Читать книгу Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 5

KAS selles on siis midagi halba, kui tahad üksinda pissida? Gabriella Schaefer kaalus seda küsimust viimaste kuude jooksul vist juba neljasajandat korda. Tegelikult meeldis talle oma elu juures kõik: abikaasa, viieaastased kaksikud tütred, lemmikloomad, maja. See kõik oli imeline kingitus. Ta sai sellest aru. Teda oli õnnistatud. Aga aeg-ajalt... hea küll, vähemalt kord päevas, tahtis ta kogu hingest minna normaalse inimese kombel üksinda vannituppa. Istuda ja pissida. Nii et teda ei segata.

Nii et keegi ei lükka ust lahti ega kurda, et tahab süüa või et Kenzie oli tema nuku võtnud. Nii et Andrew ei tuleks sisse, kummaski käes sokipaar, ega küsiks, kummad sokid jalga panna. Nii et kassi roosade varvastega käpp ei ajaks end ukse alt läbi ja taks ei niutsuks teisel pool ust haledalt sissepääsu nõudes. Üksi. Oh, kui saaks ometigi need kolmkümmend või nelikümmend sekundit üksi olla. Et ajada oma asi korda, tõmmata vesi peale ja pesta käed üksi olles.

Gabby pani vasakusse ritta keeramiseks suunatule sisse ja võttis oma korda oodates kiiruse maha. Viiskümmend seitse päeva, mõtles ta endamisi. Viiskümmend seitse päeva, kuni kaksikud lähevad eelkooli ja tema tagasi tööle. Tõsi, üksnes osakoormusega, aga ikkagi. See on imeline. Ning ta ei kavatsenud rääkida mitte kellelegi, et kõige suuremas elevuses oli ta sellest, et saab omaette pissile minna.

„Mis sulle nalja teeb?“ küsis Kenzie tagumiselt istmelt. „Miks sa naeratad?“

„Kas sa räägid nalja?“ küsis Kennedy. „Ma tahan ka kuulda.“

Selles vanuses on nad tulvil küsimusi, mõtles Gabby, pilk teel. Kui vastutulevas liikluses tekkis auk, keeras ta kaubanduskeskuse parklasse ja sõitis selle tagumisse otsa. Restorani Õhtusöök Koju Kaasa ees oli veel mõni parkimiskoht. Ta parkis auto ja lülitas mootori välja.

„Mõtlen lõbusaid mõtteid,“ ütles ta lastele. „Mul pole teile ühtki nalja rääkida.“

Kennedy kirtsutas nina. „Okei.“

Ta hääles oli kuulda pettumust. Tüdrukud teadsid, et see, mida täiskasvanud peavad naljakaks, ja see, mis on tegelikult naljakas, on kaks täiesti erinevat asja.

Gabby haaras pika rihmaga väikese risti üle keha käiva käekoti ja väljus autost. Ta avas juhipoolse tagumise ukse.

„Valmis?“ küsis ta.

Tüdrukud noogutasid. Nad tegid juba turvavöösid lahti.

Lapsi autost välja saada polnud mingi probleem. Aga nende autosse saamine oli hoopis teine lugu. Vaatamata sellele, et turvatoolid olid mõeldud kuni 25-kilostele lastele, tahtsid mõlemad nende asemele istmekõrgendusi. Nad olid juba mitu korda Gabbyle teatanud, et turvatoolid on titadele. See, et need on turvalisemad, ei avaldanud lastele vähimatki mõju.

Tuleb koos Andrew’ga parem strateegia välja mõelda, mõtles Gabby Kennedyt autost välja aidates. Kenzie hüppas õe järel välja. Gabbyl polnud jõudu, et iga päev ühte ja sama lahingut pidada. Pealegi kulus vaidlemise peale iga kord üha rohkem aega ja ta pidi rehkendama viis kuni kümme lisaminutit, et õigel ajal minema saada.

Häda on selles, et mõlemad tüdrukud on isasse, mõtles ta muiates. Andrew oli verbaalse sarmiga õnnistatud väga osav müügijuht. Kuigi kaksikud olid alles viiesed, üritasid nemadki juba end keerulistest olukordadest jutuga välja keerutada.

„Kas Tyler tuleb ka?“ küsis Kennedy.

Gabby lükkas tütrel juuksed silmist. Lapse heledaid juukseid on vaja lühemaks lõigata. Jälle. „Tuleb.“

Tüdrukud kilkasid rõõmust. Gabby sõbranna Nicole’i poeg Tyler oli kuueaastane ja läheb varsti esimesse klassi. Tüdrukute silmis, kes olid eelkooli minekust elevuses ja pisut närvis, oli Tyler maailma näinud inimene. Tyler teadis asju ja meeldis tüdrukutele.

Gabby õngitses turvaistmete vahelt kõigile liikmetele jagatud tühjad kotid. Erkrohelistel kottidel oli restorani logo. Iga kahe nädala tagant tuli ta koos sõbrannadega restorani ja lahkudes oli tal oma perele kaasas kuus õhtusööki, mille võis panna ahju või grillile. Söögid olid maitsestatud ja jagatud portsjoniteks.

Restoran oli lihtne. Iga sessioon kestis umbes kolm tundi. Suures köögis oli kaheksa töökohta – iga põhiroa jaoks üks. Järgides üksikasjalikke juhiseid, lõikasid liha portsjoniteks, lisasid vürtsid ja aedviljad plastkonteineritesse – tegid sisuliselt kõik, mis vaja, et söök oleks ahjupanekuks valmis.

Alguses tundis Gabby süümepiinu, et selle teenusega liitus. Ta oli ju kodune. Ta võiks ju end kokku võtta ja ise oma perele süüa teha. Aga sellele vaatamata kippusid päevad käest kaduma, mõtles ta, andes tühjad kotid laste kätte. Õnneks oli restorani omanik ta hea sõbranna õde. Süümepiinu aitas leevendada mõte sellest, et ta toetab kohalikku väikefirmat.

Ja kuna Andrew oli hea mees, leidis ta, et selle teenuse kasutamine on hea mõte. Nad käisid vähemalt korra nädalas väljas õhtust söömas, nii et kuna ta tegi siin valmis kuus sööki, tuli tal vaid kuus ise välja mõelda.

Saal oli suur ja avatud plaaniga ning töökohad olid paigutatud selle perimeetrile. Saali keskel rippusid potid-pannid. Ukse kõrval oli kassaaparaat ja riiulid, kuhu asetada käekotid ja kaasa toodud toidukotid. Tööpinnad ja kraanikausid olid roostevabast terasest.

Vasakul oli väike istumisnurk, kus kliendid said soovi korral juttu ajada. Paremal vaheseinaga eraldatud rõõmsates värvides lastenurk, kus oli lisaks laudadele-toolidele mänguasju, värvipliiatseid ja värvimisraamatuid. Lapsehoidja Cecelia oli juba kohal. Väikest kasvu kleenuke lokkis juustega tudeng naeratas kaksikuid nähes.

„Lootsingi, et teie tulete täna ka,“ ütles ta neile lehvitades. „Meil tuleb tore õhtu.“

„Cece!“

Kaksikud viskasid kotid käest ja jooksid tüdrukut tervitama ja kallistama.

„Kas Tyler tuleb ka?“ uuris Kenzie.

„Tuleb. Nad jäävad vist natuke hiljaks.“ Cecelia saatis tüdrukud laua äärde. „Hakake teie joonistama, kuni ema söögiga tegeleb.“

Gabby kasutas selle hetke ära, et minna põlle ette panema. Ta võttis oma lehe, kus oli kirjas, millises järjekorras ta töökohad läbib.

Õhtusöök Koju Kaasa polnud sugugi ainulaadne idee. Riigis oli selliseid ettevõtteid mitmeid. Kuigi Morgan, kellele see restoran kuulus, polnud Gabbyl just eriline sõbranna, tuli talle anda au oskuse eest klientide käest iga viimne kui sent välja pigistada.

Kliendid võisid lapsed kaasa võtta, aga pidid maksma iga lapse eest viis dollarit tunnis. Gabby puhul tähendas see kolmekümnedollarilist väljaminekut, aga see oli kergem kui ise lapsehoidjat otsida. Iga söögi juurde pakuti lisaraha eest veine. Gabbyle tundus, et juurdehindlus oli sada protsenti nagu restoranides kombeks. Pärast oma einete valmis tegemist võis maitsta – jällegi – lisatasu eest veini ja eelroogi.

Morgani õde, Gabby sõbranna Hayley, tuli mitmel päeval nädalas varem kohale, et söögid ette valmistada. Tema hakkis suurema osa aedvilju, avas maitseainepudelid ja tomatipurgid. Gabby juhtus teadma, et Hayleyle tasuti selle eest söögiga.

Kuigi Hayley ise kinnitas, et see on väga hea tehing, kahtles Gabby selles sügavalt. Üldiselt tundus, et Morgan oskas igas olukorras võitjaks jääda, ning oli väheusutav, et kokkulepe Hayleyga sellest kuidagi erines.

Restorani sisenes veel mitu naist. Igal sessioonil osales maksimaalselt kolmkümmend kaks klienti, kuigi päevaste sessioonide ajal oli kliente pigem kakskümmend viis. Restoran oli avatud neljapäevast pühapäevani ka õhtuti kella neljast poole üheksani. Gabby silm tabas Hayley, Nicole’i ja Nicole’i poja Tyleri. Nicole viis poja Cecelia hoolde ja nad läksid koos käsi pesema.

„Tere,“ ütles Gabby sõpru kallistades.

Nicole oli pikka kasvu, heledate juustega ja kadestamisväärselt nõtke. Gabby ei osanudki öelda, kui suur osa tema kehast oli selline tänu geenidele ja kui suur osa tänu sellele, et ta oli elukutselt treener. Gabby tõotas endamisi ikka, et hakkab ka Nicole’i juures trennis käima. Tal oli pärast sünnitust ikka veel kümmekond lisakilo, aga kuna tüdrukud lähevad varsti juba eelkooli, tuleb kas lisakilodega midagi ette võtta või lõpetada nende ajamine laste kaela.

Hayley oli samuti kõhn, aga sedasorti kõhn, mis tegi Gabby murelikuks. Hayley oli – nagu ikka – kahvatu ja ta silmaalused olid mustad, kuid üle pika aja oli ta tulvil energiat.

„Tänased söögid on nii põnevad,“ ütles ta. „Aedviljad olid eriti värsked ja mul on tunne, et uus enchilada retsept võidab kõigi südamed.“

„Sa tundud õnnelik,“ lausus Gabby restorani rohelist põlle ette pannes. „Mis lahti?“

„Ei midagi erilist.“

Gabby kahtles, kas see on ikka nii. Hayley elu oli nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes tõeline Ameerika raudtee, sest ta üritas kõigest väest rasedust lõpuni kanda. Viimane raseduse katkemine oli olnud kõigest paari kuu eest ja nüüd tegi ta arstide korraldusel pausi.

Nicole kinnitas pikad juuksed hobusesabasse. „Oled sa ikka kindel?“ küsis ta. „Sa oled kuidagi väga vallatu.“

Hayley puhkes naerma. „No see pole küll eriline kompliment.“

Nad seisatasid oma esimese töökoha juures. Juhised olid kirja pandud lamineeritud kaardile. Hautise kihtideks vajalikud toiduained olid kaussides ja kottides. Maitseainepurkidel korralikult sildid.

Nad võtsid endale fooliumpannid. „Lausa uskumatu, et juuli keskpaik on juba käes,“ ütles Nicole panni põhja maisitortiljasid pannes. „Mul oli plaan minna Tyleriga paariks päevaks puhkusele, aga nüüd küll selleks enam aega ei jää. Lasen nagu orav rattas töö ja tema vahet.“

„Sul on ju oma firma,“ ütles Gabby taas süümepiinu eirates. Ka temal peaks olema oma firma. Või siis tuleks käia tööl täiskohaga. Ja teha kõik õhtusöögid nullist. Tal polnud ausõna aimugi, kuhu ta päevad kadusid. Kaksikud käisid iga päev kaheksast üheni suvelaagris. Viieteistaastane kasutütar Makayla oli teises laagris, mis kestis kaheksast neljani. Ta oleks ju pidanud jõudma kõik asjad aetud, pesta pesu, teha söögid ja lisaks sellele veel midagi ka maailma hüvanguks. Aga see polnud nii.

„Alati on ju võimalus minna Disneylandi,“ soovitas Hayley alusele kanatükke pannes. Hayley kasutas ühe suure aluse asemel kaht väikest. Nii sai ta kaks korda rohkem sööke. Aga tema tegi ju süüa vaid endale ja Robile.

„Tylerile meeldib Disneyland,“ ütles Nicole. „Aga see pole päris see.“

„Ole tänulik, et see on nii lähedal,“ ütles Gabby.

Tohutu suur lõbustuspark oli Mischief Bayst kõigest viiekümne kilomeetri kaugusel. Vähem kui tunniajane autosõit, kui liiklusjumalad sattusid sinu poolt olema.

Gabby võttis Nicole’il ümbert kinni. „Asi võiks ju palju hullem olla. Mis siis, kui oleks olemas Draakon Bradi Maa? Siis oleksid sa omadega täiesti sees.“

Nicole naeratas. „Sellele tahaks küll tule otsa panna.“

Nii Hayley kui Gabby puhkesid naerma.

Draakon Brad on populaarne lasteraamatute sari. Paljud väikesed poisid – Tyler kaasa arvatud – olid selle suured austajad. Mingil Gabbyle täiesti arusaamatul põhjusel ei talunud Nicole seda kangelast ning vihkas raamatu autorit. Ta väitis, et oli kunagi lugenud üht artiklit, kus väideti, et Jairus Sterenberg kirjutas neid üksnes raha pärast, et ta oli kuri ja õel ja suure tõenäosusega ka läheneva zombiapokalüpsise põhjus. Gabby polnud selles sugugi nii kindel. Loomulikult oli terve rida lapsevanemaid, kel oli kõrini ka „Lumekuningannast“ või „Käsilastest“.

„Kuidas Hawaii oli?“ küsis Nicole.

Gabby noogutas, meenutades eelmisel kuul veedetud kümmet päeva Mauil. Vaid nemad neli. Makayla oli oma ema juures.

„Imeline! Ilus ilm ja nii palju teha. Tüdrukutel oli väga tore.“

„Kuidas Makayla teie äraolekul hakkama sai?“ küsis Hayley.

Gabby ohkas. „Normaalselt. Ta emale ei meeldi, et ta on tema juures rohkem kui paar päeva nädalavahetusel, nii et seetõttu on olukord keeruline. Mina ei saa sellest aru. Makayla on viisteist. Hea küll, et pisut terava keelega, aga ta on ju ikkagi tema laps. Oma last peaksid ju armastama.“

„Kas ta on nüüd sinu juures tagasi?“ küsis Nicole.

„Ema tõi ta ära kohe, kui me koju jõudsime.“

„Kahju, et te ei saanud teda kaasa võtta,“ ütles Hayley.

„Mhmh,“ pomises Gabby neutraalselt, raputades valmis roale enne kaane pealepanekut juustu. Sest kuigi ta oleks vist pidanud soovima, et Makayla oleks saanud nendega kaasa tulla, oli ta tegelikult tänulik, et sai mõnda aega ilma kasutütreta olla.

Esimene söök valmis, viisid nad need kogu seina enda alla võtvasse külmikusse, panid neile ettenähtud riiulitele ja läksid siis järgmise töökoha juurde. Hayley võttis riiulilt maitseainepurgid, Gabby ja Nicole lugesid retsepti.

„Huvitav hautis,“ märkis Nicole kahtlevalt. „Informatsioon haudepotis hautamise kohta on hea.“

„Sinu häälest ei kosta veendumust,“ pomises Gabby.

„Praegu on suvi. Mina ei taha suvel haudepotiroogasid teha.“ Nicole vangutas pead. „Klassikaline esimese maailma probleem? Aga Tylerile meeldivad hautised, mis tähendab, et süüa on lihtne teha ja tema sööb. Nii et ma ei punni vastu.“

„Õige suhtumine,“ kinnitas Gabby silma pilgutades. „Sa teenid täna välja kuldtähe.“

„Just nende nimel ma elangi.“

Hayley osutas üles rivistatud maitseainepurkidele. „See tuleb hea,“ kinnitas ta. „See meeldib teile kindlasti. Ja järgmise töökoha söök on tulel grillimiseks.“

„Sa oled tõesti heas tujus,“ märkis Nicole. „Mis on? Kas said palka juurde?“

„Ei, ja sellest pole midagi.“ Hayley avas suure kilekoti ja asus maitseaineid mõõtma. „Gabby mainis samuti mu meeleolu. Kas ma olen siis muidu pahur?“

„Sugugi mitte,“ kinnitas Gabby kähku. Ta ei teadnud, kuidas seletada, et Hayley tundus ühtaegu õnnelik ja pingevaba. Kui ta poleks teadnud, et Hayley peab lapse saamisel pausi, oleks võinud arvata, et sõbranna ootab last. Kuid veel enne kui ta jõudis välja mõelda, kas peaks ikkagi küsima, võttis Hayley punase veini pudeli, mõõtis sealt pool klaasi ja valas kotti.

Ei, mõtles Gabby. Last ta küll ei oota. Aga midagi on tõesti lahti.

Nad käisid kõik töökohad läbi ja tõstsid söögid kottidesse. Gabby viis kotid enne lastele järeletulekut autosse.

„Kas olete valmis?“ küsis ta.

Kenzie ja Kennedy vaatasid enne talle noogutamist teineteisele otsa.

„Nad olid väga tublid,“ kiitis Cecelia.

„Me olime väga head,“ lisas Kenzie.

„Selles ma ei kahtlegi.“

Kaksikud olid vanuses, kus nad käitusid kõigiga peale tema nagu inglilapsukesed. Gabby oli lugenud kümneid lastekasvatamise kohta kirjutatud raamatuid ja ekspertide sõnul võitles vajadus suurema iseseisvuse järele vajadusega emme järele. Nii et kui kõik teised said naeratuste ja hea käitumise osaliseks, jäid tema osaks pisarad ja jonn.

Ta ootas, kuni tüdrukud olid Ceceliat kallistanud. Nad kasvavad nii kiiresti, mõtles ta rahulolevalt. Nad on andekad, uudishimulikud ja armastavad. Võttes arvesse, kui hästi kõik tema elus on, tuleb ta hootiste jonnihoogudega toime.

Nad lahkusid lastenurgast ja läksid ukse poole. Täna olid tüdrukud valinud ühesugused riided. Sinised lühikesed püksid ja sinise-valgekirjud kiisudega T-särgid. Enam polnud nad väikelapselikult pontsakad ja nägid nüüd välja nagu väikesed tüdrukud.

Nad olid erimunakaksikud, aga nii ühtemoodi, et neid peeti identseteks. Mõlemal olid suured pähklipruunid silmad ja punakasblondid juuksed. Nad rääkisid ühtemoodi ja olid mõlemad energilised.

Aga neis oli ka erinevusi. Näiteks lõuajoon, ja Kennedy juuksed olid paksemad ja pisut rohkem lokkis. Kenzie oli pisut pikem. Koolis saab olema huvitav, mõtles Gabby. Kennedy oli avatum, aga Kenziel oli kannatlikkust, mis jäi õel vajaka. Gabby ei osanudki öelda, millised iseloomujooned võiks tähendada edu saavutamist.

Nad jõudsid auto juurde ja ta avas juhipoolse tagumise ukse.

„Ronige sisse.“

Tüdrukud ei teinud teist nägugi.

„Meie tahame istmekõrgendusi,“ teatas Kennedy kindlalt. „Turvatoolid on titadele. Emme, me lähme ju eelkooli.“

„See tähendab, et me pole enam titad,“ lisas Kenzie.

Gabby ei teadnud, kes suvelaagris olnud lastest oli öelnud midagi turvatoolide kohta, aga ta soovis väga, et seda poleks tehtud.

Ta mõtles restoranis ootavate veinipudelite peale. Võiks ju viia tüdrukud tagasi Cecelia hoolde, võtta paar klaasi veini ja helistada Andrew’le, et ta nad koju viiks. Võiks taguda pead vastu autot, kuni valu on suurem kui vaidlus. Või siis neelata see alla ja tuletada endale meelde, et teda on õnnistatud ja tal on vedanud, ja lihtsalt taluda.

Vaatamata sellele, et mõte veinist oli väga ahvatlev, läks ta viimast teed.

„Te kasvate suuremaks,“ ütles ta leebet tooni säilitades. „Ja ma armastan teid väga. Sellepärast ma tahangi, et te oleksite kaitstud. Palun istuge toolidele, et me saaksime minna koju ja panna isale söögi hakkama.“

Kaksikud ei liikunud jonnakalt paigast.

Gabby surus ohke maha. Sellest võitlusest polnud võimalik võitjana väljuda. Ta ei kavatsenud lasta end viieaastastel ümber sõrme keerata. „Boomer ja Jasmine tahavad samuti süüa. Mina tahan koju minna. Palun istuge nüüd oma kohale.“

„Ei istu.“ Kennedy pani käed rinnal risti. Kenzie tegi sama, sest Kenzie tegi alati seda, mida Kennedy ees.

„Te kaotate iga siin raisatud minutiga viisteist minutit teleka vaatamise aega,“ ütles ta tüdrukutele. See oli üsna tõsine karistus, sest Shaeferite majapidamises oli teleka vaatamise aeg limiteeritud.

Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, siis uuesti tema poole. Kenzie sosistas õele kõrva: „Viisteist minutit on pikk aeg.“

Kennedy ohkas raskelt ja istus autosse. Kenzie tegi sama. Gabby tõotas endamisi, et katsub pärast mehega rääkida ja mingi lahenduse välja mõelda. Või siis võtta vähemalt klaasi veini ja rahustada ennast, et kümne aasta pärast, kui kaksikud tahavad poistega käima hakata, meenutavad nad autoistmetüli kui vana head aega.