Читать книгу Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat - Susan Wiggs - Страница 9

„Päris kindlasti mitte,” sosistas Kathleen pärast pikka, piinlikku vaikust. Ta oli rabatud, et mees midagi sellist isegi kaalub. Lasta mehel talle kõrvarõngas kõrva tagasi aidata, toatäie Chicago kõrgklassi kuuluvate inimeste silme all, paljastaks tema pettuse täielikult. Mitte ükski tõeline daam ei lubaks iial säärast vabadust. „Tänan, et mu kõrvarõnga üles võtsite. Ma lähen nüüd puuderdamisruumi seda tagasi panema.” Ta sirutas kinnastatud käe välja.

Mehe naeratus ning rõõmus sära silmis oleksid pidanud Kathleeni hoiatama. „Mu kallis noor daam,” ütles mees, „kus peitub selles lõbu?”

„Lõbu?” piiksatas naine.

„Kas te mitte selleks ei ole siin?” Mees kergitas kulmu, tumedat kaart, mis andis talle intrigeerivama ilme kui kunagi varem. „Lõbutsemiseks?”

Kathleen üritas end kokku võtta. Oma kõige tobedamates kujutlustes oli ta pidanud nutikaid vestlusi kümnete meestega, oli aasinud ja teravmeelitsenud kõrgemast ja peenemast klassist inimestega. Kui keegi ei näinud, oli ta harjutanud naeratamist, flirtimist, naermist, öelnud teravmeelsusi ja rääkinud naljakaid anekdoote. Kui väga ta ka ei pingutanud, ei tulnud talle praegusel hetkel pähe mitte ühtegi tarka asja, mida öelda. Aga ta ei kavatsenud ühel nägusal mehel end tummaks lüüa lasta.

„Ma arvasin, et tänaõhtuseks päevakorraks on hingede päästmine,” ütles Kathleen. „See peaks teie jaoks piisavalt lõbus olema.”

„Ma olen katoliiklane,” vastas mees sujuvalt. „Mitte tõsine, kokkupigistatud huultega protestant. Nemad ei usu lõbutsemisse. Igatahes mitte selles elus.”

Mehe omaksvõtt rabas Kathleeni. Seltskonna kõrgeimad klassid vaatasid tavaliselt katoliiklastele ülevalt alla. Ainult vähesed privilegeeritud võisid seda tunnistada ja oma kohta siiski seltskonnas säilitada. See oli üks põhjus, miks Lucy oli Baltimore’i Kathleeni väljamõeldud kodulinnaks valinud. Mõned sealsed vanimad perekonnad pärinesid mitme sajandi tagustest auväärsetest katoliiklaste klannidest, mis muutis nad seltskonna jaoks vastuvõetavaks.

„Kas ma šokeerin teid?” küsis mees.

„Kindlasti mitte. Söör.” Kathleen rõhutas sihilikult ametlikku kõnet. Ta teadis, et selles ühiskonnas peab inimene teatud asju saladuses. Mida mehe otsekohene möönmine tähendada võis? Et ta teab, mida missakaart endast kujutab ja nägi tema vembu läbi? Või et mees tunneb tema vastu ehedat poolehoidu, kuna neil on midagi ühist?

Mehe naer oli madal ja kõlav, heli, mille kuulmisest Kathleen arvas, et ta iial ei tüdi. „Palun vabandust. See on minust andestamatu, lubada endale teiega isiklikku vestlust alustada, enne kui end tutvustanud olen.” Tema kummardus oli täiuslikult korrektne. Justkui foto jaoks poseerides kummardus ta pihast ettepoole, üks käsi seljal ja teine välja sirutatud, peopesa üleval, justnagu härdas palves. „Dylan Francis Kennedy, teie teenistuses.”

Kathleen mõtles, kas oleks parem teadmatust teeselda või tunnistada, et oli kogu aeg teadnud, kellega tegemist on. Ei, ta ei saanud seda teha. Mees küsiks, kus Kathleen teda varem näinud on ja ta oleks sunnitud möönma, et oli meest Sinclairi häärberis salaja vaadanud. „Tere,” ütles ta. „Mina olen...”

„Kate.” Mees pilgutas talle silma. „Teie sõbratar preili Hathaway andis mulle loa teid Kate’iks kutsuda. Ta ütles, et te olete liiga tagasihoidlik, et ametlikku pöördumist nõuda.”

Kathleen tõmbas silmad pilukile, mehe kütkestava sarmikuse suhtes skeptiline. „Kogu kõmu põhjal, mida ma teie kohta kuulnud olen, oleks mitteametlikkus eeldatav.”

„Nüüd olen ma huvitatud. Millise kõmu?”

„Et te olete Bostoni laevandusfirma varanduse pärija, äsja tagasi jõudnud pikalt ringreisilt mandrile,” vastas naine.

„Te lugesite seda kindlasti Tribune’ist.”

„Ning et te olete endale naist otsimas,” lisas Kathleen.

Mees naeris. „Sellest ajast peale, kui see rumalus avaldati, olen ma olnud üle ujutatud auahnetest emadest, kes oma rikkaid tütreid esile tirivad. Mitte et ma seda neidude paraadi ei naudiks...” ta pilgutas naisele silma „aga ma arvan, et olen oma otsingu ulatust kitsendanud.”

Kathleen krimpsutas põlglikult nina. „Sel juhul ma teile ülejäänut ei räägi. Teil läheb pea uhkusest paiste.”

Mees pugistas naerda. „Kas teie kuulujuttudes öeldakse, millist sorti naist ma endale otsimas olen?”

„Ei, aga ma kuulsin, et olete endast poolele mandrile murtud südamete raja maha jätnud.”

„Ilmselgelt ebatõene. Mina olen see, kelle süda murtud on. Kõikidel reisidel olen ma soovinud võimatut.” Mees naeratas kurvalt. „Naist, kelles oleks harukordset talenti ja sügavust,” ütles ta. „Sellist, kellel on punased juuksed, välkuvad silmad ja kes teab „Ave Maria” kõiki sõnu.”

„Te olete andestamatu õrritaja, söör,” suutis Kathleen kuuldavale tuua, täielikult intrigeeritud.

Mees puudutas tema küünarnukki, kallutades end ettepoole ja alandades häält. „Ma ei narri mitte kunagi. Aga ärge muretsege. Teie saladus on minu poolt hoitud.”

„Milline saladus?” pahvatas Kathleen. Tavaliselt ta kontrollis oma keelt, aga mehe puudutus, isegi tema käe kerge toetus ta küünarnukil, viis ta segadusse.

„On neid rohkem kui üks?” Sel mehel oli äärmiselt peibutav maneer.

Kathleen hammustas huult, mõeldes kiiresti. Seejärel manas ta näole oma kõige pimestavama naeratuse. „Igal naisel on saladusi,” ütles ta. „Mida rohkem, seda parem.”

Mees näis pidevalt olevat naermapuhkemise äärel. „Minu armas Kate, ma rääkisin teie tõelisest identiteedist.”

Kathleen ahmis õhku. „Kui te minu tõelist identiteeti teate, miks te siis endiselt minuga rääkida suvatsete?”

„Sest ma tahan selle kõrvarõnga teile tagasi panna. Ja kui siin üldse mingisugust suvatsemist peaks toimuma, siis olete see teie, kes suvatsema peab, kuna kõigile siin ruumis viibijatele on selge, et te ületate mind tähtsuselt.”

„Ületan tähtsuselt?”

„Ma teadsin, et te olete liiga tagasihoidlik,” noomis mees Kathleeni õrnalt. „Lucy hoiatas mind.”

„Tõesti?”

„Jah. Ta ütles, et te ei uhkelda kunagi oma sugupuuga ega rikkusega, mida pudeneb selle okstelt nagu sügisesi lehti.” Mees kõkutas naerda. „Näete siis? Ma olen talumatult labane, mainides samas lauses pärinemist ja raha.”

„See on Ameerika,” ütles Kathleen, lootes, et tema kergendustunne välja ei paista. „Me oleme vabad rääkima, millest iganes soovime.”

„Ja seda me teemegi, kas pole?” Näiliselt endiselt naerupiiril hõljudes osutas ta ruumis viibivale kõrgemale seltskonnale. Meestel olid seljas rätsepa õmmeldud ülikonnad ja nii kõvaks keedetud kraed, et nende serv näis omaniku kaela lõikavat, ning naised liikusid läbi vestlusgruppide, nagu oleksid kesk võistlussporti.

Kathleen märkas, et Dylan Kennedy ülikonnal oli mitme hooaja vanuse ja kandmise erilist peensust, mis andis mehele ta mõisahärra rollis palju mugavama ja loomulikuma välimuse. Mitte „uue” raha abil läikima löödu ja lihvitu, vaid põlvkondade kogutud rikkuse auväärse sundimatusega kaasneva. Tema kõrval paistis isegi Inglise lord väikekodanlik.

Siis tegi mees aga midagi äärmiselt ootamatut. Kätt omaniku kombel naise küünarnuki alla pannes juhtis ta Kathleeni läbi suure salongi võlvkaare alt läbi väiksemasse klaasustega ruumi, mille külgedel asetsesid kiiskavad võlts-marmorsambad.

„Kuhu me läheme?” küsis naine.

„Vaatamisväärsustega tutvuma.”

„Aga ma...” Kathleeni hääl katkes, kui mees ühe kõrgetest hingedele kinnitatud klaasustest lahti tegi, tuues nähtavale vaate, mis ta peatuma pani. „Ohoo,” ütles ta, kui taas hingata sai. „See on tõesti midagi erilist.” Kathleen astus välja väikesele, kumerale rõdule. Tugev tuul, mis oli kogu õhtu linnas tuhisenud, puhus nüüd isegi tugevamalt, ulgudes kõrgete kesklinnahoonete vahel ja kloppides järve pealispinda nagu koogitainast vahule.

Sellest vaatekohast, silme ees avanemas lõuna- ja idasuund, nägi Kathleen jõekaart kohal, kus see laienes, et tohutu suure, mäsleva järvega ühineda. Ainult kvartal või paar eemal märkas ta külluslikult kaunistatud kohtumaja kuplit ja torne ning selle taga Püha Brendani gooti kirikutorni, tema kodukirikut. Seal oli ta võtnud vagal, siiral sosinal oma esimest armulauda, käinud leeris ja pihtinud iganädalasi patte. Ta lootis, et ühel päeval abiellub ta seal väikeses palveaias olevas lehtlas, ning saab ka sinna maetud.

Mõtteid süngelt teemalt eemale rebides silmitses ta Lake’i, Wateri ja Randolphi tänavatel seisvate lambipostide täiuslikke paralleelseid ridu. Jõesuudmes moodustasid hiiglaslikud viljahoidlad öötaeva taustal kummituslikke siluette. Iga paari sekundi järel vilgutas Government Pieril asuv majakas laisalt oma kiirt Kathleeni suunas. Ja kaugel lõunas ja läänes näis päev viibivat, justkui päike oleks unustanud looja minna.

Kathleen naeratas luulelennulise mõtte peale, mõeldes oma perele West Divisionis. Ema kasutab arvatavasti lisapäevavalgust oma tööde tegemiseks. Ta oli niivõrd usin.

„Miks te naeratate?” küsis Dylan Kennedy, hääl madal ja intiimne.

„See on kaunis vaade, härra Kennedy. Pole ime, et chicagolased oma linna üle nii uhked on.”

„Seda kutsutakse Preeria kuningannaks,” ütles mees. „Ja teie peate kutsuma mind Dylaniks.”

Kathleenist liikus üle keelatusevärin. „Ma ei või.”

„Miks mitte?”

„Ma vaevu tunnen teid.”

„Te ei saa minuga nii ametlik olla pärast seda, kui ma teen seda.”

„Teete mida?”

„Seda.” Ilma pikema hoiatuseta astus mees Kathleenile väga lähedale, liikudes nii, et naine oli marmorist rinnatise ja tema pika kogu vahel lõksus. „Püsige nüüd täiesti liikumatult,” sosistas ta.

„Aga...”

„Tsss. Olge tasa.”

Kathleeni meeled täitusid mehe lähedusega. Dylan Kennedy puudutus oli nii õrn, et ta ei oleks seda ühe mehe puhul ettegi osanud kujutada. Andeka muusiku osavusega, viiulikunstniku kerge sõrmitsemisega oma pilli kaelal, pani mees ühe käe naise lõua alla, tema nägu ühele küljele pöörates. Kathleen ei teadnud, kas see oli tema ettekujutus või tegelikkus, aga ta tundis seda tundlikku sõrme õrnalt tema lõuajoont riivamas, kui pead pööras.

„Ma tunnistan, et mul ei ole palju praktikat daamile ehete külge riputamises,” sosistas mees, „aga ma olen innukas õpilane.”

„Härra... Dylan, palun. Kui te annaksite mulle kõrvarõnga, saaksin ma...”

„Ja rikuksin oma võimaluse Chicago kõige kaunima naise lähedal olla?” Mehe hääl oli Kathleeni kõrvale väga lähedal. Ta tundis nahal mehe hingeõhu sooja keerist. See tunne oli nii meeldiv, et Kathleen sulges põgusaks hetkeks silmad. Seejärel tundis ta mehe sõrmi õrnalt tema kõrvanibu kallal tegutsemas. Helde taevas, mis temaga küll toimumas on? Üks mees puudutas tema kõrvanibu ja tema ei saanud teha muud kui lasta oma sisemusel sulavõiks muutuda. Kathleen seisis täiesti liikumatult, joovastunud olekus, samal ajal kui mees kõrvarõnga tillukese kruvi kallal toimetas ja tilgakujuline ehe taas naise kõrva küljes rippus.

Siis, liiga pea, astus mees tahapoole. „Kaunis,” ütles ta, taevast sinisemad silmad säramas.

„Teie,” ütles Kathleen kõige kõrgimal häälel, „olete üks paheline mees.”

„Tõsi,” vastas too. „Sellepärast te mind nii huvitavaks peategi.”

„Mis paneb teid uskuma, et ma teid huvitavaks pean?”

„Las ma mõtlen.” Mees silitas käega lõuga, suurt keskendumist teeseldes. „Te järgnesite mulle sellele privaatsele rõdule, justkui salakohtumiseks.”

„Päris kindlasti ei teinud ma seda. Te... te võtsite mu oma valdusse, justnagu ma oleksin sõjavang.”

Mees naeris. „Armastuse vang, kullake.”

„Te ei ole tõestanud midagi peale selle, et olete veelgi pahelisem, kui ma arvasin.”

„Armas Kate, te olete lummatud.”

Kathleen ei suutnud end tagasi hoida. Ta naeris. „Te olete kõige ülbem, ennast täis...”

„Aga teie suhtes on mul õigus.”

„Te ei tea minust mitte kõige vähematki.” Kathleen lahkus rõdult, küljetsi tagasi vaibaga kaetud ruumi poole nihkudes.

Mees võttis tal käest, et tema eemaldumist peatada. „Minu esimene mõte oli, et te punastasite hetkel, kui minuga kohtusite.”

„Ei punastanud.”

„Oh, Kate. See ei olnud üksnes punastamine.” Julgem kui kunagi varem, puudutas mees naise kleidi kaeluseserva, liikudes mööda laia, U-kujulist dekolteed aeglase, kaalutletud hellitusega. „Te olite merekarbiroosa siit...” ta tõmbas sõrmega üle naise rinnapealsete ja seejärel ülespoole, kaardistades esilekerkivat rangluud, lohku kurgu alaosal ja seejärel kaela küljel, üles põsesarnale ja meelekohale „... siiani,” lõpetas ta madala, selge naeruga. „Vannun, et ei ole kunagi ühtegi naist niimoodi punastamas näinud.” Mees kummardus ettepoole ja sosistas naisele kõrva: „Kas te punastate üle kogu keha, preili Kate? Kas te punastate kogu kehaga?”

Lõpuks, lõpuks oli mees Kathleeni üle piiri ajanud. Unustades viisakaid kombeid, mida ta oli Worthi kleiti kandes järginud, viis ta käe taha ja äsas mehele. See ei olnud lahtise käega, daamilik kõrvakiil, mõeldud mehele koha kätte näitamiseks, vaid sellist sorti rusikaga antud löök, mida kasutati Conley’s Patchis kõrtsitülides.

Mees langes nagu mördiga kinnitamata tellissein. Tema keha mütsatus pani mõned inimesed peasalongist kohale kiirustama.

„Mis juhtus?” küsis härra McCormick, morsavurrud tõmblemas, kui ta Dylan Kennedy kõrvale põrandale kummardus.

Kathleen pani end valmis. Nüüd paljastab Dylan ta täpselt sellena, kes ta on – madalamast klassist immigrandi tütar, tahumatute kommetega, huumorisooneta ja õel riiukukk. Petis.

Aga Dylan Kennedy üllatas teda. Pead raputades ja käega uurivalt üle lõua tõmmates vaatas ta otse Kathleeni poole ja ütles: „Ma kukkusin.”

McCormick astus tagasi. „Seda ma näen.”

Dylan võttis vastu mehe pakutud käe ja tõusis püsti. „Ma vannun, et ei ole kunagi varem elu jooksul nii kõvasti kukkunud.” Rääkimise ajal ei lahkunud ta pilk Kathleenilt kordagi.

Ja oma alanduseks tundis Kathleen end kontrollimatus õhetuses hõõguvat. Ta ei rääkinud ja Dylan Kennedy samuti mitte, aga tema mõtted tuhisesid peas ringi. Tal on õigus. Ma tõepoolest punastan kogu kehaga.

„Suudad sa seda uskuda?” ütles Lucy Hathaway erutatult hiljem tualettruumis. „See oled sina.”

„Mis olen mina?” küsis Kathleen.

„See naine, kellest Dylan Kennedy huvitatud on.”

„Rumalus.” Kathleen võttis kapil olevalt messingist kandikult puhta linasest käterätiku ja tupsutas ülekuumenenud nägu.

„Tal on õigus.” Phoebe rääkis kadeda imetlusega. „See oled sina. Dylan Kennedy tahab sind.”

„Kuidas sa seda teada võid?”

Phoebe naeratas talle pingutatult. „Ma olen tema kohta hoolikalt uurinud sellest ajast, kui ta Chicagosse saabus.”

Lucy naeris. „Sa pead silmas, et uurisid ta sugupuud, saamaks teada, kas ta oleks sinu jaoks sobiv abikaasa.”

„Otse loomulikult. On selles midagi viga?”

„Noh, on ta siis sobiv abikaasa?” küsis Kathleen. Ta silmitses diskreetselt kätt, mis oli äsja Dylan Kennedyt tugevasti löönud. Sõrmenukid olid erkpunased. Ta pani ühe kinda enne kätte tagasi, kui teised seda märkasid.

Phoebe sekeldas oma kleidi organza-kangast rosettidega, pöördus siis ja ajas oma kleidi turnüüri kohevile. „Ta on päris kindlasti piisavalt rikas. Räägitakse, et tal on kaks miljonit oma perekonna laevandusvarandusest. Ja ta on rabavalt nägus. Ma arvan, et sa märkasid seda otsekohe.”

See mees on maa peal kõndiv jumal, mõtles Kathleen. Ta hammustas huult, et seda mitte kõva häälega välja öelda.

Phoebe loetles sõrmedel mehe omadusi. „Ta on pärit idarannikult, käis Harvardis, reisis välismaal. Räägitakse, et ta on mööda Saint Lawrence’i jõge Chicagosse kauba laevatamisega seotud. Üks tulusamaid kaubateid üldse. Pole ime, et teda nii väga himustatakse.”

„Aga abiellu siis ise temaga,” pakkus Kathleen.

Lucy raputas pead. „Ta hoiab end hertsogi jaoks, ehkki vaid jumal teab miks.”

„Ma ei kavatse mitte kellegagi abielluda,” ütles Lucy. „Kavatsen oma elu naistele võrdsete õiguste saamise üritusele pühendada.”

Ta naeratas Kathleenile laialt. „Sind on välja valitud.”

Kathleen naeris, et varjata ohjeldamatu igatsuse järsku jõnksatust. „Ma olen toatüdruk,” meenutas ta sõbrataridele. „Minu tööks on preili Sinclairi riideid kappidesse riputada ja tema juukseid sättida. Minu ema lüpsab lehmi.” Ta rääkis kergel toonil, aga selle kõige all tundis ta tuttavat alandust. Ta oli alati salamisi uskunud, et oli sündinud valesse ellu. Sel õhtul Chicago kõrgklassi seltskonnas olemine oli võrreldamatu nauding, kuid ometi kätkes endas pettumuse habemenoa teravat serva. See õhtu andis talle maitsta elu, mida tal kunagi olema ei saa. Sellise mehe nagu Dylan Kennedy kohtamine üksnes pööras nuga haavas.

„Mitte täna õhtul,” ütles Phoebe. „Täna õhtul oled sa privilegeeritud noor daam Baltimore’ist. Sinu esivanemad olid Marylandi koloonia rajajad.”

Tavapärane väiklus kõrvale jäetud, võttis Phoebe Kathleenil kätest kinni. „Ma ei uskunud, et see toimida võiks, aga siiani oled sa inimesi meie lugu uskuma pannud. Ma tahtsin algselt kihlveo Lucyga võita, aga olen nüüd ümber mõelnud.”