Читать книгу Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat - Susan Wiggs - Страница 6

Chicago,

28. oktoober 1871

Eluaeg tehtud raske töö tõttu nägi ta välja vanem, kui tegelikult oli. Igapäevane võitlus eluraskustega kulutas teda samamoodi, nagu tuhmus tema bombasiinkangast kleidi värv. Ärkamine koidikul, et lüpsma minna, temast täielikult sõltuvate näljaste suude toitmine, majapidamine, kariloomade eest hoolitsemine ning igapäevaelu nähtamatute karide ja kaljuste madalike vahel navigeerimine olid röövinud ta nooruse.

Kuumale oktoobripäevale järgnenud kuumal õhtul pani Catherine O’Leary lapsed varakult voodisse. Ta pesi õhtusöögi järel nõud, pistes oma lõhenenud ja hõõrdunud käed leigesse vette. Tugev preeriatuul kihutas möirates läbi aguli, millest koosnes tema väikene maailm viljaparunite ja suurkaupmeeste vaiksetest suursugustest häärberitest teisel pool jõge. Tema lapsed olid õppinud magama nende naabrite, McLaughlinite sagedastest lärmakatest pidutsemistest hoolimata. Naabrid olid tervitamas äsja Iirimaalt saabunud nõbu ning viiulimuusika peenike, tempokas kiunumine valgus läbi avatud akende, seinu vibreerima pannes. Nõusid pestes lõi Catherine oma valusa palja jalaga takti samas rütmis naabermajast kostva tallanaeltega saabaste tümpsumisega laudpõrandail.

Varjud süvenesid aias sissetallatud rajal, mis viis lehmalauta, mis oli peavarjuks pere elatusallikale. Catherine’i abikaasa oli väljas loomi toitmas ja jootmas. Kuiv kuum tuul pani puulehti rahututes pööristes õhus lendlema. Tuul kogus hoogu, kõlades nagu lokomotiivi mootoripodin kiiresti lähenedes.

Catherine kuivatas käed põlle, kui Patrick laudast naasis, õlad kurnatusest lookas. Ta nägi taevas vilksatust, võib-olla oli täht silma pilgutamas, kuid kogu tema tähelepanu oli abikaasale suunatud. Mees oli sel nädalal talveks varusid kogudes kõvasti tööd teha rassinud – kolm tonni timutiheina, veel kaks tonni sütt, Bateham’s Planing Milli saeveskist puulaaste tulehakatiseks. Põuases kuumuses küpsedes tõmbusid laastud krussi ja sahisesid, kui raju tuul neid sasis. Selles palavuses oli raske ette kujutada, et talv oli ainult mõne nädala kaugusel.

Catherine serveeris Patrickule õhtusöögi, milleks olid kartulid ja marineeritud kapsas, soovides, et mehel oleks olnud aega koos tema ja lastega süüa. Aga O’Learyde sugustel peredel ei olnud säärast luksust. Kujutleda vaid, istuda maha nagu kõrgem klass, ümmarguse laua ääres piisavalt ruumi kõigi jaoks.

Ta võttis põlle eest ja rätiku peast. Valamusse värsket vett pumbates pesi ta näo ja kaela ning lõpuks oma valusa jala: lehm oli sellele hommikul peale astunud ning Catherine oli kogu päeva ringi longanud. Ta tõmbas kardinad ette ja kooris pihiku vöökohani alla, end põhjalikumalt pestes. Ta punus paksud punased juuksed patsi ning läks siis lapsi vaatama. Rahutuks muutvas palavuses nagu kutsikad laiali, lebasid nood ilma tekita karedatel linadel, mida ta oli veega piserdanud, et neid jahedana hoida. Oli veel üks tütar, Kathleen, esmasündinu ja esimene, kes oma vanemate tõrksate käsivarte vahelt lahkus, töötamaks toaneitsina Chicago kõige peenemas noortele daamidele mõeldud koolis. Võib-olla kannatab Kathleen selles järveäärses tornikestega kivihoones kuumuse pärast vähem kui nemad siin West Divisionis.

Ah, Kathleen, milline kena noor olevus, mõtles Catherine armastavalt. Ta saavutab edu, kasvõi nui neljaks. Looja oli andnud oma tarkuses talle selleks nutikuse ja välimuse. Ta ei lõpeta sellisena nagu tema ema, kes on ületöötanud, väsinud, enneaegselt vananenud.

Naabermajast kostvad pidutsemishääled paisusid ning seejärel vaibusid, segunedes tuule ulgumisega. Läbi kotiriidest kardinate jämedakoelise kanga märkas Catherine aknas valgusesähvatust.

„Lähme magama, ema,” ütles tema abikaasa pehmelt. Patrick suudles teda ja kustutas lambi. Väsinud pead padjale pannes kuulas Catherine oma laste nahistamist ja hingamist. Siis puges ta oma mehe käsivarte tugevasse õrna embusse, ohkas ja mõtles, et võib-olla selle jaoks kogu see vaev oligi. Selle ühe magusa kirjeldamatu õndsuse hetkeks.

Koputus uksele tõmbas Catherine O’Leary tagasi une mõnusalt servalt. McLaughlinite viiul kaebles edasi ja bodhran tümpsus iidses hõimurütmis. Lastest kaks ärkasid üles ja hakkasid sosistama. Catherine ajas end kulmu kortsutades ühele küünarnukile ja müksas meest. „Oled sa veel üleval?” küsis ta.

„Jah, vaevu. Ma lähen vaatan, kes seal on.”

Naine lebas vagusi, kuuldes mehehäälte vaikset mõminat, millele järgnes ukse vihinal sulgumise heli. Tema valus jalg tuikas ägedalt õhukese lina all.

„Seal oli Daniel Sullivan koos isa Campbelliga, tulid meile külla,” ütles Patrick naastes. „Ütlesin neile, et oleme juba voodis ning seega mittesobivas olekus külalisi võõrustama.”

„Hoidku meid jumal preestri minema saatmise eest,” ütles Catherine, „aga see põle tema, kes koidikul lüpsma peab minema.” End preestri kritiseerimise pärast süüdi tundes tõmbas ta kardinanurga kõrvale ja nägi kaht meest lahkumas.

Daniel käis sageli õhtuti jalutamas, et oma majas, mis oli veelgi väiksem ja ahtam kui O’Learyde oma, valitseva lämmatava kuumuse eest põgeneda. Tal oli üks puujalg ning kui ta mööda männilaudadest kõnniteed astus, oli tema kõnnakul veider südametuksumise rütm. Ta hoidis pead maas, sest puujalg kaldus end laudadevahelistesse pragudesse kiiluma, kui ta ettevaatlik ei olnud.

Catherine oli pikali tagasi heitmas, kui märkas tuuleiili preestri pikka musta sutaani kergitamas, tuues nähtavale peenikesed valged jalad ja kärtsrohelised aluspüksid. „No see on vaatepilt, mida iga päev juba ei näe,” pomises ta.

Väljaspool puumaja, kõrgel kuumas öötaevas lendles ja keerutas säde kellegi pliidikorstnast, saades hoogu tuulest, mis iilidena laiuvast ja tühjast Illinoisi preeriast sisse puhus. Säde sisenes O’Learyde lauta, kus seisid köidikus lüpsilehmad ja hobune, pead langetatud, ning õlekuhjal oli magamas vasikas.

Hõõguv tulekübe langes heinale ja tuul puhus sellele, kuni säde lõi lõkkele ja põles seejärel kuuma, kindla oranži sõõrina. Leegid levisid nagu maha loksunud petrooleum, sööstes üle heinapallide ja süüdates krässus, kuivad puulaastud. Mõne hetkega voogas üle lauda põranda tulejõgi.

Oli täiesti pime, kui Catherine järgmine kord ärkas, taaskord uksele koputamise peale. Veel külalisi? Ei, sel koputamisel oli ärevuse kiire rütm. Patrick kiirustas avama. Catherine tõmbas kõrvale tuba kaheks jagava räbaldunud kardina, et lastele pilku heita. Nende armsatel, magavatel nägudel helkis tontlik valgusekuma.

„Armas jumal,” sosistas ta akna juurde sööstes ja kardinat eest tõmmates.

Mööda lauda külge kihutas möirates üles leegisammas. Tulevalgus voogas üle maja ja lauda vahel oleva aia.

Catherine O’Leary avas majaukse põrgutule ees. Ta abikaasa jooksis tema poole, nägu leekidest valgustatud öös jäik.

Ta ütles seda, mida naine juba teadis, öeldes välja hirmu, mis pani Catherine’i südame kivina saapasäärde vajuma: „Hoolitse laste eest. Laut põleb.”