Читать книгу Suvi Pajujärvel. Esimene raamat - Susan Wiggs - Страница 7

Olivia Bellamy kaalus mõttes, mis oleks hullem – kas lipuvarda otsas lõksus olles mitte näha silmapiiril mingitki abi paistmas või silmata seda saabumas Põrguingli kujul.

Tema plaan heisata esimest korda üle kümne aasta Kioga laagri kohale lipud oli paistnud nii lihtne. Siis olid nöör ja rullik kinni jäänud, kuid Olivia ei kohkunud tagasi. Ta oli üles seadnud vana alumiiniumredeli, roninud selle tippu, ning avastanud siis, et ta ikkagi ei ulatu takistuseni. Masti otsa turnimine ei ole midagi erilist, ütles ta endale ja lõi siis kogemata redeli ümber.

Igavene idioot, mõtles ta ja hoidis mastist kogu hingest kinni. Tee alla oli pikk ning see ei olnud just post, mida mööda Batman end oma töökotta libistaks. Galvaniseeritud teras oli vana ja roostetanud ning alla libisedes rebiks ta kätelt ja reite sisekülgedelt naha maha.

Ta oli just hakanud vähehaaval maa poole laskuma, kui tee pealt kostis heitgaasi vali, summutamata turtsatus. Ta ehmatas sedavõrd, et oleks peaaegu mastist lahti lasknud. Vaistlikult klammerdus ta kõvemini ja sulges silmad. Mine ära, mõtles ta. Ma ei suuda praegu sinuga tegelda, kes iganes sa ka oleks.

Masina törtsatused muutusid valjemaks ja ta avas silmad. Sissetungijaks osutus musta nahka riietunud mootorrattur, kelle nägu varjasid kurjakuulutavalt must kiiver ja päikeseprillid. Musta ja kroomitud mootorratta tagant tõusis tolmujutt kui kuke pikk sabasulg.

Mul ikka veab, mõtles Olivia. Siin ma olen, keset pärapõrgut ja Easy Rider¹ tuleb mind päästma.

Ta käed ja õlad olid hakanud värisema. Nii palju siis kõikidest nendest jõusaalis veedetud treeningtundidest.

Rattur peatus lipumasti aluse juures, ronis mootorrattalt maha ja tõmbas selle hargile seisma. Siis kallutas ta end tahapoole ja vaatas otse Olivia suunas.

Asjaoludest hoolimata leidis Olivia end pead murdmas selle üle, milline näeb mehe perspektiivist vaadates välja tema tagumik. Kasvanud üles end toiduga lohutades, kuni oli külge saanud lugematul hulgal ebameeldivaid ja lapsikuid hüüdnimesid, ei olnud Olivia kunagi päriselt üle saanud oma figuuri kohta käivast enesekriitikast.

Saa üle, otsustas ta. „Tere,“ ütles ta.

„Tere. Mis toimub?“ Kuigi ta ei näinud mehe nägu, arvas Olivia kuulvat ta hääles irvitust. Ta sai sellele kinnitust, kui mees lisas: „Hea küll, vabandust. Ei suutnud vastu panna.“

Suurepärane. Küll Olivial ikka vedas. Tark kutt.

Mees ei piinanud Oliviat, seda pidi tema auks küll ütlema. Ta korjas redeli üles ja nõjatas selle vastu lipumasti. „Tule rahulikult,“ õpetas ta naist. „Ma hoian kinni.“

Olivia oli juba higine ja tema vastupidavus jõudnud viimase piirini. Ta laskus sentimeeter sentimeetri haaval allapoole, samal ajal kui tema lühikesed teksapüksid järjest ülespoole kerkisid. Ta lootis, et mees ei märka, kui sügavale kannikate vahele püksid läinud olid.

„Peaaegu kohal,“ hüüdis võõras. „Ainult natuke veel.“

Mida madalamale Olivia turnis, seda vähem võõrana mehe hääl kostis. Selleks ajaks, kui jalg redeli viimast astet puudutas, oli Olivial mehe suhtes tekkinud tõsiselt halb eelaimus. Ta ei olnud aastaid viibinud siinse koha läheduseski, laagris, kust oli leidnud nii oma metsikuimad unistused kui ka kõige hullemad painajad. Praegu ei tundnud ta siin kauges mägises kohas ühtegi hinge… vist.

Ehtsa neurootiku kombel ei suutnud ta jätta mõtlemata tõsiasjale, et ei olnud hommikul oma juustega midagi ette võtnud. Tal ei olnud peal kübetki jumestust. Ta ei suutnud isegi meenutada, kas oli hambaid pesnud. Ning ära lõigatud säärtega teksad olid liiga lühikesed. Lühike top liiga liibuv.

Redelil ronides teadis ta iga sammuga, et see, mis teda all ootab, on parimal juhul piinlikult alandav. Selleks et kindlale pinnale jõuda, oli ta sunnitud laskuma mehe ootavate käte vahele, mis olid redeli kinnihoidmiseks selle mõlema otsa ümber sulgunud. Mees lõhnas naha ja veel millegi järele. Võib-olla tuule.

Olivia lihased, mis hetk tagasid olid karjudes protesteerinud, ähvardasid end nüüd kurnatusest lõdvaks lasta. Et mitte lõksu jääda, otsustas ta viimast jõuraasu kasutada mehe käe eemalelükkamiseks. Too lasi redelist lahti ja tõstis oma küborgikäed üles, peopesad väljapool, justkui näitamaks, et tuleb rahus. Mustades kinnastes paistsid need hiiglaslikena. Darth Vaderi käed. Terminaatori käed.

„Hästi,“ ütles mees. „Sa oled nüüd kindlalt maas.“

Olivia nõjatus seljaga vastu redelit. Kui ta mehele otsa vaatas, ei tundunud maapind jalge all eriti kindel. Miski ei tundunud kindel.

Mees oli tohutu, kogukust lisamas nahkne varustus, mille hulka kuulusid jalakaitsmed. Mootorrattur, jalakaitsmed kulunud Levi’ste peal, nahk kõigis huvitavamates kohtades pehmeks kantud. Olivia silmas rebenenud T-särki, mis ilmus nähtavale pooleldi avatud jaki alt. Päevinäinud saapad paistsid välja, nagu kuulunuks nood mehele, kes neid tööl käies reaalselt jalas kannab. Välja arvatud ketid. Olivia ei näinud taolisel eputamisel ühtki ratsionaalset põhjendust, välja arvatud asjaolu, et see oli seksikas. Oh jumal. Kuidas veel.

„Aitäh,“ ütles ta ning astus mehe ja redeli vahelt kiiresti välja. „Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui te ei oleks siia sattunud.“ Mehe peegelklaasidega prillidel võis Olivia näha enda peegeldust – roosatavaid põski, tuulest viidud juukseid. Ta pühkis kätega mööda pükse. „Mida, ee...“ Ta koperdas. Võib-olla ei olnud asi mehes. Võib-olla oli siinne värske õhk ja päikesepaiste ta aju segamini keeranud. Ta manas häälde erapooletu tooni ja otsustas vabalt võtta. „Kas ma saan aidata?“

„Ma arvan, et asi on vastupidi. Te jätsite mu kõneposti sõnumi. Midagi ehitusprojekti kohta.“ Seda öeldes võttis mees päikeseprillid eest, avas rihma ja tõmbas kiivri peast.

Oh jumal küll, mõtles Olivia. Ma tahtsin, et see oleks kes iganes, aga mitte sina.

Mees võttis sõrm sõrme haaval tirides kindad käest ja hoidis samal ajal pilku Olivial. Ta kissitas silmi. „Kas ma… oleme me varem kohtunud?“

Kas ta tegi nalja? mõtles Olivia. Kas ta tõesti ei teadnud?

Kui ta ei vastanud, pöördus mees ära ja heiskas vilunult lipu. Nagu puri, võttis see kohe tuule alla.

Meest silmitsedes unustas Olivia ennast liigutada. Hingata. Mõelda. Üks pilk nendesse südamemurdja-silmadesse ja ta kandus ajas tagasi, aastad eemale lendlemas nagu lehed kalendris. Ta ei vaadanud Easy Rideri poole. Ta vaatas mehe nägu, kuid neis jääsinistes silmades nägi ta poissi, kes too nii ammu aega tagasi oli olnud.

Ja mitte lihtsalt mõnda suvalist poissi. Seda poissi. Seda, kellele ta võlgnes kõik oma mureliku ja valuliku teismeliseea esimesed nimetamisväärsed teetähised – esimene poiss, kellesse ta armunud oli. Esimene, keda suudelnud oli. Esimene, keda ta kunagi… Esimene, kes ta südame murdis.

Kogu ta keha lahvatas tuliselt punastades elule. Ehk sellepärast oligi välja mõeldud fraas „vana armulõõm“. Keegi sai alati kõrvetada.

„Connor Davis,“ lausus ta, öeldes selle nime välja esimest korda üle üheksa aasta. „Milline üllatus sinuga siin kohtuda.“ Sisimas mõtles ta: ma tahan surra. Laske mul surra siinsamas, kohe praegu ja elu lõpuni ei taha ma midagi muud.

„Mina see olen,“ ütles mees tarbetult.

Nagu võinuks Olivia unustada. Paljutõotav poiss oli täitunud tema ees seisva mehe näol kõik ootused. Ta pidi olema nüüd kahekümne kaheksa aastane, Olivia kahekümne seitsme vastu. Kiitsakale pikkusele oli lisandunud kõvasti laiust. Enesekindel naeratus ja sädelevad silmad olid ikka veel samad, kuigi GI Joelikku² lõuajoont pehmendas ühepäevane habemetüügas. Ja ikka veel – olemaks kindel, et ta midagi ette ei kujuta, pilgutas Olivia silmi –, jah, ikka veel kandis ta kõrvas väikest hõbedast rõngast. Olivia ise oli augu teinud, kolmteist aastat tagasi, mil see kõik oli juhtunud.

„Nii, et teie olete...“ Mees uuris vasakut käeselga, kuhu ta paistis olevat midagi lilla tindiga kribanud. „Teie olete Olive Bellamy?“

„Olivia.“ Ta palus jumalat, et mees ta ära tunneks, nagu tema mehe ära oli tundnud – kellegi minevikust, kellegi tähtsa, kellegi, kes oli mõjutanud ta tulevikku. Jumal küll, kellegi, kes oli riskinud ta kõrva augustades laagrist kojusaatmisega.

„Jah, vabandust, Olivia.“ Connor vaatas teda meestele iseloomuliku jultunud pilguga tunnustavalt hinnates. Ilmselgelt sai ta Olivia solvunud olekust valesti aru. „Paberit ei olnud käepärast, kui ma sõnumeid kuulasin,“ selgitas ta, viidates lillale tindile, millega oli sõnumi käele kritseldanud. Siis kortsutas ta kulmu. „Kas me oleme varem kohtunud?“

Olivia lasi kuuldavale lühikese terava naeru. „Sa teed nalja, eks? See on nali.“ Kas ta oli tõesti nii palju muutunud? Hea küll, jah. Peaaegu kümme aastat oli möödunud. Ta oli tohutult kaalu kaotanud. Muutunud pähkelpruunist meekarva blondiks. Vahetanud prillid läätsede vastu. Aga ikkagi…

Mees lihtsalt jõllitas teda. Mõistmatult. „Kas ma peaksin teid teadma?“

Olivia ristas käed rinnale, viskas mehele altkulmupilgu ja lasi kuuldavale lause, mida too tõenäoliselt pidi mäletama, sest see oli üks esimesi valesid, mida nad teineteisele öelnud olid. „Ma olen sinu uus parim sõber,“ lausus ta ja vaatas, kuidas värv mehe kenalt päevitunud näolt ära valgus.

Tema oivalised sinised silmad tõmbusid kissi ja läksid, kui sõnum kohale jõudma hakkas, uuesti pärani. Aadamaõun jõnksatas, kui ta neelatas ja kiiresti kurgu puhtaks köhatas.

„Püha kurat,“ ütles mees vaikselt pomisedes. Alateadlikult tõstis ta käe ja puudutas väikest hõbekõrvarõngast. „Lolly?“

1 Vihje USA 1969. aasta filmile. Eesti keeles „Muretu rännumees“

2 USA sõdurite hüüdnimi