Читать книгу Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat - Susan Mallery - Страница 7

„Tänane päevaroog on variatsioon Marsala kanafileest veinikastmes,“ ütles Carly, naeratades akna all istuvale vanemale paarile. „Seened, värske maitseroheline ja Marsala kaste rigatoni-pastaga. See on üks mu lemmikroogadest.“

Naine, valged juuksed kuklale kinnitatud, naeratas. „Ma pole kindel, kas mu talje seda välja kannatab, aga kõlab isuäratavalt.“

Ta abikaasa noogutas. „Tõime oma veini kaasa. Ega teil pole ju midagi selle vastu?“

Carly heitis pilgu pudelile. Sildi vasakus ülemises nurgas oli kitsemurakakleeps, mis tähendas, et pudel oli ostetud saarelt.

„Muidugi mitte,“ kinnitas ta. „Korkimistasu ei ole. Kas soovite, et avan pudeli ja lasen sel hingata?“

Mehe nägu läks naerule. „Ei tea. See kõlab üsna peenelt.“

„Te valisite hea veini. Avan selle teile tõesti suurima heameelega. Ja seni, kuni teie otsustate, mida õhtusöögiks soovite, toon ka klaasid, et saaksite veini maitsta.“

„Tänan.“ Naine patsutas abikaasa kätt. „Meil on siin väga tore. Oleme siin juba kolmandat korda. Paar aastat on vahele jäänud. Te olete siin päris uhked muudatused sisse viinud.“

„Tänan. Loodetavasti ei pea me teie järgmist külastust nii pikalt ootama.“

Ta lahkus laua juurest ja läks teenindusruumi. Toonud sealt veiniklaasid ja korgitseri, naasis ta lauda ja hoolitses külastajate eest. Siis käis ta teiste laudade juures, enne kui läks kööki salateid tooma.

Seni polnud keegi midagi imelikku märganud. Või kui oligi, siis polnud sõnagi lausunud, mis tegi peaaegu sama välja. Kui ta tegevuses on, pole tal aega muretseda ega paanitseda.

Ta sisenes puhassäravasse kuuma kööki ja leidis, et salatid on valmis. Ta haaras taldrikud ja läks nendega söögisaali.

Liigutused olid lihtsad ja ta oli selle eest tänulik. Ta pea oli laiali otsas. Kui päris aus olla, siis oli ta lausa paanikas.

Vallandatud! See pole võimalik. Ta oli ligemale kümme aastat siin elanud. Ta oli sellesse paika pannud oma südame ja hinge. See pidi ju ometigi midagi tähendama. See tähendas ju, et ta suhtus sellesse paika omanikutundega. Kas nendest klišeedest oleks abi? Miski peab ju ometigi aitama. Michelle ei saa ju niisama tagasi tulla ja teda lahti lasta.

Kuigi tegelikult saab küll.

Pisaratega võitlev Carly lipsas uuesti teenindusruumi. Marmorplaadiga laud tundus ta käte all jahe. Ta oli selle marmori ise valinud, samuti kapid ja isegi restorani juurdeehituse lauad ja toolid.

Ta ju lubas, mõtles Carly pead langetades, silmad pisaraist tulitamas. Brenda oli lubanud, et annab Carlyle osa võõrastemajast. Kaks protsenti aastas, kuni Carlyle kuulub pool ja nad on võrdväärsed partnerid. Õigupoolest peaks talle nüüdseks kuuluma juba kakskümmend protsenti. Kuid võõrastemaja polnud Brenda nimel ning too ei saanud talle tegelikult midagi anda.

Kõik need aastad, kui Michelle oli väitnud, et isa jättis võõrastemaja temale, oli Carly arvanud, et sõbranna lihtsalt uhkeldab nagu lapsed ikka. „See saab minu omaks!“ Sest Michelle elas ja töötas seal. Kuid Michelle oli rääkinud tõtt ja Brenda oli valetanud ning Carlyl polnud kuskile mujale minna.

Ta pühkis pisarad ära ja manas naeratuse taas näkku, enne kui külastajate juurde naasis.

Selleks ajaks, kui ta põgenes võõrastemaja omaniku korterisse, kus ta oli elanud koos tütre Gabbyga tema sünnist saati, oli kell juba pool kaheksa. Ta oli need ruumid enda omaks teinud – need olid tulvil mälestusi.

Gabby vaatas telekat, kuid tõstis Carly sisenedes pilgu ja naeratas. Ta lapsehoidja Brittany pani iPodi kähku käest. Gabby ajas end diivanilt maha ja jooksis Carly juurde.

„Emm!“

Ta ei lausunud midagi enamat, lihtsalt klammerdus ta külge.

Carly kallistas teda, mõistes, et nii nagu kõik teised emad siin maakeral, on ka tema valmis oma lapse heaks kõik tegema. Kaasa arvatud lapse kaitsmine tõe eest – et neid võidakse nende kodust välja visata.

„Kuidas su õhtu möödus?“ küsis ta Gabby blonde juukseid siludes ja ta sinistesse silmadesse vaadates.

„Hästi. Tegin Brittanyle kaks korda „Õnnerattas“ ära.“

Brittany nägu oli naerul. „Näed nüüd. Kogu sellest õigekirja drillimisest on kasu.“

Gabby kirtsutas nina. „Parema meelega teeksin matat.“

„Õhtusöök oli väga hea,“ ütles Brittany püsti tõustes. „Tänan.“

Carly oli neile poole kuue ajal päevaroa toonud. Kahel õhtul nädalas töötas ta restoranis, kuid vähemalt õnnestus tal oma vahetuse ajal õhtusöök koju tuua.

„Tore, et maitses.“

„Maitses jah,“ ütles Gabby.

Brittany oli juba jope selga ajanud.

„Kas saad Michaeliga kokku?“ küsis Carly, enne kui Brittany uksele saatis.

Brittany naeratas. „Jah, me lähme sõpradega keeglit mängima.“

„Paari nädala jooksul peaksin suvelaagri koha pealt targemaks saama,“ ütles Carly, kuid kuulis tütre vaikset turtsatust. Gabbyle ei meeldinud eriti suvelaagri mõte, peamiselt sellepärast, et see tähendas õues olemist ja tegelemist selliste asjadega nagu matkamine ja kajakiga sõitmine. Ta eelistas lugeda või arvutiga mängida.

„Minu suvised tunnid on kaheksast kaheteistkümneni,“ ütles Brittany pikka punast patsi jope alt välja tõmmates. „Nii et õhtupoolikud sobivad.“ Ta kõhkles ja langetas siis häält. „Kas see oli tema? Michelle?“

Carly noogutas.

„Ta pole sugugi selline, nagu ma arvasin. Ma ei osanud arvata, et ta on nii hirmuäratav. Kuigi ta ei teinud ju midagi. Aga noh, lihtsalt...“

Carly esimene instinkt oli hakata kaitsma, mis tõestas üksnes seda, et ta oli endiselt täielik idioot.

„Ega asi nüüd nii hull ka ole,“ ütles ta kompromissile minnes. Mis oli temast üsnagi suuremeelne, võttes arvesse, et ta oli lahti lastud.

„Olgu siis. Head õhtut.“

Brittany lahkus ja Carly istus diivanile. Tütar keris end ta kõrvale ja toetas pea ta õlale.

„Ta ei meeldi mulle,“ sosistas Gabby. „Kas ta peab siia jääma?“

Carly tahtis öelda, et ka temale ei meeldi Michelle, kuid mõistis, et see oleks viga. Õigesti käitumine on igavene nuhtlus, mõtles ta tütre pead silitades.

„Vaatame, kuidas asjad edenevad, enne kui hakkame kohut mõistma,“ ütles ta kergel toonil, eirates hukatuse aimdust.

„Nii teed sa alati, emm,“ ütles Gabby ohates. „Sa üritad ikka asjade mõlemat poolt vaadata. Kas sa vahel lihtsalt vihastada ei taha?“

„Sagedamini, kui oskad arvata.“

Tegelikult oli asi nii, et Michelle vajas teda. Vähemalt mõnda aega. Keegi peab ju võõrastemaja juhtima ja kuna Brendat enam ei ole, siis sai see olla vaid tema. Michelle’il on vaja aega taastumiseks, selle meelde tuletamiseks, mis siin töötamine tähendab. See tema lahtilaskmine oli impulsiivne. Sõnad, mitte läbimõeldud tegutsemine.

See on nagu enesejulgustus, mõtles ta tütart enda vastu surudes. Või sama, mis asitõenditele vaatamata uskuda, et vaime pole olemas.

Poolteist tundi hiljem suudles Carly tütart laubale ja soovis talle head ööd. „Ilusaid unenägusid,“ ütles ta. „Ma armastan sind.“

„Mina sind ka, emme.“

Gabby lausus need sõnad väga unisel häälel. Ta silmad olid juba kinni vajunud. Kuigi ta ei palunud juba mitu aastat, et talle loetaks õhtujuttu, meeldis talle ikka veel, kui talle tekk ümber pannakse. Ta oli üheksa-aastane, saab sügisel kümneseks. Kui kaua veel läheb, kuni ta hakkab suhtuma emasse sõbra asemel pigem kui igavesse nuhtlusesse?

Carly ei mäletanudki õieti sellist aega, mil talle poleks tundunud, et kõik, mis ta vanemad teevad, on kas nõme või tekitab piinlikkust. Seitsmeteistkümneaastaselt tahtis ta kõigest hingest neist lahti saada. Kummaline küll, kuidas alles ema lahkumine kodust pani teda tajuma, kui väga ta tegelikult ema vajas. Kuid siis oli juba liiga hilja seda öelda ja saada teada kõik muu, mis tal oli vaja naiseks saamiseks teada saada.

Ta suudles Gabbyt veel kord, tõotades endamisi, et ei jäta mitte mingil juhul iialgi oma last maha, ning tõusis püsti. Öölamp valgustas talle tuttavat teed. Vaatamata Gabby väitele, et ta on juba iseseisev, tahtis ta ikka veel, et öölamp ta magamise ajal põleks.

Carly seisatas lävel ja vaatas magava lapse poole, siis toas ringi. Ta oli need kardinad ise teinud ja riiulid ise seina pannud. Värv oli odav ja ta käis ikka saare heategevusäris vaatamas, ega midagi soodsalt ei satu müügil olema, nagu näiteks mõni rõõmsavärviline tekk, mis polnud originaalpakendist välja võetudki. Ta hoidis kapi põhjas tühja purki ja pani sinna kogu metallraha. See oli ta tütre sünnipäeva- ja jõulukinkide fond. Vaatamata rahapuudusele olid nad hakkama saanud.

Aga kui ta vallandatakse, muutub see kõik. Ta ei kaota mitte üksnes töökoha, vaid ka kodu.

Hetkeks seisis ta hämaruses ja meenutas aega, kui see tuba kuulus Michelle’ile. Enamikul nädalavahetustel veetsid nad õhtud koos ja peamiselt siin, kuna nii oli parem. Turvalisem. Kui nad veel Gabby-vanused olid, punusid nad kirikakrapärgi ja pakkusid neid külastajatele. Nad jooksid randa ja loopisid kive merre. Michelle kahlas külmas vees, kuid Carly püsis kaldal. Ta oli alati vett kartnud. Tal polnud selle kohta mingit seletust, ei mingit lapsepõlvetraumat. Veefoobia lihtsalt oli. Kahjuks oli ta pärandanud selle ka tütrele.

Headel päevadel veenis ta end, et oli seda korvanud armastuse, hoole ja stabiilse koduga. Nende maailm oli korrapärane ja ettearvatav. Nad olid õnnelikud. Carly pidi hoolt kandma, et saagu mis saab, nii see ka jääks.

See tuba oleks võinud kuuluda ükskõik millisele tuhandetest teeäärsetest motellidest. Voodi oli väike ja kõva ning linad karedad ja vaip plekiline. Tumedad kardinad ei ulatunud keskelt kokku. Autotuled riivasid akent, tekitades vastasseinale mustri. Vannitoa kraan tilkus.

Michelle mõtles, et oleks võinud ka parema koha leida, kuid tal polnud huvi otsida. Üheks ööks käib see ka. Lisaks oli see linna viiva kiirtee läheduses ning põhiliselt veoautojuhtide lemmikpeatuspaik. Suure tõenäosusega ei kohta ta siin ühtki tuttavat. Praegusel hetkel oli anonüümsus eeliseks.

Ta lasi dušiveel joosta, kuni väike vannituba oli auru täis. Võtnud riided seljast, astus ta veejoa alla ja lasi kuumal veel mööda ihu voolata. Ta pesi end seebiga, hõõrus tillukese seebitükiga juukseid ja loputas end puhtaks.

Vaatamata kuumale veele värises ta ikka, kuid keeras kraanid lõpuks kinni ja kuivatas end motelli väikese õhuke rätikuga. Ta ei näinud end peeglis, kuid tal polnud selle vastu midagi. Ta ei kavatsenud ju end meikima hakata. Armees olles oli ta ainsa kosmeetikavahendina kasutanud päikesekaitsekreemi. Nüüd, kus ta oli tagasi Loode-Ameerikas, polnud isegi seda vaja.

End riidesse pannes vältis ta puusal ikka veel paranevate armide vaatamist. Ta oli kindel, et kirurg andis endast parima selle lasust tekkinud haava kinniõmblemisel, kuid tal polnud ju eriti palju materjali, mida kokku õmmelda.

Michelle mõistis, et tal oli vedanud. Ta oli elus. Osaline puusaasendusoperatsioon polnud võrreldavgi sellega, mis teised pidid läbi elama. Tema oli ellu jäänud, saavutades sellega kõigi sõjameeste eesmärgi – mitte surma saada. Ülejäänu läks juba omasoodu.

Ta väljus väikesest vannitoast. Nurgas oli hunnik restoranide menüüsid, kust sai toitu kohale tellida. Toit oleks ilmselt hea mõte. Ta võttis ikka veel antibiootikume ja valuvaigisteid. Kui midagi süüa, siis läheks ka tabletid lihtsamalt alla. Teisalt võiks neid täiesti ignoreerida ja lahendada probleemi muul moel.

Paberkott oli öökapil. Ta läks öökapi juurde ja võttis kotist viinapudeli.

„Tervitus,“ pomises ta korki pealt keerates. „Ma ei taha pikaajalist suhet. Kuidas oleks, kui veedaks öö koos?“

Haigla nõustaja oli teda hoiatanud, et huumori kasutamine kaitsemehhanismina võib paranemisprotsessi takistada. Tema vastas, et saab sellega hakkama.

Öö oli vaikne. Autode ühtlane mürin mõjus pigem unelauluna võrreldes sellega, mis ta oli veel kõigest paari kuu eest kuulnud. Siin polnud vaja karta plahvatusi ega raskemasinate müra ega pea kohal lennukeid. Öö oli jahe, mitte kuum, taevas pilvine, mitte selge.

Tuleb langetada otsuseid. Ta ei saa võõrastemaja vältida. Ta kuulub sinna või oli vähemalt kuulunud. Ja siis veel see Carly probleem. Nii hea tunne oli öelda, et Carly on vallandatud. Võib-olla peaks Carly siiski tööle jätma, et saaks teda ikka ja jälle lahti lasta. Nagu väikese kingitusena iseendale.

„See pole hea, isegi sinu kohta mitte,“ ütles ta endale, uurides ikka veel viinapudelit.

Ta oli surmani väsinud, tahtis pikali visata, sulgeda silmad. Ta pani sellele vastu, kuigi tal oli vaja taastuda. Kuid une eest tuli maksta teatud hinda. Uni tõi unenäod ja unenäod olid täielik põrgu.

„Sinuga on teisiti,“ ütles ta pudelit suule tõstes. „Sinuga on lust ja lillepidu.“

Ta võttis suure sõõmu, lastes viinal kõrvetada kõri ja keerelda tühjas kõhus. Ta jõi, kuni oli veendunud, et teda ei ähvarda unenäod; kuni oli veendunud, et tal õnnestub veel ühel ööl kõik unustada.