Читать книгу Suvi Pajujärvel. Esimene raamat - Susan Wiggs - Страница 11

Olivia Bellamy langetas graveeritud kutse ja naeratas üle laua vanaemale. „Kui armas mõte,“ ütles ta. „Õnnitlused sulle ja vanaisale.“

Memm keeras aeglaselt üksteise peale sätitud tillukeste võileibade ja kookidega taldrikut. Üks kord kuus, mis iganes muud nende elus ka toimus, kohtusid vanaema ja lapselaps kesklinnas asuvas Saint Regise hotelli Astor Courti restoranis, et juua koos teed. Nad olid teinud seda aastaid, alates ajast, kui Olivia oli tähelepanu nõudev, töntsakas ja mossitav kaheteistkümneaastane. Isegi nüüd oli kuidagi lohutav astuda neoklassitsistlikusse luksusesse, tulvil elegantset mööblit, palmipotte ja diskreetselt vaikset harfimuusikat.

Memm jäi pidama lõhevahu tupsuga kaunistatud kurgiviilu juures. „Tänan. Aastapäevani on kolm kuud aega, aga ma olen juba põnevil.“

„Miks Kioga laager?“ päris Olivia teesõela näperdades. Ta ei olnud seal käinud pärast oma viimast suve enne ülikooli. Meelega ning raputanud sellega maha endasse kogunenud draama ja ängi.

„Kioga laager on minu ja Charlesi jaoks eriline koht.“ Järgmisena proovis memm väikest kokteilivõileiba, millele oli määritud trühvlivõid. „Seal me kohtusime esimest korda ning ka abiellusime seal keset Pajujärve Kuusesaare lehtlas.“

„Sa teed nalja. Ma ei teadnud seda. Miks ma seda ei teadnud?“

„Usu mind, sellest, mida sa selle perekonna kohta ei tea, võiks kirjutada pakse raamatuid. Charles ja mina olime nagu tänapäeva Romeo ja Julia.“

„Sa ei ole mulle seda lugu kunagi rääkinud. Memm, mis toimub?“

„Midagi ei toimu. Enamikul noortest inimestest ei ole sooja ega külma sellest, kuidas nende vanavanemad kohtusid ja abiellusid. Ja ega peakski olema.“

„Mul on praegu küll soe,“ ütles Olivia. „Räägi ära.“

„See kõik juhtus nii kaua aega tagasi ja tundub nüüd nii triviaalne. Vaata, mu vanemad – Gordonid – ja Bellamyd tulid kahest erinevast maailmast. Mina kasvasin üles Avalonis, ei olnud enne abiellumist linna näinudki. Ja su vanaisa vanemad isegi ähvardasid pulma boikoteerida. Nad olid pähe võtnud, et nende poeg peab hästi abielluma. Tollel ajal tähendas see kedagi, kellel oli seltskondlik positsioon. Mitte mõni tüdruk Catskilli mägilaagrist.“

Oliviat jahmatas valusähvatus, mille ta vanaema silmadest kinni püüdis. Näis, et mõni haav ei paranenud kunagi täielikult. „Mul on kahju,“ lausus ta.

Memm tegi silmanähtava katse oma tuju parandada. „Nendel aegadel oli palju klassiteadlikkust.“

„Ikka veel on,“ lausus Olivia tasa.

Memm kergitas kulme ja Olivia teadis, et parem on, kui ta teemat vahetab, või muidu on ta sunnitud seletama, mida oma lausega silmas pidas. Ootusrikkalt vaatas ta teekannu. „Kas see on valmis?“

Nad jagasid omavahel alati suure kannu Lady Grey teed, kus oli koos bergamotiga tunda lavendli hõngu. Olivia vanaema noogutas ja valas tee välja. „Igatahes,“ lausus memm, „on sul tähtsamaidki asju, millele mõelda, kui minu iidsed lood.“ Silmad ta šikkide mustade-roosade prillide taga särasid ja hetkeks tundus ta kümneid aastaid nooremana. „Ikkagi on see võimas lugu. Ma olen kindel, et kuuled sellest suvel rohkem. Loodame, et kõik saavad tulla ning kenasti ja pikalt meie juures peatuda. Charles ja mina uuendame lehtlas abielutõotusi, täpselt samas kohas, kus neid esimest korda ütlesime. Me lavastame pulma uuesti nii palju, kui suudame.“

„Oh, memm. See on… suurepärane mõte.“ Sügaval sisimas tundis Olivia piinlikkust. Ta oli kindel, et vanaema mõtteis olev idülliline pilt oli reaalsusest väga kaugel. Laager oli üheksa aasta eest tegevuse lõpetanud ja sellest ajast saadik kasutuna seisnud. Jäänud oli vaid väikesearvuline hooldusmeeskond, kes niitis heina ja hoolitses, et hooned püsti püsiksid. Mõned Bellamyde nõod ja teised sugulased kasutasid kohta kokkutulekuteks või puhkuse veetmiseks, aga Olivia kahtlustas, et laager oli varemetes. Tema vanavanemaid ootas oma kuldpulma peokohas kindlasti ees pettumus.

„Kas tead,“ ütles Olivia, kes oli otsustanud diplomaatiline olla, „osa su sõpradest on väga vanaks jäänud. Kui ma õigesti mäletan, siis ei ole laagris ratastoolidele vajalikke teid. Inimesed tulevad parema meelega, kui sa pead peo Waldorf-Astorias või ehk siinsamas Saint Regise hotellis.“

Jane rüüpas teed. „Me Charlesiga arutasime seda ja otsustasime, et teeme seda enda jaoks. Nii palju kui me ka oma sõpru ja perekonda ei armasta, tuleb kuldpulmast selline sündmus, nagu meie tahame. Selline oli meie pulm ja sama tahame teha viiskümmend aastat hiljem. Valisime Kioga laagri. Nii saame tähistada, et olime minevikus ja oleme loodetavasti elu lõpuni üks õnnelik paar.“ Ta asetas tassi alustaldrikule ja see kõlksatas vaid veidike. „See saab olema meie hüvastijätt laagriga.“

„Mida sa sellega mõtled?“

„Kuldpulma tähistamine on meie viimane sündmus Kioga laagris. Pärast seda peame otsustama, mida valdusega ette võtta.“

Olivia kortsutas kulmu. „Memm? Kas ma kuulsin praegu õigesti?“

„Kuulsid küll. On aeg. Me peame valduse tarvis plaani valmis mõtlema. Tegemist on saja aakri suuruse esmaklassilise kinnistuga, mis on olnud mu perekonna eraomanduses alates 1932. aastast. Me loodame, et saame seda hoida perekonnas, oma laste jaoks...“ Ta vaatas Oliviale otse silma. „Või lastelaste jaoks. Siin elus ei ole midagi kindlat, aga me loodame, et kinnistut ei müüda arendajatele, kes hakkaksid rajama maanteid ja parkimisplatse ning neid kohutavaid ridaelamuid.“

Olivia ei teadnud, miks muutis väljavaade, et ta vanavanemad valdusel minna lasevad, ta kurvameelseks. Talle isegi ei meeldinud see koht. Talle meeldis mõte laagrist. Memme isa oli maa saanud suure depressiooni³ ajal tasuna võla eest, kompleksi ise välja ehitanud ja selle Kiogaks nimetanud, arvates, et see tähendab algonkini keeles „rahu ja vaikust“, kuigi sai hiljem teada, et sõna ei tähistanud midagi. Pärast laagri sulgemist 1997. aastal ei olnud ükski Bellamyde järeltulijatest koha ülevõtmisest huvitatud.

Vanaema võttis ette šokolaadikreemiga täidetud korvi. „Arutame seda pärast aastapäevapidustusi. Parem, kui kõik saab varem ära otsustatud, nii et keegi ei peaks tegema otsust siis, kui meid enam ei ole.“

„Ma vihkan, kui sa niimoodi räägid. Sa oled kuuekümne kaheksa aastane ja läbisid just seeniorklassi triatloni…“

„Mida ma ei oleks eluski lõpetanud, kui ei oleks koos sinuga trenni teinud.“ Jane patsutas ta kätt ja paistis mõtlikuna. „Nii palju olulisi hetki mu elus on seal toimunud. Laager aitas mu perel suure depressiooni üle elada – vaevu. Kui me Charlesiga abiellusime ja koha üle võtsime, sai see osaks meist endist.“

Nii tüüpiline memmest, mõtiskles Olivia. Alati otsis ta võimalust asjadest kinni hoida, isegi kui parem olnuks neil minna lasta.

„See kõik on tulevikumuusika.“ Memme olek muutus energilisemaks, kui oli välja otsinud mõne paberilehe, mille oli ilmselgelt Olivia koduleheküljelt välja printinud. „Meil on vaja äriasju arutada. Ma tahan, et valmistaksid valduse meie peo tähistamiseks ette.“

Olivia lasi kuuldavale lühikese naerulagina. „Ma ei saa seda teha, memm.“

„Nonsenss. Siinsamas ütled sa, et pakud ekspertuuringut, kujundust ja teenuseid kinnisvara parendamiseks, et saavutada selle optimaalne turuväärtus.“

„Kõik see tähendab, et ma kaunistan maju,“ ütles Olivia. Mõnele tema alal töötavale disainerile see väljend, millel kindlasti puudus vajalik tõsiseltvõetavus, ei meeldinud. Nad eelistasid „maaklerit“ või „kinnisvara parandajat“. „Kaunistamine“ kõlas… liiga kergekaaluliselt.

Sõna kirjeldas üsnagi täpselt töö sisu. Osutades teenust inimestele, kelle soov oli oma vara parimast küljest näidata, oli Olivia illusioonide meister. Silmamoondaja. Kinnisvara ostjale vastupandamatuks muutmine oli enamasti lihtne ja odav protsess ning hõlmas elemente, mis müüjal juba varem olemas olid, kuid neid mitmel erineval moel kombineerides.

Ta armastas oma tööd, oli selles hea ning ta maine kasvas sellele vastavalt. Mõnes Manhattani piirkonnas tegutsevad maaklerid isegi ei kaalunud kinnisvara turule panemist enne, kui see oli läbi käinud Olivia Bellamy käe alt. Töös oli siiski ka väljakutseid. Alates oma firma loomisest oli Olivia õppinud, et majade ja korterite valmisseadmine oli enamat kui lillepeenarde rohimine, seinte valgeks värvimine ja leivalõikamismasina sisselülitamine.

Ikkagi, Kioga-suurune projekt ei mahtunud tema oskuste valdkonda.

„Sa räägid sajast aakrist puutumata loodusest, mis on siit saja viiekümne miili kaugusel. Ma ei teaks isegi, kust pihta hakata.“

„Mina tean.“ Jane lükkas üle laua tema poole vanamoodsa nahkköites fotoalbumi. „Kõigil on suvelaager meeles, kas nad seal siis käisid või mitte. Kõik mis sul on vaja teha, on luua see illusioon uuesti. Siin on mõned aastate jooksul tehtud pildid, mis aitavad sul algust teha.“

Enamik fotosid olid klassikalised vaated ürglaanes asuvatest, kobaras ümber järvekalda paiknevatest rustikaalsetest palkmajadest. Olivia pidi tunnistama, et kohas oli midagi nii rahustavat kui ka meeldesööbivat. Memmel oli illusiooni koha pealt õigus – või oli tegemist petliku iluga. Olivial olid suvelaagrist kohutavad mälestused. Kuid kuskil ta ajusopis pesitses idealiseeritud suvekoht, prii mõnitavatest lastest, päikesepõletusest ja sääskedest.

Nagu alati, hakkas ta fantaasia kinnisvara nähes tööle. Vastumeelsusest hoolimata hakkas ta peaaegu kohe nägema võimalusi, kuidas kõike kenamaks teha.

Lõpeta, ütles ta endale.

„Mul ei ole seal veedetud suvedest just kõige paremaid mälestusi,“ meenutas ta vanaemale.

„Kullake, ma tean. Aga see suvi võib pakkuda võimalust need deemonid välja ajada. Luua uusi mälestusi.“

Huvitav. Olivia ei teadnud, et vanaema oli tema kannatustest teadlik. Miks ta neid ei lõpetanud, tahtis ta küsida.

„See projekt võib võtta terve suve. Ma ei ole kindel, et tahan nii kaua ära olla.“

Memm kergitas kulmu kõrgele üle prillide ääre. „Miks?“

Olivia ei suutnud end kauem tagasi hoida. Järgmiste sõnadega tõi ta oma elevuse lagedale. „Sest ma arvan, et mul on põhjust siia jääda.“

„Ja põhjuseks on Harvardi juuradiplomiga Brad Pitti teisik?“

Hinga sügavalt, Olivia, hoiatas ta end. Sa oled varemgi samas olukorras olnud ja petta saanud. Võta rahulikult. Loomulikult ei suutnud ta seda. Ta kukkus peaaegu toolilt maha, kui ütles: „Ma arvan, et Rand Whitney palub mu kätt.“

Memm võttis prillid eest ja pani need lauale. „Oh, mu kallis, kallis Olivia.“ Ta kasutas salvrätikut, et silmi pühkida.

Olivia oli rõõmus, et oli otsustanud memmele rääkida. Tema perekonnas olid mõned, kes reageerinuks skeptilisemalt. Mõni – ta ema üks nendest – tuletaks talle kiiresti meelde, et küpses kahekümne seitsme aasta vanuses Olivial oli seljataga juba kaks untsu läinud kihlust.

Nagu võiks ta selle unustada.

Ta lükkas mõtte kõrvale ja lisas: „Ta müüb oma kesklinna korterit. Mu viimane projekt tegelikult. Ma pean täna pärastlõunal veel viimase lihvi andma, sest homme läheb see müüki. Kui ta lennujaamast koju jõuab, olen ma seal ja ootan. Ta on olnud kogu nädala Los Angeleses, oma firma lääneranniku kontoris. Ta ütles, et kui tagasi jõuab, siis ta palub minu käest midagi.“

„Su kätt.“

„Ma eeldan.“ Olivia tundis kerget rahutust. Mees ei olnud tegelikult seda öelnud.

„Siis on ta korteri müümine hea asi.“

Olivia tundis, kuidas ta nägu naerule läks. „Ta otsib kinnisvara Long Islandil.“

„Vaata aga. Mees on valmis kodu looma.“

Olivia naeratus läks laiemaks. „Nii et sa mõistad… ma pean su pakkumise üle järele mõtlema.“

„Kindlasti, kullake.“ Ta viipas arvet tuttava kuningannaliku žestiga, mis ei vedanud valgete kinnastega ettekandja kutsumisel kunagi alt. „Ma loodan, et sul läheb kõik suurepäraselt.“

Olivia jooksis treppidest Randi Gramercy pargi läheduses asuvasse korterisse ja tundis end maailma õnnelikema tüdrukuna. Siin ta oli, nautides haruldast privileegi ise oma kihluse jaoks lava viimse detailini valmis sättida. Kui Randall Whitney Olivia kätt palub, teeb ta seda kohas, mille on loonud naise enda fantaasia ja kõva vaev. Väga tihti oli sellistes olukordades sobiva õhkkonna loomine härrasmehe töö ning väga sageli see ka ebaõnnestus.

Mitte seekord, mõtles Olivia ja nautis mõnusat rahulolusurinat. Seekord saab kõik olema õige.

Mitte nagu eelmistel kordadel. Pierce’iga oli kihlus hukule määratud algusest saadik, Olivia keeldus seda tunnistamast enne, kui leidis ta koos mingi tüdrukuga duši alt. Richardiga oli alandus saabunud, kui Olivia tabas mehe tema pangakaarti kasutamas ja raha varastamas. Kaks lööki olid ta pannud kahtlema oma otsustusvõimes, kuni tuli Rand… Sellel korral ei olnud ta valesti arvestanud.

Ta avas eesukse, pööras ringi ja kujutas ette, milline näeks korter välja läbi Randi silmade vaadates. Täiuslikuna, vaat nii, mõtles ta. Koht oli moodsa luksuse võrdkuju, puhas, kuid mitte üle lakutud (kuigi ta oli päevi igale kui viimasele asjale isiklikku tähelepanu pööranud), maitsekas, kuid mitte dekoreeritud (kuigi oli kõike hullumeelselt plaaninud).

Kesklinnast taksoga sõites oli Olivia mõttes stsenaariumi uuesti ja uuesti läbi mänginud, kuni tal ootusest pea ringi käima hakkas. Vähem kui tunni pärast astub Rand uksest sisse ja satub keset täiuslikku lavakujundust. Tõenäoliselt ei lasku mees põlvele, see ei olnud tema stiil. Selle asemel on ta näol hoolimatu, pakun-sulle-tehingut-muie, ning ta võtab pintsakutaskust musta sädeleva kaelakeekujulise logoga Harry Winstoni ehtekarbi. Rand oli ikkagi Whitney. Sellel olid omad eelised.

Sundides end kõndima atraktiivselt, kuid väärikalt, peatus ta puhvetkapi juures ja sättis šampanjapudeli kaldenurka jäänõus. Etikett ei pidanud olema täienisti väljapoole pööratud. Teadlik silm võis Dom Perignoni ära tunda puhtalt pudeli silueti järgi.

Ta viskas vaid ühe pilgu – pool pilku – peeglisse puhvetkapi kohal, viimane oli tegelikult Jaapanist pärinev kirst, mille oli mööbliaidast rentinud. Peeglitel oli tema töös tähtis roll, mitte oma kujutise uurimiseks, vaid toas valguse, dimensiooni ja õhkkonna loomiseks ning et kontrollida – ainult viivuks – ega hammastel huulepulga jälge ole. Kõik muu oli ajaraiskamine.

Siis ta märkas kerget liikumist peegelpildis. Kuigi sisimas tahtis ta karjuda, haaras Olivia Dom Perignoni pudeli kaelast ja vehkis sellega, valmis võitlema.

„Kullake, ma olen alati tahtnud sinuga pudelit kihisevat jagada,“ ütles Freddy Delgado, „aga ehk annaksid avamise au mulle.“

Olivia parim sõber, vastuoluliselt hea välimusega isegi laenatud põlles ja tolmuharja hoides, astus üle toa ja võttis ta pudeli käest.

Olivia kahmas selle tagasi ja torkas jäänõusse.

„Mida sa siin teed?“

„Ainult viimistlen. Sain su kontorist võtme ja tulin kohe siia.“

Olivia „kontor“ oli elutoa nurgake tema korteris, mis asus kaugemal kesklinnas. Freddyl olid olemas korterivõtmed, aga see oli esimene kord, kui ta oli seda privileegi ära kasutanud. Ta võttis põlle eest. Selle all kandis ta kargopükse, Wolverine’i töösaapaid ja liibuvat T-särki kirjaga „Spamalot“. Tema stiilselt lõigatud juustes olid valged triibud. Freddy oli teatrikunstnik ja algaja näitleja. Ta oli ka vallaline, hea jutuga ja riietus elegantse maitsekusega. Mis kõik viitas sellele, et ta oli gei. Ainult et ei olnud. Lihtsalt üksildane.

„Saan aru. Jäid oma tööst järjekordselt ilma.“ Olivia krabas ta tagataskust lapi ja kuivatas laiali lennanud jäävee pritsmed.

„Kuidas sa aru said?“

„Sa töötad minu juures. Sa töötad minu juures siis, kui sul midagi muud silmapiiril ei ole.“ Lastes pilgul üle korteri käia, pidi ta aga tunnistama, et Freddy oli teinud kujunduse viimistlemisel suurepärast tööd. Nagu alati. Olivia mõtiskles, kas nende sõprus pärast tema abiellumist muutub. Randile ei olnud Freddy kunagi meeldinud ja see oli vastastikune. Olivia vihkas olukorda, kus lojaalsus ühe mehe vastu võrdus teise reetmisega.

„Selle etenduse, mille kallal ma töötasin, rahastamine langes ära. Vihkan, kui nii läheb.“ Kuigi Freddy oli andekas lavakunstnik, sattus ta millegipärast tööle just väikese või madala eelarvega etenduste juurde ning leidis siis tihti, et oli järsku tööta jäänud. Olivial vedas, et Freddy oli esmaklassiline ehitaja, maaler ja loominguline multitalent. „Muide,“ ütles Freddy talle võluva naeratusega. „Selle korteriga oled sa ennast ületanud. Näeb välja nagu miljon dollarit.“

„Kui täpne olla, siis üks koma kaks miljonit.“

Freddy lasi kuuldavale vaikse vile. „Muljet avaldav. Oih, ämblikuvõrk.“ Ta läks sisseehitatud riiulite juurde ja tuustis tolmuharjaga ülemist nurka. „Ja jälle oih,“ lisas ta. „Peaaegu oleks kahe silma vahele jäänud.“

„Mis asi?“

„DVD-de kogu.“

Õhukesed plaadid ja kogumike karbid olid kenasti riiulile sätitud. „Mis sellega on?“ päris Olivia.

„Nalja teed või? Sa ei müü iialgi korterit, kus esiplaanil on „Moulin Rouge“.“

„Kuule, mulle meeldib see film. Paljudele inimesele meeldib.“

Freddy oli filmihull. Tohutu, tüütu, peensusteni fakte teadev filmifriik. Kui midagi oli lindile jäädvustatud, oli Freddy seda näinud ja tõenäoliselt ka pähe õppinud. Vähese ajaga sorteeris ta DVD riiuli, torgates „Moulin Rouge’i“, „Ooperifantoomi“ ja „Prêt-à-Porter’“ sahtlisse. „Mõttetud,“ ütles ta. „Keegi ei taha sõlmida tehingut mehega, kes sellist rämpsu vaatab.“ Ta kükitas ja piilus kappi, kuhu olid pandud ülejäänud filmid. „Ahaa. Juba parem,“ lausus ta.

„„Põetajad Vegasest“?“ küsis Olivia. „„Peenise lend“? Mitte mingil juhul. Sa paned porno välja kohta, kus inimesed seda näevad.“

„Kasva suureks,“ käis Freddy peale. „See ei ole midagi hullu, aga ütleb samas, et müüja on tavaline mees, kes ei peenutse. Ja üldse, miks sa käid mehega, kes pornot vaatab?“

Plaadid olid kingitused poissmeesteõhtult, aga Olivial ei olnud soovi seda Freddyle täpsustada. Ta naeratas salapäraselt ja ütles: „Kes ütles, et see on Rand, kes pornot vaatab?“

„Ei usu.“

„Ise tead,“ ütles ta. „Meeldib see sulle või mitte, aga järgmine kord, kui sa otsustad minu juurde tööle tulla, võiksid seda mulle mainida.“

„Sa oleksid „jah“ öelnud.“ Ta torkas tolmuharja käepideme tagataskusse. „Sa ütled alati „jah“. Sellepärast ma siin olengi.“

„Ma ei saa aru.“

Freddy harjumuspärane naerunägu tõsines. Ta klammerdus oma siira pruunisilmse pilguga Olivia silmadesse ja langes ta ette ühele põlvele. Pistis käe põlletaskusse ja tõmbas välja väikese musta karbikese. „Olivia. Ma tahan sinult midagi küsida.“