Читать книгу Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat - Susan Mallery - Страница 7

STACEY rahustas end, et kõik laabub. Teaduslikud uurimused olid tõestanud positiivse mõtlemise väge. Kui tulemus oli ebakindel, aitas optimistlikele väljavaadetele keskendumine kehal lõdvestuda ja meeli selgitada. Vastasel juhul halvaks hirm mõtlemisvõime – nagu temaga just praegu oligi.

„Ta lööb mu maha, kui ma talle lapsest räägin,” pomises ta roolis istuva Kiti poole vaadates.

„Bunny ei teeks iial midagi sellist. Sa oled ta tütar ja ta armastab sind.”

„Ta on minus pettunud. Ta saadab mulle pilgu, mis paneb mu tundma end saamatuna ja tühisena, just nagu ma oleksin valmistanud talle tohutu pettumuse. Ja siis räägib ta, et minuga pole kõik päris korras.”

Kit võttis tal käest. „Sul pole midagi viga, Stacey. Sa oled andekas, ustav, hea ja tore inimene.”

„Aga tema hakkab mu peale karjuma ja läheb endast välja.”

Ning just see tegigi Staceyle kõige suuremat muret. Ta ei pruukinud küll emaga läbi saada, aga ei tahtnud emale ka haiget teha.

„Ta ei saa aru, miks sa talle sellest varem ei rääkinud,” lausus Kit vaikselt.

Stacey surus mehe kätt nii kõvasti, kui jõudis. „Ma ei suutnud. Ta ütleb asju, mida ma ei taha kuulda.” Stacey tundis lapse pärast juba niigi suurt hirmu ning ei olnud vaja, et ema ajab olukorra veelgi hullemaks.

Enamik emasid oli mures oma lapse pärast või et sünnitus võib olla raske või et kuidas nad saavad imiku lisandudes oma juba niigi keerulise eluga hakkama. See oli talle mõistetav ja osa neist muredest oli tal ka endal, aga tema tõeline mure – tema tõeline hirm – oli see, et temast pole emana asja.

Laps ei olnud talle reaalsus. Lapse südamelöökide kuulmine oli toonud Kitile pisarad silma, tema oli aga jälginud südamelöökide rütmi ja tugevust ning tõdenud, et see on normaalne.

Ta ei tajunud endas arenevat elu. Jah, ta mõistis, mis tema sisemuses sünnib, aga pelgalt teaduslikult. Emotsioonid olid hoopis teine asi. Ta nägi endas vahendit, kus laps kasvab, kuid ta ei näinud end vastsündinu emana. Ta ei kujutanud ette, et hoiab tütart süles või äiutab teda. Kit rääkis, kui elevil ta on lapse sündi oodates, Stacey aga ei tajunud seda, mis lapse sünniga kaasneb.

„Ma pean selle lihtsalt üle elama,” sosistas Stacey, pidades silmas nii emale rääkimist kui ka lapse sündi. „Kui ma näen, kuidas ta reageerib, saab kõik korda.”

„Ja isegi kui ei saa, olen mina su kõrval.” Kit tõmbas käe ära ja saatis talle naeratuse. „Kui Bunny peaks muutuma vägivaldseks, teeb Harper seni katet, kuni me saame põgeneda.”

Staceyl õnnestus hädiselt naeratada. „Sind ei lööks ta iial ega ütleks, et sa oled midagi valesti teinud. Sina oled mees ja seetõttu eriline.”

„Kui hea on olla mina.” Kiti naeratus kustus. „Ma tean, et olen seda varemgi küsinud, aga tahan olla päris kindel, et sul pole midagi selle vastu, et Ashton meie juurde kolib.”

Teemamuutus oli teretulnud, kuid ajas Stacey segadusse. „Miks ta peaks endast probleemi kujutama?”

Kit peatas auto Harperi maja ees ja lülitas mootori välja. Ta keeras end Stacey poole. „Sa ju õieti ei tunnegi teda. Ta elab kogu suve meil. Laps sünnib juuni lõpus. Enamik naisi peaks sellist asja probleemiks.”

Kiti peale võis iga ilmaga kindel olla, tema õe peale aga sugugi mitte. Õde oli veetnud suurema osa elust narkotaastusravikeskustes. Aeg-ajalt käis Stacey peast läbi mõte, et ta oleks pidanud valima erialaks sõltuvused. Ajul oli imeline omadus keskenduda naudingutele.

Kiti õe elustiil oli mõjunud ta poja elule laastavalt. Ashton oli elanud siis, kui ta ema tegeles oma probleemidega, sõprade ja kaugete sugulaste juures. Kit oli üritanud aastate jooksul saada poissi enda juurde Californiasse elama, aga õde ei andnud selleks luba.

Nüüd, kui Ashton oli kaheksateist, oli ta vaba tegema seda, mida tahtis. Kit ja Stacey olid kokku leppinud, et poiss võib elada seni nende juures, kuni alustab sügisel õpinguid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Tal oli keskkooli lõputunnistuse saamiseks vaja läbida veel kaks ainet ning ta kavatses seda teha neti teel.

„Ta on olnud mõlemal korral, kui ma temaga kohtusin, väga asjalik ja meeldiv,” ütles Stacey. „Olen veendunud, et me saame omavahel läbi.”

Pealegi võimaldaks see, kui majas elab veel keegi, viia ta mõtted lähenevalt sünnituselt eemale. Kuigi Kitile ta seda ei tunnistanud.

„Sa oled väga suuremeelne,” märkis Kit.

„Ei ole. Ashton meeldib mulle.”

„Pean silmas seda, et meie tasume osa tema õpingute maksumusest.”

Ashton oli saanud stipendiumi, mis kattis ta õpingud, muud aga mitte. Kiti ja Stacey kanda jäid eluasemekulud ja kõik muu vajalik.

„Minu sissetulek on hea ja majal pole laenu. Meil on Joule’i kolledžifondi jaoks raha kõrvale pandud. On igati loomulik Ashtonit aidata.” Kui ta teeb küllalt heategusid, ei pane universum vast tähele, et ta ei tunne oma tütre vastu mingit huvi.

Kit suudles teda. „Sinust paremat naist pole olemas.”

„Kui see vaid oleks nii.”

Nad väljusid autost ja sammusid ukse poole. Stacey seisatas, et uurida kõnniteele tehtud jänkujälgi, ning tundis, kui küündimatu ta on.

Tema ei saaks niisuguse asjaga iial hakkama, mõtles ta, üritades seejuures mitte paanikasse minna. Tal ei tuleks selline asi pähegi, rääkimata sellest, et tulla mõttele, kuidas seda ellu viia. Jah, Kit jääb lapsega koju, aga ikkagi – temal polnud neist asjadest vähimatki aimu.

Harper avas naeratades ukse. „No tere!” Ta jooksis trepist alla ja kallistas õde ning seejärel Kiti. „Loodetavasti on teil kõhud tühjad. Tegin lasanjet.”

Sellepärast, et see on Becca lemmiksöök, mõtles Stacey automaatselt. Harper tegi pidevalt sedasorti asju. Ta hoolitses elu pisiasjade eest – mida Stacey ei pannud õieti tähelegi.

Nad astusid sisse. Hallist nägi Stacey kaetud lauda, lauakaunistusi ja kristallklaase. Ta mõtles oma lihtsatele nõudele ning tal tuli nutt peale.

„Tulge,” kutsus Harper neid kööki juhtides. „Katsetan üht netist leitud uut taimeteed. See pidavat olema rasedatele väga hea. Toetab nii beebit kui ka ema.” Ta saatis Kitile naeratuse. „Sinu jaoks on mul õlut.”

„Sina oled minu lemmikkäli,” kinnitas Kit.

Harper puhkes naerma. „Selles pole kahtlustki.”

Stacey vaatas, kuidas Harper valas tee kruusi. „Räägin täna emale.”

Harper pööritas silmi. „Mhmh. Kindla peale. Tavaliselt olen ma kade, et sina oled minust ilusam ja targem, aga praegu küll mitte – sinul on omad probleemid. Soovitan sul oodata, kuni Joule on sündinud, ja anda ta emale sülle. Siis peaks see talle kohale jõudma.”

Kit võttis külmikust õllepudeli. „Mina rääkisin talle sama.”

Köögi välisuks avanes ja Bunny astus kööki. „Teie siin,” ütles ta Staceyle ja Kitile naeratades. „Miks minule sellest ei räägitud?”

Ta kallistas Staceyt ja Kiti ning vaatas köögis ringi. „Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsis ta Harperilt.

„Tänan. Kõik on kontrolli all.”

Stacey rüüpas teed. Harperi käes näisid kõik kodutööd lausa lendavat. Tema maja oli pühadeks alati ehitud ja alati puhas ja korras.

Bunny võttis teekruusi ja istus leti äärde pukile. Ta vaatas Staceyle otsa. „Mis uudist?”

Köögis võttis maad vaikus. Stacey tundis, kuidas nii abikaasa kui ka õde vahivad teda ja ootavad, mida ta nüüd teeb.

Ta mõistis, et peab emale lapsest rääkima. Kui vaid ema saaks aru. Aga Bunny ei saaks. Ta ei kiitnud heaks, et Stacey jättis pärast abiellumist oma perekonnanime, et ta käis endiselt täiskohaga tööl, et töö oli alati olnud ta elus kõige olulisemal kohal – vähemalt seni, kui ta kohtus Kitiga.

Stacey hingas sügavalt sisse ja avas suu. „Ema, ma...”

„Kop-kop!” kostis eest hallist. Harper pomises Staceyst möödudes: „Nii-öelda päästev koolikell. Ei oskagi kohe öelda, kas sul veab või ei vea üldse.”

„Sama siin.”

Harperi klient Lucas astus kööki koos pikka kasvu kõhna punapäise tüdrukuga. Tüdruk näis olevat kakskümmend või kakskümmend üks. Tal oli käes suur kangaga kaetud karp, mille ta ulatas Harperile.

„Lucas ütles, et see on sinule.”

„Kui ilus!” tänas Harper karpi lauale pannes. „Kust sa selle leidsid?”

„Etsyst,” ütles Lucas Bunnyle lillekimpu ulatades. „Tere, Bunny!”

Ema volksutas Lucasele naeratades silmi. „Tere, Lucas!” Ta pöördus Lucase kaaslase poole. „Ja sina oled?”

„Hurmaa,” vastas Harper naeratades.

„Oh taevakene.” Bunny surus huuled kokku. „Väga ebatavaline nimi.”

„On ju? Mu õe nimi on Kumkvaat.”

„Ei kujuta kohe ettegi, mida teie vanemad võisid mõelda.” Bunny saatis talle ebasiira naeratuse. „Panen lilled vette.”

Tänu Lucasele ja Hurmaale sai Stacey end lõdvaks lasta. Nüüd ei tulnud emale tõe rääkimine kõne allagi. Vast pärast õhtusööki, kui Lucas ja ta kaaslanna on lahkunud.

Stacey sättis end baaripukil sisse ja valmistus jälgima Lucase, Harperi ja Bunny vahelist suhtlust.

Harper tõi külalistele joogid. Lucas võttis õlle ja Hurmaa tahtis proovida taimeteed. Stacey kahtles, kas ta on üldse nii vana, et võib alkoholi juua. Bunny õiendas lilledega, pidades ise kõik see aeg silmas Lucase kaaslast.

Mõneti oli Bunny dilemmat huvitav jälgida. Ta ei kiitnud Lucase noori sõbratare heaks, kuid Lucas oli mees ja seega oli temal alati õigus. Stacey ei saanud aru, miks küll Lucas käib endast nii palju nooremate naistega. Ta oli kütkestav ja intelligentne mees ja tal oli vastutusrikas töö. Võiks arvata, et ta tunneb end mugavamalt naistega, kes on temaga ühevanused, tema aga eelistas ilmselgelt noori ja ilusaid, kuid ajudeta naisi.

Kiti teooria kohaselt oli põhjuseks mingi trauma. Stacey oli Harperilt küsinud, aga õde ei osanud selle kohta midagi kosta.

Lucas võttis Stacey kõrval istet ja kummardus talle lähemale. „Sa pole siis ikka veel südant puistanud?” küsis ta vaikselt.

„Kust sina seda tead?”

„Keegi ei karju ja Bunny pole minestamas. Kas tahad, et ma räägin talle ise? Mina ei karda teda.”

„Mina samuti mitte.”

Lucas kergitas kulme.

„Okei, mitte just nii väga.”

Lucas tegi talle silma, mille peale Stacey puhkes naerma.

Harper võttis teksataskust mobiiltelefoni ja heitis pilgu ekraanile. „Becca,” ütles ta kergendatult. „Jõuavad kohe kohale.”

Kõik läksid maja ette. Kit haaras Staceyl käest ja surus ta sõrmi. Stacey vaatas ohates talle otsa.

„Tean,” ütles ta mehele.

„Küll sa nii kaugele ka jõuad.”

Stacey lootis, et mehel on õigus.

Nad üritasid õue minnes mitte jänesejälgede peale astuda. Maja ette keeras suur must BMW. Stacey märkas, et roolis polnud mitte Terence, vaid ta kallim, mis oli ebatavaline, aga mitte nii ootamatu kui kolm kohutavalt suurt koera Becca kõrval tagumisel istmel.

Auto jäi seisma ja Terence peaaegu et kukkus kõrvalistmelt välja. Ta nägu oli punane, silmad sisuliselt kinni paistetanud ja ta läkastas ja köhis. Ta sõbratar Alicia väljus pead vangutades autost.

„Tundub, et tal on tõesti koeraallergia?”

Becca väljus autost viimasena, tema järel kolm suurt dobermanni. Koerad olid sileda musta karvaga ja lihaselised, ärksad, kuid mitte hirmutavad. Stacey vaatas, kuidas õde vahtis tütrele otsa ja siis koeri.

„Ei,” sai Harper suust, „see ei ole võimalik.”

„Ema, see pole sugugi nii, nagu sina arvad!”

Kõigil Bloomi suguvõsa naistel olid tumedad juuksed ja sinised silmad ning südamekujulised näod. Stacey oli ligi meeter seitsmekümnega kõige pikem. Bunny ja Harper olid temast mõni sentimeeter lühemad ja Becca oli kuskil nende vahel. Neid koos nähes torkas perekondlik sarnasus eriti silma.

Alicia ohkas. „Ära sabista, Harper. Vanavanaema Cheryl või kes iganes ta sulle oligi, ei pärandanud koeri sinule.” Blondi naise nägu ilmutas rahulolu. „Ta pärandas nad Beccale. Kõik kolm. Palju õnne.”

Harper astus tütrele sammu lähemale. „Ta jättis koerad sinule ja sul ei tulnud pähegi mind hoiatada?”

Tütar ajas lõua ette. „Ma teadsin, et sa reageerid üle ja ütled, et ma ei tohi neid koju tuua.”

Terence kõõksus ja läkastas endiselt. Becca vaatas isa poole. „Nagu sa ütlesid, on isal koeraallergia. Ta võttis igasuguseid ravimeid, aga piinles ikkagi. Küllap sellepärast, et oli koos koertega autos.”

Harper õieti ei vaadanudki Terence’i poole. Tema tähelepanu oli tütrel. „Me ei saa endale kolme koera lubada.”

„Nad on suured ja ohtlikud,” pistis Bunny vahele. „Ja see seal on tiine.”

„Tema nimi on Bay,” ütles Becca, kelle hoiak oli endiselt trotslik. „Ja nad on minu omad. Vanatädi Cheryl tahtis, et mina saaksin nad endale, ja sa ei või neid minult ära võtta.”

Kit võttis Staceyl ümbert kinni. „Mõelda vaid, et me peaaegu tahtsime panna oma tütrele nimeks Bay,” pomises ta. „See oleks olnud küll piinlik lugu.”

Stacey oli tänulik mehe katse eest nalja visata, aga temale tegi rohkem muret Becca ja Harperi vaheline tüli. Kui õde ei saa oma tütrega hakkama, mis võimalus on siis temal oma tütrega hakkama saada? Harper oli täiuslik ema. Tema oskas kõike.

„Becca, võta nüüd aru pähe,” ütles Harper. „Need koerad on suured. Meil pole nende jaoks ruumi. Pealegi on nad saanud eriväljaõppe. Kas valitsus ei peaks neid endale võtma?”

Becca silmad läksid märjaks. „Ma teadsin, et sa oled selline. Sa ei taha kunagi, et mina saaksin seda, mida ma tahan.”

Alicia oli avanud auto pagasiruumi ning asunud sealt välja võtma koerte kotte ja kaste. „Mind pole vaja aidata,” ütles ta sarkastiliselt. „Ma saan väga hästi ise hakkama.”

Nii Kit kui Lucas läksid talle appi. Kui Alicia rooli istus, vaarus Terence autosse. Nad sõitsid sõnagi lausumata minema.

Lucas saatis koertele pilgu. „Mis selle kuti nimi on?” küsis ta.

„Thor ja see on Jazz.”

„Thor, siia!” kutsus Lucas kindlal toonil. Isane koer sörkis Lucase juurde ja jäi tema ees istuma. Lucas sirutas käe. Koer nuusutas ta kätt, vaatas talle otsa.

„Tubli poiss!” Lucas patsutas ta pead. „Võtan selle endale.”

Harper pöördus üllatunult Lucase poole. „Mida?”

„Võtan ta endale. Mul on aed ja ma olen ikka koera tahtnud.”

Becca turtsatas. „Võib, kui lubad, et oled hea koeraisa.”

„Luban.”

Stacey vaatas tiinele koerale silma. Koer näis rahulik ja omamoodi armas, kuigi nii suur, nagu võiks su silmagi pilgutamata pintslisse pista.

„Meie võtame Bay,” lausus ta pikemalt mõtlemata. Vast ehk õnnestub tal midagi koeralt õppida, kui too kutsikad saab. Vähemalt on hea, kui majas on veel üks rase.

„Stacey,” lausus Bunny taunivalt. „Niisuguseid asju ei saa niisama otsustada. Sa pead enne oma mehega nõu pidama. Aga kui Kit ei taha koera?”

Kit vaatas Staceyle otsa. Stacey nägi mehe silmis mõistmist ja tal oli selge, et mees mõistab, mida ta oli mõelnud. Aga ta oleks pidanud ikkagi enne mehe käest küsima – koer on suur vastutus ja tema oli ju päevad otsa laboris.

Kit naeratas talle ja kutsus Bay enda juurde. Koer jooksis tema juurde ja jäi ta ette istuma.

„Kas tahad meiega tulla?” küsis Kit.

Koer kallutas just nagu küsimuse üle mõeldes pead.

Hurmaa plaksutas käis. „Kui vahva. Nagu Hallmarki film. Kogu pere koos.” Ta naeratas Harperile. „Nüüd pead sa laskma tütrel koera endale jätta, sest alles on vaid üks. Mul tulevad kohe pisarad silma.”

„Minul samuti,” pomises Harper. „Becca, me võtame koera ainult siis, kui sina tema eest hoolitsed. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Sinul tuleb teha kõik. Kui sa seda ei tee, siis koera ei saa. Selge?”

„Teen, emm. Küll näed. Teen kõik ise.”

„Tahaksin sind uskuda,” alustas Harper, kuid sai siis pidama. „Olgu. Vaatame kogu selle varanduse üle ja otsustame, mis läheb kuhu. Kas vanatädi Cheryl jättis ka mingid juhised?”

„Neid on terve raamat,” ütles pisaraid pühkiv Becca innukalt. „Nad oskavad igasuguseid lahedaid asju. Küll sa veel näed.”

„Uurin natuke tiinete koerte kohta,” ütles Kit. „Me saame kutsikad.”

Ja beebi, mõtles Stacey, mõistes, et praegu ei tulnud emale lapsest rääkimine kõne allagi. Nagu Harper oli öelnud, tal kas vedas kohutaval kombel või ei vedanud üldse. Ta ei osanudki öelda, kumba pidi see oli.