Читать книгу Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat - Susan Mallery - Страница 5

GASELLI käest hoopi kõhtu saada pole sugugi meeldiv, aga kell pool kaks öösel oli seda eriti raske taluda. Carol Lund saatis Bronwenile kurja pilgu, aga gasell vastas samaga.

„Noor daam, sinul pole vähimatki õigust siin ülbitseda,” kurjustas Carol. „Ega mina käskinud sul kaljude otsa ronida. Ega mina ei kriimustanud end ära, aga siin ma nüüd keset ööd olen, et vaadata, kuidas su jalg paraneb, ning veenduda, et haav pole põletikuline.”

Caroli mure ja pühendumine jättis Bronweni täiesti külmaks. Ta lõi sõrgadega vastu maad ja keeras pea ära.

„Seda ütled sa nüüd,” torises Carol. „Aga oota, kui söötmisaeg kätte jõuab. Siis olen ma ühtäkki su parim sõber. Oled sina vast ikka muutliku meelega.”

Carol pakkis asjad kokku. Bronweni jalg näis kenasti paranevat. Kui veab, siis pole järgmisel öösel vaja teda vaatama tulla ning saab vajaka jäänud une tagasi teha.

Ta jättis gaselli lauta ja sammus džiibi poole. Öö oli selge ja jahe ning taevas oli miljon tähte. Kuigi Carol oleks parema meelega näinud, et Bronwen ei oleks vigastatud ning et nad oleksid saanud mõlemad öö otsa magada, pidi ta tunnistama, et imelise taeva nägemine oli väga lahe kompensatsioon. Kui ta ei vaataks silmapiiri ega üritaks teatud tähtkujusid näha, siis võiks ta olla sõna otseses mõttes suvalises maailmanurgas. Sest öine taevas oli kõikjal ühesugune.

Loomulikult oli taevas põhja- ja lõunapoolkeral ning teatud aastaaegadel erinev, aga ikkagi... tähed!

Ta istus džiipi ja sõitis oma väikese maja suunas, kuid keeras enne kohalejõudmist teepeenrale, lülitas mootori ja tuled välja. Ta väljus autost, vajus maha ja nautis öist vaadet.

Oli oktoobrikuu ja kõrbes tähendas see sooje päevi ja mõnusaid öid. Vihma polnud loota – vihm oli pigem kevadine ja varasuvine nähtus. Lähim linn Happily Inc polnud eriti suur, nii et linnakumast tõelisse pimedusse jõuda ei olnud eriti raske. Siin maanteel olid ühel pool mäed ja teisel pool golfiväljak ning otse tema selja taga Happily Inci loomade kaitseala. Ja tähed.

Ta viskas jope maapinnale, et heita pikali maha ja imetleda pea kohal avanevat imet. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli seal lamanud, kui pimedusse lõikasid autotuled, mis teda hetkeks valgustasid.

Carol ajas end istuli, kui tema auto taga peatus vinge tumesinine Mercedes.

No see veel puudus, mõtles ta. Ta vaatas, kuidas autost väljus pikka kasvu tumedapäine mees, kes sammus tema juurde. Kell pidi olema kaks läbi, aga Mathias Mitchell näis olevat täiesti ärkvel. Küllap oli tegu jahi, saagi tabamise ja sellele järgnenud voodimõnude efektiga.

Mathias peatus temast paari sammu kaugusel. Oli liiga pime, et tema ilmet näha, aga võis arvata, et olukord teeb talle nalja. Mathiase silmis oli maailm üks väga mõnus paik. Ja võttes arvesse seda, kes ta oli, ning tema sarmi ja edukat karjääri, polnud ilmselt vähimatki põhjust vastupidist arvata. Kui segada metafoorid ja klišeed omavahel kokku, võis öelda, et maailm oli Mathiasele avatud ja ta nautis kõike, mida see maailm talle pakkus.

Caroli välimus ja isiksus olid aga sama tavalised nagu ta nimi.

„Kaotasid kontaktläätse?” küsis Mathias sarkastiliselt.

„Bronwen vigastas end ja ma pidin teda vaatama tulema. Tagasiteel pidasin auto kinni, et tähti vaadata.”

Mathias vajus ta kõrvale maha ja tõstis pilgu taevasse. „Miks sa ei oodanud, kuni jõuad koju?”

„Siin on siitkandi parim vaade.”

„Just nagu sa oleks need kõik läbi proovinud?” Mathias ohkas. „Oled sina ikka üks omapärane naine. Kes on Bronwen? Mõni sebra?”

„Gasell.”

„Ühe lehma kohta päris peen nimi.”

Caroli suunurgad tukslesid ja ta oli tänulik, et Mathias ei näinud, kuidas ta üritas naeratust tagasi hoida. See jutuajamine oli tuttav. Erinevalt enamikust Happily Inci elanikest polnud Mathiasel linnaservas elavate loomadega seoses mingeid romantilisi tundeid. „Gasellid ei ole lehmad.”

„Ega palju puudu. Nõus, nad on elegantsemad, arvatavasti ka kiiremad, aga oma ilusa välimuse all on nad ikkagi kõigest lehmad. Samamoodi nagu sinu kallis Millie.”

Carol saatis talle kurja pilgu. „Nii ei tohi sa küll rääkida. Millie on imeline.”

„Ma ei ütlegi midagi tema iseloomu kohta, ma juhin su tähelepanu lihtsalt sellele, et kuigi ta on imearmas ja pikka kasvu, on ta tegelikult ikkagi mäletseja.” Ta kummardus nii lähedale, et Carol tundis ta keha külge jäänud parfüümi hõngu. „Mis tähendab, et ta on nagu lehm,” lisas Mathias rõhutatud sosinal.

Carol vehkis nina ees käega. „See lõhn!”

Mathias noogutas. „Jah, ta oli lõhnaõliga pisut liiale läinud.”

„Kas suured rinnad kompenseerisid seda?”

„Minu jaoks pole tegelikult kõige olulisem rinnad. Minu nõudmised käivad pigem üldise meeldivuse kohta.”

„Kui ta on litsakas, oled sina kohe hakkamas?” Carol köhatas. „Nii-öelda.”

„Carol, sa solvad mind. On ju teatud asjade kulg.”

„Mitte just kõige parem. Käi enne magamaminekut kindlasti duši all, muidu võtavad linad selle haisu külge.”

„Väga hea nõuanne. Suur tänu.”

„Minu meeslitsist naaber.”

Carol lausus need sõnad erilise energiata – peamiselt sellepärast, et sel polnud mingit mõtet. Mathiast ei häirinud mitte miski. Kuigi ta oli kunstnik, ei käitunud ta sugugi tüüpilise morni ja mõtliku kunstniku moodi. Kui jätta välja Mathiase kahtlane maitse oma voodipartnerite osas, polnud temas õieti midagi sellist, mis ei olnuks meeldiv, ja Carol pidi tunnistama, et sisimas oli ta Mathiase fänn.

„Oled sa kunagi selle peale mõelnud, et peaaegu kõik kergemeelsele käitumisele viitavad halvustavad sõnad käivad naiste kohta?” Mathias vaatas talle otsa. „Lits, hoor. Neid tuleb modifitseerida, nii et need käiksid ka meeste kohta.”

„Aga mängur või kommionu?”

„Mänguriks nimetamise vastu pole ühelgi mehel midagi ja mina arvan, et „kommionu” pole aastast 1979 mitte ükski hing kasutanud.”

Carol itsitas. „Pole tõsi. Seda pruugitakse pidevalt.”

Mathias vaatas talle otsa, kuid ei lausunud sõnagi.

„Okei, vast ehk mitte pidevalt, aga üsna palju.”

„Carol, Carol, Carol, sa oled nii süütuke.”

„Pärast ööd mõnega sinu naistest on see ilmselt üsnagi värskendav.”

„On tõesti, kuigi pean ütlema, et ma ei saa aru, miks küll pruutneitsid sulle ei meeldi.”

„Asi pole mittemeeldimises. Mina ei saa lihtsalt aru, mida sina neis näed. Või mida nemad sinus näevad.”

Viimane oli vale. Mathias oli väga lahe ning seetõttu võluv ja nii seksikas, et olla vastupandamatu. Carol oli valmis tunnistama, et isegi temal oli Mathiasega seoses mõni fantaasia. Kuigi tema ei reageeriks neile – ta teadis, kus on tema koht siin maailmas. Tema oli ilmetu emapaabulind, Mathias aga klassikaline isapaabulind. Mathiasel polnud vähimatki põhjust teda märgata ja kui ta isegi juhtuks seda tegema, siis Mathias oli üheöösuhetemees, selline asi oli aga Carolile vastuvõetamatu. Tema oli pigem selline, kes peaks enne armuma.

„Mina näen neis seda, et nad on hommikul läinud,” lausus Mathias püsti tõustes. „Ja mis puutub sellesse, mida nemad minus näevad, siis kas see pole silmaga näha?”

Ta andis käe. Carol võttis ta käest kinni ja Mathias tõmbas ta jalule. Niipea, kui Carol leidis tasakaalu, lasi Mathias ta käest lahti, kummardus, võttis maast Caroli jope ja pani selle ta õlgadele.

„Tule nüüd, mu väike loomakaitsja. Viime su voodisse. Hommik saabub varakult ja lehmad tahavad süüa.”

„Peaksin sulle selle eest ühe tõsise obaduse andma,” torises Carol, kui nad tema auto poole sammusid.

„Milline vägivald! Sa peaksid omaks võtma lehmade mantra olla loodusega üks.”

„Kui sa ütled veel üks kord lehm, siis ma tõesti...”

Mathias avas talle autoukse ja Carol istus rooli. Nende silmad olid peaaegu ühekõrgusel.

„Mida sa siis teed?” küsis Mathias.

Auto laetuli valgustas mehe näojooni. Ta silmad olid tumedad ja ta naeratus peaaegu pimestas Caroli oma säraga. Ta õlad olid laiad ja ta keha oli lihvitud nagu mehel, kas kasutab oma igapäevatöös lihaseid.

Nagu Mathiase läheduses aeg-ajalt ikka ette tuli, meenus Carolile, et ta on kahekümnendates naine, kes polnud juba kaugelt liiga pikka aega ühegi mehega olnud. Mathias pidi teadma, mis mõju ta avaldab – tal oli ju küllaga praktikat.

Kuigi Mathias ei tunneks ju tema vastu huvi. Carol ei vastanud Mathiase peamisele kriteeriumile, mille kohaselt naine pidi kohe linnast kaduma, ning Carol polnud ju ka eriline. Või siis vähemalt mitte nii eriline, et Mathiase-suguseid mehi ahvatleda.

„Õpetan sebrad sinu aeda kakama. Kas sa oled sebrakakat nuusutanud? Selle kõrval kahvatavad kõik parfüümid.”

Mathias naeratas. „On aeg soovida sulle head ööd.”

„Head ööd.”

Mathias sulges ta autoukse ja läks oma auto juurde. Carol sõitis edasi, Mercedes otse ta sabas. Mõne kilomeetri pärast keeras Carol oma maja ette. Mathias vilgutas tulesid ja sõitis edasi. Hetkeks kadus ta auto väikese künka taha ning siis nägi Carol seda teiselt poolt välja ilmumas. Tuled keerasid Mathiase maja ette, vilgutasid taas kaks korda ning kadusid garaaži.

Carol seisis pimeduses, kuni süttisid tuled – sedakorda loomakaitseala serval asuvas suures majas. Caroli saja kümne ruutmeetrine maja oleks mahtunud kenasti Mathiase viie auto garaaži ja ruumi oleks jäänud veel ülegi, siiski oli Mathias tema lähim naaber. Siin ta oli – elas jõukate maailma piiri peal, kuid püsis suurima rõõmuga oma poolel.

Carol keeras majaukse lukust lahti ja astus sisse. Ta lükkas saapad jalast ja läks otsemat teed magamistuppa ning jõudis vaevu teksad jalast ajada, enne kui vajus ohates voodile.

Bronwini tõttu saabub hommik liigagi varsti. Erinevalt sellistest inimestest, kes elasid vaatega lossides, pidi Carol ärkama koos päikesega. Tema karjale ei meeldinud hommikusööki oodata.

Carol vajus kähku unne, kuid nägi imelikku und, kuidas lendab koos lehmadega ja Mathias palub, et ta suudleks teda. Ta ärkas äratuskella tungiva tirina peale ning teadmisega, et neist kahest asjast olid lendavad lehmad märksa tõenäolisem.

MATHIAS astus paljajalu terassile. Aeg oli veel varajane ja maapinda kattis kerge udu, mis võis olla varahommikuse kastmise tulemus, aga tema eelistas romantilisemat seletust. Seda nõudis tema kunstnikuolemus.

Ta istus oma lemmiktooli, pani kohvi ja visandiploki enda kõrvale lauale ning valmistus ootama.

Ta ei osanudki öelda, millal see rituaal täpselt alguse oli saanud. Ju vist varsti pärast Millie saabumist. Ta ei osanud öelda, miks Millie avaldas talle teistest loomadest suuremat mõju. Ta oli ju vaid kaelkirjak. Ta peaks ju leidma ilu ka kiirejalgsetes gasellides ja vesipühvli majesteetlikkuses.

Kuigi ta oli maja ostes loomadest teadnud, polnud ta neid esimesel paaril kuul märganud. Küllap need hiilisid ta teadvusse pärast seda, kui ta oli Caroliga kohtunud.

Enamik linnu peitis oma prügimäed väravate taha või äärelinnadest eemale. Happily Inc oli aga planeerinud teistmoodi, tuues prügimäe elukeskusest edelasse, allatuult.

Lisaks taaskasutusprogrammile, mis oli riigis üks parimaid, olid prügila omanikest mehed ostnud ka selle ümbruses sadu aakreid maad. Sinna toodi taimed ja puud. Ning kui need olid juurdunud, ilmusid sinna loomad. Gasellid olid esimesed, seejärel ilmusid sebrad. Lisaks neile mõned veelinnud, vesipühvel ja lõpuks Millie.

Faktid olid Mathiasele teada: kaks meest, kes olid rajanud California kõrbesse ainulaadse Aafrika savanni, olid Caroli isa ja onu. Kui Carol õpingud lõpetas, tuli ta kaitsealale tööle. Aasta tagasi oli loomade eest hoolitsenud mees jäänud pensionile ja Carol võttis tema töö üle. Paar kuud pärast seda ilmus kohale Millie.

Mathias ei osanud öelda, miks olid kaelkirjak ja naine ta mõtteis nii tihedalt seotud, aga nii see oli. Vaadates nüüd, kuidas hommikune udu pikkamööda hajub, märkas ta Milliet vaatevälja ilmumas.

Millie oli ligemale nelja ja poole meetri kõrgune Somaalia kaelkirjak. Ta nägu oli peaaegu südamekujuline, silmad teineteisest eemal ja pilk uudistav.

Mathias võttis lonksu kohvi ning seejärel visandiploki. Tal oli Milliest ja Carolist juba sadu joonistusi, aga seda õiget polnud ta veel leidnud. Ta tunneb selle ära, kui see on paberile saanud, ja nii ootas ta igal hommikul.

Kui kaelkirjak puude vahelt väljus, ilmus nähtavale ka Carol. Ta ei ulatunud Milliele isegi õlani. Hommikuvalguses paistsid ta lühikesed punased juuksed peaaegu blondidena. Carol oli tugev ja läbi ja lõhki tema ise, olles seega täielikuks vastandiks Mathiase tavalisele naisetüübile, nii et ta poleks pidanud Mathiast tõmbama... aga tõmbas. Carolis puudus kunstlikkus ja selles, kuidas ta tundis end oma nahas nii hästi, oli midagi, mis tõmbas tähelepanu.

Pärast seda, kui teised loomad olid söödetud, jalutasid Carol ja kaelkirjak enamasti alati hommikuti niimoodi koos. Alguses arvas Mathias, et Carol üritab aidata sellega Milliel oma keskkonnaga harjuda. Aga jalutuskäigud jätkusid ka pärast seda, kui Millie oli oma uue koduga harjunud. Kui linna ilmusid väikesed annetuskastid, mõistis Mathias, et Carol üritas rahuldada Millie vajadust seltskonna järele.

Olles asja pisut netis uurinud, sai Mathias teada, et kuigi isased kaelkirjakud on reeglina üksiklased, elavad emased grupina. Nad hoolitsevad teiste kaelkirjakute poegade eest, et nood saaks toitu otsida. Caroli hommikused jalutuskäigud olid katse panna Millie tundma, nagu ta oleks karjas.

Mathias vaatas neid ligemale pool tundi ja läks siis sisse. Enne ateljeesse minekut astus ta läbi päikesepoolsest toast, kus ta kodus olles töötas. Mitte klaasiga, sest see oleks eeldanud rohkem varustust ning ka vägagi mõistvat kindlustusagenti, vaid pliiatsi ja plokiga või isegi värvide ja lõuendiga.

Ta lappas riiulile virna laotud visandeid. Millie üksinda, Millie ja Carol koos kõndimas, Millie koos sebradega. Ta teadis, et see õige kujund on siin kuskil. Ta oli paaril korral üsna lähedale jõudnud ja peaaegu soovitu tabanud. Küll see tuleb, ta pidi seda uskuma. Ja kui tuleb, siis valab ta selle klaasi. Eeldades, et ta oskab veel käia ümber vahendiga, mis oli olnud omal ajal kogu ta elu.

ULRICH Sherwood, Somerbrooke’i hertsog, vahtis Century City kõrghoone kaheksanda korruse nõupidamisruumi aknast välja. Lääne pool oli Santa Monica ja Vaikne ookean, ida pool uduvines mäed... või muutis mäed uduseks hoopis sudu? Ta oli käinud Los Angeleses varem kõigest kaks korda ning see linn polnud talle kummalgi korral meeldinud. Selle visiidi ajal oli tema eesmärk kohtuda advokaatidega. Kuigi see ei meeldinud talle, ei pääsenud ta sellest kuskile. Üks väga hea rahastusega teleprodutsent tahtis filmida tänapäeva „Downton Abbey” Inglismaal ja võttekohaks oli valitud Ulrichi kodu Battenberg Park, mis tähendas lisaks kopsakale tasule ka seda, et Battenberg Park – pruukides advokaadi sõnu – „mukitakse kenasti üles”. See tähendas värsket värvi ja aedade uuendamist. Tasu ja ülesmukkimine tähendas, et sõit Los Angelesse tasus end kuhjaga ära.

Pisut üle neljakümnene advokaat Linda naasis nõupidamisruumi ja naeratas talle. „Teie lordlik kõrgus.”

„Te võite mind kutsuda Ulrichiks,” pomises Ulrich, mõistes, et pole vähimatki mõtet naise sõnu parandada ja talle selgitada, et õigem oleks öelda „teie hiilgus”. Esiteks üritas ta sellist formaalsust miinimumini viia ja teiseks oli ta Ameerika Ühendriikides. Siinsed kroonitud pead olid filmistaarid. Neile ei läinud korda sugupuud, tiitlid ega aadliregister.

„Siin on lepingu koopia,” lausus Linda. „Ja tšekk esimese ülekande väljavõttega. Nagu soovisite, kandsime raha otse teie panka.”

„Väga hea.”

Linda keha oli sale ja trimmis nagu naisel, kes suhtub kehalisse vormi täie tõsidusega. Ta nägi välja vähemalt kümme aastat noorem kui ilmselt ta tegelik vanus ja Ulrich oli kindel, et igasuguste mängude mängimises oli naine märksa kogenum kui tema. Tema oli abiellunud noorena, lahutanud alles kahe aasta eest ja oli sellest ajast saadik vältinud igasuguseid suhtepuntraid. Küllap ta oleks pidanud olema meelitatud, kui Linda ütles: „Nüüd, kus meie äriasjad on aetud, viiksin teid hea meelega õhtust sööma. Tean oma korteri läheduses üht väga kena väikest restorani.”

Ulrich mõistis, et võiks pakutu ära kasutada. Ta polnud suhtes, ta oli võõral maal ja mitte keegi ei saaks sellest teada. Võis arvata, et Linda ei ihka midagi enamat kui üheöösuhe. Ja mis saaks olla veel parem?

Ainult et tal polnud huvi. Asi polnud mitte selles, et naine oli temast ligemale kümme aastat vanem, vaid... noh, kõiges.

„Suur tänu kutse eest,” lausus ta siiralt kahetseval toonil, viisakalt naeratades. „Kahjuks on mul teie osariigi idaosas kiireloomulisi asjaajamisi ja pean kohe teele asuma.”

„Kuhu te siis sõidate?”

Ulrich püüdis huulile kippuvat halvakspanevat muiet tagasi hoida. „Happily Inci nime kandvasse linna.”

Linda puhkes naerma. „Olen seal käinud. Üks mu sõber abiellus seal paari aasta eest, lasi teemapulmad korraldada firmal nimega Pulmad Kastis. Päris armas linnake. Teiesuguse mehe kohta omapärane valik. Kas abiellute?” Ulrichi võimalikud pulmad tekitasid temas pigem huvi kui pahameelt.

„Mida? Oh ei. Mul on sealkandis... perekondlikke asjaajamisi.”

Täpsemalt öeldes oli seal üks Ameerika kelm, kes varastas tema vanaema tagant.

Linda uuris teda mõtlikult. „Kahju, et meil ei õnnestu õhtut koos veeta.”

„Kahju jah,” valetas Ulrich, „tõesti väga kahju.” Ta vehkis kaustaga. „Suur tänu.”

„Võtke heaks.”

Ulrich noogutas hüvastijätuks ja lahkus. Kakskümmend minutit hiljem sõitis ta juba kiirteed I-10 mööda ida suunas. Rendiauto navigatsioonisüsteemi info kohaselt jõuab ta kohale vähem kui nelja tunni pärast.

Tema kõrval istmel oli portfell. Selles oli koos Lindalt saadud lepinguga nimi ja aadress.

Tema kaheksakümneaastane vanaema oli saatnud viimased kümmekond aastat kellelegi pakke Violet Lundile. Alguses ei pööranud Ulrich sellele tähelepanu ja see ei huvitanud teda, kuid siis oli majapidajanna maininud, et mõned asjad on kaduma läinud. Paar küünlajalga siit, väike maal sealt. Eraldi võttes polnud need eriti suure väärtusega, aga kokku moodustasid üsnagi suure summa.

Ulrich sai teada pakkidest, aga kui ta vanaema käest küsis, tegi leskhertsoginna teatavaks, et see pole tema asi.

Ulrichil polnud eriti palju sugulasi ja vanaema Winifred oli ta lähim elus olev sugulane. Vanaema oli aidanud teda pärast ta ema surma kasvatada ja nad olid teineteisele toeks, kui ta isa paari aasta eest suri, ning ta armastas vanaema väga. Tal polnud vähimatki kavatsust vanaema käest otse küsida, aga see ei tähendanud veel, nagu ta ei võiks minna ringiga ja uurida välja, kes on see jube inimene, kes kasutab ära abitut vanadaami.

Hetkeks pidas Ulrich mõtetes pausi, et nautida neid kümmet tuhandet kilomeetrit, mis teda vanaemast lahutas. Sest kui vanaemal oleks vähimatki aimu, et ta peab teda vanaks ja abituks, sakutaks ta teda kõrvast ja peaks maha pika loengu. Vanaemale ei läinud korda, et Ulrich oli kolmekümneaastane ja Somerbrooke’i hertsog.

Õnneks polnud tal vähimatki plaani sellest vanaemale rääkida. Tema võtab hoopis ette selle petise ja katkestab suhte niimoodi. Ja siis lendab ta tagasi Inglismaale, oma ilusasse, kuigi üsnagi suurt vaeva nõudvasse koju, ning valmistub Hollywoodi invasiooniks.

Tema missiooni juures polnud midagi meeldivat, aga see polnud oluline. Tema esiisad olid läinud üle tuhande aasta lahingusse kas ratsa või laevaga – ja tema sõitis nüüd lahingusse autoga. Mitte au ja kuulsuse või saamahimu pärast, vaid sellepärast, et temalt oodati seda. Teda oli kasvatatud tegema seda, mis õige, ning mitte pöörama tähelepanu ebamugavustele või lühiajalistele tagajärgedele. Või siis tema puhul selle salapärase Violet Lundi toime pandud varastamise viisidele.