Читать книгу Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat - Susan Mallery - Страница 5

„Ma lähen homme sõtta. Ja ma pruugi sealt tagasi tulla.“

Michelle Sanderson kiskus pikkamööda oma tähelepanu lahti viie aasta vanuselt pikapilt, mille ostmist ta kaalus, ning keskendus enda kõrval seisvale noormehele.

Mees oli noor, vast ehk kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane, punaste juuste ja tedretähnidega. Üsnagi nägus, kuid kaugelt liialt noor. Ta käed-jalad olid ikka veel kohatult pikad ning ta oli rinnust kleenuke. Pigem küll jah juba mees kui poiss, kuid see üleminek polnud veel lõpule jõudnud.

„Kuidas palun?“ ütles Michelle, arvates, et kuulis valesti. „Mida te ütlesite?“

Noormees saatis talle naeratuse ja tegi silma. „Võib juhtuda, et mul pole enam kaua elada jäänud. Kui te olete auto ära ostnud, võiksime ehk kuskil klaasikese võtta või midagi sellist. Tähistada mu sõjaväkke minekut.“

„Kell on alles kaks.“

„Siis võime minu poole minna.“

Michelle ei teadnud ise ka, kas peaks naerma puhkema või ütlema mehele, et too on täielik idioot, ja sellisel viisil, et see paneks ta plika kombel nutma. Viimane poleks üldse keeruline. Michelle oli teeninud kümme aastat armees ning peaaegu poole sellest ajast kas Iraagis või Afganistanis. Ta oli kohanud küllaga täkku täis noormehi, kes arvasid, et nad on vastupandamatud. Ta oskas neile üsnagi hästi koha kätte näidata.

Naerma puhkemine oleks pisut raskem. Peamiselt sellepärast, et kogu ta keha tegi piina. Mitte üksnes puus, millele oli tehtud pärast relvastatud mässuliste kuulitabamust osaline puusaliigese asenduse operatsioon, vaid ka kogu ülejäänud keha. Ta oli veetnud haiglas nii palju aega, et ei tahtnud sellele mõeldagi. Füsioterapeut oli talle kinnitanud, et paranemine võtab aega. Ta oli üritanud saatusega vägikaigast vedada, kuid saavutas vaid seda, et pidi veetma veel kolm päeva haiglas, enne kui ta sealt lõpuks välja kirjutati.

„Kas ma pole teie jaoks pisut liiga vana?“ küsis Michelle.

Noormees tegi silma. „Kogenud.“

Valule vaatamata õnnestus Michelle’il muheleda. „Jah, muidugi. Loodate, et fantaasiad saavad tõeks?“

„Saate aru küll.“

See poiss on nii innukas, mõtles iga hetkega üha suuremat väsimust tundev Michelle. Ja ju polnud ta veel nägemistesti läbinud. Michelle teadis, et ei näe just kõige parem välja. Ta kahvatu ja liiga kõhn keha viitas sellele, et ta oli pikalt haigevoodis olnud. Ta silmad olid auku vajunud ja jume liiga hall, et seda normaalseks pidada. Kõndimisel kasutas ta keppi. Nii et siit oli näha, kui vägevad võivad ühe noore mehe hormoonid olla.

Veel enne, kui ta jõudis välja mõelda, kuidas noormehe ettepanekust keelduda, jooksis maja nurga tagant välja kollane labradori retriiver. Koer jooksis Michelle’i juurde ja hüppas talle peale. Naine astus kähku sammukese tagasi, et koer teda pikali ei paiskaks. Kuid see liigutus pingestas ta puusa ning teda läbis terav valuhoog.

Hetkeks hakkas maailm silme ees ringi käima. Ta tundis, et kaotab kohe pildi. Siis tundis ta iiveldust. Üks või teine, mõtles ta, püüdes kõigest hingest teadvusel püsida. Mitte mõlemad korraga. Kuid üllatavalt tugev käsi võttis tal ümbert kinni ega lasknud tal kukkuda.

„Istu, Buster.“

Michelle pilgutas silmi ning jahe ja niiske päev muutus taas teravamaks. Tuline valu puusas andis nii palju järele, et ta sai hingata. Noormees seisis talle nii lähedal, et ta nägi tolle ninal tedretähni ja väikest armi ta paremal põsel.

„Kõik korras?“

Michelle noogutas.

Noormees astus sammukese tagasi ja uuris teda. Koer püsis eemal, silmad murest tumedad, ning andis niutsumisega märku oma murest.

Michelle sirutas käe koera poole. „Pole midagi, Buster. Minuga on kõik korras.“

Koer lähenes talle, nuusutas ta sõrmi ja tõmbas siis keelega üle käe.

„Kuule, seda tahtsin mina teha,“ ütles noormees närviliselt naerdes.

Michelle naeratas. „Kahju küll, aga ta on rohkem minu tüüp.“

„Te olete vigastatud.“

Michelle kergitas pisut keppi. „Kas arvasite, et see on mul moe pärast?“

„Ausalt öelda ei pannud ma seda tähele.“

Mis tõestas veel kord Michelle’i teooriat, et noormehe nägemine oli kehvapoolne. „Pelgalt lihashaav.“ Õigupoolest küll lihased, luud ja mõned kõõlused, aga pole ju mõtet detailidesse laskuda.

Noormees pööras Michelle’ilt pilgu kõnniteele pandud sõjaväekotile, siis kepile ja seejärel vaatas ta uuesti Michelle’ile otsa. „Kas te olite seal?“ küsis ta.

See seal oleks võinud viidata sajale kohale, kuid Michelle sai aru, mida noormees silmas peab. Ta noogutas.

„Lahe. Kuidas seal oli? Kas tundsite hirmu ka? Kas mõtlesite...?“ ta neelatas ja ta nägu lõi õhetama. „Mis te arvate, kas ma tulen sealt eluga välja?“

Michelle’il oli tahtmine vastata eitavalt. Et palju lihtsam oleks jääda koju, olla koos sõpradega, minna kolledžisse. Et see oleks turvalisem. Palju mugavam. Kuid alati polnud lihtsam väljapääs see kõige parem ja mõnede inimeste puhul oli osalemine milleski, mis on oluline, igasugust hinda väärt.

Põhjus, miks ta ise armeesse läks, polnud sugugi nii altruistlik, kuid ajapikku oli temast voolitud sõdur. Nüüd tuli aga saada aru, kuidas leida tagasitee.

„Küll teil läheb kõik kenasti,“ ütles ta lootuses, et räägib tõtt.

„Kangelane?“ küsis noormees, nägu naerul, ja patsutas autot. „Hea küll, te ajasite mind ikka üksjagu segadusse: nii seksikas ja samas veteran. Aga ma ei lase sellel ennast häirida. Ma tahan selle eest kümme tuhat. Mitte pennigi vähem.“

Seksikas? See ajas Michelle’i tõesti naerma. Oma praeguses eluetapis oleks tal suuri raskusi olla trofeesõbratar isegi mõnele üheksakümnendale eluaastale lähenevale mehele. Kuid komplimente on ju alati meeldiv kuulda.

Ta suunas tähelepanu autole. Auto oli päris heas korras, kummid olid üsna uued ja kerel oli vaid paar mõlki. Läbisõit polnud eriti suur, nii et ta peaks saama sellega veel paar aastat sõita, enne kui tuleb hakata osi välja vahetama.

„Kümme tuhat on kaugelt liiga palju,“ ütles ta. „Ma maksan sulas. Pakun kaheksa.“

„Kaheksa?“ Noormees surus käed rinnale. „Te tapate mu. Kas te olete tõesti valmis tegema midagi niisugust tulevase kangelasega?“

Michelle muheles. „Teate mis, teeme väikese ringi ja ma näitan seda ühele autoasjatundjale. Kui tema ütleb, et auto on hea, saate üheksa ja pool ning teil on sellega hästi läinud.“

„Nõus.“

Kaks tundi hiljem peatas Michelle auto selle noormehe, Brandoni maja ees. Ta tuttav autoasjatundja, kellega ta oli kohtunud sõjaväebaasis, oli kinnitanud, et auto on heas korras, ning Michelle andis noormehele kokkulepitud rahasumma. Vastu sai ta dokumendid ja võtmed.

Brandoni maja juurest lahkudes uuris ta halli taevast. Ta oli tagasi Washingtoni osariigi lääneosas, kus vihm oli nii igapäevane nähtus, et päikesepaisteline ilm oli päeva tähtsündmus, mida kajastati kõigis uudistes. Kottide lageda taeva alla jätmine oli seotud riskiga ning ta oli need oma autokasti tõstnud. Ta leidis, et pilved pole ähvardavad, pigem laisavõitu. Kottidega ei juhtu kojujõudmiseni midagi hullu.

Kodu. See oli üsna kaugel kohast, kus ta oli veetnud viimased kümme aastat. Blackberry¹ saar – tõeline saar Pugeti väinas, mida ühendas maismaaga pikk sild – oli õigupoolest Seattle’ile üsnagi lähedal, kuid samas hoopis teine maailm. Saarel asuv ainus linn nimetas end „lääneranniku Uus-Inglismaaks“. Sellest müügiargumendist polnud Michelle kunagi aru saanud.

Vaikne turistlik omapäraste äride ja aeglasema elutempoga saar ülistas kõike, mis oli seotud kitsemurakatega. Saarel olid tobedad traditsioonid ja aastaaegadel oma rütm, mis oli ikka tundunud kuidagi ajast maas. Vähemalt varem. Kuid see, mida ta polnud omal ajal hinnanud, tundus nüüd kuidagi köitev.

Ta kohendas end istmel, puusavalu andis end pidevalt tunda. Füsioterapeudid olid talle kinnitanud, et asi läheb paremaks ja ta paraneb kiiremini, kui nad olid osanud oodata. Taastumisprotsess oli ta juba ära tüüdanud – see võttis nii pagana kaua aega. Kuid keha ei saanud takka sundida.

Ta leidis tee suurele maanteele ja sealt edasi kiirteele. Ta sõitis põhja, segunes teiste liiklejatega. Autode hulk üllatas teda. Teda üllatas nende korrapärane liikumine. Tema oli harjunud Hummerite ja lahingumasinatega, mitte linnamaasturite ja sportautodega. Niiske ja jaheda õhu oli ta samuti unustanud. Ta lülitas auto kütte sisse ja mõtles, et oleks pidanud kotist jaki võtma. Mis siis, et on maikuu. Aastaajad on memmekatele. Sellesse maanurka saabus suvi hilja. Õnneks tulid turistid varakult.

Ta teadis, mida järgmiselt neljalt kuult oodata. Kodusõjas langenute mälestuspäevast, 30. maist kuni tööpühani septembri esimesel esmaspäeval on saar turiste paksult täis. Tuldi merd sõitma, vaatama kuulsat Pugeti väina kurgi ja kitsemurakate pärast. Blackberry saar oli lääneranniku kitsemurakate keskus. Puhkajad ummistasid restoranid, ostsid igasugust nipet-näpet ja käsitööd. Ja sõid kitsemurakaid.

Värskeid kitsemurakaid pandi pannkookidele, salatitesse, lisati peaaegu kõikidele roogadele. Tänavakaubitsejatelt osteti kitsemurakajäätist ja kioskitest kitsemurakaküpsiseid. Osteti kitsemuraka motiividega salvrätte ja kruuse ning maitsti iga-aastase kitsemuraka-tšillipipra kokandusvõistluse kahtlasevõitu väärtusega tulemusi. Kõige parem oli aga see, et turistid täitsid umbes kümne kilomeetri raadiuses iga viimse kui toa. Kaasa arvatud Blackberry saare võõrastemaja toad.

Michelle kuulis vaimusilmas, kuidas võõrastemaja kassasse tuli kolinal raha. Nii nagu teised saare ettevõtted teenis ka võõrastemaja enamiku aasta sissetulekust nende nelja kuu jooksul. Päevad on pikad, töötunnid lõputud, töö selgamurdev, aga kuna ta oli nii kaua ära olnud, ihkas ta kõigest hingest taas sellesse ellu sukelduda. Naasta paika, mille kohta võis kindel olla, et see ei muutu iial.

„On ta juba tulnud?“

Damaris esitas selle küsimuse Carly Williamsi kabineti uksel seistes.

Carly tõstis pilgu tervituskaardilt, mille tegemisega oli ametis olnud. Blackberry saare võõrastemaja pakkus külastajatele isikliku lähenemisega teenust. Carly uuris enne külaliste saabumist nende tausta ja pani siis neile tuppa isetehtud tervituskaardi. Vanem Bannerite-nimeline abielupaar, kes oli tulnud linde vaatama ja veini degusteerima, oli maininud, kui väga neile meeldib vesi. Carly kandis hoolt, et nad saaksid lääne poole avanevate akendega toa ning tegi neile kaardi, mille üks osa oli foto võõrastemajast päikeseloojangul.

Laual olid paela- ja pitsitükid. Päevinäinud pintsettide kõrval oli püsti liimipulk. Ta hõõrus hajameelselt tillukest helkivat nelinurka käeseljal.

„Ei ole,“ ütles ta Damarisele ning naeratas siis. „Ma ju ütlesin, et annan sulle teada, kui ta kohale jõuab.“

Damaris ohkas. Ta prillid olid langenud ninale ning muutsid ta ilme hajameelseks. Mitmed uued ettekandjad olid arvanud, et ta pisut hajevil väljanägemine tähendab, et ta ei märka, kui mõni töötaja hilineb, või ei paku kohvi juurde niipea, kui külastaja on tassist lonksu võtnud. Kuid seda eksiarvamust kahetseti hiljem.

„Arvasin, et ta on nüüdseks juba kohal,“ tunnistas Damaris. „Tunnen temast nii suurt puudust. Ta on nii kaua ära olnud.“

„On tõesti,“ pomises Carly, kes ei tahtnud sugugi mõelda selle peale, kuidas tema elu muutub pärast seda, kui Michelle tagasi tuleb. See, et tegelikult oli tema kannataja pool, ei takistanud tal sugugi ärevust tundmast.

Nüüd on kõik teine, mõtles ta endamisi. Ta on võimekas ja viimased kolm kuud oli just tema võõrastemaja juhtinud. Ta oli siin vajalik. Kui vaid Michelle seda selles valguses näeks.

Damaris tuli sisse ja istus tema vastu teisele poole lauda.

„Mäletan ikka veel, kuidas ta mind tööle võttis,“ ütles pisut üle viiekümnene kokk ohates. „Kui vana ta siis oli? Kuueteistkümneaastane? Minu lapsed olid vanemad kui tema. Ta istus samal kohal kus sina praegu. Nii hirmu täis. Ma nägin, kuidas ta värises.“ Ta suu tõmbus naerule. „Ta oli võtnud raamatukogust tööintervjuusid käsitleva raamatu. Ta püüdis seda paberite alla peita, aga ma nägin seda.“

Ta tumedad silmad tõmbusid kissi ja naeratus hääbus. „Tema ema oleks pidanud hoopis nende asjade eest hoolitsema, aga see polnud iial nii. Michelle armastas võõrastemaja.“

Carly hingas sügavalt sisse. Nad olid Damarisega palju kordi ema ja tütre teemal vaielnud. Carly oli valmis tunnistama, et Brendal olid teatud puudused, kuid just Brenda oli Carly päästnud. Andnud talle tööd ja ta elule eesmärgi. Carly oli ta ees tänuvõlglane. Mis aga Michelle’i puutub...

„Loodetavasti on ta muudatustega rahul,“ ütles Carly, et juttu mujale viia. Ta rinnus pitsitas juba niigi, nii et ta pidi end teadlikult lõdvaks laskma, et sügavalt hingata. Ta ei vajanud oma ellu lisastressi. „Sa ju rääkisid talle, mis me teinud oleme?“

„Kirjutasin talle iga kuu,“ kinnitas Damaris nina krimpsutades. „Mitte nagu ta ema.“

Nii palju siis teema muutmisest, mõtles Carly. Kuid ta ei kavatsenud alla anda. „Su kitsemurakakoogid on väga populaarsed. Mõtlesin, et ehk peaks neid pühapäeva hommikul kaasa müüma. Et külastajad saaksid neid kaasa võtta. Mis sa arvad? Kas see oleks liiga suur töö?“

Damarise pinge andis järele. „Ma võin ju neid rohkem teha. Ega see raske ole.“

„Võiksime neid müüa nelja ja kaheksa kaupa. Kasutada pakkimiseks ilupaberit.“

Damaris teadis juba iga koogi hinda peast, nii et hinna rehkendamine läheks kergelt. Carly tahtis lisada kookide juurde ka retseptikaardi, kuid teadis, et selle ideega pole mõtet välja tulla. Damaris kaitses oma retsepte samamoodi nagu tiigriema kutsikaid: hammaste, küünte ja hirmutamisega.

„Ma vaatan, kas ta on juba kohale jõudnud,“ ütles Damaris püsti tõustes.

Carly noogutas ja järgnes talle vastumeelselt. Nüüd hakkab siin kõik muutuma, seda polnud mõtet eitada, kuigi ta oli siin endast parima andnud. Brenda on läinud ja Michelle on tagasi. Juba see iseenesest muutis kogu rütmi, kuid asi oli veel komplitseeritum. Kümme aastat eemalolemist muudab iga inimest, seega oli Carlyl selge, et Michelle on nüüd teistsugune. Küsimus oli vaid selles, kui teistsugune. Alati ei toimu muutus ju positiivses suunas.

Ta seisatas hallis. Positiivses suunas muutumine? Ehk tuleks lõpetada mõneks nädalaks eneseabiraamatute laenutamine raamatukogust ja võtta hoopis lõõgastuseks mõni armastusromaan.

Ta läks eesruumi, kõrge tumeda käsitööna valminud vastuvõtulaua taha. Tuttava ja kulunud lauapinna silitamine aitas tal pingest vabaneda. Ta teadis siin iga armi ja plekki. Ta teadis, et vihmase ilmaga ei tule alumine vasakpoolne sahtel lahti ning et parempoolse ülemise sahtli käepide logises. Ta teadis, kus toateenijad hoiavad tagavararätikuid ja millistes tubades tuleb suurema tõenäosusega ette kanalisatsiooniprobleeme. Ta oleks võinud kinni seotud silmadega igasse tuppa minna. Ja seal pilkases pimeduses seistes oleks ta võinud öelda lõhna ja selle põhjal, kuidas lüliti sõrmede all tundus ning kuidas põrand kõndides kriuksus, millises toas ta on.

Kümme aastat oli see võõrastemaja olnud ta kodu ja pelgupaik. See, et Michelle võib selle temalt ühe liigutusega ära võtta, tekitas temas tohutut õudust. See, et see oleks samas vale, ei tähendaks nagu midagi. Carlyle tundus, nagu ootaks teda ees moraali vesiliiv.

„Kohal!“ hüüdis Damaris aknale osutades.

Carly vaatas äsja pestud akna poole, nähes pigem säravat klaasi ja valgeid raame kui maja ette keeravat autot. Ta keskendus rohelisele murule ja värvilistele kirikakardele.

Lilled olid ta hobi ja kirg. Kui teised ei märganud suurt enamat kui teemamuutust, nägi tema härjasilmi ja gerberaid, eri sorte kirikakraid ja muidugi ainulaadseid kitsemurakakirikakraid. Kirikakrad kuulusid võõrastemaja juurde, moodustasid selle olemuse. Need olid restoranilaual vaasis. Need tantsisid tapeedil, andsid värvi seinamaalingutele ja neid kujutati võõrastemaja kirjablankettidel. Aidates Brendal uut katust valida, oli ta pidanud silmas rõõmsavärvilist aeda. Nüüd moodustasid tumerohelised katusekivid lilledele täiusliku tausta ning see värv kordus uuesti aknaluukidel ja peauksel.

Damaris jooksis üle muru, valge põll liblikatiibadena lehvimas. Damaris ajas käed laiali ja kallistas naist, kes oli palju pikem ja kõhnem, kui Carly teda mäletas. Ta vaatas, kuigi ei tahtnud seda teha, kuulas, kuigi ei saanud midagi kuulda.

Michelle ajas end sirgu, naeratas ja kallistas Damarist uuesti. Ta juuksed olid nüüd pikemad. Tumedad lained ja peaaegu lokid. Ta nägu oli nurgelisem, silmad väsinumad. Ta nägi välja nii, nagu oleks olnud haige. Carly teadis, et nii see oligi; et tegelikult oli Michelle haavata saanud. Michelle nägi habras välja, kuigi Carly teadis, et see ei tähenda veel midagi. Michelle polnud sedasorti inimene, kes tunnistaks mõrkust. Tema sarnanes pigem filmidest teada hirmuäratavate tulnukatega, kes ei anna iial alla.

Nad olid Michelle’iga sisuliselt ühevanused, Michelle oli kõigest paar kuud vanem. Tol ajal, enne seda, kui kõik muutus, oli Michelle’i nägu olnud Carlyle tuttavam kui ta enda oma. Ta teadis seal iga armi ning seda, kust need pärinesid.

Tema elus oli kolm pöördelise tähtsusega hetke: päev, kui ta ema lahkus; öö, kui ta sai teada, et ta parim sõber oli maganud ta kihlatuga; ning hommik, kui Brenda oli leidnud ta toidupoes nutmas, kuna tal polnud raha, et osta piima, mida günekoloog oli tal käskinud iga päev juua.

Kui need hetked kokku liita, ei saanud veerandit tundigi täis. Minut siia, teine sinna. Kuid need kõik olid muutnud ta elu, selle pea peale pööranud ja hävitanud selle, mis oli talle kallis, ning pannud teda õhku ahmima. Michelle oli olnud tema maailma lõuendi osa, oli rebinud selle lõhki, kuni sellest jäid alles üksnes räbalad.

Carly hingas sügavalt sisse ja vaatas võõrastemajale lähenevat naist. Taas kord rippus ta elu juuksekarva otsas. Taas kord määrab Michelle ära tema tuleviku ning ta ei saa ise mitte kui midagi teha. Ebaõiglus surus ta rinda, kuid ta lasi end teadlikult lõdvaks ja veenis end, et on palju hullemat üle elanud ja elab ka selle.

Telefon helises. Carly läks vastuvõtulaua juurde ja vastas telefonile.

„Blackberry saare võõrastemaja,“ ütles ta selge ja enesekindla häälega.

„Vaatan järele,“ ütles ta arvutiklahve klõbistades. „Jah, on küll vabu tube.“

Informatsiooni vastu võttes ja saabumise aega ning krediitkaardi numbrit üle korrates tajus ta Michelle’i endale lähenemas. Kütt on tagasi. Ja Carly murdis pead, kas tema osa on lüüa kaasa pidustuses või olla Michelle’i järgmiseks jahisaagiks.

1 Kitsemurakas. Tõlk.