Читать книгу Kogemata sinu - Susan Mallery - Страница 7

„Kuulsin, kuidas sa kassi päästsid,“ ütles Kerri sõbratar Linda pärast õhtusööki, kui nõud olid puhtaks pestud ja Cody magama saadetud. „Pooled linnaelanikest peavad sind pühakuks ja ülejäänud hullumaja kandidaadiks.“

„Ma pole mingi pühak,“ ühmas Kerri ja naaldus diivani seljatoele. „Annan endast lihtsalt parima.“

Ta oli juba rääkinud Lindale kohutavast trehvamisest Nathan Kingiga.

„Ma ei tea, mida teha,“ tunnistas Kerri ja see polnud sugugi tema moodi. Harilikult ei nõustunud ta ebaõnnestumisele mõtlemagi. Lõppude lõpuks oli ta Võluemme.

Mõte seda pöörast nime ja kostüümi kasutada turgatas talle pähe neli aastat tagasi, varsti pärast seda, kui Codyl diagnoositi Gilliari tõbi. Poiss oli toona viieaastane ja kannatas suurte valude käes. See murdis lapse nii maha, et ta keeldus koguni lasteaeda minemast ja sõpradega suhtlemast.

Seepeale tuli Kerri mõttele hakata Võluemmeks, mida nii mõnigi pidanuks sõnulseletamatult veidraks. Kui tal on salajased võimed, siis kanduvad need pojale üle. Ja kui Codyl on salajased võimed, siis suudab poiss kahtlemata haigusest võitu saada.

Naabrite ja tungraua abiga oli Kerri näidanud pojale, kuidas ta ühe käega autot „tõstab”. Codyle avaldas see nii suurt muljet, et ta anus emalt luba pesapallitrenni minna. Aastate jooksul oli Kerri hankinud kostüümi ja logo ning teinud regulaarselt pealtnäha võimatuid tegusid.

Ta ei teadnud, kas põhjuseks oli Võluemme teema või lihtsalt hea õnn, kuid poisi haigus oli arenenud märksa aeglasemalt, kui ta oli kartnud. Kui idioodi mängimisest oli kasu, siis oli ta meelsasti nõus seda iga päev tegema.

„Mis sai Timi soovitusest?“ Linda haaras veiniklaasi. „Ütle, et miski on juba juhtunud, ja võib-olla see juhtubki.“

„Ta oleks võinud täpsustada,“ nurises Kerri. „Ma ei suuda välja mõelda ühtki muud varianti, kui kuulutada avalikult, et Nathan King soostus raha andma.“

„Miks mitte?“

Linda oli hilistes neljakümnendates nägus brünett, kes oli töötanud Abram Wallace’i kohalikus teaduskeskuses kakskümmend aastat. Kerri oli harjunud tema arukusele ja praktilisele mõistusele lootma. Nad olid kohtunud siis, kui Linda ühel päeval äpardunud soenguga tema juurde tuli.

„Kas see toimiks?“ küsis Kerri pigem endalt, kui Lindalt. „Kas nii tohib teha? Valetada?“

Linda muigas. „See poleks esimene kord. Sul polnud ka tolle restoranitöö saamiseks ehtsaid soovituskirju.“

„Ma tean, aga soovituskirjad langevad pigem valgete valede kategooriasse. Kas olematu annetuse teatavaks tegemine pole ebaseaduslik? Codyl ei ole kedagi peale minu. Kui peaksin trellide taha sattuma...“ Kerri avas suu, ent sulges selle kohe. Tema ajus süttis lambike.

Ta lõi selja sirgu. „Mul on praegu Oprah’ ahaa-moment,“ ütles ta, söandamata plaani lõpuni mõelda. On see võimalik? Kas ta saab sellega hakkama?

„Mul on kirju,“ selgitas ta sõbratarile. „Kingi firma blankettidel. Võin kirja päise sisse skaneerida ja lisada sellele sisu, milles ta lubab meile raha anda. Seejärel saadan kirja kohalikule ajalehele. Nad lähevad elevile, uudis levib ja varsti kuuleb sellest terve maailm.“

Linda nägu läks naerule. „See võib isegi läbi minna. Ja vanglaoht?“

„See on kõige toredam. Kas sa arvad, et nii tähtis tegelane saadab haige lapse ema trellide taha? Kui ta üritakski seda teha, soostuks ainult mõni räpane advokaat selle juhtumiga tegelema. Mõtle, missugune reklaam. Musta stsenaariumi järgi astub Nathan King mängust välja, aga keegi teine võib tema asemele tulla.“

Linda kummardus ettepoole ja õngitses käekotist kausta. „Ma ei usu, et ta mängust välja astub. Tegin samuti veidi uurimistööd. Nathan King tahab Puget Soundi luksuslikud kõrghooned ehitada.“

Kerri kirtsutas nina. „Jajah. Üle miljoni dollari maksvad elamispinnad, rikaste kauplused ja restoranid. Järgmises elus ostan minagi ühe säärase.“

„Linnavalitsus osutab suurt vastupanu. Sina kolisid siia alles mõne kuu eest, aga mina olen terve elu Seattle’i kandis elanud. Nathan Kingil on palju vaenlasi. Ta pole kellegi lemmik. Eriti halb reklaam võib tema projekti kihva keerata.“

Kerri rinnas tärkas lootuskiir. „Ta ei või minu vanglasse saatmist endale lubada.“

„Arvatavasti mitte.“

„Esindaksin kõiki tähtsusetuid tegelasi, kellele ta on varanduse kokkuajamise käigus peale astunud.“

„Justament.“

„See mulle meeldib.“

Kaks naist lõid veiniklaase kokku.

Pärast hommikusöögi lõpetamist pani Nathan King Wall Street Journali käest ja avas väljalõigete kausta. Igal hommikul sai ta ülevaate sellest, mida ajalehed olid temast eelmisel päeval kirjutanud.

Pooleliolev lahing seoses linnaplaneerimise ja rahastamisega sundis teda ajaleheuudistel silma peal hoidma.

Ta sirvis artikleid oma firmade kohta, märkas arvamusveergu, kus kirjeldati kohutava luksusrajooni ehitamist, lühikest nupukest oma kavatsuse kohta annetada viisteist miljonit dollarit Gilliari tõve uurimiseks ja intervjuud keskkonnakaitsjast reporteriga, kes oli kõiki tema vastuseid moonutanud, et temast julma ja rumalat muljet jätta. Kui nad...

Nathan asetas kohvitassi ettevaatlikult lauale ja keeras tagasi eelmise lehekülje.

Üksikasju polnud. Oli lihtsalt teadaanne annetusest ja paar lauset selle kohta, et teadustöö Songwoodis, Washingtonis võib jätkuda.

Nathan otsis välja mobiiltelefoni ja valis kiirvalikust Jason Hardy numbri.

„Sa oled täna varajane,“ märkis Jason tervituse asemel. „Mis teoksil?“

„Keegi üritab mult viitteist miljonit dollarit välja pressida.“

„Mida? Kes?“

„Ma ei tea selle naise nime. Ta on mingi hull ettekandja, kes mulle eelmisel nädalal lõunapausi ajal ligi kargas. Tahab, et teeksin kellelegi annetuse.“ Jasonile polnud mõtet selgitada, kellele täpsemalt. Nathan ei olnud rääkinud kellegagi oma poja haigusest ja sellele järgnenud surmast. Isegi mitte parima sõbra ja advokaadiga. „Ta üritas koguni mu autojuhile pistist anda, et mulle ligi pääseda. Täiesti napakas. Ta tuleb peatada.“

„Ei tea, miks inimesed arvavad, et rikastel on muretu elu?“ nentis Jason sundimatult. „Kas ta töötas Grillis?“

„Teenindajana. Kohutavalt halvana.“

„Siis alustame sealt. Anna mulle päeva lõpuni aega tema isiku tuvastamiseks. Muide, kuidas ta sult välja pressib?“

„Ta väljastas meie firma kirjapäisega pressiteate, kus kirjutas, et mina isiklikult teen ühele Songwoodi teaduskeskusele annetuse.“

„Ja raha läheb sinna, mitte temale?“ küsis Jason.

„Tema laps on haige. Teaduskeskuse põhinina tegeleb ravimi väljatöötamisega ja naine ootab imet.“

„Nojah. Kas see on surmaga lõppev haigus?“

Nathan keeldus mõtlemast aeglasele ja valusale surmale, mis Gilliari tõvega lapsi ootas. „Kas ma kuulen su hääles kaastunnet?“

Jason kõkutas naerda. „Vabandust. Kaotasin hetkeks valvsuse. Võinuks arvata, et õiguskool on selle minust välja juurinud. Helistan sulle hiljem.“

Soenguait oli samasugune nagu tuhanded teised väikelinnade ilusalongid. See oli särav ja rõõmus paik, kohalik kuulujutuveski.

Kerri tõmbas kammi terava otsaga läbi Amber Whitney tumeblondide juuste ja kikitas kõrvu, millest ümberringi räägitakse.

„Minu Franki sõnul tuleb palgata vähemalt viiskümmend uut teadlast,“ lausus keemilise puhastuse Millie. „See võtab omajagu aega. Aga et neile makstakse hästi, siis on praegu hea aeg müümiseks. Kõik need teadlased vajavad majutust. Osa neist elab muidugi Seattle’is või North Bendis ja sõidab iga päev mäkke, kuid nii mõnigi kolib siia,“ õhkas ta. „Kõik on täpselt nagu vanasti, kui linnas oli õitseng. See mõjub ärile hästi.“

„Huvitav, kui palju lisatööjõudu nad palkavad?“ arutles Millie sõbratar. „Sekretäre, koristajaid, kontoritöölisi, võib-olla laboritehnikuid. Minu Denny eelistaks pigem seal töötada, kui metsatööstuses rassida.“

Terve linn kihas uudisest annetuse kohta. Pärast pressiteate ilmumist ei räägitud enam millestki muust. Kerri neelatas süüdlaslikult ja jätkas Amberi juuste kallal sehkendamist.

Linnaelanikele valetamine oli tagasilöök, mille peale ta polnud mõelnud. Väljavaade labori taasavamisest ajas kõik elevile.

Kerri ei tahtnud neid inimesi haavata. Ta ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ta oli keskendunud nii pingsalt doktor Wallace’i töö rahastamisele, et ei tulnud selle pealegi, et võiks veel kellegi elu mõjutada. Kui Nathan King rahasüsti ei tee...

Peab tegema, kinnitas ta endale. Samal hommikul ilmus ühes Seattle’i ajalehes artikkel sellest, et Nathanile ehitusloa andmisel tuleks tema heategevuslikku tööd arvesse võtta. Kui ta osutub meheks, kes oma lubadusest taganeb, siis ei pruugita talle tornide ehitamiseks luba anda. Aga kui selgub, et hoopis Kerri on valevorst ja petis, võidakse Nathan Kingile kaastundest halastada.

„Tšau, ema!“

Kerri pööras ümber ja märkas salongi ukse ees Codyt. Üldiselt üritas ta töö enne poja koolipäeva lõppu valmis saada, kuid neljapäeviti olid salongis pikad päevad.

„Tšau, poja! Kuidas sul täna läks?“

„Normaalselt.“

Cody toetus karkudele. Kerril oli hea meel näha, et uued küünarvarretoega kargud aitavad poisil tasakaalu hoida. Lisaks sellele oli tal hea meel, et oli viimaks ometi Cody seljakoti ära tühjendanud. See oli nii raske, et poiss võinuks kilpkonna kombel selili prantsatada ega suutnuks enam tõusta.

„Tulen kohe tagasi,“ ütles Kerri Amberile ja läks poja juurde.

Cody oli oma ea kohta lühikest kasvu – mis polnud tema seisundit arvestades sugugi imekspandav –, kuid arukas ja emotsionaalselt küps, nagu on haigetele lastele iseloomulik. Üheksa-aastaselt oli poiss jõudnud ikka, mil tal oli ebamugav lasta emal end avalikult musitada. Kerri polnud sellest veel üle saanud.

„Matemaatika kontrolltöö,“ lausus ta poissi emmates ja põgusalt lagipähe suudeldes. „Palun ütle, et tegid murdarvudele tuule alla.“

„Täielikult,“ vastas poiss, vingerdas ema haardest vabaks ja naeratas. „Mul oli ainult üks vale vastus.“

„Üks? Üks? Ah sa mait. Nüüd pean sinust lahti ütlema.“

„Jätad mu kõnniteele, et mõni tundmatu saaks mind endale võtta?“ küsis Cody särades.

„Just nii. Keegi, kellele ei meeldi ebatäiuslikud lapsed. Sul oli üks vale vastus. Ma ei saa vist iialgi pettumusest üle.“

„Spagetid küüslauguleivaga.“

Kerri tegi suured silmad. „Kuidas palun? Noormeestel, kellel on matemaatika kontrolltöös vale vastus, pole õigust nõuda õhtusöögiks spagette küüslauguleivaga.“

„Ma sain viie, ema. Ühe vale vastusega saab ikkagi viie.“

„Nalja teed? Viie? Kuhu see maailm niiviisi jõuab? Kohutav. Tead küll, missuguseks ma muutun, kui olen kohkunud.“

Kerri sirutas käed välja. Cody tahtis nende eest eemale põigata, ent kepid takistasid teda. Kerri nihkus lähemale ja hakkas poissi kõdistama. Ta hoidis roietest hoolikalt eemale, sest need olid haprad nagu kõik kondid.

Cody itsitas, vingerdas ja lõtvus viimaks tema käte vahel.

„Olgu pealegi, teen sulle spagette,“ pomises Kerri tema juustesse. „Pärast seda tegeleme õigekirjaga. Kas ootad mind Brandoni juures?“

„Mhmh.“

„Tore. Aga hoidke Tiiger puust eemal, eks? Ma puhkan paar päeva Võluemme trikkidest.“

Cody vaatas emale otsa. „Jah, hoiame. Kohtumiseni!“

Kerri pidanuks pojast lahti laskma, kuid klammerdus veel viivuks tema külge. Poisile silma vaadates nägi ta tolle isa. Cody sarnanes tohutult Kerri kadunud abikaasaga. Ja see tekitas ühtaegu rõõmu ning südantlõhestavat valu.

„Ole tubli,“ ütles ta.

Cody noogutas ja lahkus salongist.

„Ära ole rumal,“ manitses Jason Hardy. „Räägin seda sinu advokaadina isiklikust kogemusest. Sa maksad mulle selle kogemuse eest kolmsada dollarit tunnis, Nathan. Kuula mind ometi.“

„Ma kuulangi.“

„Ei kuula. Kui kuulaksid, siis oleksid praegu linnas, aga sina sõidad mööda I90. kiirteed. Ma ei taha, et sa selle naisega üksi kohtuksid.“

„See naine” oli Kerri Sullivan. Üksikema ja juuksur. Peaaegu kõik tema elu tähtsusetud üksikasjad vedelesid kaustas Nathani Mercedese kõrvalistmel.

Kerri oli olnud keskkooli ajal normaalne õpilane ja ergutustüdruk. Tema vanemad surid siis, kui ta oli alles noor, mistõttu tüdruku kasvatas üles emapoolne vanaema. Ta oli astunud kohalikku kolledžisse, kuid jätnud selle juba esimesel aastal pooleli, et kosmeetikakooli minna. Ta oli kohtunud ja abiellunud Brian Sullivaniga. Brian oli läinud sõjaväkke ja hukkunud autoõnnetuses, kui veok ümber läks. Kaheksa ja pool kuud hiljem sünnitas naine oma ainukese lapse.

Cody Sullivan oli üheksa-aastane poisiklutt, kel oli viieaastaselt diagnoositud Gilliari tõbi. Ta oli elanud kauem kui enamik sellesse tõppe haigestunuid ja peatselt pidi algama haiguse raske lõppstaadium.

Möödunud nelja aasta jooksul oli Kerri elanud Texases ja Minnesotas. Ta toitis peret ilusalongides töötades. Tema elukohavalikud polnud juhuslikud. Ta kolis sinna, kus tehti parajasti meditsiinilist uurimistööd. Tema lootused jooksid liiva, kuni ta leidis Songwoodist doktor Abram Wallace’i. Kolme kuu eest oli naine Songwoodi kolinud.

„Ma ei lase tal minult välja pressida,“ raius Nathan Jasonile. Autotelefon edastas tema vaikse uratuse.

„Mida sa kavatsed siis teha? Teda ähvardada? See on minu töö ja mulle ei meeldi põrmugi, et sa seda ise teed,“ ohkas Jason. „Mõtlen seda tõsiselt, Nathan. Sa võid vihastada ja öelda asju, mida ei tohiks.“

„Ta arvab, et on mu nurka ajanud. Ta loodab, et ma ei hüppa alt ära, sest see määriks minu mainet. Kurat võtaks, kelleks ta end peab?“

„Meeleheitel emaks?“ pakkus Jason. „Sul pole talle midagi öelda.“

„Ma kavatsen teda takistada. Mind pole võimalik nurka suruda.“

„Sa muudad olukorra veelgi hullemaks. Sul on väga pädevad alluvad, kes tahavad oma tööd teha. Las me tegeleme temaga ise. Sa ei vaja rohkem halba reklaami.“

„Ma tahan ta trellide taha lohistada,“ pomises Nathan.

„Seda ei juhtu. Kujutle ajalehe pealkirju. Tema olukord äratab kaastunnet. Minulegi ei meeldi tema käitumine, aga mõelgem loogiliselt.“

Loogiliselt? Nathan polnud sellest huvitatud. Ükskõik kas tegemist oli hästi läbimõeldud plaani või juhusliku vedamisega, oli Sullivan oma võltsteadaandega korraliku kaose tekitanud. Songwoodi teaduskeskusest oli keegi Nathaniga ühendust võtnud ja annetuse vastu huvi tundnud. Helistaja oli teatanud, et keskus on valmis uut tööjõudu palkama. Samuti oli veel kaks lapsevanemat, kelle võsukesed põdesid Gilliari tõbe, üritanud temaga kontakti saada. Lihtsalt selleks, et teda tänada, nagu jäetud teadetest võis järeldada.

„Kuidas võib üks juuksur nii suure tembuga hakkama saada?“ kurjustas Nathan.

„Temas on jultumust,“ vastas Jason imetleva tooniga.

„Ära unusta, kelle poolt sa oled,“ hoiatas Nathan.

„Sa ei pea mulle seda meelde tuletama. Just sellepärast, et olen sinu poolt, palun sul kohe ümber pöörata ja tagasi sõita. Tegelen temaga ise.“

Nathan krimpsutas nägu. „Siin on halb levi,“ luiskas ta üliselgesse telefoniühendusse. „Helistan sulle mäest alla sõites tagasi.“

„Pagana pihta, Nathan! Ära mõtlegi kõnet katkestada. Ja ära tee midagi sellist, mida hiljem kahetseme.“

Nathan lõpetas kõne.

Kolmekümne minuti pärast oli ta Songwoodi keskuses ja lasi GPS-süsteemil end Soenguaida juurde juhatada. Otsitava leidnud, parkis ta auto ja marssis salongi.

See kubises naistest. Kohe, kui Nathani järel oli teine klaasuks sulgunud, võttis salongis maad vaikus. Tulijat takseeris tosin silmapaari, kuid too keskendus vaid blondiinile, kellega oli varem restoranis kohtunud.

Eelmisel nädalal oli Nathan olnud liiga vihane, et naise välimust lähemalt silmitseda. Nüüd võrdles ta ehtsat Kerri Sullivani kaustas oleva pildiga.

Naine oli keskpärase välimusega. Blondid juuksed, sinised silmad, keskmist kasvu. Maatüdruku kohta kenake. Temasuguseid oli Kesk-Läänes palju ja see oli halb. Kui Nathan laseb ta vahistada ja naine vallandab meediatormi, milleks on täiesti võimeline, siis suudavad miljonid naised temaga samastuda. Temast maalitaks süütu Lumivalgeke ja Nathanile jääks kurja võõrasema roll.

Ta ei teinud teistest salongis viibijatest välja, vaid marssis otse Kerri juurde.

„Me peame rääkima.“

Naine jättis põrandalt juuste pühkimise pooleli ja heitis Nathanile põgusa pilgu. „Vaevalt küll.“

„Võib-olla tulin teile rõõmusõnumit teatama.“

„Ma ei usu, teie näoilme on selleks liiga vihane. Arvatavasti tahate mind ähvardada. Ma ei võta tööajal ähvardusi vastu ja mu tööpäev kestab veel tund aega.“

Nathan vandus endamisi. Jasonil oli õigus – see naine on jultunud. Tõeline nahaal.

„Preili Sullivan,“ alustas ta, märgates, et terve salongitäis rahvast üritab jutuajamist pealt kuulata.

„Ma ütlesin juba ei,“ kohmas naine. Ta ajas selja sirgu ja põrnitses miljardäri pealaest jalatallani. „Ma saan miinimumpalka pluss jootraha. Kui teate, kes ma olen ja kus töötan, siis olete järelikult minu tausta uurinud. Kindlasti on teil koopia minu viimastest tulumaksutagastustest. Te teate, kui palju ma teenin. Olen üksikema. Ma ei või lihtsalt sellepärast vaba aega näpistada, et teil on jututuju.“

Nathan tahtnuks selle naise ära lömastada nagu tähtsusetu putuka, kes too ju oligi. Ent samas imetles ta Kerri oskust suhelda nagu professionaal. Teistsugustel asjaoludel võinuks Nathan temast koguni lugu pidada.

„Hästi,“ mühatas mees ja õngitses välja rahakoti. „Kui palju te tahate?“

„Umbes viisteist miljonit. Arvasin, et see on kõigile selge.“

„Pidasin silmas meie jutuajamist.“

„Ma ei võta selle eest raha.“

Nathan piilus ringi, pöördus taas Kerri poole ja tasandas häält. „Mis saab siis, kui ma neile tõtt räägin? Et mõtlesite kogu loo välja.“

Kerri sinised silmad ei väratanud kordagi. „Siis puhken nutma ja küsin valjuhäälselt, kuidas te võite nii julm olla ja terve linna lootused purustada.“

Nathan vandus tulist kurja. „Me peame rääkima.“

Kerri noogutas aeglaselt. „Olgu pealegi. Võtke istet. Lõikan teie juukseid.“

„Tahate mind skalpeerida? Tänan, ei soovi.“

Naine toetas põrandaharja seina najale ja pani käed puusa. Oli näha, et ta üritab karmi muljet jätta, kuid ebaõnnestunult.

„No kuulge,“ ütles Kerri. „Ma teen oma tööd hästi. Olen linnas uus ja alles kogun klientuuri. Peale selle olen huvitatud, et te minu poja elu päästmiseks viisteist miljonit dollarit annetaksite. Miks ma peaksin sellega riskima ja teid skalpeerima?“

„Te teate, et ma ei taha teile raha anda ja olen valmis kõigeks, et teie aktsiooni peatada. Seega pole me just sõbrad.“

„Võib-olla mitte, kuid teie senine juuksur pole kuigi hea.“ Kerri patsutas tooli. „Tulge siia, teen teist naistemagneti.“

„Ma olen juba naistemagnet.“ Nathan istus vastumeelselt juuksuritoolile.

Tema selja taga jätkus jutuvada. Mitu naist õngitsesid välja mobiiltelefonid. Tore lugu küll. Varsti on tal publik.

Kerri kattis mehe õlad musta kilekeebiga, haaras pihusti ja niisutas tema juukseid.

„Kust te mu kontaktandmed saite?“ küsis Nathan.

„Internetist. Ma suudan trükkida kõigest kakskümmend sõna minutis, kuid see-eest olen järjekindel.“