrunenud doktori assistendi Lindaga. Linda oligi talle rahastajate puudusest rääkinud.

Kerri võttis selle oma südameasjaks. Ta rentis kohalikus ilusalongis töönurgakese, kuid isegi parimatel nädalatel saadud jootraha ei viinud teda viieteistkümnele miljonile dollarile lähemale.

Ta sõitis linna, tuututas autopasunat, lehvitas bensiinijaama omanikule Frankile ja keeras raamatukogu juurest vasakule.

Songwood võis olla laostumas, kuid oli sarnaselt lõunaosariikide elegantsete naistega sellegipoolest kaunis. Poodide fassaadid olid värskelt värvitud, lilled ja põõsad pöetud ning korras. Sedasorti linnades korraldati kõrvitsalaatu ja heinakaarikusõite. Kerri oli elu jooksul paljudes kohtades elanud ja see oli tema lemmikpaik.

Ta parkis keemilise puhastuse tagahoovi ja tõttas maja ette.

„Olen hiljaks jäämas,“ teatas ta sisenedes ja ulatas Milliele viiedollarilise rahatähe.

Hallipäine endine õpetaja Millie andis talle kostüümi. „Kõik on olemas. Võid tagaruumis riided vahetada.“

„Aitäh.“

Kerri ronis leti alt läbi ja suundus maja tagaossa puhketuppa.

Mõne minutiga vahetas ta mustad püksid ja särgi valge uisutamisseeliku, valgete saabaste, siniste retuuside ja pikkade käistega tumesinise T-särgi vastu, mille rinnaesisele olid ülestikku tikitud litritest tähed V ja E. Kõige selle peale tõmbas ta erkpunase keebi. Hämmastav, mida ühest korralikust kaltsukast võib leida.

Ta harjas lakijäägid juustest välja, tegi hobusesabasoengu, haaras tänavariided ja sööstis auto poole, olles üdini ebamaiseks Võluemmeks kehastunud.

„Aitäh, Millie!“ hüüdis ta jooksu pealt.

„Kallista oma poissi minu poolt!“ hõikas Millie vastu.

Kerri lehvitas, hüppas autosse ja sõitis kolme kvartali kaugusele Michelle’i maja juurde. Cody mängis Michelle’i poja Brandoniga ja Kerri kavatses kasutada võimalust oma eriliste võimetega uhkeldada. Nojah, tegelikult oli ta lihtlabases kostüümis üksikema, ent õiges valguses jäi peaaegu mulje, nagu olnuks tal üleloomulikud võimed.

Täpselt õigel ajal avanes maja tagauks ja lävel seisis Michelle, kass süles.

„Õnn kaasa!“ sosistas Michelle ja ulatas pontsaka vöödilise kiisu Kerrile.

„Tänan.“

Kerri põrnitses maja kõrval kasvavat jässakat puud ja redelit, mille Michelle oli selle najale toetanud. Redelist üles ronimine tundus hirmuäratav. Ronimine koos vastupuikleva kassiga võis lausa keeruliseks osutuda. Aga ta pidi ilmuma välja nagu Võluemme ega suutnud lühikese ajaga midagi targemat välja nuputada.

Ta silitas Tiigrit nurrumiseni ja alustas ronimist. Nurrumine lakkas. Veel paar sammu ja kass hakkas rabelema.

„Jäta järele,“ sosistas Kerri poolihääli. „Kui alla kukume, maandud sina jalgadele ja teed mu narriks. Mina laman selili ja kõik näevad mu seeliku alla. Või hullemgi veel, murran mõne kondi.“

Kassile ei avaldanud argument vähimatki muljet ja ta üritas jätkuvalt vabaks rabelda.

Kerri hoidis kassi süles ja jälgis, et looma tagakäpa küüned tema kõhtu veriseks ei kriibiks. Tal jäi ronimiseks ainult üks käsi. See polnud hea.

Viimaks jõudis ta poolel teel latva jämeda oksani. End paika sättinud, ilma et kogu täiega alla sajaks, lõi ta redeli jalaga pikali.

„Nüüd pole meil pääsu,“ ütles ta surmtõsisele kassile ja võitles suure hirmuga. Mis tal ometi arus oli? Kass? Puu? Kas ta oli aru kaotanud?

Majast kostis õnnetu hüüatus.

„Tiiger on kadunud,“ kurtis Michelle valjuhäälselt, meeleheitlikult ja murelikult. „Kas ta pääses välja? Võib-olla ronis ta puu otsa? Ta kipub alatasa sinna ja pärast ei saa alla. Oeh!“

Hooviakna ruloo avanes ja kaks poissi vahtisid õue.

Kerri võttis seda kui vihjet tegutsemiseks. Ta lükkas Tiigri kõrgemale oksale. Kass klammerdus õõtsudes selle külge ja näugus protestiks.

„Saingi su kätte,“ ütles Kerri õnnetule kassile. „Pea vastu, Tiiger. Ma päästan su alla. Olen Võluemme ja see on minu töö.“

Nende sõnadega haaras ta kassi, kes teda vihaselt põrnitses ja küüntega äiata üritas. Ent Kerri hoidis küüntest eemale, tõstis Tiigri oma jalgade ette oksale ja vaatas, kuidas pahur kiisu alla ronis. Seejärel keskendus ta puu alla paigutatud batuudile.

Ta nihkus aeglaselt mööda oksa edasi ja tänas õnne, et oli kaltsukast ostetud saapad katkise talla pärast parandusse viinud. Kohas, kus oks peenemaks muutus ja allapoole paindus, tegi Kerri vahepeatuse, sihtis batuuti ja hüppas iiveldama ajavat hirmutunnet eirates alla.

Ta maandus batuudile, põrkas õhku, tegi kohmaka salto ja prantsatas selili. Pärast hinge tõmbamist roomas ta batuudi äärele ja ronis maha.

Ta leidis seeliku esiosa siludes, et võib küll läheneda kolmekümnele, kuid on endiselt osav. Niivõrd-kuivõrd. Kahju, et ta polnud omal ajal iluvõimlemisega tegelnud. Sellest olnuks praegu abi, tõestamaks pojale, et ta on tõepoolest Võluemme – hämmastavate võimetega ema, midagi koomiksikangelase sarnast.

Ta pöördus akna poole, lehvitas poistele ja kõmpis maja poole. Sassis kasukaga ja draamas osalemise üle pahane Tiiger lidus ees.

„Me peame su motivatsiooni kallal vaeva nägema,“ ütles Kerri kassile. „Vähem hirmu ja pahameelt. Kui sa pole huvitatud, siis võtab proua Barclay kass meelsasti ohjad üle.“

Tiiger ei teinud ähvardusest väljagi, vaid sööstis tuppa. Michelle avas tagaukse ja naeratas. „Pole paha, Võluemme.“