Читать книгу Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat - Susan Mallery - Страница 5

SELLIST püha ei olnud olemaski, mida Harper Szymanski poleks tähistanud, mille puhul poleks kokanud, ehtinud maja, teinud paberist kaunistusi, saatnud välja õnnitluskaarte või teinud kaunilt pakendatud kingitusi. Loomulikult olid olemas eriti tähtsad pühad: sünnipäevad, uue aasta vastuvõtt, neljas juuli. Aga ta tähistas ka väiksemaid pühi: Ameerika diabeediühingu päev, tädidepäev, riiklik massaažiteraapia nädal. Miks polnud selle puhuks tehtud õnnitluskaarte? Korralik massaaž kulus ju kõigile ära.

Vaatamata oskustele, mille kõrval Martha Stewart näis täieliku logardina, polnud Harperil siiamaani õnnestunud jõuda selgusele, kuidas teenida oma lauakatmiseande pealt raha. Umbes kümne aasta eest oli ta katsetanud toitlustamisega, aga avastas üsna kähku, et tema vajadus osta kõike rohkem ja anda endast rohkem viis selleni, et ta jäi iga tööotsaga miinusesse. Ja nii oligi ta sattunud täbarasse olukorda ja pidi teenima elatist ränkraskel viisil, olles läbinud kaks semestrit ametikoolis ja olnud kuusteist aastat koduperenaine.

Müüjatöö ja sellega kaasnev sissetulek ei olnud piisav, et pidada pärast lahutust üleval ennast ja tütart. Kolm Internetist leitud kutsesobivustesti viisid ta veelgi suuremasse segadusse: kuigi biokeemia- ja meditsiiniõpingud kõlasid igati hästi, polnud see ilma rahata neljakümnendates üksikema puhul sugugi praktiline lahendus. Kuid siis oli andnud kohalikus ajalehes avaldatud artikkel huvitava ja peaaegu teostatava mõtte. Harperist oli saanud virtuaalassistent.

Üht asja oskas ta kohe päris kindlasti ja see oli detailide eest hoolitsemine. Neljanda juuli tähistamiseks ei õnnestu ju teha keerulise glasuurkaunistusega torti, kui sa ei ole seejuures väga tähelepanelik. Aasta pärast äritegevusloataotluse sisse andmist oli Harperil viis püsiklienti ja veel kümmekond, kes kasutasid tema teeneid aeg-ajalt, ning peaaegu nii palju raha, et arved ära maksta. Ühtlasi oli tal ema, kes elas garaažipealses korteris, eksabikaasa, kes käis jalustrabava blondiiniga, kes oli – täiesti uskumatu – Harperist täpselt neliteist aastat noorem, sest neil oli sünnipäev samal päeval, kuueteistaastane tütar, kes ei rääkinud enam temaga, ja üks klient, kes ei saanud absoluutselt aru, mida virtuaalassistentide maailmas tähendab sõna virtuaalne.

„Sa ei pea oma arveid iga kuu ära tooma,” ütles Harper, pannes lauale kohvi, taldriku šokolaadikookidega, mille küpsetamiseks ta oli tõusnud hommikul pool kuus, kausi suhkruglasuuriga kaetud mandleid ja viilutatud pirnid.

„Ja jääda sellest ilma?” küsis Lucas Wheeler kohvi kruusi valades. „Kui sa üritad mind veenda, et sinu juurest läbi astuda ei olnud hea mõte, siis ära toida mind.”

Selles oli Lucasel muidugi õigus. Lahendus oli igati lihtne ja loogiline: lõpeta teiste inimeste eest hoolitsemine ja nad jätavad su rahule. Või vähemalt ei külasta sind nii sageli. Aga oli üks probleem: kui sinu juurest kodust läbi astuti, siis pidid ju nende eest hoolitsema.

„Ma ei saa sinna midagi parata,” tunnistas Harper soovides, et see poleks nii. „See on nagu mingi haigus. Ma olen lihtsalt selline, kes teiste eest hoolitseb. Selles on süüdi minu ema.”

„Jah, ka mina süüdistaksin selles sinu ema.”

Lucase sõnade peale oleks võinud ju ka solvuda, aga tema sõnades oli iva.

Mõneti oli Harperil tunne, et ta kuulub valesse põlvkonda. Ajakirjaartiklite põhjal oli viiskümmend uus kakskümmend viis, mis tähendas, et ligemale nelikümmend kaks peaks olema siis mis? Üksteist? Kõik teised temavanused näisid nii noored ja muretud, neil oli tänapäevane eluhoiak ja nad tönkasid märksa paremini, mis on moes ja populaarne.

Harper oli jõudnud alles nüüd niikaugele, et kuulata muusikali „Hamilton” salvestist, ja tema arusaam moekusest oli pigem seotud sellega, kuidas katta söögilaud, kui sellega, milliseid riideid ise kanda. Ta kujutas endast nagu tagasipöördumist viiekümnendatesse, mis võis küll kõlada võluvalt, kuid tegelikkuses polnud seda sugugi. Tegelikult oli selles süüdi ta ema ja hea seegi.

„Kui juba su emast rääkida, siis kus ta on?” küsis Lucas.

„Pensionäride keskuses. Nad teevad seal kodututele lihavõttekorve.” Sest just selliste asjadega pididki naised ju tegelema. Hoolitsema teiste inimeste eest – mitte aga omama karjääri, et pidada üleval iseennast ja oma perekonda.

„Mina aga maksan ära sinu arved, kujundan Mistyle T-särgid, tegelen reklaamprospekti kujundamisega ja küpsetan tütrele jänkupepuküpsiseid.”

Lucas kergitas kulmu. „Sa saad ikka aru, et jänkupepu on lihtsalt viisakam versioon väljendist jäneseperse.”

Harper puhkes naerma. „Jah, aga need on lihavõttetraditsioon. Becca armastab neid. Ta isa toob ta homme ära ja ma tahan, et küpsised oleksid selleks ajaks valmis.”

Sest kui laual on jänkupepuküpsised, siis ehk tütar naeratab ja räägib temaga nii nagu varem. Täislausetega, milles sisaldub kilde tema elust.

„On sul kahju, et sa ei läinud?” küsis Lucas.

„Mälestusteenistusele? Jah.” Harper mõtles hetke ning lisas siis: „Ei. See tähendab, et ma oleksin tahtnud austust avaldada ja nii edasi, aga vanatädi Cheryl on läinud ega pane pahaks, et ma kohale ei sõitnud.”

Sõiduks Mischief Bayst Grass Valleysse kuluks sisuliselt terve päev. Oli võimatu kujutada ette midagi veelgi jubedamat kui istuda kõik see aeg samas autos oma tütre, eksabikaasa ja tolle armukesega. Okei, Beccaga oleks tore koos olla, aga need teised kaks?

Kõige hullem oli selle juures see, et kuigi vanatädi Cheryl oli tegelikult Terence’i sugulane, oli just Harper temaga kuni ta surmani ühendust pidanud.

„Terence on nelikümmend neli. Mida ta ometi endast mõtleb, et käib kahekümne kaheksa aastase tüdrukuga?” Ta saatis Lucasele kurja pilgu. „Unusta ära. Sina oled viimane, kellega sel teemal rääkida.”

Sest kuigi Harperi klient nägi hea välja, oli vaba ja vallaline viiekümneaastane mees, käis ta naistega, kes olid kõigest pisut üle kahekümne.

„Mis sul viga on?” küsis Harper. „Kas kõik mehed on sellised või üksnes sina ja minu eks? Armas jumal! Ainus, mis sul on Terence’iga ühist, olen mina. Kas mina olen teinud midagi, mille tõttu te käite kahekümnestega?”

„Rahune maha,” lausus Lucas leebelt. „Mina käisin nooremate naistega juba ammu enne seda, kui ma sinuga tuttavaks sain. Asi pole sinus, vaid minus.”

„Kus ma küll olen seda juba kuulnud?” Harper saatis tähendusrikka pilgu mikrolaineahju kellale. „Kas sul pole siis ühtegi kuritegu, mida lahendada?”

„Jajah, kohe lähen.”

Lucas tõusis püsti ja viis nõud kraanikaussi. Lucas oli meeter seitsekümmend kaheksa, kenasti lihases ja ta kõht oli märksa lamedam kui Harperi oma. Ta kandis teksaseid, kauboisaapaid ja triiksärki. Ta oli Los Angelese politseis uurija ning nende üheksa kuu jooksul, mis Harper oli tema heaks töötanud, oli ta kuulnud, et mees oli politseis töötanud kogu elu.

Lucas tuli tagasi laua juurde, sättis õlakabuuri paika ja haaras pintsaku. „Kuidas sa neid jänkupepuküpsiseid teed?”

Harper puhkes naerma. „Väga lihtsalt. Võtad roosa glasuuriga kaetud ümmarguse suhkruküpsise, lisad jalgadeks kaks väikest roosat ovaalset suhkruküpsist, paned tillukese suhkruvatitupsu sabaks – ja ongi valmis.”

„Jäta paar tükki minule.”

„Saab tehtud.” Harper kavatses need panna spetsiaalselt pühadeks ehitud väiksesse karpi. Sest ta lihtsalt ei suutnud ulatada teisele inimesele küpsiseid tavalisel papptaldrikul. Kui ta peaks sellist asja tegema, siis võib karta, et taevaväravad avanevad ja sealt pahiseb talle kaela rändrohutirtsuparv.

Oh, kui ta vaid saaks osta poest küpsisepaki. Või valmis spagetikastet. Või külmutatud toitu. Aga sellist asja ei sünni iial, sest nii ei tehta.

Ta viis ka teised nõud kraanikaussi, pani allesjäänud söögi ära ja läks oma suurde käsitöötuppa, mis oli täis seinariiuleid, kappe ja suuri töölaudu. Leidnud küpsiste jaoks sobiva karbi, uuris ta paelakollektsiooni, kuni leidis karbiga sobiva paela. Seni kui liimipüstol soojenes, sorteeris ta kangaid, et leida lihavõtteks sobilik, ja murdis pead, mida küll teevad teised naised kogu selle ajaga, mida säästavad selle arvelt, et ei tee iga viimset kui tobedat asja ise.

Aga Harper oli oma ema tütar ega olnud kunagi traditsioonidele vastu punninud. Õde Stacey oli see, kes tõstis mässu, Harper tegi aga nii nagu kästud. Tegelikult polnudki tal midagi selle vastu, et teha jänkupepuküpsiseid või ehtida kinkekarpe, aga ta ihkas oma ellu midagi enamat. Rohkem väljakutseid, rohkem raha, rohkem suhtlemist tütrega. Ja kuigi oli hea kõik probleemid ema kaela veeretada, mõtles ta paratamatult, et kõik, mida ta tahtis ja mida tal ei olnud, oli väga suure tõenäosusega ta enda süü.

KÖÖGIST hoovas vahvlite ja kalkunivorstide lõhn magamistuppa. Stacey Bloom pani selga varrukateta kleidi ja heitis pilgu peeglisse. Kuna kleit oli avara joonega ja trikotaažist ning ta enda keha just selline, nagu see oli, nägi ta välja samamoodi nagu alati. Mitte keegi ei saa midagi aru – ja just see oligi oluline. Ta ei tahtnud küsimusi, mida paratamatult esitataks – peamiselt sellepärast, et ta ei tahtnud, et teda mõistetakse ta vastuste pärast hukka.

Ta teadis, et hukkamõist oli tema ja mitte kellegi teise probleem. Kui tegu oleks mõne teise teemaga, annaks ta lühikese ja täpse vastuse, mis pakub tema seisukoha osas selgituse, kuid teeb ühtlasi selgeks, et kuigi küsimuse esitaja võib pidada oma seisukohta oluliseks, ei hooli Stacey sellest. Seekord oli aga olukord teine.

Ta pani jalga paeltega matkasaapad, sidus paelad kinni ja võttis kapist bleisririvist ühe jaki. Ta oli juba aastate eest mõistnud, et elu on hommikuti märksa lihtsam, kui sul on nii-öelda vormiriietus. Ta ostis musti varrukateta kleite netist kolme- või neljakaupa. Pintsakud olid väga hea kvaliteediga ja pidasid vastu aastaid. Erineval hooajal erinevad bleisrid – suvel õhemast kangast, talvel paksemast –, kuigi Californias Mischief Bays oli kliima soe ja otsus minna üle ühtede või teiste bleisrite peale tulenes puhtalt tavadest ja mitte vajadusest.

Ning mis puutus matkasaabastesse, siis need olid mugavad ja toetasid jalgu. Stacey veetis suurema osa päevast laboris püsti seistes või erinevate laborite vahel käies, nii et sellised jalanõud olid praktilised. Ema üritas teda veenda kontsakingi ja sukkpükse kandma, kuid sellist asja juba ei sünni. Kingad paneks jalad valutama ja tekitaksid selga pinge, mis annaks praegusel ajal veelgi rohkem tunda. Pealegi oli matkasaabastes midagi, mis mõjus meeskolleegidele heidutavalt, ja kuigi see polnud eesmärk omaette, polnud tal selle vastu midagi.

Ta läks kööki ja riputas bleiseri tooliseljatoele. Ta abikaasa Kit seisis pliidi ees ja keeras ümisedes vorste ringi. Laud oli kaetud ja Stacey koha kõrval oli kauss viilutatud puuviljadega. Ta seljakoti kõrval oli termoskruus. Stacey soovis nii väga, et see sisaldaks imeliselt head kuuma kohvi, kuigi teadis, et seal on hoopis aedviljatõmmisega valgujook. Ta teadis juba vaatamatagi, et lõuna on seljakotis.

Kit keeras ringi ja naeratas teda nähes.

„Tere hommikust, kullake. Kuidas sa end tunned?”

„Hästi. Ja sina?”

„Suurepäraselt.” Kit tegi silma ning jätkas vorstide praadimist.

Kuna oli kevadise koolivaheaja viimane reede, ei pidanud Kit koolis olema ja kandis igapäevaste khakipükste ja triiksärgi asemel dressipükse ning kassiplakatit kujutava pildiga T-särki. Plakati all oli tekst: Otsitakse Schrödingeri kassi¹ – elavana või surnuna.

Stacey ei osanudki öelda, mis talle kõige rohkem meeldis. Kas see, kuidas mees hoolitses ta eest, tegi talle süüa ja veendus, et ta võtab vitamiine, kuidas kutsus teda kullakeseks, või see, et tal oli terve kollektsioon naljakaid teaduseteemalisi T-särke. Küllap polnud vajadustki mingit kindlat asja välja valida. Kuni Kitiga kohtumiseni ei uskunudki ta vist armastusse. Ta oleks võinud lahti seletada, milline keemiline protsess leidis ajus aset, aga see polnud sama mis uskuda armastusse kui tundesse. Nüüd aga oli ta teist meelt.

Kit pani lauale kaks taldrikut ja võttis Stacey vastas istet. Laua keskel oli kann ürditeega. Stacey valas tee välja. Kit ei joonud temaga koos olles kohvi, kuigi võib arvata, et lubas seda endale Stacey äraolekul.

„Harper helistas,” ütles Kit. „Kutsus meid homme õhtust sööma. Becca jõuab ka mälestusteenistuselt koju.” Ta kibrutas kulmu. „Kes on vanatädi Cheryl? Ta ei olnud pulmas.”

„Ta ei ole meie sugulane. Ta oli Terence’i vanatädi, aga nad said Harperiga hästi läbi ja ema nägi selles ohtu. Vanatädi Cheryl oli teise maailmasõja ajal sõjaväes meditsiiniõde ja viiekümnendatel mingi spioon. Ta kasvatas koeri.”

„Nagu puudleid?”

Stacey naeratas. „Ei, spetsiaalselt luureteenistuse jaoks mõeldud koeri. Nende väljaõpe oli märksa kõrgemal tasemel kui tavaliste sõjaväekoerte ettevalmistus. Üritasin tema käest ta töö kohta uurida, aga tema väitis, et see on ülisalajane ja ta ei saa sellest minule rääkida. Aga see, mis ta rääkis, oli väga huvitav. Kõige huvitavam oli moraali puudumine. Kui kedagi on õpetatud tapma, siis kaasnevad sellega psühholoogilised probleemid, kuid loomade puhul on tegu lihtsalt ülesandega. Vajutamine nupule, mis paneb lõppkokkuvõttes pommi plahvatama, pole midagi enamat kui käsk ja sellele järgnev tasu hea käitumise eest.”

Kit muheles. „Tüüpiline sina. Sinu hommikusöögiteemad on alati nii positiivsed.”

„Elus on nii palju huvitavaid asju.”

„Saan aru ja minu silmis oled sina huvitav. Nüüd aga elevandist...”

Stacey heitis pilgu seinakalendrile. Kalender oli saja ruutsentimeetri suurune ning selle asemel et näidata kuupäeva, luges see päevi 280-ni. Kit rebis sealt igal hommikul ühe lehe ära. Täna oli päev numbriga 184.

Stacey asetas tahtmatult käe ümarale kõhule. Parema, mitte vasaku, sest tema oli paremakäeline ja saab seetõttu kaitsta paremini just parema käega. Kuigi köögis ei valitsenud mingit ohtu – ohud olid väljaspool nende kodu turvalist keskkonda.

Ta vaatas Kitile otsa. Kiti ilme oli heatahtlik. Ta pruunides silmades metallraamidega prillide taga oli naer ja ta suul naeratus. Ta juuksed olid pisut liiga pikad – aga need tundusid alati liiga pikad.

Nad olid kohtunud ligemale kolm aastat tagasi, kui Stacey pidas ettekande Mischief Bay keskkooli karjääripäeval. Kit, kes oli koolis loodusteaduste õpetaja, oli võtnud ühendust biotehnoloogiafirmaga, kus Stacey töötas, ning palunud, et keegi tuleks õpilastele rääkima. Ta oli palunud naissoost esinejat, et innustada seeläbi oma klasside tütarlapsi.

Stacey oli olnud nõus minema. Ta pidas sageli konverentsidel ja sümpoosionidel ettekandeid ega kartnud rahva ees esinemist. Tema assistent Lexi oli aidanud tal panna kokku ettekande, mis ei eeldanud erilisi eelteadmisi ei patoloogiast ega ka loodusteadustest. Tundus, et see pakkus õpilastele huvi, kuid selle päeva suurim üllatus oli olnud Kitiga kohtumine.

Stacey oli leidnud end tema lähedusest segaduses olevat ja kui Kit oli kutsunud ta kohvi jooma, oli Stacey nõusse jäänud. Kohvijoomisest arenes välja pikk nädalavahetus ja kui nad olid käinud kolm nädalat, kolis Kit Stacey juurde.

Stacey polnud kunagi elus niimoodi ülepeakaela armunud. Veelgi olulisem oli aga see, et ta polnud kunagi varem tundnud, et üks mees – kes polnud ta enda sugulane – võiks ta niimoodi heaks kiita.

Kit sai temast aru. Ta mõistis, kuidas Stacey aju töötas, ning Stacey teadmised ja edu ei hirmutanud teda raasugi. Kui tavaelu viis Stacey segadusse, oli Kit talle puhvriks. Kit oli normaalne. Ja sama oluline oli see, et Kit hoolitses tema eest tuhandel väikesel viisil, mis pani Stacey tundma end armastatuna. Kui ta ise üritas samaga vastata, kukkus ta ilmselt robinaga läbi, kuid näis, et see ei häiri Kiti.

„Räägin talle,” pomises Stacey käsil oleva teema juurde naastes.

„Tegelikult pole sul vaja seda teha. Umbes üheksakümne kuue päeva pärast saad lapse kätte. Võib arvata, et siis peaks Bunnyl pilt selge olema. Noh, kui ta tütretütre esimest korda sülle võtab.” Ta tegi pausi, et teed rüübata. „Kui sa just ei kavatsenud ka siis mitte midagi öelda. See tähendab, et me võime ju oodata nii kaua, kuni Joule õpib rääkima ja laseme tal endal Bunnyle rääkida. Enamik lapsi hakkab umbes pooleteist aasta vanuses lauseid moodustama, aga võttes arvesse, et meie tütrel on meie geenid, omandab tema siis ilmselt juba teist keelt. Minu arust võime küll lasta oma tütrel ise vanaemale rääkida, kes ta on.”

Stacey mõistis, et Kit aasib ta kallal. Ning ühtlasi oli talle selge, et see probleem on tema enda tekitatud. Ta ise oli emale rääkimist edasi lükanud. Harperile rääkis ta rasedusest kohe, sest Harper oli ta õde ja nad olid ikka teineteisele toeks olnud. Harperiga polnud keeruline rääkida, ta oli mõistev ja sai aru. Bunny aga mitte. Bunnyl olid väga kindlad seisukohad selles, mida naised peaksid või ei tohiks teha, ning Stacey oli täiesti kindel, et oli siiani kõiki neid reegleid rikkunud. Lapse saamine teeks kõik veelgi hullemaks.

Ühest nädalast oli saanud kaks. Aeg oli möödunud. Stacey oli öelnud Kitile, et ootab seni, kuni amniotsentees on tehtud, aga tulemused olid saabunud juba mitme nädala eest ja Stacey polnud endiselt lausunud emale sõnakestki.

Stacey tõusis püsti ja läks teisele poole lauda. Kit lükkas tooli lauast nii palju eemale, et Stacey sai talle sülle potsatada. Kit võttis tal ümbert kinni, kui Stacey surus näo vastu ta õlga.

„Ma olen kohutav tütar,” sosistas Stacey.

„Ei ole. Sa oled imeline ja ma armastan sind. Ja mis puutub Bunnysse, siis pole midagi teha, kui ta naljast aru ei saa.” Ta silitas Stacey põske, kuni Stacey vaatas talle otsa. „Stacey, ma räägin tõsiselt. Sina teed just seda, mida tahad. Mina toetan sind. Kui sa ei taha sellest üldse kunagi Bunnyle rääkida, pole ka midagi lahti. Aga ma üritan lihtsalt öelda, et mingil hetkel saab ta aru ja mida kauem sa ootad, seda raskem see on.”

„See juba on raske.”

„Seda ma räägingi,” ütles Kit teda suudeldes leebelt. „Söö oma hommikusöök ära.”

„Teen seda. Mina armastan sind samuti.”

Kit naeratas. Stacey läks tagasi oma kohale ja asus sööma. Sest ta pidi lapse tervise peale mõtlema. Ta oli rahul sellega, et on lapse ilmaletoomise vahend – sellega saab ta hakkama. Temale tegi muret hoopis lapsevanemaks olemine. Ta pole ju võimeline ema olema. Tema polnud samasugune nagu teised naised, tema ei tahtnud sama mis teised naised. Temal olid hoopis teised prioriteedid ja võib arvata, et kui poleks ema, siis ei häiriks see teda sugugi.

Sest Bunny teadis, et Stacey ei ole samasugune nagu teised, ning toonitas seda pidevalt. Kui ema lapsest teada saab... Noh, võib ette kujutada, mis siis sünnib.

„Räägin talle homme õhtusöögi ajal,” ütles Stacey.

„Väga hea.”

See oli Kiti viis öelda: Ära üldse loodagi, et ma su juttu usun, aga räägi pealegi, kui see aitab sul end paremini tunda.

„Ema vihastab, et ma pole talle sellest varem rääkinud.”

„Seda kindlasti.” Kit naeratas talle. „Aga ära muretse. Ma ei lase tal sulle liiga teha. Ausõna.”

Stacey teadis, et Kit mõtleb öeldut tõsiselt, et mees annab endast parima tema kaitsmiseks. Probleem polnud mitte selles, nagu võiks ema talle füüsiliselt liiga teha, vaid selles, mida Bunny ütleb. Bloomide perekonnas olid tõeliseks relvaks sõnad ja laskemoonaks ootused. Ülejäänud maailm pidas Staceyt hinnatud ja andekaks teadlaseks. Bunny aga nägi temas üksnes tütart, kes hakkas kõigis tõsisemates küsimustes normidele vastu – ehk siis teisisõnu nägi Bunny temas läbikukkumist. Mida küll ema ütleb, kui kuuleb, et tütar on juba kuuendat kuud lapseootel ega ole sellest sõnagi rääkinud?

1 Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mille kavandas kvantmehaanikat käsitlevate töödega kuulsaks saanud Austria füüsik Erwin Schrödinger – Tõlk.