Читать книгу Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat - Susan Mallery - Страница 6

Teadmine ja nägemine olid kaks eri asja. Michelle vahtis võõrastemaja ja mõistis, et see löök ei jää viimaseks.

„Nii hea, et sa tagasi oled,“ ütles Damaris teda veel kord kõvasti kallistades.

Vähemalt see oli tuttav, samuti Damarise kaneeli- ja vanillilõhn, mis pärines igal hommikul tehtavatest küpsetistest. Kuid kõik muu ei klappinud. Alustades kohutavast rohelist värvi katusest kuni sama tooni aknaluukideni. Isegi võõrastemaja kuju oli muutunud. Ta lapsepõlvekodu jooned olid nüüd teised ning muutsid võõrastemaja kuidagi jässakaks. Maja nägi välja töntsakas nagu kitsemurakamuffin, tekitades tunde, et sööks ta ära, siis saaks tantsuruumi juurde. Vasakul, kus oli olnud restoran, laius nüüd eenduvalt uus ruum, mis lõikas läbi maja küljel asuva muruplatsi ja oli hävitanud täielikult nõlva, kust ta oli lapsepõlves ennast alla veeretanud. Paremal oli maja küljes räige tüüka moodi erksavärviline lisaehitis, mille akendel tavaline saarel müüdav nänn. Nukud ja majakad, tuulekellad ja vitraažkaunistused.

„Kas siin on siis nüüd ka kingipood?“ küsis ta, kuigi ta hääl kõlas pigem urinana.

Damaris pööritas silmi. „Su ema idee. Või Carly oma. Mina ei pööranud nende jutule tähelepanu. Nad vadistasid nagu linnud, nende jutu mõtet oli raske tabada.“

Damarise väikesed tugevad käed surusid ta käsivarsi. „Ära nende pärast muretse. Nüüd oled sa kodus ja see on õige olulisem.“ Ta surus suu murelikult kokku. „Sa oled liiga kõhn. Vaata, milline sa välja näed. Puha luu ja nahk.“

„Eks haiglas jäin kõhnaks,“ tunnistas Michelle. Isu hävitamiseks pole midagi paremat kui piinavat valu tegev kuulihaav.

Ta märkas silmanurgast tiibade liikumist. Pugeti väinale omased kured tegid halli vee kohal ringe. Linnud tõid siia külastajaid ja teadlasi. Mingil põhjusel tunti nende vastu huvi, kuigi Michelle’ile polnud nad kunagi eriti meeldinud. Kui ta oli kaheksa-aastane, olid kured talle suvi otsa peale sittunud. Ta ei osanudki öelda, kas see oli lihtsalt ebaõnn või mõni lindude vandenõu. Pärast seda oli ta hakanud neid vihkama, kuigi enne oli suhtunud neisse üsnagi neutraalselt. Aeg polnud vähendanud ta soovi, et neid siin poleks.

Ta suunas pilgu taas võõrastemajale ja tundis sisimas pettumuse-jõnksakat. Kuidas küll võis keegi teha midagi sellist majaga, mis oli olnud kunagi nii ilus? Isegi emal oleks pidanud mõistust rohkem peas olema.

Ju tal oligi, mõtles Michelle endamisi. Ta oli kindel, et see oli Carly töö.

„Tule sisse,“ ütles Damaris veranda poole minnes. „Kohe hakkab sadama ja ma tahan sulle süüa anda.“

Need kaks mõtet, mis polnud teineteisega sugugi seotud, aitasid Michelle’i ärevust leevendada. Vähemalt Damaris oli endine: soe ja armastav naine, kellel oli alatasa vajadus toita kõiki neid, kes ta läheduses olid. Michelle kavatseski selle külge klammerduda.

Ta kõndis kõhklevalt palju lühema Damarise kõrval ja mõistis, et peaks vist kasutama keppi, kuid ei tahtnud nõrkust ilmutada. Vähemalt mitte olukorras, mis tundus nii kummaline. Ja see, kui ta ei teadnud, mis teda järgmiseks ees ootab, tähendas tema maailmas ohtu.

See oli taas üks põnev Iraagis ja Afganistanis käimise tulemus, mõtles ta kibestunult. Lisaks sellele veel öised painajad, vihahood ja nii „ääretult meeldiv“ lihasetõmblus vasakul silma all, mis teda aeg-ajalt kiusas.

Ta oli rumalast peast arvanud, et niipea, kui ta taas võõrastemaja näeb, on kõik korras. Et piisab koju jõudmisest. Nii rumal ta tegelikult ka ei olnud, kuid ta oli seda ikkagi lootnud. Nüüd see lootus aga närbus ja hääbus ning alles jäi vaid valu puusas ja meeletu soov olla taas kümneaastane. Kui kõik oli hästi, kui sai ronida isa sülle ja tunda, kuidas ta oma tugevate kätega sul ümbert kinni võttis.

„Michelle, mis on?“ Damarise hääles kostis murenoot.

„Pole midagi,“ valetas ta ja naeratas siis. „Ja kui sa seda ei usu, siis luban, et kunagi saab kõik korda. Kas see vastus rahuldab sind?“

„Ainult siis, kui sa lubad, et sööd.“

„Kuni lõhki lähen.“

Damarise juustes oli halli ja ta silmade ümber oli rohkem kortse, kuid muidu oli ta endine. Hea seegi. Michelle otsis ikka veel killukest kodust, mis oleks äratuntav. Isegi aed oli teistsugune, mõtles ta kerges tuules õõtsuvaid rõõmsavärvilisi kirikakraid vaadates.

Nende värv otsekui plahvatas rõõmsates mustrites mööda muruserva, ronides suure maja poole ja hiilides selle küljele. Kõik lilled olid erinevad, just nagu oleks keegi otsinud välja kõige haruldasemad ja erksamad õied. Nende kirevus tundus ta muserdatud meeltele karjatusena ning tekitas tahtmise nii kõrvad kui ka silmad kinni katta.

Majaesise veranda astmed viisid ta tähelepanu tagasi võõrastemajale. Ta võttis end kokku, aimates ette valu, iiveldust ja higistamishoogu.

Ta pani parema jala esimesele astmele ja tõstis vasaku järele. See, et ta oli valuleegiks valmis, ei tähendanud veel, et see poleks nii kohutavalt kõrvetanud. Valu läbistas teda, tekitas tal tahtmise anuda halastust või vähemalt seda, et see lõpeks. Kõiki siin tehtud muudatusi arvesse võttes oleks nad ju ometigi võinud siia ka kaldtee ehitada.

Selleks ajaks, kui ta trepist üles sai, oli ta üleni kaetud külma ja kleepuva higiga ning ta jalad värisesid. Kui ta oleks hommikul midagi söönud, oleks ta selle kõik välja oksendanud. Oleks see vast elegantne kojusaabumine olnud. Damaris uuris teda salamisi, pruunid silmad murest tumedad.

„Kas asi on emas?“ küsis ta vaiksel toonil, just nagu poleks tahtnud vastust kuulda. „Tean küll, et te ei saanud läbi, kuid ta on ju ikkagi surnud. Sa ei tohi ennast süüdistada, et sa ta matustele ei jõudnud.“

„Ei süüdistagi,“ sai Michelle suust, pigistades need sõnad välja kokkusurutud hammaste vahelt. See, et ta pihta tulistati, oli üks parimaid võimalikke vabandusi.

Ta hingas veel paar korda sügavalt sisse ja valu andis nii palju järele, et ta jaksas seda taluda. Ta suutis end ilma ägamata sirgu ajada. Ning tänu sellele nägi ta, et terrassimööbel oli uus, samuti oli uus ka piire. Ema oli võõrastemaja kasumiga üsnagi vabalt ringi käinud.

„Tere, Michelle. Tere tulemast koju!“

Ta suunas pilgu laiale topeltuksele ja nägi Carlyt lävel seismas.

Ka Carly oli muutunud. Pikkade juuste asemel kandis ta lühikesi. Sama värvi blond, samad tumesinised silmad, kuid nüüd toonitas neid maitsekas meik. Mitte gootilik, pigem daamilik.

Lihtne must seelik, madalad kingad ja pikkade varrukatega roosa pluus, mille mansettidel väike rüüs, olid võõrastemajas töötamiseks igati professionaalsed. Selle kõrval tundis Michelle end tahumatuna. Ta tajus oma kotjad cargo-pükse, mida olid endiselt peale dressipükste kõige lihtsam jalga saada. Ta pikkade varrukatega T-särk oli sõja läbi käinud ja nägi ka sedamoodi välja. Ta ei mäletanudki enam, millal ta viimati ripsmetušši või näokreemi oli kasutanud. Või lasknud lõigata juukseid kellelgi, kel oli ka sellekohane väljaõpe.

Carly oli tema kõrval ilus. Ilusam, kui ta mäletas. Naiselik.

Nooruses oli Michelle olnud pikkade tumedate juuste ja suurte roheliste silmadega ilusam. Carly oli olnud armas, tuues Michelle’i ilu esile. Selle järjekordse muutuse peale ärritudes oli Michelle’il tahtmine selg keerata. Ära minna...

Aga just selles asi oligi. Võõrastemaja oli kõik, mis tal on, ning ära minemine ei tulnud kõne allagi.

Carly näol oli endiselt naeratus, näis, et ta on rahulik ja valitseb end. „Me oleme sinu kojutulekust nii elevil.“ Naeratus kadus. „Tunnen sulle Brenda kaotuse pärast kaasa. Ta oli imeline inimene.“

Michelle kergitas kulme. Ta lahkunud ema kohta võis pruukida üsnagi mitmeid sõnu, kuid imeline küll mitte.

Veelgi suuremat muret tekitas aga Carly hoiak. Just nagu kuuluks see kõik talle. Just nagu kuuluks tema siia.

„Nii palju aega on mööda läinud,“ lisas Carly. „Ma pole sind näinud sellest ajast saati, kui...“ Ta jäi vait. „Nii palju aega on mööda läinud,“ kordas ta.

Sõnad, mis võisid olla impulsiivsed, kuid olidki ehk tegelikult nii mõeldud, tuletasid Michelle’ile meelde siin veedetud viimaseid tunde. Ju ta peaks tundma piinlikkust või süümepiinu, ju ootab Carly vabandust. Kuid vaatamata sellele, mis ta oli teinud, avastas Michelle, et hoopis tema ootab, et Carly tema ees vabandaks. Just nagu oleks Carly midagi valesti teinud.

Nad vahtisid pika minuti teineteisele otsa. Michelle võitles mälestustega. Headega, mõtles ta pahaselt. Nad olid Carlyga tuhandeid tunde koos veetnud, nad olid koos üles kasvanud.

Põrgusse see kõik, mõtles ta neid mõtteid peast peletades. Ta läks sihikindlalt ukse poole. Nagu võiski oodata, astus Carly kõrvale ja lasi ta mööda.

Võõrastemaja oli seestpoolt samamoodi muutunud nagu väljast. Rõõmsavärvilised kardinad olid uued, samuti kaminaümbris. Puitpõrand oli üle lihvitud, seinad värvitud ja restorani viiva koridori seinal oli kohutav kirikakarde maaling.

Kuid vastuvõtulaud oli sama ning Michelle klammerdus selle külge kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt. Tundes, kuidas pea hakkas ringi käima ja ruum õõtsuma ja keerlema, mõistis ta, et oli rumalus loota, et miski pole muutunud. Ta arvas, et naastes on kõik täpselt samasugune nagu lahkudes – kui ema kõrvale jätta. Et kui ta siseneb oma koju, on see samasugune, nagu polekski ta siit ära olnud. Nagu polekski sõjas käinud.

„Kas sa tunned end halvasti?“

Carly toetas teda, kui ta neid sõnu lausus. Ta käe liikudes helkles ta randmel kullast ripatsitega käevõru.

Michelle tundis seda väga hästi. Lapsena olid selle säravad ja liikuvad kullatükid teda hüpnotiseerinud. Vanemaks saades oli ta saanud teada iga ripatsiga kaasneva loo – ta oli mõelnud välja lood väikese kalakese ja tillukese kontsa kohta. See käevõru oli kuulunud ta emale ja oli üks vähestest ema puudutavatest headest mälestustest.

Nüüd kandis seda Carly.

Michelle ei tahtnud seda endale, kuid ei ta tahtnud ka sugugi, et Carly seda kannaks.

Temas pulbitses viha, mis podises ja pritsis keeva veena kuumale pannile. Ta tahtis haarata Carly hapra käsivarre ja rebida sellelt kuldketid. Ta tahtis purustada ja võtta ja teha haiget.

Ta hingas sügavalt sisse, nii nagu teda oli õpetatud. Kuigi ta ei uskunud ise posttraumaatilise stressi, oli talle öeldud, et ta kannatab selle all. Seega oli ta kuulanud nõustajate juttu, kui nood rääkisid, kuidas tuleb vältida stressi, püüda puhata ja korralikult süüa. Ta oli nad ära kuulanud ning noppinud nende jutust välja selle, millest ta arvas, et see võiks teda aidata.

Ta tegi hingamisharjutust sellepärast, et tal polnud võimalik midagi teha ning kogu ta keha oli valus. Siis luukas ta eemale, iga samm kõrvetav valu, pehmed koed protesteerivalt halamas.

Ta läks lühikest koridori mööda paremale, keeras ümber nurga ja seisatas ühe tähistamata ukse ees. Vähemalt üks asi, mis pole muutunud, mõtles ta, puudutades uksepiita, millele tehtud täkked märkisid ta kasvamist. Täkked lõppesid ootamatult ja mitte niivõrd sellepärast, et ta kasv oleks seisma jäänud, vaid sellepärast, et too mees, kes oli nii väga temast hoolinud, isa, kes oli teda armastanud, oli ära läinud.

Ta vajutas lingile, tal oli vajadus sisse pääseda. Vajadus olla kohas, kus saab olla omaette ja lakkuda haavu.

Uks oli lukus. Ta proovis uuesti ja tagus siis rusikaga kõvasti ja otsustavalt vastu ust.

Uks avanes, lävel seisis suurte silmadega teismeline tüdruk.

„Tere,“ ütles tüdruk, tedretähniline nina pisut kirtsus. „Külalistetoad on ülemisel korrusel. Need on eraruumid.“

„Ma tean, mis see on,“ ütles Michelle, avades esimest korda pärast võõrastemajja sisenemist suu.

„Kes see on, Brittany?“ hüüdis korteri tagaosast tüdrukuhääl.

„Ei tea.“ Teismeline keeras uuesti ukse poole, just nagu oodates, et Michelle lahkuks.

Michelle tahtis sisse minna, langeda voodile ja jääda magama. Sest kui tal õnnestus magada, siis uni parandas tema seisu.

Ta läks teismelisest mööda ja oleks nagu läbi peegli läinud.

Mitte miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema. Ei seinad, vaibad, põrand ega mööbel. Kulunud ruuduline diivan oli läinud, selle asemel oli sinistes toonides diivan. Igal pool olid kirikakrad: vaasides, patjadel ja piltidel. Isegi kardinatel olid need pilkavad lilled. Kus polnud kirikakraid, olid kitsemurakad.

Ta vahtis uusi toole, köögilauda, mis ei tulnud talle tuttav ette, ja mänguasju. Nurgas oli nukumaja. Laial aknalaual kaisuloomad ja hunnik mänge.

Umbes kümneaastane tüdruk seisatas Michelle’i ees. Tüdruku silmad olid suured ja tumesinised, näol kartlik ilme. Tal oli käes iPod.

„Kes sa oled?“ küsis tüdruk ja ta suured silmad läksid veelgi suuremaks. „Ma tean,“ ütles ta, taganedes sammukese ja peaaegu võpatades. „Sa pead ära minema. Sa pead kohe ära minema!“

„Gabby!“ noomis šokeeritud teismeline.

Michelle taganes kähku toast, ignoreerides puusi valdavat agooniat, mis pani ta komistama. Kõik oli valesti. Liiga palju valu ja ruum kiskus kiiva. Ta ei saanud hingata, ei saanud aru, kus ta on. Just nagu oleks ta astunud oma teada kindlale pinnale, kuid avastanud end ikkagi kukkumast.

Ta lahkus nii kiiresti, kui sai – ta tundis, mida see temaga teeb; teadis, et peab selle eest hiljem maksma, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Sama teed tagasi, kust oli tulnud. Carly ootas hallis. Endiselt oma tütarlapselikes riietes ja Brenda käevõruga igati täiuslik. Michelle seisatas ta ees.

„Sa oled vallandatud,“ ütles ta kõrvetavale puusavalule vaatamata selge häälega.

Carly läks näost kaameks. „Mida? Sa ei saa seda teha.“

„Saan küll. Loodetavasti pole sa unustanud, et see on minu võõrastemaja. Sa oled vallandatud. Paki oma asjad kokku ja kao siit. Ma ei taha sind enam iial näha.“

Ta möödus Damarisest ja pigem koperdas, kui kõndis trepist alla auto juurde. Ta oli peaaegu minestamas valust, mis kaasnes vasaku jala autosse vedamisega, kuid sai sellega hakkama, käivitas siis mootori ja sõitis minema.

Pärast kahte järsku kurvi keeras ta auto tee äärde. Ta suust vallandusid valjud nuuksed. Ta käed värisesid ja külm tungis ta luudesse.

Pisaraid ei olnud – kõigest nuuksed ja teadmine, et see, et ta oli tulnud koju, ei tähendanud veel sugugi, et tal on koht, kuhu minna.