Читать книгу Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat - Susan Mallery - Страница 6

MATHIAS hoidis vormi paigal. Ronan keskendus klaasi ülessulatamisele. Kõige alus oli ajastus. Materjal pidi olema nii kuum, et seda annaks vormida, aga mitte liiga kuum, sest siis muutuks see klombiks ja kogu siiani tehtud töö oleks vussis.

Vendade tohutu suure ateljee seinale oli kinnitatud valmis töö kavand. Valmis installatsioon tuleb umbes üheksa meetri laiune ja kolme meetri kõrgune. Vasakul on täiuslik roheline draakon, paremal elegantne valge luik. Nende vahel ühest olekust teise üle viiv kujund.

Ronan oli just selle tööga algust teinud. Tal oli selle tegemiseks aasta ja siis läheb ta ühte Jaapani hotelli ise selle installimist juhendama. Kuigi viimasel ajal töötas ta peamiselt oma koduateljee privaatsuses, kus tal olid abiks assistendid ja õpipoisid, tegi ta projektiga algust sageli ateljees, mida ta jagas vendade Mathiase ja Nickiga. Mathiasele meeldis mõelda, et Ronan ihkas nende seltsi ja ühisenergiat, aga võib-olla oli see tühi lootus. Omal ajal oli ta vennaga lähedane. Kuid paari aasta eest muutus kõik.

Ronan tõmbas klaasi ahjust. Mathias võttis oma koha sisse ja hoidis vormi, Ronan keerutas toru. Nick avaldas terava servaga survet. Klaas alistus.

Kuumus oli meeletu, samuti nende keskendumine. Edu või läbikukkumist sai mõõta sekunditega, mille kestel materjal õhus kõvastus. Ronan uuris tehtut, pistis tüki tagasi ahju, tõmbas selle sealt uuesti välja ning vaatas, kuidas see jahtudes kõvastus.

Töö koosneb sadadest osadest, mis tuleb kõik ettevaatlikult tohutu suure klaasist puslena omavahel ühendada. See haarab ta nädalateks. Mathias oli seda varemgi näinud. Algus oli aeglane, aga siis võttis projekt tuurid üles. Tavaliselt oli Mathias olnud selles osaline. Seekord aga polnud ta selles nii kindel.

Oma peas oli Mathiasel põhjus teda. Nüüd oli kõik teine. Nad polnud enam kaks viiest Mitchelli-vennast. Ta pani vormi tagasi alusele ja läks oma kohale ning raputas pead. Okei, see polnud õige. Nad olid endiselt vennad Mitchellid, aga see, mis oli olnud tema ja Ronani vahel – see oli igaveseks läinud.

Ta uuris oma hommikust tööd. Kaks serveerimiskaussi kümnetes erinevates merevaigu, samblarohelise ja kollase toonides. Erinevalt Ronani loomingust oli Mathiase oma pigem praktiline kui esoteeriline. Tema tegi väikesi ripatseid ja tohutult suuri anumaid, mida kasutati vannitoa kraanikaussidena. Tema looming olid vaasid ja vaagnad ja nõud. Ta tegi neid aastaajale vastavates värvides. Talvel valgeid, siniseid ja hõbedasi; kevadel helerohelisi, roosasid ja virsikutoonides; suvel punaseid, oranže ja lillasid; sügisel samblarohelisi, kastanpruune ja kollaseid.

Oli aeg, kui ka tema oli loonud kunsti, aga ta oli jõudnud otsusele, et küllap on tema tee see. Talle meeldis, mis ta tegi – ta tõi igapäevaellu ilu. Ja kui ta aeg-ajalt igatseski midagi enamat, siis, noh, mis mõtet sel oleks? Jah, tal oli isa annet, aga kunstnikud olid Ronan ja Nick. Tema lihtsalt töötas klaasiga.

Ta uuris kausse ja jäi tulemusega rahule. Ta üritas teha igal aastal midagi uut. Sel aastal otsustas ta serveerimisnõude kuju muuta. Sügiskausid olid lehekujulised. Suvised maasikakujulised ja kevadised kirikakra kujuga. Talveks kavatses ta teha lumehelbe, kuigi tal polnud veel aimugi, kuidas seda teha. Iga katse oli nurjunud, aga see käis tema tööga kaasas ning oli isegi vahva.

Ta telefon piiksus. Ta heitis pilgu ekraanile ja märkas ema saadetud sõnumit.

„Emalt,” lausus ta valjusti ning heitis pilgu vendadele uurimaks, kas nemad on emast viimasel ajal midagi kuulnud.

Nick õngitses oma telefoni, Ronan ei reageerinud üldse.

„Mitte midagi,” lausus Nick. „Ilmselt on täna sinu õnnepäev.”

„Kindla peale,” torises Mathias lühikest sõnumit lugedes.

Tulen sind vaatama.

Huvitav teade, mis oleks tekitanud rahutust, kui ema poleks kuuesaja kilomeetri kaugusel.

Millal?

Ta arvas, et ema kirjutab, et millalgi järgmisel nädalal või kuu lõpus, kui vend Del abiellub.

Kümne minuti pärast. Olen siin.

Mathias vandus. Ta esimene mõte oli: „Miks mina?” Ja sellele järgnes: „Kurat võtaks, see veel puudub!” Siis „Kähku plehku!” Aga instinktile kuuletumise asemel tuletas ta endale meelde, et armastab ema, kuigi emaga oli raske, ning et emaga mitte kokku saada ei tule kõne allagi.

Tore, kirjutas ta vastuseks, püüdes end veenda, et see ei olnud lausvale. Pigem puiklemine.

„Mis on?” küsis Nick.

„Ta on teel siia.”

Vend vabanes pingest. „Siis on meil umbes kaheksa tundi aega. Miks ta siia tuleb?”

„Pole aimugi.” Ta vaatas Ronani poole. „Ta on kümne minuti kaugusel.”

Mathias jälgis Ronani näol vahelduvaid ilmeid. Nende tõlgendamine polnud keeruline. Šokk, ärritus, vajadus kaduda. Ta enda reaktsioon oli umbes samasugune.

Viie aasta eest oleks ta öelnud, et sarnasuse põhjuseks on see, et nad on kaksikud. Mitte küll ühemunakaksikud, aga ikkagi. Nende vahel oli side, mida ei saanud murda ei aeg ega vahemaa. Aga siis said nad teada, et ei ole üldsegi kaksikud – pole kunagi olnudki. See kõik oli olnud vale ja pärast seda, kui see tõde neile näkku paisati, polnud enam miski endine.

Ronan pani ikka veel jahtuva klaasi kuumakindlale alusele, haaras võtmed ja põgenes.

„Teda ei näe nüüd vähemalt kolm päeva,” torises Nick. „Aga ta peab emaga varem või hiljem kohtuma.”

„Sa räägid seda täiesti valele inimesele.”

Mathias läks ateljeeuksele ootama. Ronan tagurdas juba parklast välja. Ta keeras tänavale jõudes paremale ja sõitis mägedesse. Nickil oli õigus – nüüd ei näe nad teda mitu päeva.

Oktoobrikuu õhtupoolik oli soe ja taevas selge. Kõrbes sadas vihma harva ja praegu polnud vihmahooaeg. Praegusest ajast pühadeni ei ilmu taevasse ühtki pilve. Kevadel muutub ilm pisut kahtlasemaks, aga mitte just eriti sageli ja mitte pikaks ajaks.

Happily Inc asus California kõrbe keskel. Arizona jäi idasse ja Mehhiko lõunasse. Maa-alusest põhjaveekihist said küllaldaselt vett nii siinsed elanikud kui ka linna külalised. Neile, kellele meeldisid mäed, oli siin ka mägesid ja omapärane energiakese tegi Happily Inc linnakese eriliseks ja maagiliseks paigaks neile, kes sellistesse asjadesse uskusid. Igapäevaelu mõttes oli aga märksa tähelepanuväärsem see, et sellesse linna tuldi abielluma ja enamik siinseid ettevõtteid olid seotud pulmade ja turismiteemaga. Ainsad suuremad erandid olid linnast põhja pool asuv unekeskus ja edelasse jääv loomakaitseala.

Ronani kohale parklasse keeras tundmatu auto. Tüüpiline rendiauto. Ema oli roolis ja isa polnud näha. Kui just Ceallach ei peida end tagaistmel, siis ei pruugigi see visiit väga hulluks osutuda.

„Tere, ema!” tervitas Mathias autost väljuvat Elaine Mitchelli ning kallistas teda.

„Kui armas linnake. Ja siia on nii lihtne sõita. Kartsin, et ei pruugi lennujaamast tulles õiget teed leida, aga kõik läks kenasti.” Ta pöördus auto poole. „Tule nüüd, kullake.”

Mathias sattus hetkeks paanikasse, mõeldes, et nali end tagumisel istmel varjavast isast oli osutunud saatuse nöögiks, kuid isa asemel hüppas autost välja pruuni-valge-kirju beagle ning jooksis kõrvade laperdades ja saba liputades kohe tema juurde.

„Tere, Sophie!” ütles Mathias koera tervitama kükitades.

Sophie jooksis ringiratast, hüppas siis üles ja toetas käpad ta õlgadele ning lakkus ta nägu. Mathias puhkes naerma, kuid ajas end püsti, et mitte liiga märjaks saada.

Nick väljus ateljeest. Ta vaatas Mathiase suunas, kes raputas pead. Vend vabanes emale lähenedes pingest.

„Tere, ema!” lausus ta soojalt. „Oled sina vast üllatus!” Ta kummardus Sophiet tervitama.

„Saan aru. Oleksin pidanud helistama, aga ei teinud seda.”

Mathiase peast käis läbi mõte, et ema polnud neid meelega hoiatanud, sest ta teadis, et siis oleks nad võimaluse tekkides jalga lasknud. Ja see ei öelnud nende kui poegade kohta midagi head.

Probleem ei olnud emas, mõtles Mathias pahuralt. Probleem oli isas. Ja neil pole vaja isa kohta midagi küsida, sest Elaine räägib temast niigi rohkem kui vaja.

Nad sammusid ateljeesse, Sophie kõige taga. Viimasel sekundil meenusid Mathiasele kõik tööriistad, klaas ja ahjud, ning ta haaras Sophie järellohisevast rihmast. Elaine vaatas ringi, just nagu otsiks kedagi, ning ta rõõmus naeratus hääbus pisut.

Mathias sõimas endamisi Ronanit kõige ropumate sõnadega selle eest, et ta tegi haiget naisele, kes oli teda alati armastanud. Aga vend ei näe seda sellises valguses ja mitte kellelgi polnud õnnestunud temani jõuda, kuigi kõik nad olid seda üritanud.

„Väga kena,” lausus ema tehtud entusiasmiga. „Suur ja avar. Kas te kõik töötate siin?”

Nick ja Mathias vahetasid pilgu, just nagu lootes, et teine avab suu esimesena.

„Ronanil on kodus oma ateljee,” lausus Mathias lõpuks. „Ta töötab suure osa ajast seal.”

„Ah soo. Ja galerii on lähedal?”

„Teisel pool parklat. Sa peaksid enne lahkumist Atsukoga kohtuma. Atsuko müüb meie töid.”

„Teen seda järgmine kord. Lähen kohe tagasi lennujaama, et oma lennule jõuda.”

Veel enne, kui Mathias jõudis küsida, miks ta üldse siis siia tuli, jätkas ema: „Me isaga sõidame ära. Tema peab loenguid ja teeb demonstratsioone. Nii põnev on näha, kuidas talle langeb osaks tähelepanu, mida ta väärt on.”

Mathias üritas kõigest väest mitte silmi pööritada. Tähelepanust ei olnud Ceallach Mitchellil küll puudust. Tema universumis oli tema Päike ja kõik teised keerlesid tema suuruse ja valguse ümber.

„Oleme ära umbes kuu aega ja tuleme siis Deli ja Maya pulmadeks siia tagasi.”

„Väga tore,” lausus Nick. „Nii et miks sa siis läbi astusid?”

Elaine pöördus Mathiase poole, just nagu oleks see täiesti selge. „Keegi peab ju meie äraolekul Sophie eest hoolitsema.”

Mathias pillas koerarihma käest. Koer läks kohe nuuskima. „Ei. Mitte mingil juhul. Ma ei saa.”

„Saad küll. Ta on väga armas ja sa armastad teda.”

Armastama oli kaugelt liiga palju öeldud. See koer meeldis talle... eemalt. Ta ei olnud sugugi halb koer – mitte just päriselt. Asi oli pigem selles, et ta oli uudistava loomuga ja kuulas sõna üksnes siis, kui see temale sobis. Kui viie kilomeetri raadiuses juhtus olema mõni pahandus, leidis Sophie selle üles, püherdas selles ja tõi selle jahisaagina koju.

Ema pilk muutus teravaks. „Nick ei saa teda võtta. Nemad Pallasega on armunud ja Sophie oleks neil üksnes jalus.”

Nicki ilme väljendas rahulolu. „See on tõsi.”

„Sinul on suur maja,” jätkas ema. „Aiaga. Sophie tunneb end sinu juures hästi ja see on ju kõigest kuuks ajaks. Pealegi on tema eest hoolitsemine hea...”

Ta sõnad katkestas klaasiklirin. Kõik pöördusid haukuva Sophie poole, kes põgenes eemale valmis klaastaldrikuid, -kausse ja klaase täis riiuli juurest. Mathias ei näinud täpselt, mis juhtus, aga võis arvata, et süüdlaseks oli Sophie pidevalt liikuv saba.

Elaine jooksis koera juurde. Mathias järgnes talle kirudes. Koer tuleb hoida klaasist eemal, muidu võib ta veel viga saada. Aga kui nad talle lähenesid, leidis õnnelik koer, et tegu on vahva mänguga, ning pani plehku.

„Käes!” hüüdis Nick koera poole sööstes.

Sophie põikas kõrvale, lõi sabaga maha ühe kahest kausist, mis Mathias oli sel hommikul teinud, ning põgenes ruumi teise otsa. Mathiasel õnnestus pääseda talle nii lähedale, et astuda rihma peale, mille peale koer jäi seisma. Mathias haaras koera sülle ja viis ta kaugemale. Sophie lakkus rõõmsalt ta lõuga.

Elaine naeratas. „No näed nüüd! Sa saad temaga kenasti hakkama.”

Mathias ise poleks küll seda öelnud. Aga ta oli piisavalt tark saamaks aru, et on alla jäänud. Ta võiks karjuda ja kurta ja teha end lolliks, aga lõppkokkuvõttes oli Elaine ikkagi ta ema, ta armastas ema ega saaks talle ei öelda. Mis tähendas, et sel päeval oli üsna sitt tema nahas olla.

ESMASPÄEVAÕHTUTI olid Mängusaali pubis turniirid. Kuna siinset majandust juhtisid pulmad, töötas kogu Happily Inc nädalavahetustel. Esmaspäev oli traditsiooniline peoõhtu ja paljud elanikud üritasid enne järgmise pulmaseltskonna linna saabumist pisut meelt lahutada.

Mängusaali pubis mängiti kõiki teadaolevaid lauamänge ning esmaspäevi tähistati seal erinevate võistlustega. Suvel oli noorte Monopoli-võistlus. Hungry, Hungry Hippo õhtu, infomängud, kabe, male.

Carolile meeldisid esmaspäevaõhtud. Varem nautis ta võimalust sõpradega lõbusalt aega veeta. Viimasel ajal pakkus talle sama suurt huvi seltskond, kes turniirideks kohale kogunes. Sellest hetkest peale, kui ta oli tulnud mõttele osta oma üksildasele kaelkirjakule kaaslased, oli ta pidevas rahakogumismeeleolus. Linna peal olid annetustekastid ja Mängusaali esmaspäevaõhtustest tuludest läks üks osa „Milliele karja ostmise” fondi.

Ta tervitas laudade vahel liikudes tuttavaid. Baariletini jõudes raputas ta kaelkirjakunahamustrilist karpi ja tundis selle raskust tajudes rõõmu. Jah, raha tilkus küll sisse aeglaselt, aga vähemalt tilkus. Kaelkirjakuid osta polnud odav, samuti polnud odav neid transportida. Tee peal vajaliku majutuse jaoks on vaja lisaraha, samuti söötmise jaoks. Millie lemmikud kitsemurakalehed olid kallid.

Aga asi liikus ja just see oligi kõige olulisem. Carolil oli vaja, et ta lemmik oleks õnnelik.

Veendunud, et karp on täis, heitis ta pilgu tahvlile, et näha, mis on selle nädala võistlus, ning ta nägu läks naerule.

„Sa oled kuidagi väga heas tujus,” märkis talle lähenev sõbranna Pallas. Nad kallistasid.

„Mulle nii meeldib „Clue„ mõrvamüsteerium.”

Pähkelpruunide silmade ja sõbraliku naeratusega brünett Pallas oigas. „Nojah, sina mõtled ilmselt alati välja, kes mida ja kus tegi. Minul see aga ei õnnestu. Liiga palju järje pidamist.”

„Sellepärast tulebki märkmeid teha.”

„Mis mäng see on, kui teed märkmeid! Kas tuled täna meie lauda?”

„Ikka.”

Nad läksid oma lauda. Mõni sekund enne nende kohale jõudmist meenus Carolile, et Pallas istub arvatavasti koos oma kihlatuga. Nick oli väga tore inimene – ta meeldis Carolile väga. Probleem oli hoopis tema vennas. Sest Carol polnud sugugi kindel, et tahab veeta terve õhtu alati nii uneleva pilguga Mathiase kõrval.

Kuigi Mathias ei märkakski ju teda. Tema polnud glamuurne ega eriline – tema oli loomade kuningriigis selline emane, kellest alfaisased üle vaatavad. Kuigi ta aasis Mathiase kallal pruutneitsite pärast, oli Mathiase tüüp tegelikult palju spetsiifilisem kui lihtsalt suvaline pulmas osalev naine. Teda tõmbas pulmadeks linna sõitnud kõige ilusamate, kõige naiselikumate, kõige veetlevamate üksikute naiste poole.

Ühesõnaga – mitte tema poole.

Nad võtsid Pallasega kohad sisse teineteise vastas ja heitsid siis pilgu menüüle. Turniiriõhtutel olid selle päeva mängu jaoks spetsiaalsed joogid ning kerged eined. Carol jõi tavaliselt jääteed ega puudutanud kokteile. Ta pidi hommikul vara tõusma, et minna loomi söötma.

Pallas istus näoga ukse poole. Carol ohkas, nähes, kuidas sõbranna nägu lõi õnnest särama. „Las ma pakun. Chris Pine astus just sisse?”

„Veelgi parem.” Pallas tõusis püsti. „Nick jõudis kohale.”

Nick ja Pallas kallistasid. Nick suudles Pallast hetke kauem kui viisakas ning naeratas siis Carolile. „Kuidas läheb? Kas oled kuulnud, mis Mathiasega juhtus?”

Nick näis liiga heatujuline selleks, et asi saaks olla halb, mõtles Carol pead raputades. „Olen kogu päeva savannis olnud. Mis siis juhtus?”

Pallas pööritas silmi. „Ära pööra talle tähelepanu. Ta on lihtsalt õel.”

„Ei ole,” vaidles Nick Pallase kõrval istet võttes. „Aga pean tunnistama, et mul on hea meel, et see on tema.” Nicki nägu läks taas naerule. „Ema astus koos Sophiega läbi.”

Carol üritas saada sotti, mis siin naljakat on. Kuigi ta oli Elaine Mitchellist kuulnud, polnud ta teda kohanud ning tal polnud aimugi, kes on Sophie. Kas mõni õde või nõbu? Mööda ta selga jooksis külm jutt mõtte juures, et võib-olla toodi Mathiasele mõni ta vana pruut. Mingil seletamatul põhjusel häiris see mõte teda väga.

Pallas pani käe Nicki omale. „Kallis, temal pole aimugi, kes on Sophie, nii et ta ei saa naljale pihta.”

„Sophie on beagle. Ema koer. Vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ja ema tõi Sophie Mathiasele hoida.” Nick hirnus. „Mina olen armunud, nii et mind säästeti.”

Koer? See on ju vist tore? Carolile meeldisid koerad. „Miks see nii naljakas on?”

„Sa pole Sophiet näinud,” jätkas Nick. „Ta on väga sõbralik ja armas, aga ära lase ta suurtel silmadel end lollitada. Ta on täielik õudus. Ta on nagu viirastus, otsib kõik söögipalad üles ja teeb ühe pahanduse teise järel. Vaene Mathias. Koer oli vast kümme minutit ateljees, kui lõhkus juba kümmekond Mathiase tööd ära. Ja seda tegi ta kogemata. Kujuta ette, mis saab siis, kui ta selle sihipäraselt ette võtab.”

Carol kirtsutas nina. „Kas temaga on kõik korras? Ega ta klaasikilde käppa astunud?”

„Kõik on korras. Selles mõttes tal veab. Temaga ei juhtu iial midagi. Kõik teised tõmmatakse keerisesse, aga Sophie väljub sealt ühes tükis ja tervena.”

„Nick liialdab,” ütles Pallas. „Mina olen üksnes ta pilte näinud, aga ta on nii armas. Mathiase pärast pole vaja muretseda.”

Nick turtsatas. „Räägi seda temale,” lausus ta peaga ukse suunas osutades.

Carol keeras pead ning nägi sisse astumas Mathiast, kelle kõrval jooksis väike koer ning kel oli kaenla all koera magamisase. Sophie silmad särasid, saba võnkus. Ta oli läbi ja lõhki õnnelik koer.

„Oh, jah, ta on tõeline vanakurat,” pomises Carol. „Peaksime veel viimast võimalust ära kasutama ja plehku pistma.”

„Aasi aga pealegi, küll sa näed,” lausus Nick hoiatavalt.

Kui Mathiaselt ja Sophie lauale lähenesid, märkas Carol, et koer kannab punast teenistuskoeravesti. Ta suunurgad tõmblesid.

Mathias pani lauda jõudes koera aseme põrandale. „Suu kinni,” torises ta. „Sul pole aimugi, mis ma olen pidanud viimase paari tunni jooksul üle elama.”

Carol vaatas Mathiaselt koerale ja tagasi. „Kas sa vajad emotsionaalset tuge?” küsis ta mesimagusalt. „Kas ta aitab mälestuspilte esile manada või on tema töö pigem seksikaid pruutneitsisid eemal hoida?”

„Väga naljakas.” Mathias vajus toolile. „Ma ei saanud teda üksi koju jätta. Temale on kõik uus. Ema ütles, et ta on paberitega teenistuskoer, nii et panin talle vesti selga ja võtsin ta kaasa.”

„Kui kena,” lausus Pallas. Ta pöördus Nicki poole. „Näed, kõik laabub ju kenasti.”

Nick muheles. „Mhmh. Räägi talle.”

Mathiase nägu tõmbus pilve. „Ta on olnud minu juures kõigest viis tundi. Ma ei suuda temaga kuud aega vastu pidada. Temal on rohkem varustust kui kogu NFL-i meeskonnal. Rihmad, kaelarihmad, asemed, mängasjad, teenistusvest. Ema jättis mulle kaustikutäie juhiseid. Kakskümmend kuus lehekülge! Kakskümmend kuus!” Ta köhatas ning langetas siis häält. „Tal on konservid, kuivtoit, maiused, kirburohi.”

„Kakakotid?” küsis Carol, püüdes mitte naerda. „Sa ju ikka tead, et koerad kakavad? Tavaliselt jalutamise ajal. Kotte on vaja selleks, et korjata kaka üles ja kanda seda kaasas, kuni jõuad koju ja saad selle ära visata. Oh, ja vaata, et sa seod koti korralikult kinni, sest – noh, tead küll – see ju haiseb.”

Mathias vahtis talle otsa. „Lõpeta!”

Nick vangutas pead. „Kuule, vennas, kaka koha pealt on tal tõesti õigus. Seda teeme me ju kõik.”

„Suur tänu põhjaliku ülevaate eest.” Mathias andis ettekandjale märku. „Minule palun õlu ja oleks tore, kui saaks kiiresti.”

Ka teised esitasid joogitellimused ning siis naeratas Pallas Mathiasele. „Ära muretse, küll kõik laabub. Sophie on tore tüdruk. Tema selts meeldib sulle kindlasti.”

„Sul õnnestub vast temalt isegi midagi õppida,” lisas Carol. „Koerad on truud kaaslased. Muidugi võib see sinus tekitada liigset ebamugavust.”

„Kas sinu arust on see naljakas?”

„Ma tean, et see on naljakas,” kinnitas Carol. „Kuule, ta on ju koer. Koerad on olnud inimeste sõbrad kümneid tuhandeid aastaid. Ja sina elad selle kuu ka üle.”

Mathias polnud sugugi sellise näoga, nagu jääks seda uskuma.

Joogid toodi lauda ja mäng algas. Turniiriõhtul mängiti seni, kui igas lauas oli üks võitja ja nemad mängisid seejärel seni, kuni alles jäi vaid üks.

Täringud hakkasid veerema, liiguti ühest ruumist teise, kõrvaldati kahtlusalused ja relvad ning kõrvale jäänud mängijad astusid nende laua juurest läbi, et öelda Sophiele tere ja poetada talle peekoni- ja burgeripalakesi. Sophie võttis pakutu ettevaatlikult vastu ja lakkus tänulikult maiuspalatooja kätt.

Mathias reageeris üle. Oli näha, et Sophie oli saanud korraliku väljaõppe ning oli harjunud inimeste seas olema. Mathias ja Nick püüdsid näidata teda tegelikult halvemas valguses – nii meeste moodi! Kuu aega väikese armsa koeraga oli just see, mida Mathias vajas.