Читать книгу Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat - Susan Mallery - Страница 7

MATHIAS oli näinud suurt vaeva, et Sophiele reeglid selgeks teha. Sophie oli külaline ja pidi Mathiase sõna kuulama ja tema käske täitma. Ja kuna ta oli külaline, siis pidi tema magama elutoas, mitte Mathiase magamistoas. Aga kui saabus aeg voodisse minna, mõistis Mathias, et elutuba on suur ja pime ja tema toast kaugel. Ilmutamaks valmidust minna kompromissile, pani ta koera aseme oma toa ukse taha. Ütles koerale head ööd ja sulges ukse.

Kaheksa kuni kümme sekundit laabus kõik kenasti, aga siis hakkas Sophie niutsuma. Esialgu üksildusest vaikselt, aga peagi kurbusest ja kannatusest lausa ulguma.

Mathias pani padja pea peale, aga see ei aidanud. Ta rahustas end mõttega, et Sophie saab sellest üle ja jääb magama. Veerand tundi hiljem oli ta sunnitud tunnistama, et Sophiel on väga vinged kopsud. Mathias tõusis voodist, sammus ukse juurde ja tõmbas selle äkilise liigutusega lahti. Hala katkes ja Sophie liputas saba, just nagu öeldes: „Tere! Ma teadsin, et sa oled seal toas. Kas ma tohin sisse tulla?”

„Ei,” lausus Mathias kindlalt. „Ole vait. Jää magama.”

Saba liikus aeglasemalt.

Mathias sulges uuesti ukse, kuid ei jõudnud veel voodissegi, kui hala algas uuesti.

Kümme minutit hiljem viis ta koera aseme oma tuppa ja pani nurka maha. „Ainult täna ööseks,” lausus ta nii karmil toonil kui võimalik. „Saan aru, et sa tunned emast puudust. Aga sa pead õppima iseseisvust, selge?”

Sophie istus saba liputades oma asemel.

„Head ööd!”

Mathias kustutas tule.

Ühest sekundist sai kümme. Sophie oli vait. Mathias vabanes pingest ja sulges silmad, kui kuulis midagi laia voodi jalutsisse pingile ronimas. Ja kohe varsti oli tunda, kuidas Sophie kriibib tekki, keerutab end ringi ja vajub potsatusega voodile – ning pigem Mathiase kui oma poole peale. Veel enne, kui Mathias jõudis otsustada, mida ta peaks nüüd õieti tegema, kostis ohe ja seejärel Sophie norsked.

Mathias rahustas end lakke vahtides mõttega, et see on kõigest kuuks ajaks. Ta suudab seda taluda. Asi ei saa ju enam hullemaks minna.

AGA läks. Mathiasel õnnestus magada oma koeraunenägusid nägeva Sophie norskamisele, nohisemisele ja tõmblemisele vaatamata. Hommikul lasi ta koera õue, enne kui talle süüa andis. Koerakonservi lõhn oli juba isegi vastik, aga sellele tuli lisada kuivtoitu ning täpselt veerand klaasi sooja (aga mitte liiga kuuma) vett ning kõik see läbi segada. Ema oli käskinud segada sinna sisse veel purustatud praepeekoniviilu, aga Mathias leidis, et see oleks juba liig.

Sophie kugistas oma hommikusöögi alla juba enne, kui Mathiase kohvimasin oli talle kruusitäie kohvi keetnud, ning vahtis Mathiasele otsa niisuguse ootusrikka ilmega, nagu tahaks veel.

„Selles küsimuses pead sa emaga rääkima,” lausus Mathias. „Mina mõõtsin kõik täpselt välja. See on sinu hommikusöök. Midagi muud ei ole.”

Lootus koera pruunides silmades kustus ja saba käis aeglasemalt. Kohvikruusiga tagasi magamistuppa minnes püüdis Mathias teda kõigest väest ignoreerida.

Hommikused toimetused koos Sophiega olid hoopis teistmoodi kui üksinda elades. Esiteks oli Sophie pidevalt jalus. Teiseks nuusutas ta kõike ja Mathias oli valmis vanduma, et kui ta duši alla minekuks riided seljast võttis, oli Sophie üsnagi kriitiline.

„Sinu arvamus ei huvita mitte kedagi,” lausus Mathias duši alla astudes kindlalt. „Ja ma mõtlen seda tõsiselt.”

Kui Mathias duši alt tuli, üritas Sophie ta käterätti näpata, jõi tualetipotist vett ja kui Mathias ta uuesti õue lasi, tegi nii suure hunniku, mis oleks võinud olla põdra oma, ainult et Mathias pidi selle ära koristama. Ja lihtsalt teadmiseks, et ühest kakakotist ei piisanud.

Sellega ühele poole saanud, võis Mathias lõpuks ometi istet võtta ja hommikuvaikust nautida. Millie ilmus kõrgete puude vahelt välja. Sophie heitis talle vaid ühe pilgu ja hakkas klähvima.