Читать книгу Suvi Pajujärvel. Esimene raamat - Susan Wiggs - Страница 9

Suvi 1991

„Lolly.“ Pikk kiitsakas poiss, kes tema järel mööda rada matkas, rääkis esimest korda pärast laagrikeskusest lahkumist. „Mis kuradi nimi on Lolly?“

„Selline, mis on kirjutatud mu särgiseljale,“ lausus tema ja viskas pruuni patsi üle õla. Kohkumusega tundis ta, et punastas. Jeever, see oli lihtsalt üks rumal poiss, kes oli vaid ühe lihtsa küsimuse esitanud.

Vale, mõtles tüdruk, kujutades mõttes ette telemängu kellanuppu. Peaaegu kindlasti oli ta kõige nunnum poiss Kotkamaja kaheteistkümne- kuni neljateistkümneaastaste seas. Ja see ei olnud mitte niivõrd küsimus kui alguslause tema ärritamiseks. Lisaks oli poiss öelnud kurat. Lolly ei oleks seda iialgi tunnistanud, aga talle ei meeldinud vandumine. Alati, kui ta ise proovis mõnda vandesõna öelda, hakkas ta kokutama ja punastas ning kõik võisid kohe näha, kui hale ta oli.

„Sain aru,“ pomises poiss ja kohe, kui rada keeras, läks ta tüdrukust mööda, pomisedes pahaselt midagi, mis tõenäoliselt oli mõeldud kui „Vabandust“. Vilistades üht vana Talking Headsi laulu, rühkis ta edasi ega eksinud kordagi viisiga.

Tegemist oli paarismatkaga, hooaja esimese tegevusega. Selle eesmärk oli tutvuda laagri paigutuse ja teise laagrilisega. Nemad kaks olid paari pandud kohe, kui nad bussi pealt maha astusid, samal ajal kui nende õlakotid ja muu träni kokku pandi ja majadesse viidi. Lolly oli kiitsaka poisiga kokku sattunud sellepärast, et nad olid viimastena bussist väljunud. Tüdruk oli käed rinnale ristanud ja tähtsalt teatanud: „Ma olen sinu uus parim sõber.“

Poiss oli talle ühe pilgu visanud, õlgu kehitanud ja võltsi suursugusega lausunud: „Barkis on valmis.“

Milline eputamine. Lolly oli teeselnud, et poisi „David Copperfieldi“ tsiteerimine ei avaldanud talle muljet. Samuti oli ta teeselnud, et ei märka, kuidas mõni teine tüüp itsitas ja küünarnukiga poissi togis, pilgates nii tema Lolly Bellamyga punti panemist.

Poisi puhul ei olnud tegemist tüüpilise Kioga laagrilisega ning Lolly, kes oli siin käinud alates ajast, kui oli kaheksa-aastane, mõistis seda kohe. See esimest aastat laagris olev poiss oli nurgeline, tema juuksed olid liiga pikad, kargopüksid liiga madalal puusadel. Võib-olla nägi ta isegi veidi ohtlik välja, kahvatusinised silmad ja tumedad juuksed oli ühtaegu nii lahe kui ka muret tekitav kombinatsioon.

Läbi puudevaheliste tühimike nägi tüdruk teisi nii paari- kui ka neljakaupa kõndimas ja lobisemas. Oli alles laagri esimene päev ja juba olid lapsed selgeks saamas, kellega nad sellel aastal sõbrustavad. Lolly loomulikult juba teadis, et tema jäetakse kõrvale. Seda tehti alati. Ilma nõbudeta oleks ta omadega plindris, kindel see.

Ta lükkas prillid ninajuurele ja tundis omavahel juba täiesti sundimatult suhtlevaid teisi laagrilisi vaadates kõhus närivat kadeduseussi. Isegi uued, nagu näiteks kiitsakas poiss, paistsid olevat omaks võetud. Värskelt laagribussist maha astunud, jalutasid nad külg külje kõrval, vatrasid läbisegi ja naersid. Mõni tüdruk oli laagripusa hooletult õlgadele laotanud, kaasasündinud moetunnetus silmanähtav isegi vormiriietust kandes. Enamik poisse olid oma Kioga kaelarätiku Rambo stiilis ümber pea sidunud. Kõik käisid ringi sellise näoga, nagu kuuluks see koht neile.

Ja loomulikult oli see natuke naljakas. Kioga ei kuulunud kellelegi neist lastest. Küll aga Lollyle.

Nojah, mingis mõttes. Suvelaager kuulus ta memmele ja vanaisale. Kui ta oli veel Kollanokkade rühmas, kaheksa- kuni üheteistkümneaastaste seas, üritas ta oma staatust ära kasutades teisi lapsi kamandada, aga tegelikult ei töötanud see kunagi. Enamikul lastest oli sellest suva.

Pikk poiss oli leidnud hikkoripuust toki ja kasutas seda madalate põõsaste tagumiseks või siis nõjatus kõndimise ajal tokile. Ta silmitses valvsa pilguga ümbrust, nagu oodanuks, et keegi talle kallale hüppab.

„Nii et ma eeldan, et sinu nimi on Ronnoc,“ ütles Lolly lõpuks.

Poiss kortsutas kulmu ja kiikas üle õla tema poole. „Mida?“

„Nii on kirjas su särgiseljal.“

„See on pahupidi, geenius.“

„See oli kõigest nali.“

„Hahaa.“ Ta torkas hikkoripuust toki maa sisse.

Nende sihtkohaks oli Sadulamäe tipp, mis ei olnud tegelikult küll mägi, pigem nagu suur küngas. Kui nad lõpuks tippu jõuavad, leiavad nad eest tuleaseme, mille ümber on ringina asetatud palkpingid. See oli koht, millega olid seotud paljud laagri traditsioonid. Memm oli kord öelnud, et esimeste asunike aegadel süütasid rändurid selleks, et üksteisega pika vahemaa tagant suhelda, taolistes kõrgemates kohtades märgutuled. Lollyl oli see huvitav fakt jagamiseks keele peal, kuid ta surus suu kinni.

Ta oli juba otsustanud, et poiss ei meeldi talle. Kui aus olla, siis oli ta otsustanud, et sellel suvel ei meeldi talle mitte keegi. Tema kaks lemmiknõbu, Frankie – tuletis Franchine’ist – ja Dare, tulid tavaliselt temaga laagrisse kaasa ja koos nendega tundis Lolly, nagu oleks tal tõelised sõbrad. Kuid sellel aastal sõitsid nõod koos oma vanemate, tädi Pegi ja onu Clyde’iga Californiasse. Lolly enda vanemad taolist sihtkohta ette ei võtnud. Nemad reisisid nii, et saaks sellega hiljem hoobelda. Lolly vanematele meeldis enam-vähem kõik, millega oli võimalik hoobelda – reisid, kinnisvara, antiikesemed, kunstiteosed. Nad hooplesid isegi Lollyga, kuigi see nõudis pingutust. Eriti nüüd, pärast kuuendat klassi, aastal, kui ta hinded käisid alla ja kaalunumber suurenes. Lahutuseaastal.

No nii, sellega andis küll hoobelda, mõtles ta.

„Me peame üksteise kohta kolm asja teada saama,“ ütles poiss, kellel puudus huumorimeel, poiss, kellega ta ei soovinud sõbraks saada. „Ja kui me mäe otsa jõuame, peame üksteist rühmale tutvustama.“

„Ma ei taha sinu kohta kolme asja teada,“ ütles Lolly hajameelselt.

„Jaa, nojah. Sama siin.“

Lõkketuleäärne saame-tuttavaks-vestlusring oli alati tüütu, millest oli kahju, sest ei oleks pruukinud olla. Kõige paremini tuli tutvustamine välja väikestel lastel, sest nood ei teadnud, milliseid asju enda teada hoida ja milliseid teistega jagada. Lolly oli selle kohta suurepärane näide. Aasta tagasi oli ta välja pahvatanud: „Mu vanemad lahutavad,“ ja pisaraisse puhkenud ning ta elu oli sellest peale olnud õudusunenägu. Kuid vähemalt oli ta panus olnud ehtne. Ta teadis juba ette, et praeguses vanusegrupis on tutvustused täiesti igavad või võltsid või siis mõlemat.

„Ma soovin, et võiksime selle ära jätta,“ ütles ta. „See saab olema täiesti tüütu. Nooremad lapsed on huvitavamad, sest nemad võivad öelda mida iganes.“

„Mis mõttes „mida iganes“?“

„Näiteks et nende onu tegemisi uurib finantsinspektsioon või et nende vennal on kolmas nibu.“

„Mis asi?“

Lolly ei oleks pidanud seda tõenäoliselt jutuks võtma, aga teadis, et poiss käib peale seni, kuni ta asja ära selgitab. „Kuulsid küll,“ lausus ta.

„Kolmas nibu. Täielik pask. Kellelgi ei ole seda.“

„Haa. Bebe Blackman ütles kunagi tervele rühmale, et ta vennal on kolm tükki.“

„Kas sa nägid seda?“ küsis poiss väljakutsuvalt.

„Nagu ma tahaksin.“ Ta väristas õlgu. „Võeh.“

„See on pask.“

Lolly, otsustanud, et ei lase ropendamisel endale muljet avaldada, tõmbas ninaga õhku. „Vean kihla, et sinul on üks lisaks.“ Ta ei teadnud, miks oli seda öelnud, aga teadis, et võimalus kolme nibu olemasoluks oli null.

„Jaa, muidugi,“ ütles poiss rajal seisma jäädes ja ümber pöörates. Ühe graatsilise liigutusega tõmbas ta sealsamas metsas tüdruku näo ees T-särgi seljast nii kiiresti, et tollel ei jäänud aega reageerida.

„Tahad üle lugeda?“ nõudis ta.

Lolly nägu lahvatas punaseks ja ta marssis otse enda ette vahtides poisist mööda. Idioot, mõtles ta. Ma olen tõeline idioot. Mis mul küll arus oli?

„Võib-olla on sinul kolm nibu?“ lausus Connor pilkavalt naeruse häälega. „Ehk peaksin ma sinu omad üle lugema?“

„Sa oled hull.“ Ta trampis edasi.

„Sina tegid sellest juttu.“

„Ma lihtsalt üritasin vestlust arendada, sest sina oled täielikult, sada protsenti iiigav.“

„Hahaa,“ ütles poiss. „See olen mina. Iiigav.“ Ta kõndis puusi hööritades ja tüdrukut ahvides ümber Lolly. Särki ei olnud ta tagasi selga pannud, vaid pistnud selle kargopükste vöö vahele. Filmi „Esimene veri“ peasideme ja särgiga, mis rippus justkui niudevöö tagatükk ta selja peal, nägi ta välja nagu metslane. Väga „Kärbeste jumal“.

Ta oli täielik eputis. Ta…

Lolly komistas puujuure otsa ja pidi tasakaalu hoidmiseks kinni haarama lähedal asuvast puuoksast. Connor pööras ringi ja tüdruk võis vanduda, et oli vilksamisi näinud, kuidas too tema kukkumise takistamiseks käe välja sirutas, aga asus teda puudutamata uuesti kiiresti kõndima. Lolly jäi poissi üksisilmi vaatama, seekord mitte taktitunde puudumisest või uudishimust, vaid murest.

„Mis see sul selja peal on?“ küsis tüdruk ilustamata.

„Mis asi?“ kortsutas härra kärbeste jumal vihaselt kulmu.

„Alguses mõtlesin, et unustasid duši all käia, aga nüüd ma arvan, et sul on tõeliselt hiiglaslik sinikas.“ Ta osutas poisi keskseljale.

Too peatus ja keeras ümber, nägu peaaegu koomiliselt väändunud. „Mul ei ole mingit nõmedat sinikat. Sa oled ikka väga veider. Lisanibud ja nüüd väljamõeldud sinikas.“

„Ma vaatan sellele praegu otsa.“ Hoolimata ärritusest, mida poiss temas esile kutsus, tundis Lolly ka pisikest kaastundepitsitust. Verevalum oli paranemas. Ta taipas seda värvi järgi, mis sinika keskel õilmitses ja äärtes hajus. Kuid tekkimise hetkel pidi see palju valu tegema.

Connor vidutas silmi ja läks näost punaseks ning sekundi jooksul nägi ta ähvardav välja. „See pole midagi,“ teatas ta. „Ma kukkusin ratta seljast maha. Hull asi.“ Ta keeras ringi ja tuiskas minema, kõndides nii kiiresti, et Lolly pidi järelejõudmiseks sammu lisama.

„Kuule, ma ei tahtnud sind vihale ajada.“

„Ma ei ole su peale vihane,“ nähvas poiss talle ja kõndis veel kiiremini.

See läks kiiresti, mõtles Lolly. Tema esimene suvevaenlane. Kahtlemata tuleb neid juurde. Inimestele mittemeeldimine oli tema eriline oskus.

Kuigi Connor oli öelnud, et ei ole vihane tema peale, siis millegi muu pärast pidi ta vihane olema küll. Tema pingul lihastes ja järskudes liigutustes võis tunnetada raevu. Hull asi tõesti, ta oli endale rattasõiduga haiget teinud. Kuigi ratta seljast maha kukkudes said tavaliselt viga küünarnukid ja põlved või siis pea. Mitte selg, kui sa just mäest alla ei veerenud ja millegagi tõeliselt kõvasti kokku ei põrganud. Kui sa just ei valetanud selle kohta, mis juhtus.

Poiss äratas temas nii huvi kui tekitas ka pettumust. Pettumust sellepärast, et tüdruk soovis meeleheitlikult, et Connor talle ei meeldiks ning et ta ei peaks tolle peale enam kogu suve jooksul kordagi mõtlema. Ning huvi sellepärast, et poiss oli põnevam, kui tal selleks õigust oli. Oma liiga pikkade juuste, madala püksivärvli ja teibiga parandatud ketsides oli ta teistest kuidagi erinev. Ja tema silmadest paistis lisaks poiste tavalistele rumalatele mõtetele ka midagi muud. Need „David Copperfieldi“ lugenud jäämehe silmad olid tõenäoliselt näinud asju, mida Lolly-sugune tüdruk ei suutnud ettegi kujutada.

Nad rühkisid läbi rajal oleva järsu kurvi ning neid tervitas vali ja tugev veemürin.

„Vau,“ ütles Connor ja ajas kolmekümne meetri kõrguse joa vaatamiseks pea kuklasse. Juga purskus alla kõrgusest, kuhu silm ei ulatunud, vahutas üle kivide, nii et piisakesed uduna õhku paiskusid. Kõikjal, kust päikesekiired läbi sirasid, kaardusid vikerkaared. „Võimas,“ ütles Connor, unustades ilmselt oma tujukuse.

„Meerskilli juga,“ ütles tüdruk üle langeva vee mürina rääkides. „Üks osariigi kõrgemaid. Tule, sillalt avaneb sellele hea vaade.“

Meerskilli sild oli ehitatud 1930. aastatel riiklike hädaabitööde korras. Peadpööritavalt kõrge kaarjas konstruktsioon küündis üle mäekuru, kuhu juga järsult alla langes. „Kohalikud kutsuvad seda Enesetapusillaks, sest inimesed on siit alla hüpates end ära tapnud.“

„Jaa, kindlasti.“ Kärestik, mis mõlemad teepooled niiskeks tegi ning samblavaipa ja lopsakaid sõnajalgu kastis, tundus poissi enda poole tõmbavat.

„Ma räägin tõsiselt. Sellepärast ongi üleval silla peal kettidest piire.“ Lolly pingutas, et poisiga sammu pidada. „Räägitakse, et see pandi üles mingi viiskümmend aastat tagasi, pärast seda, kui kaks teismelist siit alla hüppasid.“

„Kuidas sa tead, et nad hüppasid?“ küsis Connor. Udupiisad klammerdusid ta tumedatele juustele ja ripsmetele ning tegid ta veel kenamaks.

Lolly mõtles, kas udu tegi ka tema kenamaks. Ilmselt mitte. Ajas ainult prillid ähmaseks. „Ma arvan, et seda lihtsalt teatakse,“ ütles ta. Nad jõudsid sillale ja läksid turvakettidest moodustunud kaare alt läbi.

„Võib-olla nad kukkusid kogemata. Võib-olla neid tõugati. Võib-olla ei olnud neid üldse olemaski.“

„Kas sa oled alati selline skeptik?“ küsis Lolly.

„Ainult siis, kui keegi mulle mõne sitase vale räägib.“

„See ei ole vale. Võid küsida, kelle käest tahad.“ Tüdruk ajas nina püsti ning marssis silla lõppu ja käänakust läbi, ilma et oleks vaadanud, kas Connor talle järgneb. Mõnda aega kõnniti vaikides koos. Nüüdseks olid nad ülejäänud rühmast palju maha jäänud, aga Connor ei paistnud sellest hoolivat ja Lolly otsustas, et ka tema mitte. Tänane matk ei olnud nagunii mingi võidujooks.

Lolly piilus jätkuvalt silmanurgast poisi poole. Võib-olla peaks ta katsetama selle tüübi meeldimisega, ainult natuke. „Hei, vaata seda.“ Rada kulges nüüd ümber nõlval asuva aasa, mis oli täis põllulilli ja mida ääristasid kasepuud, ning Lolly alandas hääle sosinaks. „Kaks vasikat ja hirv.“

„Kus?“ Connor ajas kaela metsa suunas õieli.

„Kuss. Ole hästi vait.“ Lolly viipas sõrmega ja juhatas poisi rajalt kõrvale. Hirved ei olnud siinkandis haruldased, aga näha pehmena näivates täpilistes kasukates vasikaid ja nende suuri häbelikke silmi oli alati muinasjutuline. Hirv seisis metsalagendikul, väiksekesed hoidmas tihedalt ema ligi, kui too rohtu ja lehti nosis. Lolly ja Connor peatusid metsalagendiku veerel ning jäid vaatama.

Lolly viipas Connori mahalangenud puutüvele enda kõrvale istuma. Ta võttis vöökotist välja binokli ja andis selle poisi kätte.

„Võimas,“ ütles too läbi objektiivide vaadates. „Ma ei ole varem looduses hirve näinud.“

Lolly nuputas, kust ta pärit võis olla. Hirved ei olnud just haruldased loomad. „Vasikas sööb kahekümne nelja tunni jooksul sama palju, kui ta kaalub.“

„Kust sa seda tead?“

„Raamatust lugesin. Eelmisel aastal lugesin ma läbi kuuskümmend raamatut.“

„Jeesus,“ ütles Connor. „Miks?“

„Sest rohkema lugemiseks ei olnud aega,“ ütles Lolly üleolevalt turtsatades. „Raske uskuda, et inimesed jahivad hirvi, eks ju? Ma arvan, et nad on nii ilusad.“ Ta jõi kaasa võetud pudelist. Nende ees avanev pilt oli kui vanaaegne maal – värske rohi õrn ja roheline, siniliiliate ja kurekellade õied tuulega liikumas, hirv rohtu söömas.

„Ma näen selgelt alla järve peale,“ ütles Connor. „See on hea binokkel.“

„Mu isa andis selle mulle. Anna-andeks-kingitus.“

Connor lasi binokli alla. „Mis asi on anna-andeks-kingitus?“

„Kui su isa ei jõua sinu klaverikontserdile, tunneb ennast süüdi ning ostab siis sulle kalli kingituse.“

„Ahah. On hullmaidki asju kui see, et su isa ei jõua klaverikontserdile.“ Connor vaatas uuesti läbi binokli. „Kas seal järve keskel on saar?“

„Jah. Kutsutakse Kuusesaareks. Neljandal juulil toimub seal ilutulestik. Eelmisel aastal proovisin sinna ujuda, aga ei jõudnud kohale.“

„Mis juhtus?“

„Poolel teel pidin abi kutsuma. Kui nad mind kaldale tirisid, tegin, justkui oleksin peaaegu ära uppunud – et mind ei süüdistataks, nagu oleksin seda tähelepanu saamiseks teinud. Nad helistasid mu vanematele.“ Seda oli Lolly loomulikult kogu aeg tahtnudki. Nüüd soovis ta, et ei oleks juhtumist rääkinud, aga kord juba kõnelema hakanud, ei suutnud ta enam pidama jääda. „Mu vanemad lahutasid eelmisel aastal ja ma mõtlesin, et mõlemad tulevad mulle järele.“ Ülestunnistus tegi ta kurgule haiget.

„Kas see töötas?“ küsis Connor.

„Absoluutselt mitte. Mõte midagi koos perega teha on lõpetatud, kaputt, mokas. Nad saatsid mind terapeudi juurde, kes ütles, et pean „uuesti lahti mõtestama perekonna mõiste ja oma rolli selles“. Nii et nüüd on mu ülesanne olla hästi kohanenud. Vanemad käituvad nii, nagu oleks lahutus tänapäeval normaalne ja mitte midagi erilist.“ Lolly võttis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas hirve, kuni silmad häguseks muutusid. „Aga minu jaoks on see tohutult tähtis. Nagu oleks meres ulpimas, aga keegi ei usu, et sa oled uppumas.“

Kuna Connor midagi ei öelnud, arvas Lolly alguses, et too teda enam ei kuulanud. Ta oli vait, samamoodi nagu dr Schneideri teraapiaseansside ajal. Siis ütles Connor: „Kui sa tegelikult upud ja keegi sind ei usu, siis peaksid sa kuradi kindlasti ujumise selgeks õppima.“

Lolly mühatas. „Jah, pean meeles.“

Justkui mõistes, et Lollyl on tarvis end koguda, ei vaadanud Connor tema poole. Ta uuris ikka veel midagi binokliga ja vilistas läbi hammaste. Lolly arvas viisi ära tundvat – Talking Headsi „Stop Making Sense“ – ning mingil põhjusel tundis ta end nõrga ja haavatavana nagu siis, kui teda eelmisel aastal järvest välja tiriti. Ja hullem veel, nüüd ta nuttis. Ta ei mäletanud täpset hetke, millal see alanud oli, ja pidi kokku võtma kõik oma jõuvarud, et sundida end lõpetama.

„Me peaksime minema hakkama,“ ütles ta ning tundis ennast kaelarätti näole surudes nagu idioot. Miks ta kõike seda rääkinud oli – poisile, kes talle isegi ei meeldinud.

„Hea küll.“ Connor tagastas binokli ja läks tagasi tee peale. Kui enne oli suhtlemine selle poisiga olnud vaevaline, siis Lolly murdumine ja nutmine kindlustasid, et sõbraks saamine oli nüüd võimatuks muutunud.

Soovides meeleheitlikult teemat vahetada, ütles tüdruk: „Kas sa teadsid, et iga viimane kui kasvataja siin on endine laagriline?“

„Ei.“

Kui ta tahtis poisile muljet avaldada, pidi ta kuulujuttude levitamise osas palju paremini hakkama saama. „Kasvatajatel on salaelud,“ lausus ta. „Kõik ei tea seda, aga õhtuti peavad nad metsikuid pidusid. Palju joomist ja musitamist ja muud sellist värki.“

„Ära märgi. Räägi midagi, mida ma veel ei tea.“

„Hästi, kuidas oleks sellega, et peakokk Vicki Romano pidi osalema New Yorgi missivõistlustel, aga jäi rasedaks ja langes konkursist välja. Ja Gina Palumbo – ta on minu majast – ütles, et tema isa on päriselt maffiaboss. Ja Terry Davis, majahoidja – tema on nagu õudne joodik.“

Connor keeras Lollyle otsa vaatamiseks end ümber. Ta särk kukkus järsu liigutuse tõttu maha. Lolly korjas selle üles. „Hei, see kukkus.“ Särgiesisel oli ketšupiplekk ning taha oli õmmeldud väike lipik, millelt võis lugeda: Connor Davis.

„Davis,“ lausus Lolly, keda tõde tabas nagu äkiline allergia. „See on sinu perekonnanimi?“

„Oled sina aga uudishimulik või mis?“ märkis Connor, haaras särgi ja tõmbas üle pea selga. „Loomulikult on see mu perekonnanimi, geenius, vastasel juhul ei oleks mu särgil lipikut, kus see kirjas on.“

Lolly unustas hingata. Oh isver. Davis. Nagu Terry Davis. Oh sa jeever. „Nii et, kas ta…“ Ta takerdus. „Kas härra Davis, majahoidja, on kuidagi su sugulane?“

Connor astus temast kaugemale. Ta kõrvad olid eredat, vihast punast värvi. „Jah, tema see on. Minu isa. Õudne joodik.“

Lolly tormas talle järele. „Hei, oota,“ ütles ta. „Hei, vabandust. Ma ei teadnud… ei saanud aru… sa poiss. Ma ei oleks iialgi pidanud seda ütlema. Lihtsalt kõlakas, mida kuulsin.“

„Jah, sa oled tõeline koomik.“

„Ei ole. Ma olen kohutav. Ma tunnen ennast kohutavalt.“ Ta pidi poisi kannul püsimiseks jooksma hakkama. Süü kattis teda nagu kleepuv higi. Hullem. Teiste inimeste vanemate kohta ei räägita halba. Tema pidanuks seda teadma. Ta enda vanemad olid päris kohutavad, aga kui keegi teine oleks seda öelnud, oleks see teda solvanud, ja see oli täiesti tõsi.

Aga kuidas oleks ta võinud teada? Kui suur oli tõenäosus? Kõik rääkisid, et Terry Davisel ei ole perekonda, et keegi ei käinud tal iialgi külas, nii et viimane asi, mille peale Lolly võis tulla, oli see, et tal oli poeg.

Terry Davisel oli poeg. Imeline. Kõik need aastad, mis see vaikne melanhoolne mees laagris töötanud oli, ei olnud ta seda teadnud. Ta teadis mehe kohta vaid seda, et tolle isa ja Lolly vanaisa olid koos Korea sõjas olnud. Vanaisa rääkis, et nad olid kohtunud, pommitades mingit Hani jõe nimelist kohta ja et härra Davis oli olnud kangelane ning et sellepärast on tal alati Kioga laagris koht olemas, igal juhul. Isegi juhul, kui ta oli, nagu Lolly nii rumalalt oli öelnud, õudne joodik. Ta elas üksinda maavalduse servas ühes töötajatele mõeldud majakeses ja oli kohaga lahutamatult seotud. Nendes majakestes said peavarju kokad, majahoidjad, pargivahid, autojuhid ja remondimehed – kõik need nähtamatud inimesed, kes selleks, et koht näeks välja nagu puutumatu metsik loodus, ööpäev läbi tööd rügasid.

Härra Davis oli erak. Ta sõitis ringi vana džiibiga ja nägi tihti välja väsinud, alati valmis välja võtma „vaba päeva“, nagu Lolly oli kuulnud vanaisa selle kohta ütlemas.

„Mul on tõesti väga, väga kahju,“ ütles ta Connorile.

„Minu pärast ei ole vaja kahju tunda.“

„Ei tunnegi. Ma vabandasin, et ma sinu isa kohta niimoodi ütlesin. Siin on vahe.“

Connor nõksatas peaga ja lükkas kahlu tumedaid juukseid silme eest kõrvale. „Hea teada.“

„Ta ei ole kunagi öelnud, et tal on laps.“ Samal hetkel, kui need sõnad välja tulid, taipas Lolly, et tema viga läks suuremaks ja suuremaks iga kord, kui ta suu lahti tegi. Ta lõuad olid nagu ekskavaatori kopad, mis kaevusid järjest sügavamale. „Seda et, ma ei ole kunagi…“

„Ta ei tahtnud, et ma suvel siia tuleksin, aga ema abiellus uuesti ja ta mees ei taha näha last ringi jõlkumas,“ lausus Connor. „Ütles, et haagismaja jaoks on kolm inimest liiga suur punt.“

Lolly mõtles sinikale, mida näinud oli. Sellel korral oli tal oidu suu kinni hoida.

„Haagismajas ei ole kolme inimese jaoks eriti ruumi, aga ega sina seda ilmselt teadnud,“ lisas poiss. „Sina elad tõenäoliselt kuskil uhkes häärberis.“

Kahes häärberis, mõtles Lolly. Üks kummalgi vanemal. Mis lihtsalt tõestas, et võid õnnetu olla, elades Viiendal avenüül või prügikonteineris. „Alates sellest, kui sain kaheksa-aastaseks, on mu vanemad mind igal suvel minema saatnud,“ ütles ta Connorile. „Võib-olla sellepärast, et mind tülitsemise eest jalust ära saada. Ma ei kuulnud kunagi, et nad oleksid tülitsenud.“ Kui oleks, juurdles Lolly, siis ehk ei oleks lahutus tulnud talle sellise šokina.

„Kui ema taipas, et ma saan isa töö pärast siia ilma rahata tulla,“ selgitas Connor, „oli mu saatus otsustatud.“

Nagu detektiiv pani Lolly mõttes faktid kokku. Kui Connor oli tulnud tasuta, tähendas see, et ta oli toetust saav laagriline. Programm, mille ta vanavanemad olid algatanud, tõi igal aastal laagrisse puudust kannatavaid lapsi tasuta. Nende laste perekonna elutingimused olid keerulised ja nad kuulusid „riskirühma“, kuigi ta ei saanud päris hästi aru, mida „riskirühm“ tähendas.

Laagris riietusid kõik samamoodi, elasid ja sõid ja magasid samamoodi. Ei olnud vaja teada, kas laagriline su kõrval oli narkomaanide laps või Saudi prints. Kuigi mõnikord oli see ilmselge. Toetust saanud lapsed rääkisid teistmoodi ja nägid tihti ka välja teistmoodi. Mõnikord reetsid neid nende viletsad hambad. Või vilets suhtumine. Või mõnikord, nagu Connory puhul, oli lapse silmis taoline karm ohtlik pilk, mis hoiatas, et temale ei ole mõtet infolehte anda. Temas ei olnud midagi puudustkannatavat, ei ühtegi viidet „riskirühmale“. Välja arvatud valu silmades, kui Lolly ta isa joodikuks nimetas.

„Ma tunnen ennast nii nõmedalt,“ korrutas Lolly. „Ja kohutavalt. Ma ei oleks pidanud midagi ütlema.“

„Sul on õigus. Ei oleks. Nõdrameelne tüdruk, mõni ime, et sa hulluarsti juures käid.“ Poiss torkas toki maasse ja lisas kiirust. Paistis, et tal ei olnud kavas Lollyle enam ühtegi sõna öelda. Kunagi.

Hästi, mõtles Lolly. Ta oli asja untsu keeranud, nii läks tal teiste lastega alati. Ja ilmselt kavatses Connor seda kogu maailmale kuulutada. Tõenäoliselt räägib ta kõigile, et Lolly on oma vanemate pärast arust ära ja käib teraapias. Ütleb teistele arvatavasti, et oli näinud teda nutmas. Lolly oli saanud vaenlase kogu eluks.

Tundes iga sammuga, mille astus, end järjest higisema ja tujutumana, rühkis ta edasi. Lolly Bellamy, sa oled idioot, ütles ta endamisi. Igal aastal tuli ta Kioga laagrisse naeruväärselt kõrgete ootustega. See suvi on teistsugune. Sellel suvel leian ma uusi sõpru, õpin sportima, elan oma elu, vähemalt selle ühe korra.

Aga kui asi käima läks, jõudis reaalsus kohale. Linnast lahkumine ei tähendanud, et rahulolematus temast sinna maha jäänuks. See tuli kaasa nagu vari, mis valgusega kahanes ja siis jälle suurenes.

Tema ja Connor Davis olid viimased, kes mäe otsa jõudsid. Kõik teised olid kogunenud lõkkeaseme ümber. Tuld ei olnud tehtud, sest ilm oli väga soe ja päikseline. Laagrilised istusid jämedatel vanadel palkidel. Mõni palk olid nii vana, et nendesse olid istumiskohad sisse kulunud.

Sellel aastal olid Kotkamaja vanemkasvatajateks Rourke McKnight ja Gabby Spaulding, kes sobisid ideaalselt Kioga õhustikuga. Nad olid ilusad ja reipad. Mõlemad olid Kioga kasvandikud. Nüüd ülikoolis, kehastasid nad, nagu memm ja vanaisa seda väljendasid, Kioga meeskonnavaimu. Nad tundsid laagri reegleid, oskasid teha kunstlikku hingamist, teadsid mitut algonkini keele võtmesõna ja iga inimkonnale teadaoleva laagrilaulu viisi. Nad teadsid, kuidas peletada laagrilise koduigatsust. Koduigatsus oli kardetud tõbi, eriti Kollanokkade hulgas.

Vanasti ei olnud koduigatsus probleemiks, sest majakesi rentisid perekonnad. Laager niimoodi töötaski. Kohe kui kooliaasta läbi sai, kolisid emad ja lapsed bangalotesse ja igal nädalavahetusel liitusid nendega isad, kes linnast rongiga kohale sõitsid. Sellest pärineski mõiste „bangalote koloonia“. Koloonia oli grupp lähedal asuvaid bangaloid. Memm rääkis, et tihti tulid samad perekonnad tagasi aastast aastasse. Kuigi üksteist nähti ainult suviti, said laagris olevad perekonnad lähedasteks sõpradeks ja laagrisse tulemist oodati aasta otsa.

Memmel oli alles pilte nendest ammustest päevadest, ning need tundusid olevat õnnelikud ajad, jäädvustatud mustvalgetele lõikamata servadega fotodele laagri mustavärviliste lehekülgedega pildialbumites, ja ulatusid tagasi aegades algusse. Isad pahvisid piipu ja jõid viskit soodaveega ning nõjatusid tennisreketite najale. Kõrval olid kaelarättide ja madrusepluusidega emad, kes pajuvitstest lamamistoolides päikesevanne võtsid, samal ajal kui lapsed kõik koos mängisid.

Lolly soovis, et elu võiks päriselt selline olla. Tänapäeval ei olnud see loomulikult võimalik. Naistel oli karjäär ja paljudel neist ei olnud abikaasat.

Nii et nüüd olid bangalotesse paigutatud kasvatajad – puhtaks küüritud entusiastlikud ülikoolinoored päeval, peoloomad öösel. Eelmisel suvel olid Lolly ja ta kolm nõbu – Ceci, Frankie ja Dare – pärast tulede kustutamist välja hiilinud ja kasvatajate järel nuhkinud. Kõigepealt joomine. Siis tantsimine. Mitu paarikest hakkasid musitama ja kallistama, igal pool – verandal, lamamistoolidel, isegi keset tantsusaali põrandat. Ceci, kes oli nõbudest vanim, oli kuuldavale toonud väriseva ohke ja sosistanud: „Ma ei suuda ära oodata, millal olen piisvalt vana, et kasvatajaks saada.“

„Väkk,“ olid Lolly ja nooremad nõod kooris öelnud ja silmad ära pööranud.

Nüüd oli aasta aega möödas ja Lolly arvas, et mõistis värisevat ohet pisut paremini. Rourke’i ja Gabby vahel oli tunda teatavat sorti särisevat elektrit. Seda oli raske selgitada, aga lihtne ära tunda. Lolly võis vabalt ette kujutada, kuidas nad personalialal koos on, tantsivad, flirdivad ja suudlevad.

Kohe kui peade kokkulugemine tõendas, et kõik olid kohal, võttis Rourke kitarri (alati pidi olema kitarr) ja nad hakkasid laulma. Connori hääl avaldas Lollyle muljet. Enamik poisse vaid pomises sõnu ja laulis viisist mööda, aga mitte Connor. Ta laulis kõva häälega laulu „We Are the World“, mitte just eputades, vaid pigem popstaari iseenesestmõistetava enesekindlusega. Kui mõni laps teda vahtima jäi, kehitas Connor vaid õlgu ja jätkas laulmist.

Mõnel tüdrukul oli suu lahti vajunud. Hea küll, nii et Lolly ei kujutanud seda ette. Poiss oligi nii nunnu, nagu ta arvanud oli. Kahju, et ta selline jobu oli. Kahju, et Lolly temaga suhted ära oli rikkunud.

Siis oli aeg sissejuhatuseks, mis oli täpselt nii igav, kui ta oli kartnud. Iga paariline pidi püsti tõusma ja ütlema kolm fakti inimese kohta, kellega ta koos mäkke oli roninud – mõte seisnes selles, et seiklust jaganud võõrad võisid saada sõpradeks.

Jeever, mõtles Lolly, tema ja Connor ei olnud viitsinud teineteise kohta midagi teada saada, välja arvatud see, et nad olid vaenlased. Ta ei teadnud, kus poiss elas – välja arvatud koht, mida too oli nimetatud haagismajaks –, kas tal oli õdesid-vendi või mis maitsega oli ta lemmikjäätis.

Selles rühmas ei olnud üllatusi. Kõik käisid planeedi kõige eksklusiivsemates koolides: Exeter, Sidwell Friends, Dalton, TASIS Šveitsis Luganos. Kõigil oli hobune või jaht või maja Hamptonis.

Kah mul õige asi, mõtles ta. Kui kõige huvitavam asi inimese kohta on kool, kus ta käib, siis peab tegemist olema väga igava isikuga. Natuke huvipakkuvam oli see, et poiss nimega Tarik käis moslemite koolis ja et tüdruk nimega Stormy oli koduõppel, õpetajateks ta vanemad, kes olid tsirkuseartistid; kuid muidu ajas kõik absoluutselt haigutama.

Peaaegu kogu ülejäänud informatsioon oli sama tüütu või kiitlev, mõnikord mõlemat. Ühe tüübi isa oli publitsist, kelle telefoni kiirvalikus olid esimese suurusjärgu kuulsused. Ühel tüdrukul oli sukelduja tunnistus. Pärineti perekondadest, mis olid võitnud auhindu – Pulitzer, Oscar, Clio. Lapsed esitasid neid fakte, justkui olnuks need skaudimärgid, ja mõtlesid kahtlemata üksteise ületrumpamiseks asju juurde.

Kõiki kuulates tuli Lolly järeldusele, et vale töötab paremini kui tõde.

Siis oli tema kord. Lolly seisis püsti ning tema ja Connor vaatasid teineteisele kissis silmadega otsa, vahetades omavahel vaikset hoiatust. Kui ta tahtnuks, olnuks poisil tema alandamiseks informatsiooni rohkem kui küllaga. Nii läheb, kui räägid kellelegi midagi intiimset ja tõest. Samahästi võinuks anda talle kätte relva ja oodata, saamaks teada, kas too vajutab päästikule või mitte. Lollyl ei olnud õrna aimugi, mida Connor rühmale rääkida võiks. Ta teadis vaid, et oli ära andnud piisavalt laskemoona, mida tema vastu kasutada saab.

Lolly oli esimene. Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima, ilma et teadnuks, mida öelda kavatseb.

„See on Connor ja ta on esimest korda Kioga laagris. Ta...“ Lolly mõtles sellele, mida ta teadis. Connor oli siin toetusega ja ta isa jõi. Ema oli just uuesti abiellunud ja ta kasuisa oli õel ning sellepärast pidi poiss suveks kodust ära minema. Lolly teadis, et paari sõnaga saaks ta relva poisi vastu pöörata. Tüdruk võis muuta ta inimeseks, kellega mitte keegi suhelda ei tahtnud.

Lolly tabas Connori pilgu ja teadis, et too mõtleb praegu täpselt sama tema kohta.

„Ta paneb ketšupit kõigele, mida sööb, isegi hommikusöögile,“ lausus tüdruk. „Tema lemmikbänd on Talking Heads. Ja korvpallis võidab ta alati mees mehe vastu mängu.“ Viimase mõtles ta välja, arvestades, et Connor oli nii pikk ja kandis Chuck Taylori ketse. Lisaks paistis poiss olevat kiire ja tal olid suured käed. Tegelikult mõtles Lolly kõik välja, aga Connor ei vaielnud vastu.

Siis oli Connori kord. „See on Lolly,“ lausus ta, veeretades ta nime huulte vahelt välja kui solvangu.

Tõehetk, mõtles Lolly ja kohendas prille. Connor võis ta hävitada. Ta oli teel mäkke enda kohta liiga palju paljastanud. Poiss köhatas, lükkas juuksed silmade pealt ja võttis sisse väljakutsuvalt lodeva poosi. Tema pilk libises üle tüdruku – teadvalt, põlglikult – ning ta köhis hääle puhtaks. Teised laagrilised, kes olid enamasti ülesande ajal ringi rahmeldanud, rahunesid maha. Polnud kahtlustki, et see poiss oskas kuulama panna, nõudes tähelepanu nagu kuri õpetaja või näitleja lava peal.

Ma vihkan laagrit, mõtles Lolly nii tulise vihaga, et see pani ta näo punetama. Ma vihkan seda ja ma vihkan seda poissi ja ta kavatseb mind hävitada.

Connor köhatas uuesti ja lasi pilgul üle rühma käia.

„Talle meeldib raamatuid lugeda, ta mängib väga hästi klaverit ja ta soovib õppida paremini ujuma.“

Nad võtsid istet ega vaadanud enam teineteise poole – välja arvatud ühel korral. Ning kui nende pilgud kohtusid, märkas Lolly üllatusega, et nad mõlemad peaaegu naeratasid.

Heakene küll, möönis Lolly, seekord otsustas Connor siis teda mitte inimohvriks tuua või märklauana kasutada. Poiss meeldis talle, aga samas käis ta Lollyle pinda. Ühes asjas oli tüdruk kindel. Ta vihkas suvelaagrit ega hoolinud isegi sellest, et see kuulus ta vanavanematele. Elu lõpuni ei kavatse ta siia tagasi tulla. Mitte iialgi.