Читать книгу Talvemaja. Teine raamat - Susan Wiggs - Страница 8

Kui Rourke McKnighti patrullauto monitor saatis välja märguande „kõikidele üksustele“ Vahtra tänava 472 maja kohta, mehe süda tardus.

See oli Jenny maja.

Ta oli olnud linna teises otsas, kuid kohe kui kutsung tuli, haaras ta käsimikrofoni, edastas oma asukoha ja eeldatava kohalejõudmisaja ning kihutas sedaaniga sündmuskoha poole. Rehvide alt paiskus lund ja liiva, auto libises, nii et tagumine ots lõi vibama nagu kalasaba. Samal ajal helistas ta dišpetserile. „Olen teel. Annan teada, kui olen kood üksteist.“ Arvestades temas pulbitsevaid emotsioone, oli ta hääl ebaloomulikult ilmetu.

Üldlehele oli ilmunud info, et ehitis – jumal, see oli Jenny maja – põles „lahtise leegiga“. Lisaks, et Jennyt ei olnud märgatud.

Selleks ajaks kui ta Vahtra tänava maja juurde jõudis, oli kogu hoone erepunastesse leekidesse mähkunud, akendest hüppasid välja tulekeeled ja limpsasid räästaid.

Ta parkis auto nii, et üks esituli kaevus lumehange, ja vaevumata ust enda järel kinni lükkama, hüppas ta autost välja ning lasi pilgul üle ümbruskonna käia. Tuletõrjujad, nende autod ja varustus olid üle ujutatud vabiseva oranži valgusega. Leeke lämmatati kahe tuletõrjevoolikuga; mehed nägid vaeva, et lume alt hüdranti välja kaevata. Kogu stseen oli üllatavalt vaikne, üldsegi mitte kaootiline. Kuid leekide müür oli tuletõrjujatele läbimatu ja sisenemiseks ohtlik isegi täisvarustuses ja tulekindlas riietuses.

„Kus ta on?“ nõudis Rourke tuletõrjujalt, kes õlale kinnitatud raadio kaudu sõnumit edastas. „Kus kurat ta on?“

„Elanikku pole leitud,“ ütles mees ja vaatas silmanurgast järjekordse tee äärde pargitud päästeauto – kiirabi poole, mille meeskond valmisolevalt koha peal seisis. „Me arvame, et teda ei ole kodus. Ainult et… tema auto on garaažis.“

Rourke ruttas leekides maja juurde ja röögatas Jenny nime. Maja põles nagu laastuhunnik. Üks aken purunes ning tema suunas sadasid kuumad klaasitükid. Automaatselt tõstis ta silmade kaitseks käe. „Jenny!“ karjatas ta uuesti.

Ühe sekundiga kadus aastatepikkune vaikus ja asemele voogas kahetsus. Nagu võinuks ta Jennyt vältides midagi parandada. Ma olen idioot, mõtles mees. Ning siis hakkas ta kauplema kellegi või millegagi, kes teda kuulda võis võtta. Tee niimoodi, et temaga oleks kõik korras. Palun lihtsalt tee nii, et temaga oleks kõik korras, ja ma hoian teda elu lõpuni ega küsi kunagi midagi muud.

Ta pidi sisse minema. Eesukse aste oli läinud. Rourke jooksis maja taha, libises lumel ja ajas end uuesti püsti. Keegi karjus talle midagi, kuid mees tormas edasi. Ka maja tagumine sein oli leekides, kuid uks oli läinud, sest tuletõrjuja kirves oli sellest läbi murdnud. Veel karjumist, veel rohkem tulekindlas vormis mehi, kes tema poole jooksid ja kätega vehkisid. Pask, mõtles Rourke. See oli rumal, kuid mitte kõige lollim asi, mida ta teinud oli, kaugeltki mitte. Parkat nina ja suu ette tõmmates läks ta majja.

Ta oli selles köögis olnud mitmeid kordi, kuid praegu meenutas ruum kollast pöörist ja oli peaaegu äratundmatu. Ning polnud midagi, mida hingata. Ta tundis, kuidas tuli õhu kopsudest endasse imes. Ta proovis Jennyt hüüda, kuid ei suutnud ühtegi heli kuuldavale tuua. Linoleum põrandal mullitas ja sulas ta jalge all. Trepile viivast ukseavast oli saanud piklik põlev auk, kuid sellele vaatamata suundus mees sinnapoole.

Õlale langenud tugev käsi tõmbas ta tagasi. Rourke proovis kätt maha raputada, kuid paar sekundit hiljem langes miski – võib-olla ülemise korruse käsipuu – raginaga alla ning paiskas laiali tuld ja krohvi. Tuletõrjuja lükkas ta tagauksest välja. „Mida kuradit sa teed?“ karjus ta. „Boss, sa pead välja minema. Siin ei ole ohutu.“

Rourke’i kõri kõrbes, ta ahmis õhku ning hakkas siis köhima. „Ära märgi. Kui sina kedagi sisse ei saada, lähen ma ise.“

Tuletõrjuja – staabiülem, keda Rourke vaevalt tundis – sättis end ta ette seisma. „Ma ei saa lasta sul seda teha.“

Rourke’is sähvatas viha, ebaratsionaalne ja terav. Ühe kiire liigutusega lükkas ta mehe tee pealt eest. „Astu kõrvale,“ haugatas Rourke.

Tuletõrjuja ei öelnud sõnagi, lihtsalt astus, käed üles tõstetud, tagasi, silmad näokaitsme taga edasi-tagasi vilamas. „Kuule, me oleme ühel poolel. Sa nägid, mis siin toimub. Sa ei peaks vastu poolt minutitki. Me ei usu, et elanik on kodus, ausõna, me ei usu. Kui ta oleks kodus olnud, oleks ta välja saanud.“

Rourke vallandas sõrmed rusikast. Neetud. Ta oli kutile peaaegu virutanud. Mis kurat tal arus oli olnud?

Ta ei mõelnud, probleem oli selles. See oli alati tema probleem olnud. Rourke pidi välja mõtlema, kus Jenny olla võis. Võimalikud kohad käisid kiiresti peast läbi. Võib-olla oli ta oma parima sõbranna Nina juures. Aga nüüd öösel? Või siis Olivia Bellamy pool? Ei. Kuigi sugulased, ei olnud kaks naist lähedased. Kurat, kas ta käis mõne tüübiga, keda Rourke ei teadnud?

Siis jõudis talle kohale. Loomulikult. „Neetud,“ ütles ta ja sööstis auto juurde.

Jenny seisis ikka veel väljas pagariäri taga ning ootas koitu, kui sini-valge välgatus taeva valgeks lõi. Keset talve tundus selline äkiline valgus jahmatavalt vale. Siis kuulis ta sireeni lühikest huilet ning talle jõudis kohale, et tegemist oli päästeteenistuse tuledega. Masinamürin kõlas lähedalt, võib-olla kõrvalkvartalist. Kiire öö, mõtles ta ning läks tagasi pagaritöökotta. Ta möödus köögist, kus Zach kergituskapist tainast juurde veeretas.

Jenny oli just uuesti tööle asumas, kui kuulis, et keegi rutakalt eesuksele kopsis. „Ma lähen vaatan, kes on,“ hüüdis ta Laurale ja Zachile ning kõndis läbi kohviku, mida praegusel kellaajal valgustas nõrgalt vaid sumisev neoonsilt, millel oli kujutatud kohvitassi ja sellelt tõusvaid väänlevaid auruviirgusid.

Tühja kohvikuruumi hämarust lõhestasid patrullauto vilkuri elektrisinised alarmtuled. Kiirustades avas Jenny luku. Eesukse kohal olev kelluke tilises ning Rourke McKnight astus sisse, pikk mantel talvetuules lehvimas.

Avaloni politseiülem nägi ülema moodi ka välja. Tema kandiline lõug oli puhtaks raseeritud, õlad laiad ja jõulised. Kuigi ta oli blond ja siniste silmadega, päästis põsesarnal olev poolkuukujuline arm ta liiga ilusate meeste hulka arvamisest.

„Mul on tunne, et sa ei tulnud läbi tassi kohvi pärast,“ ütles Jenny. Need olid tõenäoliselt esimesed sõnad, mida ta mehele üle aastate öelnud oli.

Pilk, mille Rourke Jennyle viskas, oli hõõguv – selline, mis pani naise mõtlema, mis tunne võiks olla ta pruut, üks liige bimbode paraadist, kes mehe elust regulaarse sagedusega läbi marssis. Jaa, muidugi, mõtles ta. Miks pidanuks ta tahtma liituda bimbode paraadiga.

Rourke haaras tema käsivarrest kinni. „Jenny. Sa oled siin.“ Ta hääl oli kare, tungiv.

Hea küll, see oli juba huvitavam. Rourke McKnight temast kinni võtmas, embusse haaramas. Mida ta ometi teinud oli, et sellist au teenida? Võib-olla pidanuks ta seda kaua aega tagasi tegema.

„Mul ei tulnud und,“ ütles Jenny ning ta pilk langes mehe käele, mis tema käsivart puudutas. Tema ja Rourke ei puudutanud teineteist, mitte nemad kaks. Mitte pärast… nad ei puudutanud.

Rourke tundus ta mõtteid lugevat, lasi käe lahti ja osutas peaga ukse suunas. „Sinu majaga juhtus õnnetus. Ma viin sind sinna.“

Hoolimata võetud tabletist ja selle tekitatud ähmasest reaalsusest, tundis Jenny, kuidas kõhtu terav kramp lõi. „Mis sorti õnnetus?“

„Su maja põleb,“ lausus Rourke lihtsalt.

Jenny suu vormus O-kujuliseks, kuid häält sealt välja ei tulnud. Mida üldse peaks ütlema, kui sulle säärane teade tuuakse?

„Mine,“ ütles Laura ja pistis Jennyle parka ja saapad kätte. „Helista mulle pärast.“

Ähmane olek ei kadunud ka siis, kui Jenny istus patrullautosse, millega Rourke nädalavahetuseti ringi sõitis. Isegi üle piirkonna vuhisevad ja ovaalsete sõõridena keerlevad alarmtuled ei pannud teda võpatama. Kuid tema tähelepanuvõime oli terav. Tänapäeva imeline keemia, mõtles ta.

„Mis juhtus?“ küsis ta.

„Kõne numbrile 911 proua Samuelsonilt.“

Irma Samuelson oli aastaid Majeskyte kõrval elanud. „See on võimatu,“ ütles Jenny. „Ma… kuidas saab minu maja põleda?“

„Turvavöö,“ ütles Rourke ja kohe kui Jenny oli turvavöö kinni klõpsatanud, kihutas auto kõnniteeservalt minema.

„Kas sa oled kindel, et see ei ole eksitus?“ küsis Jenny. „Võib-olla on see kellegi teise maja.“

„Ei ole eksitus. Ma kontrollisin. Jumal, ma mõtlesin… jumala eest…“

Kas ta hääl värises? „Oh ei,“ ütles Jenny. „Rourke, sa arvasid, et ma olen majas?“

„Küllaltki loogiline järeldus sellisel hommikusel ajal.“

Nii et sellepärast oligi mees temast kinni haaranud. See oli kergendustunne – nii lihtne see oligi. Vahtra tänava poole kihutades jõudis talle ninna eripärane lõhn. „Siin haiseb suitsu järele.“

„Sa võid vabalt akna lahti teha, kui sul just midagi külmumise vastu ei ole.“

„Kust see suitsuhais pärit on? Oh jumal. Sa läksid majja sisse, on ju?“ Ta kujutas seda ette, Rourke tuletõrjujaid eest lükkamas ja endale põlevasse majja teed tegemas. „Sa läksid sisse mind otsima.“

Rourke ei vastanud. Ei pidanudki. Rourke McKnight oli alati inimesi päästmas. See oli tema kinnismõte.

„Kas sa jätsid pliidi tööle?“ küsis Rourke Jennylt. „Võib-olla mõni seade…“

„Loomulikult mitte,“ nähvas Jenny. Küsimused tegid ta rahutuks, sest need hirmutasid teda. Sest võimalik, et ta oli hooletu olnud. Ta elas nüüd üksi ning võib-olla oli ta muutumas veidrikuks. Mõnikord ei suutnud ta lahti saada mõttest, et talle oli määratud elada igavesti üksildase erakuna, kellel polnud kedagi, kes lülitaks välja kohvimasina, kui tema selle tööle oli jätnud. Ta võis lõpetada nagu see kasse armastav vanaeit, kellest ta väiksena sõpradega lugusid välja mõtles – üksi, ekstsentriline, haisvas majas seltsiliseks vaid kari kasse.

„… lülitad mind välja või?“ Rourke’i hääl katkestas ta mõtted.

„Mida?“ ütles Jenny ja raputas end mõttes.

„Kas sinuga on kõik korras?“

„Sa ütlesid mulle just, et mu maja põleb. Ma ei usu, et ma peaksin selle peale end hästi tundma.“

„Ma mõtlesin…“

„Ma tean, mida sa mõtlesid. Kas ma tundun sulle närvilisena?“

Rourke heitis talle pilgu. „Sa oled asjaolusid arvestades rahulik. Aga me ei ole veel kohal. Kas sa tead, mida tähendab, kui tuletõrjujad ütlevad, et ehitis on täielikult kaasatud?“ küsis ta.

„Ei, ma…“ Ülejäänud lause jäi Jennyle kurku kinni, sest nad pöörasid ümber nurga ja ta nägi tervet tänavat. Ta süda hakkas meeletult peksma. „Oh jumal.“

Tänav oli mõlemast otsast kinni pandud ning seda ummistasid päästeteenistuse autod, töötajad ja varustus. Kolmjalgade merevaigukarva tuled leekisid neid ümbritsevates varjudes. Talvemantlid pidžaamade peale tõmmatud, olid naabrid kogunenud eesaedadesse või terrassidele, pilgud pööratud ülespoole, suud imestusest ammuli, justkui vaadanuks nad neljanda juuli ilutulestikku. Kuid keegi ei naeratanud, ohhetanud ega ahhetanud.

Täisvarustuses tuletõrjujad ümbritsesid maja ja võitlesid leekidega, mis olid tõusnud hoone kahe korruse kõrgusele. Rourke peatus ja nad väljusid autost. Ülemise korruse akende rida oli purunenud, nagu oleks keegi nendesse üksteise järele tulistanud.

Need aknad ääristasid ülemise korruse koridori, kus olid rippunud perekonna fotod – vanavanemate vanamoeline pulmaportree, paar pilti Jenny emast Mariskast, kes oli igavesti kakskümmend kolm ja imekaunis, jäänud vanusesse, mis ta oli aastal, kui ära läks. Samuti oli seal rikkalik ja kiiresti muutuv Jenny koolipiltide rivi, mis igal aastal täiendust sai.

Väikese tüdrukuna jooksis ta mööda koridori edasi-tagasi, tekitades müra, kuni mamma tal maha jahtuda käskis. Jennyle oli see väljend alati meeldinud: maha jahtuma. Ta seisis siis, käed pea kohal, ja tegi kahisevat, maha jahtuva poti häält.

Talle meeldis piltidel olevate inimeste kohta lugusid välja mõelda. Vanavanematest, kes vaatasid kaameraobjektiivi Ellise saarelt vastselt saabunud immigrantidele tüüpilise tõsise kangusega, said Broadway staarid. Tema ema, kelle hiigelsuured silmad tundusid hoidvat hõrku saladust, oli valitsuse spioon, kes kaitses maailma ning varjas end nii salajases kohas, et ei võinud isegi perekonnale oma asukohta avaldada.

Keegi – üks tuletõrjuja – karjus kõigile, et nood tagasi tõmbuksid ja turvalisse kaugusse jääksid. Teised tuletõrjujad jooksid mööda sissesõiduteed, õlgadel jäme raske voolik. Tuletõrjeauto küljest üles tõmmatud redelil seisis mees, kes võitles leegitseva katusega.

„Jenny, tänu taevale,“ ütles proua Samuelson, kes oli teda tervitama tõtanud. Ta kandis pikka kaamelivillast mantlit ning talvesaapaid, mida ta ei olnud vaevunud kinni tõmbama, ning käte vahel kaisutas ta Nutley’t, värisevat yorkshire’i terjerit. „Kui ma tulekahju märkasin, kartsin nii väga, et sa oled majas.“

„Ma olin pagaritöökojas,“ selgitas Jenny.

„Proua Samuelson, kas keegi võttis teilt tunnistuse?“

„Jaa ikka, aga ma…“

„Vabandage meid, proua.“ Rourke võttis Jennyl käest ja viis ta tulejoonest mööda tuletõrjeauto tagaosa juurde. Seal jagas üks vanem mees raadiosaatja kaudu käsklusi ja teine kordas neid megafoni kaudu.

„Ülem, siin on Jenny Majesky,“ ütles Rourke. Käest ta lahti ei lasknud.

„Preili, mul on kahju teie maja pärast,“ ütles ülem. „Me jõudsime kohale kaheksa minutit pärast esimest teadet, aga maja oli juba tükk aega põlenud, enne kui meile helistati. Need vanemad majad – need tükivad minema kiiresti. Me anname endast parima.“

„Ma… ee… tänan teid vist siis.“ Jennyl polnud aimugi, mida öelda, kui su maja oli maha põlemas.

„Naabrite jutu järgi koduloomi ei olnud.“

„Nii see on.“ Vaid mamma aafrika kannikesed ning köögi laial aknalaual olevates pottides kasvavad ürdid. Kõigest kogu minu maailm, kõik, mis on minu oma, mõtles Jenny. Hoolimata mitmest kihist soojadest riietest ja leekide mäsust, ta värises. See oli vapustav, kui kõvasti ja kontrollimatult ta värises.

Tema õlgadele asetati midagi sooja ja rasket. Tal võttis hetke aega arusaamiseks, et see oli esmaabitekk. Ning Rourke McKnighti käed. Ta seisis Jenny taha ning tõmbas naise enda vastu, selg vastu ta rinda, käed ümber Jenny mässitud, justkui kaitseks kõige halva vastu.

Jennyt tabas veider soov alistuda ning ta nõjatus vastu meest, justkui oleks tema enda raskus talle liiga palju kanda. Viivuks sulges ta silmad ning puges peitu lõõskava tule ja torkiva suitsu eest. Tulekuma ta näol oli soe. Kuid kirbe hais ajas iiveldama ning tuletas meelde kõike, mis majas leekidele toitu pakkus. Ta avas silmad ja vaatas.

„See on hävinud,“ ütles ta pead pöörates ja Rourke’ile otsa vaadates. „Kõik on läinud.“

Keegi kaameraga mees, tõenäoliselt kuskilt ajalehest, seisis oma auto kastis ning suunas pika objektiivi sündmuskohale.

Rourke’i käte haare tugevnes. „Mul on kahju, Jen. Ma soovin, et saaksin öelda, et sul ei ole õigus.“

„Mis nüüd juhtub?“

„Uurimine põhjuste kohta,“ sõnas Rourke. „Kindlustusnõue, inventuur.“

„Ma mõtlen praegu. Järgmised kakskümmend minutit. Järgmine tund. Lõpuks tuli kustutatakse, aga siis? Kas ma lähen tagasi pagariärisse ja magan laua all?“

Rourke kummardas pea allapoole. Ta suu oli Jenny kõrva juures, nii et too kuulis teda üle möirgavate häälte, ning mehe keha kaardus kaitsvalt vastu tema oma. „Ära selle pärast muretse,“ ütles Rourke. „Ma hoolitsen sinu eest.“

Jenny uskus teda, loomulikult. Tal oli selleks igati põhjust. Ta oli Rourke McKnighti tundnud pool elu. Hoolimata nende segasest ühisest ajaloost, hoolimata süütundest ja südamevalust, mida nad kunagi teineteisele põhjustanud olid, ning suurest lõhest, mis nende vahel laiutas, teadis Jenny alati, et võis mehele loota.