Читать книгу Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat - Susan Mallery - Страница 6

HARPER heitis pilgu kalendrisse kontrollimaks, mis tal on vaja sel päeval ära teha. Kuna oli kuu lõpp, tuleb saata klientidele tehtud tööde eest arved. Lisaks sellele tuleb saata e-kiri Blake’ile ja meenutada talle, et kahe nädala pärast on ta ema sünnipäev. Tal oli kingituse osas juba mitu mõtet, juhuks kui Blake peaks tema abi vajama.

Ta saatis Blake’ile kirja. Blake oli Boengi firmas müügijuht, kelle töö seisnes mööda maailma ringi reisimises. Ta müüs überrikastele lennukeid ja kandis hoolt, et lennukite sisustus oleks just selline, nagu kliendid soovisid. Harperil polnud aimugi, millises maailmanurgas Blake võiks parasjagu viibida või kellega kohtuda, aga kõik see tundus väga põnev. Harperi silmis oli Blake müügimaailma James Bond.

Harperi püsikliendid olid Blake, Lucas, koomikuks hakanud endine meditsiiniõde Misty, peokorraldaja Cathy ja Mischief Bay linn. Kui ta oma ettevõtte asutas, polnud tal aimugi, mida ta teeb. Teinud läbi pool tosinat täienduskursust, oli ta saanud selgeks mitu arvutiprogrammi ja omandanud mõne programmi kohta algteadmised, ta oskas esitada äritegevuseks vajalikke dokumente, teha elementaarset raamatupidamist ja maksta makse. Oli sündinud firma Harper Aitab.

Tema esimene klient oli Lucas. Harper oli kohtunud Lucasega ühe tuttava kaudu. Lucas oli saanud teenistuskohustuste täitmisel haavata ja pika paranemisprotsessi ajal olid tal kuhjunud maksmata arved ning ta vesi ja elekter oli välja lülitatud. Pärast paranemist oli ta otsustanud lasta kellelgi teisel oma elu detailide eest hoolitseda ning palganud Harperi. Blake oli leidnud ta täiesti üllatavalt Facebooki reklaami kaudu ning Misty oli üks õdedest, kes oli Lucase eest hoolitsenud.

Mischief Bay linn oli avaldanud Internetis üleskutse esitada reklaamimaterjalide koostamiseks ja saatmiseks hinnapakkumised. Harper oli saatnud oma hinnapakkumise ning edastanud oma tööde näidised – ja saigi selle töö endale.

Selle looga kaasnes lõbus tõik, et Harper oli asutanud oma ettevõtte sellepärast, et tal puudusid kontoritööoskused. Nüüd olid tal kontoritööks vajalikud teadmised ja oskused olemas, kuid ta avastas, et ei tahagi kuskile kandideerida. Temale meeldis ise oma tööaega reguleerida ning olla tütre jaoks olemas, kuigi Becca ei tundnud viimasel ajal ema vastu erilist huvi. Aga Harper oli kodus olemas, juhuks kui tütar peaks teda mingil hetkel vajama.

Harper läks kööki ja valas veel ühe kruusi kohvi. Õue viiv köögiuks avanes ja ta ema astus sisse. Bunny Bloom oli kuuekümnendates eluaastates väikest kasvu sale naine. Ta kandis kalleid kootud rõivaid, ta lühikesed tumedad juuksed olid kohevile aetud ja ta tegi alati – alati – enne oma korterist väljumist meigi.

Bunny oli paari aasta eest leseks jäänud ja kuigi Harper oli pärast isa surma kohutavalt löödud, oli Bunny eluga edasi läinud ja teinud mis vaja. Kui tolm oli langenud, kolis Bunny Harperi majja garaažipealsesse korterisse, et olla lähemal oma ainsale lapselapsele ja aidata Harperit rahaliselt. Tuli ette kuid, kus Bunny tuhandedollariline üüriraha aitas lauale midagi paremat kui hamburger juustu ja ketšupiga. Piltlikult öeldes, mõtles Harper ja naeratas emale. Sest tema ei paneks iial lauale midagi sellist, mida pole ise keetnud või küpsetanud.

„Tere hommikut, emps! Kuidas end tunned?” küsis Harper, valas automaatselt teise kruusi kohvi ning võttis leivakastist värske kohvikoogi ja lõikas sealt emale viilu.

„Vanana. Kas sa Beccast oled midagi kuulnud?”

„Üksnes seda, et nad kavatsevad homme koju tulla.” Ta ei maininud, et pärast kahe päeva eest saadud sõnumit, milles tütar teatas, et on kohale jõudnud, polnud ta Beccalt sõnagi kuulnud. Becca ei rääkinud temaga viimasel ajal ning Harper ei saanud aru, mis võis küll selle põhjus olla.

Nad istusid köögilaua äärde ja Harper ulatas emale koogitaldriku. Kõigil neljal lauamatil oli jänesemotiiv ja sama motiiv oli ka laua keskele pandud soola- ja pipratoosil. Suhkrutoosil ja koorekannul olid pühade ja kevade tähistamiseks jänesed ja ka tulbid.

„Väga hea.” Bunny valas kohvi sisse koort. „Ma tahan lihavõtete ajal oma ainsat lapselast näha. Kas oled juba õhtusöögi valmistamisega algust teinud?”

„Jah.”

Kuigi sõltumata sellest, kui palju ta püüdis asju ette ära teha, möödub enamik lihavõttepühast ikkagi kokkamishulluse tähe all. Sel aastal oli menüüs maasika-avokaadosalat, vaabaga kaetud praad, koore ja juustuga kartulivormiroog, röstitud spargel ja kreemjad rohelised herned ning nii sidruni-beseeekook kui ka lihavõttekook. Oh ja muidugi veel eelroad.

Ja kõike seda viiele inimesele – või siis seitsmele, kui ka Lucas koos kaaslasega peaks kohale tulema. Kuid sellele vaatamata jätkuks sööki kahekümnele ja jääks veel küllaga üle. Ja lisaks veel homne Becca kojusaabumise puhul eriline õhtusöök.

„On sul abi vaja?” küsis ema.

Harper püüdis kõigest väest mitte karjuma hakata. Selge see, et ta vajas abi! Ta töötas kuuskümmend tundi nädalas meeleheitlikus katses rahaliselt pinnal püsida, hoolitses maja eest, ehtis seda pühadeks, tal oli kuueteistaastane tütar ja ta pidi valmistama peene õhtusöögi. Abi kuluks marjaks ära. Abi oleks fantastiline. Aga Bunny maailmas ei palunud majaperenaine abi. Ei, majaperenaine tegi kõik ise – ja pealtnäha mängleva kergusega. Kõige olulisem oli perekond. Naist hinnati selle järgi, kui hästi ta hoolitseb oma perekonna eest ja nii edasi. Harperil oli kogu see lugulaul peas. Kuid tema arust oli Bunny ainus, kellele see kõik korda läks. Bunny ise ei pidanud enam midagi tegema, sest kuidagimoodi oli nüüd kogu vastutus langenud Harperi õlgadele. Bunny võis veeta oma päevad koos sõpradega, kanda igaks juhtumiks sobivaid rõivaid ning mõista oma vanemat tütart hukka.

Harper naeratas emale. „Saan hakkama. Kõik on kontrolli all. Sina löö end üles ja tule lihtsalt kohale.”

„Olgu. Kas Stacey ja Kit tulevad ka õhtusöögile?”

„Minu teada küll.”

Ja see on kindlasti huvitav, mõtles Harper. Mingil hetkel peab ju õde ometigi emale rasedusest rääkima ja see on tõesti väga huvitav. Kuigi ta polnud päris kindel, kas ta tahab, et see juhtuks lihavõtteõhtusöögi ajal. Sest selle valmistamine on ju nii ajamahukas. Vast ehk pigem pärast õhtusööki, kui kõik veel seedivad toitu, kuigi ka see oleks probleemne.

Tegelikult oli asi ilmselt selles, et polegi õiget hetke, millal teatada oma emale, et oled kuuendat kuud rase. Sellest võib veel aru saada, kui kuueteistkümneaastane üritab tõde varjata, aga Stacey oli ju nelikümmend.

Harperil oli tahtmine ohata. Ta teadis väga hästi, miks Stacey ei taha sellest rääkida. Ema tuleks välja miljoni reegli ja nõudega ning Stacey ei pööraks neile vähimatki tähelepanu. Sellele järgneks tüli. Kõike seda arvesse võttes oli vaikimine tõesti kõige arukam.

„Mis sa arvad, kas ta jättis sinule ka midagi?”

Harper vahtis emale otsa. „Anna andeks, aga millest sa räägid?”

„Mis sa arvad, kas ta jättis sinule ka midagi?”

„Sama asja kordamine ei tee seda selgemaks.”

Ema ohkas. „Pärandas. Testamendiga.”

Ah soo. Sest Bunny pigem ostaks leiva poest, kui ütleks vanatädi Cheryli nime välja. Ja see oleks tõesti naljakas, sest Harperil oli sama probleem oma eksi prutaga. Ta üritas kõigest väest vältida Alicia nimepidi mainimist. Kuigi seal oli suur vahe, sest Alicia oli kakskümmend kaheksa ja väga ilus, vanatädi Cheryl polnud üldsegi sugulane ja pealegi oli ta surnud.

„Pole aimugi,” tunnistas Harper. „Paari aasta eest küsis ta, kas ma võtaksin ta koerad, aga ma väljendusin väga selgelt, et see ei tule kõne allagi.”

Vanatädi Cheryl oli elu jooksul nii mõndagi korda saatnud. Ta oli olnud Teise maailmasõja ajal meditsiiniõde ja siis oli temast saanud spioon. Pärast seda reisis ta mööda maailma ringi, tal oli palju armukesi ning üldiselt elas ta sellist elu, mis oleks teised inimesed ära kurnanud. Viimased kümmekond aastat oli ta valitsusele koeri välja õpetanud. Harper oli päris kindel, et need koerad oleks võimelised välja saatma tuumarakette. Lisaks sellele olid need koerad tohutult suured ja pisut hirmutava väljanägemisega dobermannid, keda Harper ei tahtnud mingil juhul oma koju.

„Nii et ei mingeid ehteid? Ei mingit vanaaegset hõbedast teeserviisi?”

„Vanatädi Cheryl polnud vanaaegsete teeserviiside tüüp.”

„Kahju.”

Ent nad mõlemad teadsid, et see ei ole tõsi.

„Mina ei oota midagi. Ta ei olnud ju minu, vaid Terence’i tädi.”

„Aga te olite nii lähedased.”

See oli öeldud pisut põlglikult, kuid Harper ei pööranud sellele tähelepanu.

„Olime jah. Ta oli väga kena inimene ja mul on kahju, et teda ei ole enam.” Vanatädi Cheryl oli teda ikka innustanud oma elult rohkem nõudma kui üksnes perekonna eest hoolitsemine. Kui Becca hakkas käima lasteaias, oli Cheryl pakkunud, et maksab Harperi kolledžimaksu.

Harper oli aga olnud idioot ja sellest keeldunud. Miks ta peaks jätma oma perekonna selle nimel, et teha midagi nii jaburat nagu kolledžisse minek? Tema ei pea ju üksi elama ega iseennast ja oma tütart ülal pidama.

Pärast lahutust oli Harperil tahtmine öelda vanatädi Cherylile, kui väga ta tema pakkumist hindas, kuigi ei olnud seda vastu võtnud. Aga selleks ajaks olid asjad sellises seisus, et ta sõnad oleks kõlanud pigem almuse palumisena, ning ta ei lausunud sõnagi. Nüüd aga polnud enam võimalik midagi öelda.

Ta kahetses seda kogu südamest.

HARPER kuulis koputust, kuid enne kui ta jõudis ust avama minna, kostis tuttav „Mina olen!”

„Köögis!” hüüdis ta, tõstes ettevaatlikult kuumad lasanjeplaadid vormi. Ta pühkis käed kuivaks ja võttis kausi – loomulikult enda tehtud – tomatikastmega ning lusika.

Ta tõstis pilgu, kui Lucas kööki astus, kuid jätkas toimetamist. Pole vähimatki mõtet vahtida seda, mida ta kunagi ei saa. Kuigi tegelikult ta ju ei tahtnud Lucast.

Jah, see mees nägi välja jaburalt hea. Ta oli pikka kasvu ja heas vormis ning temast õhkus enesekindlust, mis mõjus vaat et uhkeldavalt. Lucas oli viiekümnene, seega temast vanem, ja ootamatult heasüdamlik. Kuigi ta oli alatasa jalus, ei häirinud ta Harperit, ning iga kord õhtusöögile jäädes – seda tuli ette üllatavalt sageli – tõi ta kaasa väikese kingituse.

Lucas seisis teisel pool köögisaart ja uuris toiduaineid, mis Harper oli välja tõstnud.

„Mis meil siin siis on,” ütles Lucas. „Tegu on lasanjega, nii et selle juurde tuleb küüslaugusai. Mingi salat.” Ta pidas pausi. „Koduse basiilikukastmega. Mis tähendab, et tegu on Becca lemmiksöögiga.”

„Tema kojujõudmise puhul.”

„Ta on olnud ära kõigest kolm päeva. Mismoodi sa siis talle tõestad, et ta on eriline, kui ta läheb kolledžisse ja on kuude kaupa ära?”

„Selle peale ei taha ma üldse mõeldagi,” tunnistas Harper. Ta ei tahtnud mõelda ei selle peale, et ta ainus laps kolib kodust ära, ega ka selle peale, et ta peab maksma õpingute ja elamise eest mõnes teises osariigis. „Tegin šokolaadikoogi.”

„Selles ma ei kahtlegi. Mis kell õhtusöök on?”

„Terence ütles, et nad jõuavad kella nelja ja viie vahel, nii et vast pool kuus või kuus.”

„Olen kohal.” Lucas vaatas segamini köögis ringi. „Ja see uhke õhtusöök on lisaks homsele lihavõttepidusöögile?”

„Muidugi. Need kaks asja pole omavahel üldse seotud.”

„Ja me ei võinud üht neist ära jätta?”

„Nalja teed või? Kuidas sa üldse võid midagi sellist küsida?”

„Jah. Sul on õigus. Mida ma küll oma arust mõtlesin?”

Harper raputas riivjuustu lasanje peale ja heitis pilgu kellale. Kell oli peaaegu kolm. Küllap võis riskida sellega, et jätta lasanje seniks köögilauale, kuni see veerand viis ahju läheb. Saia oli ta küpsetanud mitme päeva eest ning oli juba ühe pätsi üles sulatanud. Küüslauguvõi oli valmis ja salat külmikus. Sinna tuli veel vaid kaste peale valada ja ongi valmis. Laud oli veel katmata. Ta pöördus taas Lucase poole.

„Kas sa tuled kaaslasega?”

Lucase suunurk kerkis. „Hurmaaga.”

Harper pühkis käed rätikusse. „Nalja teed või? Kas see on ta pärisnimi?”

„Nii on ta juhiloal kirjas.”

„Ja sina nägid seda sellepärast, et kontrollid enne nendega käima hakkamist nende isikutunnistust?”

„Ma tahan olla kindel.”

„Et nad pole alaealised või et nad pole liiga vanad?”

„Vahel mõlemat.”

„Bioloogiast saan ma aru,” ütles Harper, uurides meest teiselt poolt köögisaart. „Noored ja terved naised annavad parimad järeltulijad. Aga me ei ela ju enam koopas. Sul on Mercedes. Kui sa oled evolutsiooni käigus nii palju edasi arenenud, et saad hakkama kiirteel sõitmisega, siis võiksid ju käia ka naistega, kes on sinuga enam-vähem ühevanused. Ma ei pakugi, et mõne vana naisega, aga vast ehk kolmekümnendates.” Ta läks sahvrisse, et tuua sealt väike karp küpsiseid, mis ta oli Lucase jaoks kõrvale pannud.

„Ükskõik,” ütles ta kaunistatud karpi Lucasele andes. „Sa ei pea sellele küsimusele vastama ja minul ei ole vähimatki õigust sinu eraelu kohta küsimusi esitada. Mina olen kõigest su teenusepakkuja.”

„Ja kingid mulle küpsiseid.” Lucas uuris paela ja kaunistusi. „Väga ilus, aga ma oleksin rahul olnud ka kileümbrisega.”

„Siin pole niimoodi tavaks.”

„Ja see on üks osa sinu probleemist.”

„Tean. Kahjuks on aga teada ja selle vastu midagi ette võtta kaks erinevat asja. Mine pese käed ära, siis võid aidata mul lauda katta.”

„Saab tehtud.”

Lucas pesi käed ja läks söögituppa Harperile appi. Harper mäletas, kuidas nad olid Terence’iga siinkandis maja otsinud. Nad jätsid mitu maja tähelepanuta, kuna söögituba polnud küllalt suur. Kui Terence juhtis ta tähelepanu tõigale, et nende pere pole ju nii suur, tuletas Harper talle meelde, et tal on tohutu suur söögilaud, puhvet ja serveerimislaud, mis peavad söögituppa ära mahtuma. Terence oli torisenud midagi selle kohta, et Harperil on liiga palju nõusid, ja aeg-ajalt leidis Harper, et mehel võis olla õigus. Pärast lahutust müüs ta kaks komplekti ära, kuid tal oli nõusid ikkagi rohkem kui mõnes keskmises kaubamajas.

Tavaliselt käigus olevad nõud olid valged, nii et neid sai kasutada kõigi pühade või sündmuste puhul. Ta uuris laudlinu ja salvrätte ning mõtles jänkudega komplektile, millega kavatses järgmisel päeval laua katta.

„Beccale meeldib roosa,” pakkus Lucas. „Kas roosa pole mitte kevadine värv?”

„On küll ja see võiks isegi sobida. Suur tänu.”

Harper võttis kapist heleroosa laudlina ja sinna juurde kuuluvad salvrätid. Aktsendina kavatses ta kasutada kuldset ning pisut tumerohelist. Õhtusöögil osalevad Bunny, Becca, Lucas, Puuvili, Kit ja Stacey ja tema ise, nii et kokku seitse.

Ta ulatas laudlina Lucasele ja otsis kapist seitse tumerohelist taldrikualust. Muu oli lihtne: seitse kuldset alustaldrikut, seitse komplekti kuldseid nuge-kahvleid, kõige ilusamad kristallklaasid, valged taldrikud. Tal oli kollektsioon erinevate mustritega salatitaldrikuid ning kaheksal neist oli kuldne serv. Salvrätihoidjad teeb ta ise, ehtides lihtsad hoidjad siidlilledega. Tal oli kolm klaasist küünlalampi, mille põhi oli kuldne.

Ta jättis Lucase lauda katma ja läks käsitöötuppa, et heita pilk varudele. Tegelikult oleks ta pidanud planeerima lauakatmise juba paari päeva eest, juhuks kui midagi on juurde vaja. Nüüd tuli lihtsalt improviseerida.

Ta lülitas liimipüstoli sisse ja leidis suurest siidlillekotist mitu roosat õit ja rohelisi lehti. Loomulikult oli tal klaashelmeid ja palju paelu. Kümme minutit hiljem oli ta kinnitanud viimase lille läbipaistvale plastist salvrätihoidjale – neid oli ta ostnud hulgi. Ta võttis koti värviliste klaashelmeste ja paeltega ning oleks söögituppa tormates peaaegu Lucasega kokku põrganud.

„Mida sa teed?” küsis Lucas pigem naerdes kui murelikult.

„Ehin lauda. Too sina palun need küünlaalused.”

„Sul on midagi viga,” ütles Lucas lampe võttes ja nendega tagasi elutuppa minnes. „Sinu käsitööd ei too sulle sentigi sisse, aga sellele vaatamata on sul selle tarbeks arutult suur tuba. Samal ajal on su kabinet tillukeses magamistoaurkas.”

„Vahel on mul töö jaoks ka käsitöötuba vaja,” vastas Harper, üritades kõigest väest mitte tunduda nii, nagu ta kaitseks end. „Näiteks kui teen tööd peokorraldajatele.”

„Räägi seda kellelegi teisele. Harper, sind ei võta keegi tõsiselt enne, kui hakkad end ise tõsiselt võtma.”

Harper mõtles laual ootava arvehunniku peale ning selle peale, kuidas iga kuu oli raske ots otsaga kokku tulla. Ta tunnistas, et põhjus oli majas. Ta oli tahtnud, et maja jääks pärast lahutust temale – et Becca ei peaks kolima uude elukohta. Ja ta ei tahtnud, et ta oleks sunnitud maja pärast Becca kaheksateistkümneaastaseks saamist maha müüma. Terence’i välja ostmine oli nullinud tema poole nende ühisest varast, mis tähendas, et Terence oli saanud kogu raha, säästud ja enamiku pensionifondist. Tema sai vastutasuks sisuliselt üksnes maja.

„Ma suhtun oma sissetulekutesse väga tõsiselt. Mingil hetkel viin kontori käsitöötuppa, aga veel mitte. Käsitöötuba pakub mulle rõõmu.”

„Kahtlen selles. See tuletab sulle pidevalt meelde, et sa pead olema täiuslik.”

See tõde tabas Harperit ootamatult ja tekitas piinlikkust ning pani ta end kaitsetuna tundma. Just nagu oleks Lucas sisenenud tema vannituppa.

Lucas oli juba kord selline. Mitte selles mõttes, nagu oleks teda kuskil ootamatult tabanud, aga see mees oli aeg-ajalt ebamugavust tekitavalt läbinägelik.

Nad läksid söögituppa, kus Lucas pani klaasist küünlalambid puhvetile. Harper sidus enne küünlalampide lauale panemist neile ümber roosad ja kuldsed paelad. Piserdanud laua keskele klaashelmeid, uuris ta tulemust.

„Väga ilus,” kinnitas Lucas. „Becca jääb kindlasti rahule.”

„Bunny kurdab, et ma pole küllalt vaeva näinud.”

„Kas tahad, et tegelen temaga ise?”

„See sul ei õnnestu,” kinnitas Harper. „Mis siis, kui ta on nakkusohtlik?”

„Nojah.” Lucas järgnes talle kööki, kus Harper võttis külmikust küüslauguvõi.

„Kes see vanatädi Cheryl üldse oli?” küsis Lucas.

„Terence’i vanatädi. Mina kohtusin temaga, kui me alles käisime. Väga tore inimene. Huumorisoonega ega laskunud kellelgi endale pähe istuda. Ta oli eluaegne vanatüdruk, aga tema seltsis liikus alati huvitavaid mehi. Tal oli rääkida miljon lugu ja need kõik olid nii põnevad. Just siis, kui tekkis tunne, et ta on kõik välja mõelnud, tõi ta näiteks nähtavale president Trumani saadetud kirja, kus teda tänati riigile osutatud teenete eest.”

Ta lõikas pikale saiale pikkupidi vao sisse. Lucas toetus laua vastu.

„Sa imetlesid teda.”

„Jah. Vägagi. Ta oli minu vastu alati nii hea.”

„Bunny ei talunud teda ja oli teie suhte pärast kade.”

Harper vahtis talle otsa. „Kuidas sa seda tead?”

„No kuule! Teist sellist inimest, kes peaks traditsioonidest niivõrd kinni, pole olemaski, ja tema on veendunud, et kui sa ei küpseta leiba ise, vaid ostad selle poest, siis jätab päike hommikul tõusmata. Bunny on kodu ja kodukolle. Vanatädi Cheryl oleks Bunnyl närvid püsti ajanud. Ja ta oleks seisnud kõigi Bunny veendumuste vastu.”

„Nad ei saanud just kõige paremini läbi,” tunnistas Harper. „Viimase paari aasta jooksul ei olnud ma tädi Cheryliga nii tihti ühenduses kui varem. Mina arvasin, et tal on tegemist. Sain alles pärast tema surma teada, et ta oli olnud haige.”

Harper tundis ikka veel süümepiinu, et ei olnud asja lähemalt uurinud. „Ta ei tahtnud teistele tüliks olla ega midagi sellist. Soovin, et oleksin saanud olla talle toeks.”

„Kas ta elas üksi?”

„Ei, tal oli Ramon.”

Lucas kergitas kulmu. „Ramon?”

„Mis armukestesse puutus, siis meenutas tädi Cheryl pisut sind.”

„Väga tubli. Miks sa tema mälestusteenistusele ei sõitnud?”

Harperil olid kõik seltskondlikult korrektsed vastused varnast võtta, aga Lucasele pahvatas ta endalegi ootamatult välja tõe.

„Grass Valleysse sõit võtab peaaegu terve päeva ja ma ei tahtnud olla nii pikalt samas autos koos Terence’i ja temaga.”

„Aliciaga?” küsis Lucas mesimagusalt. „Kas on mingi põhjus, miks sa ei suuda tema nime suhu võtta?”

„Jah. See on nagu paha vaim. Kui võtad tema nime liiga sageli suhu, omandab ta kohutava väe ja teeb uskumatuid asju. Olen ettevaatlik.”

„Maailm on sulle selle eest tänulik.”

„Ja peabki olema.”

Harper sai saia määrimisega valmis. Lõiganud saia viiludeks, mähkis ta selle fooliumisse, nii et see oli ahjupistmiseks valmis.

„Kas loodad vanatädi Cherylilt midagi saada ka?” küsis Lucas.

„Ei. Me olime sõbrad ja minule piisab sellest.”

Harper tõstis sahvris jahu sõela sisse ning leidis sobiva šablooni. Tegelikult on lihavõtted alles pühapäeval, aga tema tahtis teha tütre koju saabumise puhul midagi toredat.

Lucas oli talle õue järgnedes vait. Harper seisatas kõnnitee otsas, pani šablooni betoonile, ajas end sirgu ja keeras ettevaatlikult sõela vänta.

Jahu langes šabloonile. Kui Harper selle maast üles võttis, oli kõnniteel täiuslik jänese käpajälg.

Lucas tegi auto poole sammudes ümber Harperi ringi. „Sa ajad hirmu nahka, Harper Szymanski. Näeme paari tunni pärast.”

„Koos Granaatõunaga.”

„Hurmaaga.”

„On see tõesti oluline?”

Lucas istus oma valgesse Mercedes-kabrioletti, keeras end Harperi poole ja tegi talle silma. „Ausalt öelda ei ole.”