Читать книгу Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat - Susan Wiggs - Страница 8

Üks

Оглавление

Smaragdrohelisest siidist prantsuse kleidi all kandis Kathleen O’Leary kodukootud aluspükse, mis olid ka paremaid päevi näinud. Ta keelas endal muretsemast selle pärast, mis uhke kleidi all peitumas oli. Tähtis oli see, mida maailm väliselt nägi, eriti sel õhtul.

Järgmisel reedel laskub ta põlvili ja tunnistab kavala vembu isa Campbellile pihitoolis üles, aga reede oli alles kaugel. Praegusel hetkel kavatses ta lõbusalt aega veeta, sest oli pettuste öö ja tema oli selle keskel.

Mehaaniline kullatud lift, mis neid nobedalt Hotel Royale’i kolmanda korruse salongi sõidutas, oli ainult osaliselt vastutav ootusärevuse kiire sööstu eest, mis tema keha surisema pani. Ta haaras kinni oma kahe kaaslanna, Phoebe Palmeri ja Lucy Hathaway, kätest ning pigistas neid. „Kas arvate, et meil läheb see läbi?” sosistas ta.

Lucy pilgutas talle oma tumedat silma. „Sellise välimusega läheks sul läbi ka Kaubanduskoja röövimine.”

Kathleen oleks end näpistanud, kui ei oleks nii kõvasti oma sõbrataride kätest kinni hoidnud. Ta ei suutnud uskuda, et tõepoolest säärast hulljulget tegu toime panemas oli. Oli minemas seltskondlikule üritusele, kuhu teda ei olnud kutsutud. Pariisist toodud kleidis, mis ei kuulunud talle. Kandes tohutult hinnalisi ehteid. Kohtuma inimestega, kes, oleks nad teadnud, kes ta tegelikult on, ei peaks teda sobivaks nende saapaidki viksima.

Hotelliteener tõmbas pidurihoova üles ja väntas ukse lahti. Vaid ühe kiire pilguga tundis Kathleen mehes ära iirlase. Tal olid tugevad näojooned ja hiljuti saabunud sisserändaja leebe, aupaklik käitumisviis. Phoebe tuhises mehest mööda, tolle väikest kogu isegi nägemata.

„Meer Mason ei hakka taotlema veel üht ametiaega,” ütles Phoebe hingetul häälel, mis näis olevat täielikult keelepeksule keskendunud. „Proua Wendoveril on leegitsev armuafäär ühe Rushi meditsiinikolledži üliõpilasega.” Ta loetles infokilde sõrmedel, kindla eesmärgiga viia Kathleen kurssi külalistega, kellega ta kohe kohtumas oli. „Ja härra Dylan Kennedy on äsja mandrilt tagasi jõudnud.”

„Värskenda mu mälu. Kes on Dylan Kennedy?” küsis Lucy tüdinud häälel. Ta ei olnud kunagi olnud see, kellele kõrgem klass ülemäära muljet avaldaks – arvatavasti seetõttu, et ta oli pärit ühest linna vanimast perekonnast ning mõistis nende nõrku külgi ja vigu.

„Kas sa ei tea?” Phoebe patsutas pruuni kihara paigale. „Ta on kõige rikkam ja nägusam mees Chicagos. Räägitakse, et ta tuli tagasi endale naist otsima.” Phoebe läks ees läbi vaibaga kaetud koridori. „Ta võib ehk juba täna õhtulgi kellegagi tõsiselt kurameerima hakata. Kas pole oivaliselt romantiline?”

„See ei ole oivaliselt mitte midagi,” ütles Lucy Hathaway skeptilise ninakrimpsutusega. „Kui tal on vaja midagi välja valida, peaks ta minema Union Stockyardsi kariloomade oksjonile.”

Kathleen ei öelnud midagi, kuid oli kordki mõttes Phoebega nõus. Dylan Francis Kennedy oli oivaline. Kathleen oli teda vilksamisi näinud nädal varem Sinclairide häärberis toimunud aiapeol, paigas, kus tema perenaine preili Deborah Sinclair elas siis, kui parajasti etiketikoolis ei olnud. Kathleen oli näpanud mõne hetke oma töötegemisest, et vaadata üle pika, hooldatud aia ning seal, rikkalikult kaunistatud lehtlas, oli seisnud kõige imelisema välimusega mees, keda ta kunagi näinud oli. Täiuslikult õmmeldud pükstes, mis liibusid ta kitsastele puusadele, ning õlgade laiust rõhutavas tumehallis-mustas poolpikas kuues sarnanes mees romantilise loo printsiga. See oli loomulikult põgus pilk kaugelt eemalt. Lähedalt vaadates ei olnud ta arvatavasti kaugeltki nii... oivaline.

Kathleen märkas ust, millele olid kirjutatud sõnad DAAMIDE PUUDERDAMISRUUM, ning sikutas Lucyt käest. „Kas võiksime, palun?” ütles ta. „Ma arvan, et vajan hetke enda kogumiseks.” Ta rääkis väga hoolikalt, varjates oma igapäevakõne pehmet iiri aktsenti.

Phoebe patsutas elevandiluust sõrestikuga lehvikut kavalalt vastu kinnastatud peopesa. „Lööd araks?”

„Kindlasti mitte,” ütles Kathleen, kardetud aktsendivarjund häälde lipsamas. Phoebe Palmer, kes kuulus Chicago ühesse tähtsamasse perekonda, provotseeris teda alati, esitades talle väljakutseid. Phoebe omakorda pidas Kathleeni suhtlemist tema sõbrannadega kaugelt liiga ninakaks ja familiaarseks ning andis endast parima, et teenijatüdrukule koht kätte näidata.

See oli tegelikult osa tänaõhtusest väljakutsest. Lucy vandus, et Kathleeni võidakse kõrgema klassi liikmeks pidada. Phoebe ei uskunud, et Iiri immigrantide tütar kedagi lollitada suudaks. Lucy kinnitas, et see saab olema huvitav sotsiaalne eksperiment. Nad olid tulemuse peale isegi kihla vedanud. Järgmisel õhtul pidi toimuma Crosby ooperimaja avamine ning Chicago seltskonna koorekiht pidi oodatavalt kohale saabuma. Kui Kathleenil peaks õnnestuma sinna kutse saada, annetab Phoebe sada dollarit Lucy kõige südamelähedasemale asjale – naistele valimisõiguse andmise heaks.

„Sa võid kullata seda liiliat palju tahad,” oli Phoebe Lucyle öelnud, kui nad end õhtuks valmis panid. „Aga kõik, kellel pool arugi peas on, teavad, et tegemist on lihtsalt tavalise umbrohuga.”

„Pool aru,” oli Lucy naernud ja Kathleeni õhetavasse kõrva sosistanud: „See jätab välja enamiku inimesi õhtuselt vastuvõtult.”

Nad astusid naiste tualettruumi, mis oli kaunistatud kullatud raamides peeglitega ning mida mahedalt valgustas seinale kinnitatud hoidikuis olevate gaasilampide valkjas kuma. Kolm noort daami seisid koos kõrge keskmise peegli ees – mustade juuste ja rõõmsate silmadega Lucy, kõrk ja enesekindel Phoebe ning Kathleen, kes ärevalt oma peegelpilti silmitses, mõeldes, kas tema juuste erk punane toon ja põski ning nina katvad tedretähnid võivad kindlaks märgiks olla. Tema pikad säravad, hõbedast juuksekammide vahelt langevad kiharad ning närvilisuse õhetus põskedel ei olnud sündsusetud. Võib-olla ta siiski suudab sellega hakkama saada.

„Jumal küll, aga ma soovin, et preili Deborah oleks tulnud,” ütles Kathleen end ettepoole kallutades ja pead küljelt küljele keerates, et oma teemantide ja smaragdidega kaunistatud rippuvaid kõrvarõngaid vaadata. Hinnalised asjakesed õõtsusid harjumatult sikutades. Kui välja arvata plikalikud enese üleslöömise mängud, mida ta oli mänginud Deborah’ga, kui kaheteistaastaselt teenijannana tööle asus, ei olnud Kathleen elu jooksul rohkem ehteid kandnud. Viiest lapsest vanimana ei olnud ta oma esimesel armulaual isegi traditsioonilist risti saanud. Tema vanematel lihtsalt ei olnud selleks raha.

„Deborah ei olnud terve,” meenutas Phoebe talle. „Pealegi, kui ta oleks tulnud, ei oleks sul olnud tema muinasjutulist kleiti ega Tiffany juveele, mida kanda, ja sa istuksid täna õhtul ihuüksi koolis.”

„Tuhas sonkiv Tuhkatriinu,” ütles Kathleen teravalt. „See oleks sulle meeldinud.”

„Tegelikult mitte,” ütles Phoebe ning hetkeks langes tema näolt kõrk mask. „Ma tõesti soovin sulle head, Kathleen. Palun tea seda.”

Kathleeni jahmatas see siirusehetk. Võib-olla, mõtles ta, on kõrgema klassi juures mõned sellised asjad, millest ta kunagi aru ei saa. Aga see ei takistanud teda soovimast olla üks nende seast. Ja sel õhtul oli selleks ideaalne võimalus.

Preili Emma Wade Boylani kooli viksid noored daamid said Chicago seltskondlikele üritustele rohkelt kutseid. Preili Boylanil oli maine, et ta oskab noore naise sarmikaks ja enesekindlaks viimistleda ning oma klientidelt selle privileegi eest kõrget hinda nõuda. Vastutasuks muutis preili Boylan vilumatud, rikkad tüdrukud täiuslikeks abielunaisteks ja võõrustajateks. Boylanist tulnud pruuti peeti edukale mehele ideaalseks kaunistuseks.

Tänaõhtune kogunemine oli eriline ja kohal oli rohkelt kõrgseltskonna liikmeid, keda peeti n-ö vanadeks asunikeks. Kuna oli pühapäev ja balli toimumas ei olnud, oli see nimetatud evangeelseks õhtuks, milles osaleb kuulus jutlustaja, reverend härra Dwight L. Moody.

Õiged katoliiklased pidid evangelistide suhtes kurdid olema, aga Kathleenis oli mõiste „õige” olemisest alati protesti tekitanud. Pealegi ei olnud see loeng inimeste jaoks midagi enamat kui ettekääne pühapäeva õhtul kokku saada, keelt peksta ning flirtida. Kõik – välja arvatud ehk reverend ise – teadsid seda. See kõik oli osa kõrgema klassi viimistletud kaaslase leidmise rituaalist ning see lummas Kathleeni. Ta oli paljudel õhtutel kooli jäänud ja „Godey daamide raamatut” lehitsenud, uurides värvilisi moelehti ja mõtiskledes, mis tunne võiks olla eliidi harukordse, privilegeeritud seltskonnaga ühineda.

Täna õhtul andis saatus või lihtne asjade kokkulangemine talle selleks võimaluse. Preili Deborah oli haigeks jäänud ja koju isa juurde läinud. Phoebe ja Lucy olid nalja pärast otsustanud proovida seda, mida Lucy nimetas „seltskondlikuks eksperimendiks”.

Lucy kinnitas, et inimesed on välimusest kergesti juhitavad ja mõjutatavad, ning et klasside vahel ei ole tõelist erinevust. Printsessiks riietunud vaest tüdrukut võetaks vastu sama soojalt nagu kuninglikust soost pärit olevat. Phoebe seevastu uskus, et ühiskonnaklass on miski, millega inimene sünnib, nagu sirged hambad või pruunid juuksed, ning et erinevast klassist inimesed suudavad petturit alati märgata.

Kathleen oli nende eksperimendi jaoks abivalmis katseisik. Ta oli rikastest inimestest alati huvitatud olnud, olles suurema osa elust väljaspool nende võluvat ringi elanud, väljast sisse vaadanud. Lõpuks saab ta nende keskele minna, isegi kui vaid mõneks tunniks.

„Kas sa loodad privaatset hetke härra Kennedyga?” küsis Lucy õrritades Phoebelt.

„Ta on täna õhtul kohalolijaist kindlasti kõige nägusam mees,” ütles Phoebe. „Aga ta on täiesti sinu päralt. Mul on teistsugune eesmärk.”

„Mis tal viga on?” küsis Kathleen, meenutades jumalasarnast olevust, keda oli lehtlast vaadanud. Ta teadis, et kui Phoebe oleks Dylan Kennedyt endale tahtnud, oleks too juba tema oma olnud. „Mida sa meile rääkimata jätad?”

„Viga ei ole mitte härra Kennedys, vaid meie kallis Phoebes,” ütles Lucy, hääl ühtaegu noomiv ja südamlik. „Ta on seadnud sellise standardi, millele ükski mees vastata ei suuda.”

„Keda sa siis tahad?” küsis Kathleen.

„Hertsogit,” sosistas Phoebe, ülestunnistusest peaaegu ekstaasis.

Kathleen puhkes naerma. „Ja kust sa enda arvates ühe sellise leida loodad? Kärnkonnaks moondunult?”

Ta teeskles eputavat kõndi ja ajas nina püsti. „Te võite mind „teie kõrguseks” kutsuda ja vaadake, et kummardades põrandat puudutate.”

Lucy neelas alla naerupahvaku. „Kas kuninglik tiitel pole mitte seadusevastane?”

„Siin riigis jah,” ütles Phoebe solvunud ninakirtsutusega. „Ja selleks on „teie hiilgus”.”

„Sa tahad öelda, et lahkuksid tiitli otsingul Ameerikast?”

Phoebe vaatas Lucyle jõllitades otsa, justkui too oleks peast põrunud. „Ma lahkuksin sellelt planeedilt, et tiitli saamiseks abielluda.”

„Aga miks?” nõudis Kathleen.

„Ma ei eeldagi, et sa aru saad. Ausalt öelda ei ole sa kunagi oma kohta teadnud, Kathleen O’Leary. Deborah rikkus su algusest peale ära.”

„Seda seetõttu, et Deborah on piisavalt tark mõistmaks, et klassijaotused on kunstlikud,” ütles Lucy. „Nagu ma sulle täna õhtul tõestada kavatsen.”

„Ärme tülitseme.” Ükskõik kui tugev surve ka oli, leidis Kathleen alati, et lihtsam on Phoebe snooblikkust taluda kui üritada temaga arutleda.

Ta kontrollis oma pärlitega tikitud siidist ridiküli sisu. Sama külluslikult kaunistatud nagu kroonijuveelid, oli õhtukotike tuttidega paelaga tema piha ümber kinnitatud, kristallhelmed iga ta liigutusega valgust püüdmas. Toaneitsina ta teadis ühe õige ridiküli sisu: visiitkaardid, tilluke pudel lõhnasoolaga juhuks, kui ta peaks nõrkust tundma, pitsääristusega taskurätik, kamm ja juuksenõel, münt või paar.

Kuna ta oli iirlane, ei saanud ta eitada enda ebausklikku iseloomujoont. Enne õhtul koolist lahkumist oli ta kaasa haaranud talismani, mis teda õhtust läbi aitaks. Selleks oli missakaart Püha Brendani kirikust, trükitud tema vanaema Bridget Cavanaugh’ auks. See tugev vana naine oli surnud kolm kuud tagasi ja Kathleen tundis tema järele piinavat igatsust. See näis sobilik ja veidralt lohutav, püha kaart oma käekotti libistada, justkui vanaema oleks väike papist pühak temaga taskus kaasas. Kathleen tõstis lõua üles ja ajas selja sirgu. „Ma olen sama valmis nagu patune vastlapäeval.”

Nad lähenesid aeglaselt salongile, sammud väänlevate sõnajalgade mustriga kaunistatud vaibal vaiksed. Kathleen nautis iga hetke, iga tunnet, teades, et mälestused sellest õhtust kannavad teda läbi pikkade eelolevate aastate. Ta üritas meelde jätta paksu vaiba kohevat tunnet siidkingades jalgade all, kingad, mis olid valmistatud kokku sobima Worthi1 õhtukleidiga. Ta tundis smaragdide ja teemantidega ehitud võru raskust oma kaela ümber ning kokkusobivate kõrvarõngaste sikutust. Ta kuulas suurest salongist kostvat viisakat, kultuurset jutukõma. Tema jaoks kõlasid segunenud hääled nagu inglikoor. Kõik isegi lõhnas rikkalt, mõtles Kathleen fantaasiarikkalt. Prantsuse parfüüm, Havanna sigarid, peen brändi, Macassari juukseõli.

Nad jõudsid võlvkaarega ukseava juurde, mille külgedel seisid kõrged potitaimed. Läbi avatud akna tungis sisse kuum õhuvoog, sõnajalgu nagu kummardusi tehes noogutama pannes. Heitlik kuusära poleeris järgmises kvartalis asuva kohtuhoone tornitippe ja kuplit. Kaugel läänes väreles ja hõõgus taevas kõueta välgusähvatustes. See öö oli maagiaks loodud. Selles oli Kathleen kindel.

Kathleen peatus Phoebe ja Lucy vahel. Ta ütles hääletult sõna prism ja jättis huuled prunti. Preili Boylan õpetas, et prism on kõige sobivam sõna, mida üks noor daam lausuda saab, kuna see paneb suu end vormima täiuslikuks kaareks, mis on seltskonnas nii kütkestav.

Probleem oli selles, et Phoebe ja Lucy, preili Boylani poolt rangelt treenitud, ütlesid samuti prism, ja nad tegid kolmekesi vea üksteisele samal ajal otsa vaadates.

Lucy puhkes naerma esimesena ja Phoebe püsis tõsisena kõige kauem, aga lõpuks pahvatasid nad kõik lõbustatult naerma. Võlvkaare all lõksus ja paljastatud, ei saanud nad peituda pikaninaliste seltskonnamatroonide ja kõrkide härrasmeeste hukkamõistvate pilkude eest, kes neid läbi kuldraamides lornjettide vaatasid.

„Oh, no see läks küll hästi,” ütles Phoebe, luksudes naermist lõpetades.

„Kõige diskreetsem sisenemine,” nõustus Lucy. Ta võttis Kathleenil käsivarre alt kinni. „Me peame jätkama nii, nagu midagi ei oleks juhtunud.”

„Tere tulemast, daamid, tere tulemast!” Üks heatujuline mees kaunilt õmmeldud sabakuues sammus ettepoole, käitudes võõrustajana. „Ja teie rõõmsameelsus on tõepoolest väga teretulnud.” Ta tegi vöökohast galantse kummarduse. „Ma kartsin, et see õhtu saab olema minu jaoks raskepärane, aga te päästsite meid sellest.”

„Tänan, härra Pullmann, see on teist väga lahke,” vastas Phoebe sundimatu kniksuga. „Meil on au tänasest üritusest osa saada.”

„Kõik on teretulnud.” Mees ajas käsivarred laiali, et eputada muljetavaldavalt raske kellaketiga, mis puhtast kullast uuri külge oli kinnitatud. „Tulge aga edasi, tulge edasi.”

„Härra Pullman,” ütles Lucy, „ma sooviksin teile tutvustada oma sõpra Kate O’Learyt Baltimore’ist.” Ta pilgutas silma ja langetas hääle sosinaks. „Teate küll, need Baltimore’i Learyd. Nad saabusid linna alles hiljuti pikemaks külastuseks.”

George Pullman, kuulus ettevõtja, kelle grandioosseid raudteevaguneid kirjeldati kui „ajastu imesid”, kinnitas terava, hindava pilgu Kathleenile.

Kathleeni suu muutus kuivaks. Tema luud kangestusid külmaks kiviks ja põski puudutas alanduselõõm. Milline narr ta küll oli, arvates, et suudab sellega hakkama saada. Talle oli kohe jälile saamas ja avalikult paljastamas üks Chicago kõige kuulsamatest meestest. Kathleen tahtis ringi pöörata ja joosta, aga näis, et ta ei suutnud oma jalgu liigutada. Ta tegi ainsat asja, mis talle pähe tuli. Manades näole oma parima naeratuse, vajus ta tihti harjutatud reveranssi.

„Tere õhtust, härra Pullman,” ütles Kathleen pehme, täpse diktsiooniga. Mitte jälgegi iiri aktsendist, mis kõlas varjamatult majas, kus ta oli üles kasvanud. Ei olnud kuulda mitte ühtegi lamedat, jämedakoelist täishäälikut. Mitte ühtegi kõhklevat liigutust reveransis.

„Baltimore’i Learyd,” ütles mees lõpuks, Lucy riukast selgelt ninapidi veetud. „Kullake, te võtsite mu päris hingetuks.” Ta näis olevat siiras. Seejärel, end kogudes, lisas ta: „Te kõik võtate. Minu komplimendid preili Boylanile.” Ta liikus edasi, et kedagi teist tervitada.

Kathleen ei taibanud, et oli hinge kinni hoidnud, kuni pidi peaaegu plahvatama, kergendusohet välja lastes.

„Ma ju ütlesin teile, et veame kõiki ninapidi,” ütles Lucy, hambaid naeratuses kokku surudes.

„Hmh.” Phoebe liikus koosviibimise keskme poole nagu täispurjes laev. „George Pullmani raha on sama uus nagu Sinclairi varandus. Peene maitse lihvimiseks kulub mitu põlvkonda.”

Phoebe Palmer ei jätnud kunagi kasutamata võimalust meenutada kõigile, kes kuulamas oli, et „vana” raha oli palju parem kui „uus”. Ta pidas seda perekonna jaoks taktituks, saada rikkaks ühe eluaja jooksul, selle asemel et rikkust põlvkondade jooksul koguda. Säärased asjad läksid Palmerite-taolistele inimestele korda.

Phoebe veetis hetke rahvahulgas ringi vaadates, nina kõrgele üles tõstetud. Nagu jälgi ajav verekoer otsis ta salongis välja kõige mõjukamad külalised: härra Randolph Higgins, härra Robert Todd Lincoln, preili Consuelo Ybarra, proua Arabella Field. Siis keskendus ta oma jahisaagile – Kim, lord de Vere, Kilbride’i hertsogi poeg. Lipitsev, lummatud ameeriklaste ring ümbritses hooletult, peaaegu naiselikult suurepärast noort lordi. Phoebe otsis üles härra Pullmani, et paluda ametlikku tutvustamist.

Kathleen ja Lucy vahetasid pilke ja pidid pingutama, et ära hoida veel üks itsitamishoog. „Tema suureks unistuseks on olla penniprintsess,” selgitas Lucy. „Briti peerid pankrotistunud hertsogkondade ja muu säärasega tulevad sageli Ühendriikidesse otsima rikast tüdrukut, kellega abielluda. Seejärel kasutavad nad tüdruku varandust, et oma mõisad uuesti üles ehitada.”

„Ja tüdruk lubab seda?” Kathleen ei näinud selles tehingus noore naise jaoks mingisugust kasu.

„Vaata ise.”

Phoebe oli muutnud end rumalalt naeratavaks, ennastkiitvaks olevuseks, kes kõhetu, tahtejõuetu lordi kõrval jäänuseid anus.

„Mis ühel kenal, punaverelisel Ameerika miljonäril viga on?” küsis Kathleen.

„Tõsiasi, et too on mees,” ütles Lucy muiates, alati kiire oma vaateid kuulutama. Üldist valimisõigust, sündimuskontrolli, vaba armastust ja naistele võrdsete õiguste saamist pooldades ei teinud ta oma radikaalsetest ideedest mingit saladust. Kuidas preili Boylan ka üritas, ei olnud ta suutnud sääraseid arvamusi Lucy Hathaway peast välja saada.

„Ühel päeval kohtad sa meest, kes paneb sind selle ütlemise eest andestust paluma,” hoiatas Kathleen teda.

„Ühel päeval jäätub põrgu ka ära,” ütles Lucy. „Aga ma ei eelda, et kumbki neist minu eluajal aset leiab. Kuid ma lootsin täna õhtul huvitavat meest kohata.” Tema uuriv pilk peatus härra Randolph Higginsil. Mees oli Chicagos uustulnuk, pikk, laiaõlgne ja peaaegu ebainimlikult kütkestav. „Ma olen mõelnud armukese võtmisele. Lihtsalt et näha, millest kogu see kära tingitud on.”

Kathleen hingas rabatult sisse. „Tõesti, preili...”

Lucy haaras Kathleenil käsivarrest. „Taevane arm,” ütles ta.

Kathleeni sisemust pitsitas külm ärevusejudin. „Mis on?”

„See on Philip Ascot.”

„Mida paganat tema siin teeb?” Kathleen tõmbas õlad vaistlikult üles, soovides, et saaks peitu pugeda.

Philip Ascot IV oli tema perenaise, Deborah Sinclairi kihlatu. Kuna Deborah oli sel õhtul haige, oli Kathleen kindlalt arvanud, et mees üritusel ei osale. Ta silmitses noort meest kahtlustavalt. Mitte ükski blond juuksekarv ega õmblus riietel ei olnud valel kohal. Philip naeratas viisakalt tervitades reverend Moodyt, valgete vuntsidega, ülespuhutud meest, ainukest kohalviibijat, kes uskus, et tema eesmärk sel õhtul oli hingi päästa.

„Ma jään kindla peale vahele,” ütles Kathleen, oma kaunis kleidis kössis.

„Jääd või?” Lucy kergitas üht tumedat kulmu. „Oled kindel, et ta su ära tunneb?”

„Ma olen aastaid tema kihlatu juures töötanud,” ütles Kathleen. „Ta on mind sada korda või rohkemgi näinud.”

„Sel juhul tuleb meil seda lihtsalt jultunult eirata,” sõnas Lucy. „Ole nüüd. Käitu lihtsalt nii, nagu kuuluks see paik sulle.”

Mingil moel leidis Kathleen jõudu, et sujuva, peremeheliku graatsiaga läbi ruumi minna. Otsustades viisakate tervituste põhjal, mis tema ja Lucy poole kandusid, hakkas ta mõistma, et see kaval trikk oli tal õnnestumas. Järeleaimamine oli alati tema andeks olnud, aidates tal endasse imada samu õppetunde kõnekunstis, tantsimises, prantsuse keeles ja lilleseades, mida oli pidanud kannatades läbi tegema tema perenaine.

Erinevus seisnes selles, et Kathleen ei võtnud neid õppetunde nagu karistust. Ta armastas neist iga hetke.

Talle meeldis teada, millist kahvlit kasutada, kumba jalga kniksu tehes ette tõsta, õppida, kuidas öelda pas de quoi ja kuidas vormida enne ruumi sisenemist suud ümber sõna prism. Kathleenile näis see kõik nii armas ja peen. Ta ei suutnud mõista, miks Deborah oma õpitunde nii väga põlgas. Aga samas oli tema perenaine alati olnud vaikne, hillitsetud noor naine, varjutatud oma domineeriva isa ning üha enam ka oma kõrgseltskonnast pärit kihlatu poolt.

„Philip Ascot, lihast ja luust,” ütles Lucy, lähenedes heledapäisele mehele ning kätt välja sirutades.

„Preili Lucy,” ütles mees, naise kätt galantselt suu juurde tõstes. „Te näete välja kaunis nagu alati.”

„See on minu kallis sõbratar Kate Baltimore’ist.” Lucy tõmbas käe tagasi ja esitles Kathleeni, teda kergelt, kuid tungivalt alaseljast tõugates.

Ehkki ta hoidis seltskondlikku naeratust näol, tundis Kathleen iiveldust. See oligi kõik. Tõehetk. Philipil pruugib talle vaid üks pilk heita ning ta tunneks Kathleenis ära oma kihlatu toaneitsi. Mees paljastab ta tema kodukootud aluspükste ja kinnastatud kätel olevate mõhnadeni välja. Kathleenile meenus liiga hilja, et Philip oli smaragdide ja teemantidega kõrvarõngad möödunud jõuludeks Deborah’le kinkinud.

Armas jumal ja kiilad apostlid. Nüüd võis probleeme eeldada.

Philip kummardas ametlikult ja võttis neiu käe. Kathleen tundis läbi siidkinda mehe huulte põgusat puudutust. Siis vaatas mees talle otsa. „Lummatud, preili Kate. Tõepoolest suur rõõm teiega kohtuda.” Ta silmitses naist pingsalt, näol kütkestav naeratus. Aga Kathleen oli rabatud, et selles pilgus ei olnud vähimatki äratundmisvälgatust. Ainult... huvi, milles oli vaid aimatav viisakuse varjund. Ta vabastas end mehe puudutusest nii kiiresti kui sai.

„Me oleme üpris üllatunud teid siin nähes, kuna Deborah on ju haige,” märkis Lucy. Ta oli alati otseütlevat sorti olnud, aga tuli sellest puhta nahaga välja, kuna pärines kuulsast siniverelisest perekonnast ja oli väärt tervet varandust.

„Haige, ütlete?” Mees kergitas kulmu. „Ma kuulen sellest esimest korda.” Ta kehitas õlgu, oma tulevast naist puudutavat infot kõrvale lükates. „Ma oletan, et järjekordne melanhooliahoog. Lähen teda ehk homme vaatama.” Laialt, külmalt naeratades suunas Philip tähelepanu Kathleenile tagasi. „Ja kui kauaks te siis meie seltsi jääte?”

Kathleen mõtles, miks ta ei olnud kunagi märganud kergelt kiskjalikku õhustikku, mis vahetult selle mehe lihvitud pealispinna all luuramas oli. Võib-olla sellepärast, taipas Kathleen kerge hämmastusega, et ta ei olnud kunagi varem Philip Ascoti huviobjektiks olnud. Kui ta oli pelgalt toateenija, ei pööranud mees talle rohkem tähelepanu kui mööbliesemele.

„Ainult lühikeseks ajaks, härra Ascot,” vastas Kathleen puiklevalt. „Nüüd peate meid vabandama.” Vastust ootama jäämata võttis ta Lucyl käe alt kinni ja juhtis ta eemale. Suupistetelaua poole liikudes oli tal tunne, nagu ta põsed põleksid.

„Sa värised,” ütles Lucy. „On sinuga kõik korras?”

„Mul oli äsja üpris järsk äratus. Olen preili Deborah’ tõttu kümneid kordi selle mehe seltskonnas olnud. Aga ta ei ole mind kunagi varem näinud. Ta ei tundnud ära neid kõrvarõngaid, ehkki valis need ise välja. Mitte et ma tema tähelepanu tahaksin, aga on pisut segadusseajav teada, et ma köitsin temasuguse kehkenpüksi kogu tähelepanu.”

„Ta on üks talumatu snoob,” lausus Lucy huuli väänutades. „Ta ei ole mulle kunagi meeldinud.”

Ka Kathleenile mitte, aga ta tundis enda sees veidrat ja õõnsat tunnet teadmisest, et tema olemasolu selliste inimeste jaoks nagu Philip Ascot nii tähtsusetu on. Ja too ei olnud ainus säärane. Natuke aega tagasi oli Phoebe eiranud liftipoissi. Lucy oli võtnud limonaadiklaasi mööduva kelneri kandikult samasuguse hoolimatusega. Lucy, kelle kehas ei olnud vähimatki õelust, naeratas ilmetult tänades, aga tegelikult ei näinud kenasti riietatud ettekandjat, ei tundnud huvi, mis tema nimi on, kust pärit on, kas läikimalöödud kingad pigistavad ta jalgu või kas tal on kallimat või abikaasat.

Kõrgema seltskonna jaoks olid sellised inimesed nagu kelner – isegi isiklikud teenijannad nagu Kathleen O’Leary – ignoreeritavad. Mitte õelusest, vaid puhtast märkamatusest.

Kujutleda vaid, minna läbi elu nähtamatu olles. Justkui teda ei eksisteerikski. Ainuüksi see mõte jahmatas ja hirmutas teda. See oli rohkem kui edevus, mis pani Kathleeni tahtma, et teda märgataks. See oli ellujäämise sügav tähendus. Kui ta on nähtamatu, kuidas saab tema elul mingit tähtsust olla? Kathleen soovis, et saaks sammuda läbi oma päevade Lucy veenvuse või Phoebe enesekesksusega või isegi Deborah’ vaikse peenekombelisusega.

Selle asemel leidis ta end õnnetult ristmikult. Oma hariduse tõttu, varastatud tema perenaisele palgatud juhendajatelt ja õpetajatelt, ei sobitunud Kathleen enam töölisklassi hulka. Kuid tema sünni asjaolude tõttu ei sobitunud ta ka privilegeeritute sekka.

Täna õhtul, otsustas Kathleen, heites kõrvale jahedad kahtlusevarjud, täna õhtul olen ma tõeline daam, mitte keegi ei saa toimuvast teada ja Lucy võidab Phoebega sõlmitud kihlveo. Sellest veendumusest tuge saanud, otsustas ta kahtlused igaveseks kõrvale heita ja õhtut nautida.

Kathleen andis end kogemuste meelevalda, naerdes ja flirtides üllatava kerguse ning nauditavusega. Ta kohtus härra Cyrus McCormickuga, kelle lõikusmasinatööd olid teeninud veel suurema varanduse kui Pullman’s Palace Cars. Ta vahetas viisakusi proua Asgarthiga, tegi näo, nagu kuulaks pikka keelepeksuvada, mida heietas proua Cornelia Wendover, ning vahetas paljutõotava naeratuse Andrew Amesiga, sihvaka, ujeda härrasmehega, kellele kuulus koht Chicago Kaubanduskojas.

Ehkki oli hingamispäev ja õhtu eesmärk sisaldas hinge päästmist, ei paistnud keegi seda mäletavat. Kathleen võttis šampanjaklaasi ja rüüpas vedelikku, erutatud selle mullitavast tekstuurist ja hapukast maitsest. Iga hetkega rohkem lõdvestudes hakkas Kathleen end vanade asunike, kinnisvaramagnaatide, tööstusliidrite ja transpordimogulite haruldases seltskonnas tõeliselt aktsepteerituna tundma. Ta armastas nende võimu, nende enesekindlust, nende varjamatut uhkeldamist peente asjadega, mis neile kuulusid. Ta imetles naisi Pariisi kleitides ja Venemaa juveelides. Ta imetles kultuurikihti, mis hõljus nende kohal, kes olid veetnud aega välismaal rännates.

Millise kontrasti see Kathleeni vana naabruskonnaga moodustas! West Divisionis toimus pühapäeva õhtul missa ja pärastpoole võib-olla tantsimine viiulimuusika saatel, joodi palju odavat õlut ja tantsiti, kuni kõigil higi jooksis. Väikese tüdrukuna oli ta head tantsuõhtut armastanud, aga kui ta üha enam ja enam kõrgseltskonna hulgas aega veetis, oli ta hakanud seda metsikut keldi pidutsemist nägema kui midagi... barbaarset.

Ebalojaalse mõtte pärast süümepiinu tundes pistis Kathleen käe ridiküli ja tõmbas salamisi välja oma vanaema missakaardi. Püha Bridgetit kujutav maal, nägu märtrikumast helge, jõllitas süüdistavalt üles tema poole. Ja mis sorti piiga sina siis oled, et omaenese liha ja verd häbened? Vanaema hääl näis olevat lähedal kui sosin ta kõrvas. Kathleen pillas võpatades kaardi vaibaga kaetud põrandale.

Enne kui ta selle üles võtta sai, astus kaardi nurgale ühe suure jala kand läikivast nahast kingas, millel oli säravvalge kedri, ning naelutas selle paigale.

Armas jumal, selle eest põleb ta kindlasti põrgus, et laseb mingil magnaadil oma vaesel vanaemal trampida.

Jala omanik ei paistnud teadvat, et ta pühakut lämmatamas oli.

Kathleen mõtles, kas tal õnnestuks kaart ilma mehe tähelepanu tõmbamata tolle jala alt välja libistada. Ükskõikset poosi teeseldes sirutas ta peene varba välja ning üritas kaarti enda poole tõmmata. Edutult, suurem mehejalg hoidis seda kindlalt paigal. Tal tuleb kummarduda, et kaart üles võtta.

Tegutsedes diskreetselt nagu taskuvaras, kruvis Kathleen ühe kõrvarõnga lahti ja pillas selle põrandale.

„Oh heldus,” pomises ta. „Ma kaotasin...”

Härrasmees pöördus.

„... oma kõrvarõnga...” Kathleeni hääl vaikis ja ta jäi vahtima. See oli tema.

Mustapäise, sinisilmse ja täielikult kütkestavana oli Dylan Francis Kennedyl selline nägu, nagu Kathleen oli ette kujutanud, kui nad Deborah’ga kaua üleval olid, lugedes keelatud, romantilisi lugusid rüütellikkusest ja uljusest. Läikivate lokkis juuste pahmakas tõi esile sirgete joontega maskuliinse lõuajoone. Põsesarnade kunstipärased kumerused ja kerge lohuga lõug jäljendasid suu kuju, mis tuletas Kathleenile meelde Phoebe kirjelduse sellest mehest: hõrk.

Praegu kahjuks see hõrk Dylan Kennedy kummardus ja võttis põrandalt nii teemantkõrvarõnga kui vanaema püha kaardi.

„Teie omad?” küsis mees kulmu kergitades.

„Tänan teid väga, söör.” Säilita rahu, ütles Kathleen endale. Ühe kiire liigutusega libistas ta kaardi ridiküli, vaevumata selle krookpaela kinnitama. Aga enne kui ta sai kõrvarõnga tagasi võtta, tõmbas mees käe naisest eemale.

Naeratusega, mis võttis Kathleeni täiesti sõnatuks, ütles härra Kennedy: „Lubage minul.”

1 Charles Frederick Worth (13.10.1825–10.03.1895) oli kuulus inglise moelooja; paljud moeajaloolased peavad teda ka kõrgmoe – haute couture’i – alusepanijaks.

Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat

Подняться наверх