Читать книгу Talvemaja. Teine raamat - Susan Wiggs - Страница 7

Jenny Majesky lükkas end kirjutuslauast kaugemale, ringutas ja masseeris alaselga. Miski – võib-olla tühja maja täitev tähendusrikas vaikus – oli ta kell kolm hommikul üles ajanud ning uuesti magama jääda ei õnnestunud. Mõnda aega oli ta kulunud hommikumantlis ja pulstunud toasussides küürutanud sülearvuti kohal ja oma ajaleheveeru kallal töötanud. Kuid praegu ei õnnestunud kirjutamine tal sugugi paremini kui magamine.

Nii palju oli öelda, nii palju lugusid üles tähendada, kuid kuidas saanuks ta terve eluaja pikkused mälestused ja köögitarkused kord nädalas ilmuvasse artiklisse mahutada?

Kui järele mõelda, oli ta alati tahtnud kirjutada enamat kui kõigest ajaleheveergu. Palju rohkemat. Universum, taipas ta, paljastas kõik ta vabandused. Ta peaks tõesti hakkama oma raamatu kallal töötama.

Nagu kõik head kirjanikud, venitas ka Jenny töölehakkamisega. Laisalt näppis ta vanaema abielusõrmust, mis laual väikesel portselantaldrikul lebas. Ta ei olnud veel lõplikult otsustanud, mida peale hakata lihtsa kuldsõrmusega, mida Helen Majesky oli kandnud viiskümmend aastat abielunaisena ja veel ühe kümnendi lesena. Küpsetades libistas mamma sõrmuse alati põlletaskusse. Et ta seda kunagi ära ei kaotanud, oli ime. Aga ta oli võtnud Jennylt lubaduse, et sõrmust ei maeta koos temaga.

Sõrmust ümber nimetissõrme keerutades nägi Jenny vaimusilmas vanaema käsi, tugevaid ja kindlaid, kui need tainalasu kallal töötasid, või õrnu ja kergeid, kui need tütretütre põske paitasid või otsaesisel palavikku mõõtsid.

Jenny libistas sõrmuse sõrme ja surus käe rusikasse. Tal oli ka oma abielusõrmus, antud ja vastu võetud peadpööritava lootusrikkusega, kuid mida ta kunagi kandnud polnud. Praegu asus see alumises sahtlis, mida ta iialgi ei avanud.

Sellel sametmustal tunnil oli raske mitte hakata kokku lugema teda tabanud kaotusi – ema, kes läks minema, kui Jenny oli väike. Siis Jenny vanaisa ning lõpuks, ja ehk kõige olulisem inimene, mamma.

Sellest, kui ta vanaemaga hüvasti jättis, oli möödunud vaid paar nädalat. Pärast esialgset kaastundekõnede ja külastuste virvarri oli saabunud vaikus ning Jenny tundis üdini välja – ta oli päris üksinda. Jah, tal olid olemas hoolivad sõbrad ja kolleegid, kes olid talle sama kallid kui perekond. Kuid Jennyt kui oma tütart kasvatanud vanaema püsiv kohalolek oli kadunud.

Harjumusest salvestas ta sülearvutis tehtud töö. Siis tõmbas ta hommikumantli tihedamalt ümber, läks akna juurde ning surus end sügavasse talveöösse vaatamiseks vastu külma klaasi. Lumi kustutas maastikul olevad teravad nurgad ja värvid. Vahtra tänav oli keset ööd täiesti inimtühi ning mattunud kvartali keskel asuva üksiku tänavalambi hallvalgesse kumasse. Jenny oli siin elanud terve elu, seisnud lugematul arvul kordi täpselt samas kohas ja oodanud… mida? Et midagi muutuks. Algaks.

Ta ohkas rahutult ning ta hingeõhk jättis aknale uduse jälje. Õrnad lumeebemed olid muutunud tihedalt tänavalambi valguses ringi keerlevateks helvesteks. Jenny armastas lund, oli seda alati armastanud. Silmitsedes valge lumevaibaga kaetud naabruskonda, võis ta hõlpsalt silme ette manada, kuidas ta lapsena koos vanaisaga kelgumäele läks. Tal oli kombeks Flexible Flyeri kelku nööripidi enda järel tirides ühest augusarnasest jalajäljest teise hüpata ning niimoodi sõna otseses mõttes vanaisa jälgedes käia.

Kogu oma lapsepõlve oli Jenny veetnud koos vanavanematega. Nüüd kui nad olid läinud, polnud enam kedagi, kes mäletaks, vaataks talle otsa ja ütleks: „Tuleb sulle meelde see kord, kui sa...“

Ema oli ära läinud, kui Jenny oli neljane, ning isa oli täiesti võõras inimene, kellega ta oli tutvunud alles kuus kuud tagasi. Jenny pidas seda omamoodi õnnistuseks. Nii palju kui ta oma bioloogiliste vanemate kohta teadis, ei olnud kumbki neist võimeline last sedavõrd hästi üles kasvatama kui Helen ja Leo Majesky.

Mingi hääl – mütsatus ning seejärel kriipiv heli – pani ta võpatama ning äratas mõtetest. Ta kallutas pead, kuulatas ning otsustas siis, et küllap oli tegemist olnud paksu lume või jääpurikate reaga, mis katuselt alla sadasid. Alles täiesti üksi jäädes on võimalik aru saada, kui vaikne üks maja olla võib.

Vanaema surmast saati ärkas Jenny keset ööd, pea täis mälestusi, mis üleskirjutamist anusid. Nagu söögilõhnad, tundusid needki alguse saavat vanaema köögist. Jenny oli kogu elu päevikut pidanud või märkmikusse kirjutanud ning viimase paari aasta jooksul oli tema harjumusest välja kasvanud Avaloni Teatajas kord nädalas ilmuv veerg – segu retseptidest, köögitarkustest ja naljalugudest. Pärast mamma surma ei saanud Jenny enam fakte üle kontrollida või lasta tal meenutada mõnda koostisosa või küpsetustehnika algupära. Jenny oli nüüd üksi ja ta kartis, et kui jääb liiga kauaks ootama, lähevad tal asjad meelest.

See mõte pani ta tegutsema. Jenny oli tahtnud üles kirjutada vanaema iidvanu retsepte, mõned veel poola keeles ja kirjutatud haprale kollaseks tõmbunud paberile. Retseptid olid kogutud sahvris asuvasse riiviga teekarpi, mida ei olnud aastaid avatud. Eirates tõsiasja, et kell oli nüüd juba pool neli hommikul, suundus Jenny alumisele korrusele. Sahvrisse astudes lõi ninna valusalt tuttav lõhn – vanaema vürtside, jahu ja teraviljade aroomid. Vana metallkarbi järele küünitades tõusis ta kikivarvule. Seda riiulilt maha tõmmates kaotas ta tasakaalu, pillas karbi ning selle sisu prahmatas ta pulstunud toasussides jalgadele.

Ta lasi kuuldavale sõna, mida ta mamma eluajal kunagi öelnud ei oleks, ning kõndis ettevaatlikult kikivarvul, et mitte mõnele vanale ja haprale dokumendile peale astuda. Nüüd oli tal vaja taskulampi, sest pimedas sahvris ei olnud elektrit. Ta leidis sahtlist ühe, kuid selle patareid olid tühjad ning ühtegi uut majas ei leidunud. Jenny kaalus küünla süütamist, kuid ei tahtnud, et ainulaadsete, käsitsi kirja pandud retseptidega mõni äpardus juhtuks. Ta nõjatus vastu köögilauda ning pööras silmad taeva poole. „Anna andeks, mamma,“ ütles ta.

Naise pilk leidis suitsuanduri. Ahaa, mõtles ta. Jenny tiris köögitooli selle alla ning ronis üles, avas suitsuanduri, eemaldas kaks AA patareid ja sobitas need taskulambi sisse.

Ta suundus tagasi sahvrisse ja korjas kuivade sügiseste puulehtede kombel krabisevad paberid põrandalt õrnalt üles. Jenny pani lahtised paberid kasti ja tõi need kööki. Vanad märkmed ja retseptid oli poola keeles, mis oli ta vanaema emakeel. Pudedate nurkadega kollakatel lehekülgedel märkas ta luitunud tindiga õrnalt kirjutatud allkirja – Helenka Maciejewski –, mida oli tosin korda tütarlapseliku käekirjaga harjutatud. Tegemist oli vanaema perekonnanimega enne inglispäraseks muutmist. Ilmselt oli ta selle noore pruudina kirjutanud.

Oli asju, mida Jenny oma vanavanemate kohta kunagi teada ei saanud. Mis tundeid tekitas neil, vaevalt lapsepõlve seljataha jätnud vastabiellunutel, lahkumine ainsast kodust, mida nad tundsid, ning uue elu alustamine maailma teises otsas? Kas nad kartsid? Olid põnevil? Kas nad tülitsesid, klammerdusid teineteise külge?

Ta sulges silmad, kui nüüd juba tuttavaks saanud paanikahoog kõhust pihta hakkas, kogu kehast läbi tormas ja vastu rindu surus. Jenny jaoks olid need hood midagi täiesti uut, sünge ja ootamatu asjade kulg. Esimene tabas teda haiglas, kui ta puiselt lähima sugulase kohustusi täitis. Ta oli parasjagu allkirjastamas järjekordset blanketti, kui vasaku käe sõrmed tuimaks muutusid ning ta kõrist kinni haaramiseks pastaka pillas.

„Ma ei saa hingata,“ ütles ta ametnikule. „Ma arvan, et mul on südamerabandus.“

Tonawandast pärit väsinud olemisega arst oli Jennyt läbi vaadates olukorda selgitades rahulik ja kaastundlik. Oli tavaline, et emotsionaalsele traumale järgnes füüsilise reaktsioonina intensiivne paanikahoog, mille sümptomid olid sama tõsised ja hirmutavad kui iga teise haiguse puhul.

Sellest hetkest alates oli Jenny sümptomitega lähedalt tuttavaks saanud. Praktiline ja mõistlik Jenny Majesky ei pidanuks alluma millelegi nii kontrollimatule ja ebaratsionaalsele kui paanikahoog. Erakordselt ebameeldiv aisting sibas ta kõrile lähemale nagu kari ämblikke ning ta ei saanud selle vastu midagi ette võtta. Süda tundus rinnus paisuvat.

Silmades meeletu pilk, vaatas Jenny otsivalt ringi ja mõtles, kuhu ta arsti antud tabletipurgi jätnud oli. Ta vihkas tablette peaaegu sama palju kui paanikahooge. Miks ei oleks ta võinud kõigest kiiresti üle saada? Miks ei saanud ta lihtsalt maha rahuneda, juua tassi kanget kohvi ja maitsta vanaema aprikoosimoosiga kolach’e?

Vähemalt aitaksid need mõtteid kõrvale juhtida. Praegu, keset ööd. Üks väheseid kohti Avalonis, kus ta võinuks leida kellegi kell neli hommikul ärkvel, oli Sky Riveri pagariäri, mille asutasid 1952. aastal tema vanavanemad. Helen spetsialiseerus puuviljade ja kohupiimaga täidetud kolach’idele ning kookidele, mis olid linnakeses legendaarseks saanud. Tema küpsetised olid nõutud kaup linnaväljaku servale koondunud restoranides ja väikestes kohvikutes, kus pakuti süüa New Yorgist Avaloni saabunud, jahedaid rohelisi suvesid või lõõskavaid sügisvärve nautima tulnud nooblitele turistidele.

Nüüd oli Jenny pagariäri ainuomanik. Ta pani kiirustades riidesse ning tõmbas kiht kihi järel selga fliisist aluspesu, ruudulised kokapüksid ja paksu villase kampsuni, kõrged soojad saapad, suusajope ja mütsi. Mingil juhul ei olnud tal kavatsust autoga minna, mitte enne, kui lumesahk oli oma ringi ära teinud. Pealegi oleks auto garaažist väljaajamine vajanud sissesõidutee puhtakskühveldamist, aga sellest oli tal lõplikult villand. Pagariäri asus linna keskel peaväljakul, kodust vaid kuue tänavavahe kaugusel. Paari minutiga on ta kohal. Ja võib-olla hoiab pingutus paanikahoo eemale.

Lihtsalt igaks juhuks otsis ta üles tabletipurgi ja torkas selle taskusse.

Rahakotti käes hoides jalutas Jenny läbi külmunud vaikuse. Lumesadu oli lakanud ning pilved andsid ruumi tähtedele. Kõndides mööda teed, mis oli talle tuttav tillukesest tüdrukust saati, krudises värske lumi ta jalge all. Ta oli pagariäris üles kasvanud, ümbritsetud leiva ja maitseainete peadpööritavatest lõhnadest, mikserite ja tainasegurite rutakatest häältest, köögitaimerite märguannetest, transpordiplatvormil kolinal veerevatest restidest.

Tagumise sissepääsu kohal põles üksik tuli. Ta läks sisse ja trampis lume saabastelt. Piinlikult puhta ettevalmistusala ees võttis ta need ära ja pani asemele ukse juures oleva resti kõrvale asetatud sandaalid.

„See olen mina,“ hüüdis ta ja lasi pilgul üle tööruumi käia. Nagu alati, oli kõik laitmatu – ühe seina vastas korralikult virna laotud 50-naelased⁶ värskelt jahvatatud jahu kotid ning sealsamas nende kõrval 155-gallonilised meetünnid. Põrandast laeni ulatuvatele riiulitele olid läbipaistvatesse kastidesse paigutatud küpsetiste erinevad koostisosad – hirss, piiniaseemned, oliivid, rosinad, pekanipähklid. Ripplampide all särasid roostevabast terasest külmikud, ahjud ja tööpinnad ning õhku täitis pärmi ja kaneeli rikkalik hõng. Raadios mürtsus Three 6 Mafia, viidates, et täna oli tööl Zach ning hiphopirütmide vahele oli kuulda spiraalmikseri üminat.

„Hei, Zach,“ hüüdis Jenny ja ajas poisi leidmiseks kaela õieli.

Lükates toore tainaga täidetud ratastel alust, ilmus poiss tainasegurite vahelt välja. Zach õppis keskkooli viimases klassis ning praeguseks oli ta pagariäris töötanud kaks aastat. Varahommikuse tööaja vastu ei paistnud tal midagi olevat ning poiss läks alati kooli, kott värskeid saiakesi täis. Tema välimus oli silmapaistvalt põhjamaine – kahvatusinised silmad, lumivalged juuksed –, ta oli kiitsakas ja tõsine ning kena. „Kas midagi on lahti?“ küsis Zach.

„Ei saanud und,“ ütles Jenny ja tundis end veidi tobedalt. „Kas Laura on kuskil lähedal?“

„Vaata käsitööleibade juurde,“ ütles Zach käega viibates ning lükkas tainavanni kuue jala kõrguse kergituskapi kõrvale.

Laura Tuttle oli pagariäris töötanud kolmkümmend aastat ning sellest kakskümmend viis aastat meistrina. Ta tundis tööd isegi paremini kui Jenny. Laura väitis, et armastab varajasi tunde, et graafik sobib perfektselt ta sisemise kellaga. „Vaata aga, kes siin on,“ ütles ta, kuigi ei tõstnud rääkides isegi pilku.

„Mul tekkis isu kolach’i järele.“ Jenny vuhises kummiribaga ääristatud pöördukse kaudu kohvikusse, valas tassi kohvi ja võttis riiulilt eelmise päeva saiakese.

Siis läks ta tagasi ettevalmistusalale, tervitas suus levivat tuttavat maitset, kuid ei tundnud end sugugi rahulikumana. Harjumusest haaras ta konksu otsast põlle.

Jenny lõi pagaritöökoja käsitsitöös harva kaasa – omaniku ja juhatajana oli tal palju tegemist järelevalve ja administratiivsete kohustustega. Tal oli teisel korrusel kontor, kust avanes vaade linnaväljakule ning videomonitorist sai jälgida kohvikuleti juures toimuvat. Enamiku päevadest veetis ta töötajate, varustajate, klientide ning tootmist reguleerivate asutuste soovide ja nõudmistega tegeldes, telefon kõrva külge ja silmad arvutiekraanile kleebitud. Kuid vahepeal, mõtiskles ta, oli vaja lihtsalt varrukad üles käärida ja tegelikku tööd teha. Kätega sooja siidisesse tainamassi sukeldumine oli tunne, millesarnast oli raske leida. Tundus, nagu oleks ta käte vahelt läbi libisemas midagi poolelusat.

Nüüd tõmbas ta põlle üle pea ja liitus Lauraga töölaua taga. Käsitööleibasid tehti väiksemates ahjudes ja neid vormiti kätega. Täna oli kavas traditsiooniline, munade, apelsinikoorte ja sõstardega Poola leib ning Laura retsepti järgi valmiv hõrk ürdileib. Tema ja Laura töötasid külg külje kõrval ja kaalusid tainaportsjoneid ühenaelasel kaalul, kuigi mõlemale piisanuks koguse hindamiseks paljalt tunnetusest.

Üle ruumi nägi Jenny vanaema kookidega täidetud külmvitriini. Tegelikult ei olnud need muidugi Helen Majesky koogid. Kuid kõrgete sidrunibeseede, ruudulise kattega läikivate sõstrakookide, kreemjate petipiimatortide ning kõikide teiste küpsetiste retseptid pärinesid Helenilt aastakümnete tagant. Tema tehnikaid anti edasi ühelt meisterpagarilt järgmisele ning veel praegugi, pärast surma, kummitas ta pagaritöökoda sama õrnalt ja armsalt, nagu oli siin elanud.

Jenny vormis tainast priskeid ümmargusi pätse ning tundis end veidralt eemalolevana. Ta vaatas oma valgeid jahuseid käsi ja nägi vanaema käsi, ta tõstis ja pööras tainast kannatliku rütmiga, milles Jenny ei tundnud ära ennast. Ta õlgadele langes mamma surma tõelisus. Sellest oli kolm nädalat, kaks päeva ja neliteist tundi. Jenny vihkas seda, et ta teadis minuti pealt, praktiliselt kuni täpse hetkeni välja, kui palju aega oli ta üksi olnud.

Laura jätkas tööd ning pani õliga üle pintseldatud pätsid ühekaupa ahjuplaadile. Ta noogutas raadiost kostva hiphopirütmi saatel pead. Tegelikult talle meeldis Zachi muusika, kuigi Jenny kahtlustas, et Laura ei kuulanud sõnu piisavalt tähelepanelikult.

„Sa tunned temast kõvasti puudust, nukuke?“ küsis Laura. Ta oli seda tüüpi inimene, kes taipas asju otsekui mõtetelugeja.

„Nii väga,“ tunnistas Jenny. „Arvasin, et olen selleks valmis. Ma ei tea, miks ma nii segaduses olen. Ma ei ole selles eriti hea. Tegelikult olen päris kohutav. Kohutav surnute leinamises ja üksi elamises.“ Õlanukke taha surudes proovis ta tekkinud paanika ja kurbuse segu maha raputada. Ta ei suutnud ning see hirmutas teda. Mingil moel oli ta kaotanud kontrolli ning kuigi tundis, et on koost lagunemas, ei suutnud ta selle takistamiseks midagi ette võtta.

Kuskil väljas huilgas sireen. Hääl valjenes ning kõlas metsikult nagu karjatus. Paar koera hakkasid vastuseks kaasa ulguma. Automaatselt pööras Jenny end ringi ja piilus läbi pöördukse pimedusse mattunud kohviku aknasse. New Yorgi osariigi Avaloni linn oli piisavalt väike, et keset ööd huilgava sireeni hääl tähelepanu ärataks. Tegelikult mäletas ta viimast sireeni sellest korrast, kui oli kiirabi kutsunud.

Tal ei lubatud vanaemaga kaasa sõita. Ta oli kiirabi kannul ise autoga Kingstoni benediktiinide haiglasse kihutanud. Kohale jõudes oli ta vanaema anunud, et too tühistaks elustamiskeelu, mille oli pärast esimest rabandust allkirjastanud, kuid mamma ei kuulanud teda. Ning vanaema elujõu hääbudes ei olnud Jennyl teha muud kui jätta hüvasti.

Jenny tundis, kuidas paanikahoo laine tagasi pinnale pressima hakkas. Ta jätkas rütmiliselt sõtkumist, nagu vanaema teda õpetanud oli, ning töötles tainast katkematu kindlusega. Kui keegi oleks teda praegu vaadanud, oleks too näinud kogenud pagarit, sest Jenny teadis, et väljastpoolt paistis ta samasugusena nagu alati. Sisemuses kogunev pinge oli nähtamatu.

„Ma lähen tagauksest välja, hingan sõõmu värsket õhku,“ ütles ta Laurale.

„Ma just kuulsin sireeni. Võib-olla ilmub Ilus Poiss välja.“

Ilus Poiss oli Laura hüüdnimi Rourke McKnightile, Avaloni politseiülemale. Tollel oli reputatsioon, mis nii väikeses linnas ei jäänud märkamata. Loomulikult vältis Jenny teda üldse nimetamast. Kunagi ammu olid tema ja Rourke teineteist tundnud. Tegelikult olid nad teineteist tundnud kõrvetavalt lähedalt, kuid sellest oli palju aega möödas. Aastaid ei olnud nad teineteisega vabatahtlikult sõnagi vahetanud. Rourke astus iga päev hommikukohvi saamiseks pagariärisse sisse, kuid kuna Jenny töötas ülakorrusel, siis nende teed ei ristunud. Nad nägid tegelikult mõlemad päris kõvasti vaeva, et need ei ristuks.

Mehe vältimine nõudis, et Jenny tunneks ta rutiini. Nädala sees olid tal vastuvõtuajad nagu kõikidel politseiülematel, aga tänu omavalitsuse poolt ette nähtud piiratud eelarvele pidi ta hakkama saama madala palga ja politseijõududega, mis olid väikesed isegi väikelinna standardite kohta. Nädalavahetustel oli ta tihti kolmandas vahetuses ja sõitis patrullautoga nagu tavaline võmm. Mõnikord lükkas ta linnas isegi lumesahaga teed lahti. Jenny teeskles, et ei tea sellest midagi, teeskles, et teda ei huvita Rourke McKnighti elu karvavõrdki, ning mees tasus talle samasuguse ignoreerimisega. Vanaema matusteks oli ta siiski lilli saatnud. Kaardil olev sõnum oli tüüpiliselt sõnaaher: „Tunnen kaasa.“ Bukett selle juures oli Volkswageni-suurune.

Parkat selga tõmmates ja pagaritöökoja tagauksest välja minnes tundis Jenny lähenemas nüüd juba etteennustatavat paanikahoo mustrit. Kolju pakitses kohutavalt, nähtamatute sipelgate armee marssis mööda selgroogu üles ja kõndis üle ta pea. Rinnus pitsitas ning kõri tundus olevat sulgunud. Hoolimata jäisest õhutemperatuurist, leemetas ta higist. Lisaks kõhedaks tegev valgusetuksatus, mis ta silmanurkades virvendas.

Jenny astus pagaritöökoja taga asuvasse vahekäiku ja ahmis õhku. Siis köhis ta selle vastikustundega otsekohe uuesti välja, sest tundis Newporti sigarettide kibedat suitsuhaisu. „Jumal küll, Zach,“ ütles ta vastu majaseina nõjatuvale poisile. „Need asjandused tapavad su.“

„Ah ei,“ ütles too ja nipsas tuha prügikasti. „Ma jätan enne maha, kui see juhtub.“

„Jajah.“ Jenny köhatas. „Nii ütlevad nad kõik.“ Ta ei sallinud, kui noored suitsu tegid. Muidugi, tema enda vanaisa oli suitsetanud, keeranud ise Velvet Tobacco tubakast sigarette. Kuid vanaisa ajal ei oldud ohtudest eriti teadlikud. Tänapäeval seda vabandust enam polnud. Jenny haaras peotäie lund, viskas selle vastu sigaretti ja kustutas punaselt hõõguva suitsuotsa.

„Hei,“ ütles Zach.

„Sa oled tark poiss, Zach. Ma kuulsin, et sul on väga head hinded. Nii et kuidas saad sa suitsetamise koha pealt nii rumal olla?“ Zach kehitas õlgu ja oli piisavalt tark, et näole vagur ilme manada. „Küsi mu isa käest, ma olen paljudes asjades rumal. Ta tahab, et ma läheksin järgmisel aastal Saratogasse ja teeniksin võidusõidurajal töötades ülikooli jaoks ise raha.“

Napi jootraha järgi, mida linnavalitsuses töötav Matthew Alger pagariäri kohvikusse jättis, teadis Jenny, et mehe ihnsus kandus ka ta eraellu. Ilmselt kasutas ta sama taktikat ka oma poja peal. Jenny oli üles kasvanud isata ning tema järgi õhanud rohkem kordi, kui suutnuks kokku lugeda. Matthew Alger oli hea näide, et igatsetud suhe võis mõningatel juhtudel olla ülehinnatud.

„Ma olen kuulnud, et suitsetamise mahajätmine aitab keskmisel suitsetajal viis dollarit päevas kokku hoida,“ ütles Jenny. Ta mõtles, kas tema hääl võis Zachile võõras tunduda, kas poiss sai aru, et ta pidi iga sõna ahenenud kurgust välja suruma.

„Jah, ma olen ka seda kuulnud.“ Zach viskas märja sigareti prügikonteinerisse. „Ära muretse,“ ütles ta, enne kui Jenny jõudis pragama hakata. „Ma pesen käed enne töölehakkamist puhtaks.“

Kuid tal ei tundunud kuhugi kiiret olevat. Jenny mõtles, ega poiss rääkida soovinud. „Kas su isa tahab, et sa enne ülikooli aasta tööl käiksid?“ küsis ta.

„Ta tahab, et ma töötaksin, punkt. Muudkui räägib mulle, kuidas tema pidi ülikoolis hakkama saama ilma igasuguse perekondliku abita, ise läbi lööma ja kõik muu sarnane jutt.“ Seda rääkides ei kõlanud ta hääles mingit imetlust.

Jenny mõtles Zachi ema peale, kes oli uuesti abiellunud ja kaua aega tagasi Seattle’isse kolinud. Zach ei rääkinud temast kunagi. „Mida sina tahad, Zach?“ küsis Jenny.

Zachi nägu oli üllatunud, justkui ei oleks keegi seda tema käest tükk aega küsinud. „Minna ära kaugele ülikooli,“ ütles ta. „Elada kuskil mujal.“

Jenny sai sellest aru. Zachi vanuses oli ta olnud kindel, et kuskil kaugel ootab teda ees põnev elu. Aga ta ei olnud isegi uksest välja saanud. „Siis seda peadki sa tegema,“ ütles ta otsustavalt.

Zach kehitas õlgu. „Eks ma proovin arvatavasti. Pean tagasi tööle minema.“

Ta läks sisse. Jenny viivitas ja puhus külmast õhust võltssuitsupahmakaid. Kuigi vestlus oli veidikeseks ajaks ta tähelepanu kõrvale juhtinud, ei olnud mäslev paanika kuhugi kadunud. Nüüd oli ta tundega, mis temas nagu öövaikust läbistav alarmsireen kisendas, üksi jäänud. Ning samamoodi kui sireenid, muutus tunne intensiivsemaks ning piiras ta sisse. Tähistaevas vajus alla ta õlgadele nagu ebamaine raskus.

Ma annan alla, mõtles Jenny, surus käe kokapükste taskusse ja kobas pruuni plastpurki arsti määratud ravimitega. Tablett ei olnud eriti palju suurem tinakuulist. Ta neelas selle veeta alla, teades, et mõju saabub paari minuti pärast. Omamoodi imeline, arutles ta, kuidas väike tablett suutis vaigistada rinnus hirmutavalt kloppiva südame ning jahutada palavikulise särina ajus.

„Ainult siis, kui vaja on,“ oli arst teda hoiatanud. „See ravim võib tekitada väga suurt sõltuvust ja võõrutusravi on erakordselt vastik.“

Hoiatusele vaatamata tundis Jenny ennast juba purki ära pannes rahulikumana. Ta silus käega püksitaskut.

Ikka veel Zachi peale mõeldes uuris ta tuttavat naabruskonda, vanaaegseid telliskivihooneid, milles asusid kontorid, poed ja restoranid. Kui keegi oleks aastaid tagasi öelnud, et Jenny elab nüüdseks ikka veel Avalonis ja töötab pagariäris, oleks ta naernud terve tee raudteejaamani välja. Tal olid suured plaanid. Ta pidi lahkuma sellest väiksest eraldatud kohast, kus oli üles kasvanud. Suunduma suurde linna, omandama hariduse, tegema karjääri.

Tõenäoliselt poleks aus avaldada Zachile üks inetu saladus – et elul oli tavaks tõmmata tool alt ka kõige hoolikamalt läbimõeldud plaanidelt. Kaheksateistkümneaastasena oli Jenny avastanud tervishoiusüsteemi kohutavad puudused, eriti kui asi puudutas füüsilisest isikust ettevõtjat. Kahekümne üheselt oli ta tuttav isikliku pankroti väljakuulutamise protsessiga ning vaid vaevu õnnestus tal jääda Vahtra tänava maja omanikuks. Lesestunud ja raskekujulise insuldi tõttu invaliidiks jäänud mammast lahkumine ei tulnud kõne allagi.

Tablett hakkas mõjuma ning kattis ta närvide teravad servad nagu lumi mägede sakilise maastiku. Jenny hingas sügavalt sisse ja uuesti aeglaselt välja ning vaatas udupilve, kuni see haihtus.

Põhjapoolne, Vahtra tänava suunas olev taevakaar tundus võbelevat ja ebamaisest valgusest hõõguvat. Ta pilgutas silmi. Tõenäoliselt oli tegemist paanikahoo veidra järelmõjuga. Praeguseks pidanuks ta olema sellega juba harjunud.

6 1 nael on umbes 450 grammi ja 1 gallon umbes 1,8 liitrit