Читать книгу Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 7

„EMME, kas Boomer ja Jasmine saavad abielluda?“ küsis Kennedy. Oli reede õhtupoolik ja nad olid autos.

„Ei saa.“

„Sellepärast, et nad ei meeldi teineteisele?“ küsis Kenzie.

„Neil pole teineteise vastu midagi,“ vastas Gabby, peatades auto teiste taga, kes olid tulnud suuremaid lapsi suvelaagrist koju viima. Loomulikult oli see teisel pool parki ja algas hommikul samal ajal kui see, kus käisid kaksikud. Gabby ei saanudki aru, mida küll linnavalitsus mõtles, kui korraldas laagrite alguse- ja lõpuajad ja lisaks veel liikluse, mis oli hommikul ühtedel tänavatel ajutiselt ühesuunaline, õhtul teistel. Ta lootis, et oma arust üritasid nad tagada liikluse sujuvust. Et keegi ei itsitanud, nähes tulemust, kui kahte vanusegruppi kuuluvate lastega emad hüppasid pükstest välja, et olla ühel ja samal ajal kahes erinevas kohas.

„Nemad ei saa sellepärast abielluda, et Boomer on koer ja Jasmine on kass ja koduloomad ei abiellu.“

„Aga kui nad armastavad teineteist?“ Kenzie hääl oli küsimust esitades unelev. Viieaastase lapse muinasjutud lõppesid pea alati „teineteise armastamisega“. Ja „õnnelikult kuni surmani“, mis oli sisuliselt sama asi.

Gabby peast käis läbi mõte, et kui ta oleks parem ema, leiaks ta lastele ettelugemiseks lugusid, mis toetavad rohkem loovust ja paremat maailmatunnetust. Kus naised juhivad firmasid või loovad oma ettevõtte või neist saavad arstid, mitte printsessid, kes abielluvad sellepärast, et nad on ilusad ja elutud.

Ta leidis, et selle probleemi peale võib mõelda mõnel teisel päeval, kuid oigas pilku autokellale heites.

Ta oli viis minutit hilinenud, sest kaksikud keeldusid autosse istumast, kui ta neile järele läks. Taas need nõmedad turvatoolid. Nendega oli iga päev üks suur jama.

Pikas autoderivis tollhaaval edasi liikudes mõtles ta, et tuleb veel tunnike vastu pidada ja siis saab end lõdvaks lasta. Ta annab lastele süüa ja läheb siis ülemisele korrusele oma vannituppa ja mõnuleb vannis ning Andrew...

„Seep!“

Sellest vingemat vandesõna ei saanud ta endale lubada. Sest lähiajal ei saanud ta endale vanni lubada. Ta oli täiesti unustanud, et nad pidid õhtul Andrew’ga ühele üritusele minema. Vist mingi Andrew’ tööga seotud üritus. Või poliitiline. Ta ei mäletanud. Kaks korda seep. Kas mustad püksid on keemilisest kätte saadud?

Tema taga seisev auto andis signaali. Gabby taipas, et oli jätnud oma ja eesoleva auto vahele väikese augu. Ta nihkus edasi, üritades samal ajal mõelda, mida küll selga panna, kuulates ühe kõrvaga, kuidas Kenzie ja Kennedy arutasid, mida Jasmine võiks kanda, juhul kui ta saaks Boomeriga abielluda. Neid ei ajanud segadusse mitte niivõrd kleit kui pruudikimp. Kuidas kass sellega altari ette kõnniks?

Gabby vaatas pargiservas seisvaid üksikuid lapsi ja leidis nende seast Makayla. Kasutütar oli pikka kasvu ja võimatult pikkade jalgadega. Ta heledad juuksed ulatusid poolde selga. Ta kandis lühikeste pükste peal avarat varrukateta särki. Ta oli ilus ja ikka veel pisut vilajas, aga paari aasta pärast on ta sundimatu ilu selline, mida kõik naised kadestavad.

Makayla meenutas vägagi oma rabavalt ilusat ema. Gabby tundis end nende kõrval lühikesena ja paksu tagumikuga, kuigi see polnud Makayla süü.

Ta peatas auto ja vaatas, kuidas tüdruk autole läheneb. Makayla meeleolu hinnata püüdes tõmbus tal sisimas krampi. Sel nädalavahetusel pidi tüdruk minema ema juurde, mis tähendas, et ta tuju võib olla hea või halb.

„Tere,“ tervitas Gabby rõõmsalt, kui Makayla autoukse avas.

„Tere.“ Makayla istus sisse, kinnitas turvavöö ja pöördus kaksikute poole. „Tere, pontsikud.“

„Makayla!“ tervitasid tüdrukud teda rõõmsalt.

„Meie arust peaks Boomer ja Jasmine abielluma,“ lisas Kennedy. „Valges kleidis.“

„Äh. Minu arust ei sobi Boomerile valge kleit või mis teie arvate?“

Kaksikud puhkesid naerma. Gabby naeratas, kujutades ette valges tüllkleidis taksikoera.

„Mitte Boomer,“ parandas Kenzie. „Jasmine.“

„Ah soo, no see on hoopis teine lugu.“

Gabby pinge andis järele. Makayla tuju oli normaalne. Sel nädalal ei oota ees karjumine ja uste paugutamine. Ega pahur vaikimine. Ta seab end ema juurde minekuks valmis ja on nelikümmend kaheksa tundi ära. Võimalik, et pühapäeva õhtu tuleb kohutav – nii see tavaliselt oli –, aga pole mõtet nii pikalt ette mõelda.

Viieteistkümneaastastele omased meeleolumuutused olid Makaylal suhte tõttu emaga võimendatud. Nende suhe oli parimal juhul ettearvamatu. Vahel tahtis Candace olla täiel määral ema, hetk hiljem aga leidis, et tütar on talle üksnes tüliks. Kahjuks polnud tal midagi selle vastu, et seda fakti ka Makaylaga jagada.

Gabby üritas mõista, et sellega kaasnevad raevuhood ja masendus polnud temaga seotud. Makaylal oli vajadus kedagi süüdistada ja tema oli turvaline sihtmärk. Kui asjad läksid keeruliseks, oli alati võimalik otsida lohutust šokolaadist ja teadmisest, et olgu mis on, Makayla armastab oma poolõdesid.

Gabby sõitis läbi reedeõhtuse liikluse. Lühikese jupi läbimiseks Pacific Coast Highwayl kulus ligemale veerand tundi, aga oma rajooni jõudes jäi autode hulk vähemaks.

Gabby lapsepõlv oli möödunud siinsamas lähedal. Ta oli oma õdede-vendadega käinud samas algkoolis, kus käivad Kenzie ja Kennedy. Ta käis samas keskkoolis kus Makayla. Ta teadis, kus lastele meeldib aega veeta, teadis täpselt, kui kaua läheb kojujõudmiseks ning kiireimat teed kodu juurest randa.

Vahel mõtles ta, mis tunne oleks kolida siia kuskilt mujalt. Avastada Mischief Bayd täiskasvanuna. Temale oli siin kõik läbi ja lõhki tuttav.

Ta keeras maja ette. Makayla väljus autost ja avas tagumise ukse, et kaksikud välja aidata. Gabby läks majaust lahti keerama. Ta kuulis juba Boomeri tervitushaukumist ja uksekraapimist lootuses välja saada. Ainus asi, mis takistas teda läbi ukse tungimast, oli Andrew’ paigaldatud metallplaat.

Niipea kui ta ukse avas, tuhises Boomer temast mööda oma tüdrukuid tervitama. Sest kuigi Boomer armastas kogu oma karja, olid Makayla ja kaksikud tema tüdrukud. Ta käis neil sabas ja üritas neid talitseda ja kui nad tema reeglitele ei allunud, tuli kitule.

Ta jooksis ümber tüdrukute ringiratast ja haukus suurest rõõmust, just nagu ta poleks neid juba mitu nädalat näinud. Gabbyl oli tahtmine talle öelda, et tema oli enamiku päevast kodus olnud, aga võis arvata, et see ei avalda koerale vähimatki muljet.

Makayla ja kaksikud lõpetasid koera silitamise ja tulid maja poole. Boomer trügis nende vahelt läbi ja sööstis avatud ukse suunas. Tüdrukud järgnesid talle. Gabby veendus, et Jasmine pole vabadusse putkanud, astus siis sisse ja lükkas ukse kinni.

Kell oli ligemale neli. Tema rehkenduse kohaselt oli tal vähem kui kaks tundi, et kaksikutele tegevust leida, õhtusöök hakkama panna, anda loomadele süüa ja muuta ennast lohakast koduperenaisest eduka Andrew Shaeferi glamuurseks ja võluvaks abikaasaks. See ei ole kerge.

Ta läks otsemat teed kööki ja pani koti töölauale, kuhu kogus kõik oma asjad. Seejärel heitis ta pilgu seinakalendrisse, kus olid värvikoodidega kirjas nende kõigi tegevused. Makayla ema tuleb tütrele kella kuueks järele, Gabby ja Andrew pidid lahkuma veerand seitse ja lapsehoidja Cecelia saabuma kolmveerand kuus.

„Emme, kas ma võin kanda täna õhtusöögi ajal oma lillat kübarat?“ küsis Kenzie kööki joostes. „Kennedy tahab kanda rohelist kübarat. Aga minule meeldib lilla rohkem. Sellel on suled ja pits ka.“

„Kas sa tõid mu tumedad teksad keemilisest puhastusest ära?“ küsis Makayla samuti kööki tulles. „Mul on neid sel nädalavahetusel vaja. Ema viib mu kinno ja õhtusöögile ja see tähendab, et me lähme peende kohta.“

„Tõin. Need on minu toas.“

Ja sa teaksid seda ka ise, kui oleksid vaevunud vaatama. Aga seda ta ei öelnud. Samuti mitte seda, et tema arust oli jabur, et viieteistkümneaastasel lubati saata teksad keemilisse puhastusse. Kas ta ei võiks neid siis koos teiste riietega ise pesta? Aga Gabby otsustas, et kui tuleb kasutütrega lahingusse minna, siis igatahes mitte keemilise puhastuse pärast.

Makayla istus köögisaare äärde pukile. „Ema ütles, et viib mu stilisti juurde ja laseb juukseid lõigata. Võib-olla lasen lõigata tuka. Ma jõuan selle enne kooli algust välja kasvatada. Noh, et kui see mulle ei meeldi.“

Ta sirutas rääkides ristatud sõrmedega pikad käsivarred graniidist lauaplaadile. Kenzie jälgis teda ja Gabbyl oli selge, et hommikusöögi ajal näeb ta sama poosi. Sest kaksikutele meeldis üle kõige vanemat õde jäljendada.

„Võib-olla lähme kooliasju ostma. Ta saab näidata mulle kõiki sügiskollektsiooni riideid, mis pole veel müüki jõudnud. Raamatud vaatasime juba üle ja valisin mõned asjad välja.“

Candace oli ühe peene kaubamaja sisseostja ja tal oli ligipääs paljudele asjadele, kaasa arvatud stiilid ja brändid, mis olid tavaostjatele veel kättesaamatud. Gabby püüdis end veenda, et see on ju tore, et Makayla tunneb end emaga koos erilisena. Nii see ju peakski olema. Ning suurema osa ajast ta isegi peaaegu uskus seda.

Makayla kehitas dramaatiliselt õlga. „Sellepärast et mul on trendidele silma.“

„On.“

Makayla uuris Gabby põlvini ulatuvaid kottis pükse ja lohmakat sinist T-särki, mille rinnaesisel oli plekk ja servas väike auk.

„Kui tahad, võin rääkida isaga, et lasta sulle teha stiilinõustamine.“

„Tänan. See on sinust väga armas, aga pole vaja.“

Ta veenis end, et asi pole nii hull. Makayla oli üsna hea laps. Tal olid oma tujud, aga reeglina olid nende põhjuseks hormoonid või ema. Ta armastas oma väikesi õdesid ja hoolitses nende eest.

Keeruliseks tegi asja aga näriv tunne, et Makaylat ei koheldud pereliikmena. Tema oli pigem nagu auväärt külaline, kelle hiilguslikul orbiidil kõik teised keerlesid. Nagu näiteks keemiline puhastus. No tõesti? Teksad? Või siis see, et Makaylal polnud midagi kaksikute valvamise vastu, kui Gabby seda palus. Aga üksnes tund aega. Mitte kunagi tervet õhtupoolikut või õhtut. Ja isegi paar minutit lastevalvet oli alati suur teene – mitte kunagi midagi sellist, mille peale Gabby oleks saanud kindel olla. Makaylale ei tohtinud anda korraldusi.

Teise naise sündroom, rahustas end Gabby. Aeg-ajalt häiris teda, et peab Andrew’ minevikuga tegelema. Andrew pidi taluma üksnes seda, et ta kooli kokkutulekul ühe vana peikaga flirtis. Ja see pole ju sugugi sama asi.

„Emme, Jasmine hakkab vist oksele,“ karjus Kennedy ülemiselt korruselt. Makayla ja Kenzie panid jooksu. Gabby haaras jooksu pealt paberkäterätid. Trepi poole joostes mõtles ta, kas oleks palju loota, et Boomer jõuab enne kohale ja klaarib selle ära. Koer klaaris alati kõik segadused.

Kella viieks oli majapidamine õhkõrnas üleminekus kaosest rahusse. Vähemalt nii veenis end Gabby. Õhtusöök oli ahjus, Makayla pakkis nädalavahetuseks asju ja kaksikud olid mängutoas ning püüdsid otsustada, mida õhtul Ceceliaga teha.

„Mängime täiskasvanuid,“ teatas Kennedy kindlalt, väike roheline kübar peas. „Ja Legodega.“

„Legodega kindlasti,“ nõustus Kenzie. Tema kübar peaaegu koosneski sulgedest ja pitsist. Mõlemad olid nii armsad. Kangekaelsed, aga armsad.

Gabby leidis, et õhtu lapsehoidjaga laabus alati paremini, kui kõigil olid õiged ootused. Seetõttu jättis ta alati nii lastele kui hoidjale midagi söögipoolist. Samuti kandis ta hoolt, et mänguasjad, raamatud ja filmid oleksid juba eelnevalt välja valitud.

Mänguasjad valiti välja ja pandi viieaastastele kohase suurusega lauale. Nende kõrval oli kolm raamatut, mida Cecelia neile enne magamajäämist ette loeb, ning mitu DVD-d. Seedehäirest taastunud Jasmine patseeris sisse. Ta läks Gabby juurde ja näugus naiselikult, millega andis mõista, et tema kassimaailmas on kõik hästi. Boomer tuli samuti, nina vastu vaipa, otsides söögipalasid ja jumal teab mida veel.

Kaksikud kallistasid loomi. Gabby kasutas hetke, et toast lahkuda. Tal tuli veel käia duši all – sest hommikul polnud tal selleks aega jäänud – ning juustega midagi ette võtta.

Ta oli katsetanud mõnda aega blonde juukseid, kuid kolme lapse kõrvalt oli raske käia väljakasvanud juuri värvimas. Peagi läheb ta tagasi tööle. Kui tal pole selleks aega nüüd, siis hiljem hoopiski mitte. Ja seega oli ta viimase aasta jooksul läinud pikkamööda tagasi oma loomuliku värvi juurde, mis oli natuke nagu pruunikas, natuke nagu punakas. Ta mõtles lasta töölemineku tähistamiseks triibud teha, aga üksnes siis, kui juuksur kinnitab, et neid pole vaja värskendada sagedamini kui kaks korda aastas.

Tal õnnestus käia duši all, ilma et teda oleks hüütud või oleks tekkinud vajadus lahendada mõni väiksemat sorti kriis. Kui ta duši alt tuli, olid kaksikud, Boomer ja Jasmine kolinud vannituppa, kus lamasid põrandal maas ja vaatasid, kuidas ta käterätti õngitses.

Kenzie ja Kennedy, kübarad viltu peas, hoidsid Boomeri kõrvu väikestes pihkudes ja silitasid koerale toetudes ta siidist karva. Jasmine vaatas kraanikausi juures matil lamades kõike pealt, just nagu tema oleks siin peremees. Ja nii see ilmselt oligi. Jasmine’ile meeldis olukordi kontrollida.

„Mis sa selga paned?“ küsis Kenzie. „Sa teed end ilusaks.“

„Tänan. Selles ma veel kahtlen.“

„Kleit,“ teatas Kennedy. „Ja kontsad.“

Sest kaksikutele meeldis täiskasvanuid mängides kontsakingi kanda.

„Ja huulepulk,“ lisas Kenzie.

Gabby pani aluspesu selga ja läks suurde garderoobi, mida ta Andrew’ga jagas. Kui Andrew pool oli korras ja kõik riided tüüpide ja värvide järgi organiseeritud, siis tema poolel ei valitsenud nii suur kord. Mõned asjad olid riidepuude all põrandal maas. Ta ei osanudki öelda, kas see oli nii mõeldud või oli Jasmine need maha tõmmanud, ja praegu polnud õige hetk seda uurida.

Sisseehitatud kummut ja topeltstanged oleksid asja parandanud, aga millegipärast ei jõudnud ta selleni. Vähemalt oma poolel mitte. Andrew’ sahtlid olid piinlikus korras. Sokid olid sorteeritud värvide järgi, trennisärgid ja alussärgid eraldi. Miks see küll nii oli? Tema pani ju riided pärast pesemist ära. Nii et ta hoolitses Andrew’ asjade korrasoleku eest, kuid lasi enda poolel valitseda kontrollitud kaosel.

Aga praegu polnud nende põhjuste üle arutlemiseks õige aeg, mõtles ta oma stangelt talutavalt puhast ja pisut peenemat musta kleiti otsides. Ta leidis selle taganurgast karvase roosa hommikumantli kõrvalt, mis talle üldse ei meeldinud.

Põlvini kleit oli pikkade varrukatega ja rinnaosa topeltkangast. Ta polnud seda mõnda aega kandnud, aga see tundus küllalt puhas. Kui jätta välja hommikumantli karvad, mille saab rulliga eemaldada. Hoopis tõsisem küsimus oli aga see, kas kleit talle ka selga läheb.

Kuskil peaks olema Spanx-kombinee, aga enne, kui taluda selle kandmisega kaasnevat alandust, tahtis ta näha, kas see kleit tuleks üldse kõne alla. Ta tõmbas kleidi küljeluku lahti ja ajas selle üle pea.

Varrukad tundusid kitsad ja kangas kiskus rindade kohalt. Ta sikutas ja tiris ja vedas, kuni sai kleidi selga. Kuid juba enne, kui ta jõudis luku kinni tõmmata, oli tal selge, et asi pole nii lihtne.

Kleit nägi ta seljas välja kohutav. See tõi esile täidlase piha ja rasvarulli selle kohal. Luku juures oli kümnesentimeetrine vahe ja polnud lootustki, et see võiks kinni minna. Siin ei aita isegi Spanx.

Kui palju ta siis õieti kaalub? Ta polnud juba ligemale aasta aega kaalule astunud. Pärast tüdrukute sündi olid mõned kilod peale jäänud, aga praegune olukord oli ootamatu. Ega ta siis ometigi olnud veel kaalus juurde võtnud?

Mõeldes küpsisele, mille ta reeglina pärast hommikusööki endale lubas, ja šokolaadivarule öökapisahtlis, otsustas ta mitte teemast kõrvale kalduda. Andrew on iga hetk kodus. Cecelia on kohe kohal, Makaylat tabab enne ema juurde minekut kriis ja kaksikud on vait ja saavad ise endaga hakkama kõigest kakskümmend minutit korraga. Aeg hakkab kohe otsa saama.

Ta võttis kleidi seljast ja viskas põrandale ning haaras mustad püksid, mis ikka hädast välja aitasid. Püksid olid värvlist välja veninud ja tuleks välja vahetada, aga see kõik pole praegu oluline. Need lähevad jalga.

Ta pani püksid jalga ja otsis sinna juurde midagi, mis oleks asjalik ja samas pidulik. Ta leidis musta jaki, mis aitas alati hädast välja, aga sellel oli rinnal plekk. Ta lappas riidepuid, püüdes mõelda, mida tal veel on, mis pole liiga väike, liiga kulunud või liiga inetu. Ta kõri nööris paanika. Ta peas tiksus kohutava kiiruga kell ja sellele lisandus õudutekitav arusaam, et ta oli mingil hetkel paksuks läinud.

Ta märkas ülemise stange tagumises otsas punast varrukat. Ta tõmbas pluusi riidepuult ja hingas kergendatult. Okei, värv pole just parim, aga siidpluus on avar ja istub. Kangas oli pisut läbipaistev ning sellesse oli põimitud kuldne niit, mis talle eriti ei meeldinud. Tal polnud aimugi, miks ta oli selle üldse ostnud. Aga ta oli ikkagi tänulik, et tal on vähemalt midagi selga panna.

Ta pani selga lihtsa musta alussärgi, haaras punase pluusi ja läks kiiruga tagasi vannituppa. Kaksikud lamasid Boomeri vastas. Jasmine’i polnud näha. See polnud mingi üllatus – kassil oli suurepärane enesealalhoiuinstinkt. Ta tundus tajuvat väga hästi, millal majas on tulemas mingi kriis, ning kadus enne, kui see jõudis vallanduda.

Meik, mõtles Gabby kuumi rulle sisse lülitades paaniliselt. Juuksed lokkida, meikida, õhtusöök, Makayla, Cecelia, loomadele süüa, kaksikutega rääkida ja uksest välja. Ta veenis end, et see on võimalik. Ebatõenäoline, aga võimalik.

Ta viskas punase pluusi vanniservale. Kennedy kirtsutas nina.

„Emme, sa ütlesid ju, et paned kleidi.“

„Ei, seda ütlesid sina. Minule meeldivad püksid.“

„Sa oled ikkagi ilus,“ kiitis Kenzie lojaalselt.

„Tänan, kallis.“

„Issile meeldib, kui sa kannad kleiti.“ Kennedy ilme oli kangekaelne. „Ja kontsi.“

„Ma panengi kontsakingad.“ Mitte eriti kõrged, mõtles Gabby, tundes juba, kuidas varbad protestivad.

„Gabby, kus mu valged püksid on?“ küsis vannitoa uksel seisev Makayla. „Panin need hommikul pessu.“

Gabby haaras kammi. Ta eraldas salgu ja keeras rulli juustesse. „Reedeti ei pese ma valget pesu. Valget pesu pesen esmaspäeviti ja neljapäeviti.“

„Aga sa ju teadsid, et mul on neid nädalavahetusel vaja.“ Makayla oli ärritunud näoga ja ta hääl tõusis. Oht. „Sa meelega ei pesnud neid ära.“

Kaksikud vaatasid teineteisele otsa. Ühesugused suud moodustasid täiuslikud O-d oodates, mis edasi saab.

Igal reedel, kui Makayla läks ema juurde, kaasnes sellega kriis, tüli või midagi. Ja see oli alati tema süü. Seep, seep, seep.

Gabby vaatas kasutütrele otsa. Taas kord läksid ta mõtted hetkeks mujale, kui ta nägi, kui ilus tüdruk on ja kuidas suure osa Makayla elust määrab ära tema ilu. Oh, oleks ka ise niimoodi neetud, mõtles Gabby kurvalt.

„Makayla, sa ju tead, et mul on pesupesemisgraafik. Nii on see olnud sellest ajast peale, kui sa kahe aasta eest meie juurde elama tulid. Valget pesu pesen ma esmaspäeviti ja neljapäeviti. Kui sul on erisoove, siis aitan rõõmuga, aga sa ei öelnud, et need on mustad. Mul polnud aimugi, et need on pesus.“

Makayla silmad läksid märjaks. „Sa oleksid pidanud vaatama.“

See väide oli ebaõiglane ja tekitas Gabbyl rinnus pitsituse. Hinga sügavalt sisse. „Ja sina oleksid võinud ju mulle seda öelda. Ega ma mõtetelugeja ole. Kas sul midagi muud pole siis kaasa võtta?“

„Ei, nädalavahetus on rikutud!“

„Kuidas nii?“

See küsimus kostis magamistoast. Gabby tundis, kuidas pitsitus rinnus pisut järele andis. Kaksikud ajasid end jalule ja tormasid kõneleja poole, Boomer samuti.

Hüüetele „Issi! Issi!“ lisandus Boomeri klähvimine ja Makayla kurtmine, et tal pole valgeid pükse.

Gabby pöördus uuesti peegli poole. Võimalus lähima kümne minuti jooksul Andrew’ ligidusse pääseda oli nullilähedane. Tüdrukud ja Makayla nõudsid Andrew’ koju jõudes alati kohe tema tähelepanu. Boomer vajas oma hetke majaisandaga. Isegi Jasmine ilmus välja, et lasta end silitada.

Gabby sai rullid pähe ja meikis kähku näo. Tal oli viie minuti pikkune rutiin, mis kattis reeglina ta vajadused. Tal polnud aimugi, mis heategevusüritusega on tegu või kes seal osalevad, ja seega pühendas ta silmade meikimisele pisut rohkem tähelepanu.

Kümme minutit hiljem võttis ta rullid peast, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja kandis laki peale. Seejärel kõrvarõngad. Ta pani jalga keskmise kontsaga kingad ja väljus kiiruga magamistoast.

Ta läks Makayla tuppa. Makaylal olid käes roosad püksid.

„Kõik korras?“ küsis ta, valides hoolega hääletooni, et see kõlaks pigem heatujuliselt kui ettevaatlikult.

Makayla noogutas ta pilku vältides.

„Hea küll. Hüüa, kui midagi vajad.“

Ta läks kiiruga kööki, kus heitis pilgu õhtusöögile. Ta ei teadnud, kus kaksikud on, aga ta kuulis kuskilt naeru ja Andrew’ madalat häält.

Boomer ja Jasmine tulid kööki. Musta-pruuni-valgekirju kass nühkis vastu ta jalgu. Võis arvata, et tegu on kiindumusavaldusega. Või vähemalt sooviga tema tähelepanu võita.

„Tean täpselt, mis kell on,“ ütles ta loomadele. „Teie olete järgmised.“

Ta pani Boomeri söögi kaussi ja kausi eeskotta ning siis sai Jasmine oma söögi. Märgtoit, millesse oli segatud vett, et Jasmine’i kuseteed oleksid korras. Gabby valas väiksesse kaussi kuivtoidu ja viis mõlemad kausid pesuruumi, sest kassid ja koerad ei saa ju ometigi koos süüa. Igatahes mitte siis, kui tahta, et kass ka süüa saaks.

Jasmine hüppas lauale ja näugus, kuni Gabby kausid maha pani.

Loomad söödetud, läks Gabby tagasi kööki ja kattis laua kolmele, jälgides seda tehes kogu aeg kella. Ta võttis vaagna toore aedviljaga, mille oli juba varem ette valmistanud. Kuna kaksikud keeldusid keedetud aedvilju suhu võtmast, said nad need toorena.

Uksekell helises sekundi pealt. Boomer teadustas külalise saabumist, juhuks kui kellelgi jäi kell kuulmata. Kaksikud tulid jooksuga, hüüdes Cecelia nime. Gabby lasi Ceceliale tänulikult naeratades tüdruku sisse.

„Tere,“ ütles ta ohates. „Loodetavasti maitseb sulle lasanje.“

„Ja kuidas veel.“

Cecelial oli seljakott õlal. Gabby teadis, et kui kaksikud on magama läinud, hakkab ta õppima. Lisaks osaajalisele tööle restoranis käis Cecelia lapsehoidjaks ja õppis suvekursustel. Lausa uskumatu.