Читать книгу Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 6

„KUULSIN juba,“ ütles Crayon lastelaualt värvipliiatseid kokku korjates.

Nicole Lord surus raske ohke maha ja manas näkku laia naeratuse. „Selge see. Kas pole tore? Me oleme kõik nii kohutavalt elevil.“

Cecelia langetas talle lähenedes häält. „Ära muretse. Tyler on eemal.“

Nicole vaatas saali teises otsas Hayleyga mängiva poja poole ja siis uuesti lapsehoidjale otsa. „Kas pole uskumatu? No on vast vedamine. Tyler on nii põnevil. Ta loeb päevi. Kui ta oskaks, siis loeks lausa minuteid.“

„Ja sina?“ küsis Cecelia.

Nicole pööritas silmi. „Mina loen ka minuteid, ainult et hoopis teisel põhjusel.“

„Ega sa kavatse teda läbi peksta? Mulle ei meeldiks sugugi lugeda uudistest, et politsei on su vahi alla võtnud.“

Küsimus, mis pidi olema naljakas, tõi Nicole’i silme ette vägagi ahvatleva pildi. Ta ei pidanud silmas vahi alla võtmist. Kuigi ta vaatas naistevanglast rääkivat telekomöödiat „Oranž on uus must“ suurima mõnuga, poleks vanglaelu temale sugugi istunud. Aga Jairus Sterenbergi läbipeksmine oli hoopis midagi muud. Ta annaks mehele suurima rõõmuga ühe korraliku tou. Või vähemalt ütleks, mis ta temast arvab.

„Ma ei peksa teda läbi, ausõna. Tylerile meeldivad draakoniraamatud ja ma ei teeks oma pojale iial liiga.“

„Aga mis siis, kui ta ei saaks sellest teada?“ aasis Cecelia. Ta tõstis käe. „Hea küll, jätan su rahule. Aga sa ei salli seda meest tõesti silmaotsaski.“

„Asi pole selles,“ vaidles Nicole vastu, soovides, et see oleks nii. „Kuidas ma saan mitte sallida inimest, keda ma pole kohanudki? Asi on lihtsalt selles, et...“ Ta raputas pead. „Kogu tema impeeriumis. Artiklis, mida ma mõne aja eest lugesin, kirjutati, et ta on kohutav inimene, teenib laste pealt raha. Mis tähendab, et ta on üks igavene siga, kes teeniks ka õhu pealt raha, kui oskaks välja mõelda, kuidas seda teha.“

Draakon Brad oli saanud alguse pildiraamatutena ja oli jõudnud nüüd ka juturaamatutesse. Ja kõik temateemalised asjad! Kaisuloomad ja riided ja voodilinad ja mängud. See mees lausa ujub rahas, mõtles Nicole kibestunult. Ja see kõik laste ja nende vanemate arvelt.

Ja veelgi hullem oli see, et ta oli hiljuti teada saanud, et see mees elab siinkandis. Ja oli teinud pakkumise, mida mõned pidasid suuremeelseks, viia suveprogrammi raames läbi võistlus. Selle sama suveprogrammi raames, kus Tyler oma päevi veetis.

Lastele tehti ettepanek kirjutada, miks neile meeldib Draakon Brad. Ning Jairus isiklikult tuleb külla võitjale ja tema grupile ning kingib autogrammiga raamatu.

Tyler oli võistlusest kuuldes suures elevuses ja kirjutas kaks nädalat oma lugu. See oli Nicole’ile teada, sest tema aitas poega igal sammul. Nad mõtlesid välja loo, kus Draakon Brad kohtub Tyleriga. Nad joonistasid isegi pildid.

„Saan aru, et sinu arust pole ta halb inimene,“ ütles Nicole. „Aga mõtle nüüd ise: lapsed peavad kirjutama loo, enne kui saavad selle mehega kohtuda. Kas ta poleks siis võinud tulla laagrisse kohale nagu tavaline inimene? Aga eiiii.“

Cecelia puhkes naerma. „Sul on selle vaese mehe jaoks nii palju energiat.“

„Usu mind, ta pole kaugeltki vaene.“

„Aga ikkagi – mis siis, kui ta pole paha?“

„Siis on mul tema laimamise pärast väga häbi.“

„On see võimalik?“ küsis Cecelia.

„Mitte mingil juhul,“ kinnitas Nicole.

Ta arutas Ceceliaga läbi järgmise nädala plaani ja läks Tylerile järele. Ta pidi vähemalt endale tunnistama, et tema viha Draakon Bradi autori vastu oli viimase aja nähtus. Et oma südames sai ta aru, et suunab tunded mehe vastu, keda pole elu seeski näinud.

Ligemale kahe aasta eest tuli ta toonane mees töölt ära, et kirjutada stsenaarium. Kuid ei arutanud seda Nicole’iga ja rääkis talle sellest alles kaks päeva pärast selle sammu astumist. Ei mingeid läbirääkimisi, ei mingit hoiatust. Eric tuli lihtsalt töölt ära ja jättis perekonna ülalpidamise Nicole’i õlgadele, veetes ise päevi surfates, et „saada pea enne kirjutama asumist selgemaks“.

Ning just sel ajal hakkasid Draakon Brad ja kõik selle temaatikaga asjad Nicole’ile närvidele käima. Mis nende kirjanikega küll on? Kas nad kõik on sellised enesekesksed idioodid? Või üksnes edukad? Sest Eric müüs oma stsenaariumi lausa uskumatuna tunduva miljoni dollari eest. Ja jättis siis Nicole’i maha.

„Valmis?“ küsis ta Tylerilt.

Tyler hoidis peenikeste kätega Hayleyl ümbert kinni ja toetus temale. Hayley kallistas last. Nad olid ikka lähedased olnud. Hayley oli läbi ja lõhki hea inimene.

„Järgmise korrani,“ ütles Tyler Hayleyle.

„Nii põnev,“ ütles Hayley. „Loodame, et Jairusega kohtumine on huvitav.“

Tyleri nägu oli nii laial naerul, et see pidi lausa valus olema. „Ainult viis päeva veel.“

„Kas tead, kui kaua see minutites on?“ küsis Hayley, kuid pani siis käe ehmunult suule, kui Tyler pöördus ema poole.

„Emme?“

„Anna andeks,“ lausus Hayley sosinal. „Valasin õli tulle?“

„Elame üle.“

Tyler kepsles ema ees. „Kas me oskame öelda, mitu minutit?“

„Ikka. Koju jõudes võime välja arvutada. Selleks on vaja kalkulaatorit.“

Hayley kirtsutas nina. „Nüüd pead sa minu pärast veel matemaatikat ka tegema.“

Nicole kallistas teda. „Ma armastan sind, kuigi sa paned mu matemaatikat tegema. Aga kui ma hakkan uuesti vannitoa plaate vuukima, helistan esimesena sinule.“

„Nõus.“

Nicole ajas end sirgu ja uuris hetke Hayleyt. Nagu ikka, oli ta nahk kahvatu ja silmaalused mustad. Ta nägi välja nii, nagu võitleks raske haigusega. Nicole teadis, et tegelikult pole asi just nõnda hull, aga valu tegi see ikkagi. Hayley taastus järjekordsest nurisünnitusest.

Nicole võttis Tyleril käest ja viis ta õue. Kui ta last autosse aitas, lobises too Draakon Bradist ja viljaka autori peatsest külaskäigust.

Võib-olla pole see Jairuse süü, mõtles Nicole autoust sulgedes. Võib-olla tegu väga kena inimesega, kes armastab lapsi. Ta kahtles küll selles, aga lootis, et eksib. Sest ta ei tahtnud sugugi, et Tyleri süda murduks, kui ta avastab, et tema suur kangelane polegi täiuslik.

Aga vähemalt oli Nicole pakkunud, et on visiidi ajal ise kohal. Nii et kui Jairus osutub täielikuks seaks, siis kavatses ta teha kõik, mis tema võimuses, et poega ja teisi lapsi kaitsta. Kui muud üle ei jää, võib ta mehele jala ette panna. Ja teda sõimata. Ning ta Draakon Bradi kaisuversiooniga läbi peksta.

See mõte tõi ta näole naeratuse. Suhtumine. Nii palju siin elus sõltus suhtumisest.

„„JA me õpime usaldama. Ja hakkame lõpuks elama.““

Hayley Batchelor toksis sõrmedega vastu rooli ja laulis raadioga kaasa. Destiny Millsi uus laul pani ta istmel õõtsuma. Kui foorituli läks roheliseks, keeras ta paremale.

Neljapäeva õhtul pool seitse oli liiklus tihe: naabrid keerasid majade ette, lapsed mängisid õues. Kiirusepiirang oli küll nelikümmend, aga keegi ei sõitnud ka kiiremini. See polnud sedasorti rajoon.

Hayley märkas, et nurgapealsele majale oli kerkinud teine korrus. Maja juures oli käinud pikki kuid sekeldamine. Huvitav oli vaadata, kuidas lammutamisele järgnes ehitus. Maja on ilus, kui see valmis saab. Enamik siinse rajooni maju läbis samasugust protsessi: neid remonditi ja mukiti. Hayley teada oli selle kohta vist isegi eraldi termin.

Järgmisel nurgal keeras ta oma tänavasse. Ka siin oli uue elujõu märke. Talle meeldis värske värv, uued uksed. Aga oma maja ette keerates kirtsutas ta nina. Räämas, mõtles ta rohtukasvanud aeda ja akende ümbert kooruvat värvi vaadates. Helehall kipskrohv oli ikka veel heas seisus, aga maja ise nägi välja just selline, nagu see oli: mõneks ajaks unarusse jäetud.

Ta teadis kõiki põhjusi ja need kõlasid arukalt, aga olukord oli muutunud. Oli aeg, et nende maja kajastaks neid muutusi.

Ta võttis autost söögikotid ja läks sisse.

Maja oli väike – kõigest sada nelikümmend ruutmeetrit. Esialgu oli see olnud veelgi väiksem, aga eelmised omanikud olid ehitanud juurde suure magamistoa ja vannitoa ning garderoobi. Selle tulemusena oli majas kolm magamistuba ja kaks vannituba. Krunt oli päris suur ja asukoht – ookeanini oli kõigest neli kvartalit – suurepärane.

Elutoa puitpõrandad olid algupärased, samuti kamin. Kuigi nad ei kasutanud seda eriti sageli. Los Angelesi talved polnud külmad. Aga kamin oli ilus ja aeg-ajalt langes temperatuur nii madalale, et tuli tahtmine paar halgu põletada.

Hayley läks kööki ja pani söögikarbid ära. Kaks pani ta külmikusse, ülejäänud sügavkülma. Sellega ühele poole saanud, lülitas ta ahju sisse ja otsis välja salatimaterjali. Ta pani kotid lappesse ja viis väikesesse pesuruumi ning vaatas siis köögis kriitilise pilguga ringi.

Köögi plaan oli hea. Lauapinnad olid kaetud kahes toonis roheliste viiekümnendatest pärit plaatidega ja kuigi need polnud tänapäevased, sobisid need siia. Valgust oli palju ja panipaiku samuti. Puitkapid olid ilusad, kuigi tuleks üle värvida ja vahetada metallosad. Ta tõmbas käega üle kapiukse, rehkendades, kui palju see võiks maksma minna. Kas nad saaksid sellega ise hakkama?

Põrand oli kaetud üsnagi õnnetus seisus linoleumiga, aga selle väljavahetamine oleks liiga kallis. Kraanikauss oli uuem ja kui vana ahi andis otsad, olid nad vahetanud selle ilusama mudeli vastu.

Kui jätta samad plaadid ja uuendada kappe... Seegi juba aitaks. Uus värv annaks samuti ilmet.

Lühike koridor viis suurde vannituppa ja kahte magamistuppa. Nad olid Robiga vannitoa üle omajagu vaielnud. Ka see oli algupärane, plaadid olid kahes värvitoonis ja vann suur. Rob tahtis teha vannitoa moodsamaks. Hayleyle aga meeldis selle hõng.

Teiste magamistubadega pole midagi keerulist. Ülevärvimine annab palju juurde ja kardinad võiks välja vahetada. Tagumine, väiksem tuba, oli kodukontor. Teine – noh, sinna tuppa ta ei läinud. Ta teadis, milline see on. Helekollased seinad ja läikiv puitpõrand. Nurgas kiiktool. Ja oligi kõik.

Nende enda magamistuba, saadud juurdeehituse tulemusena,oli maja teises otsas. Ka selle toa võiks üle värvida ja osta uued voodiriided. Maja oli korralik ja rajoon hea. Maja eest tuli lihtsalt natuke rohkem hoolt kanda.

Ta kuulis välisukse avanemist ja elutoas samme.

„Mina olen,“ hüüdis Rob.

Hayley läks teda tervitama. „Tere! Jõudsin ise ka just äsja koju. Õhtusöögiks on enchilada-hautis.“

Rob oli pisut alla meeter kaheksakümne, ta juuksed olid helepruunid ja silmad sinised. Ta kandis prille ja ta naeratus oli soe. Ta oli sedasorti inimene, keda vaistlikult usaldati, ja Haylele oli ta meeldinud kohe esimesest kohtumisest.

Ta kallistas meest. Rob suudles teda põsele.

„Kuidas su päev möödus?“ küsis Rob.

„Hästi. Tegemist oli palju. Käisin restoranis Õhtusöök Koju Kaasa.“

„Seda ma arvasingi. Sa ju tead, et need enchilada´d meeldivad mulle.“

„Tean.“

Robi pilk peatus ta näol. „Kuidas sa end tunned?“

„Hästi. Tunnen, et mul on jõudu.“

Robi nägu ilmutas kahtlust, kuid ta naeratas. „Tore. Õhtu on mõnus. Võime süüa õues.“

Kui ülejäänud Los Angeles vaevles juulikuu kuumuse käes, mõjus ookeanilt puhuv tuul Mischief Bays loodusliku kliimaseadmena.

„Hea mõte.“

Nad läksid koos kööki. Sel ajal, kui Rob pesi käed, pani Hayley söögi ahju ja taimeri peale. Rob võttis külmikust kaks õlut ja kapist kaks klaasi. Ta valas õlle klaasi ja andis Hayleyle. Nad läksid ida poole avanevasse aeda, kus kivikattega terrassil oli mitu tooli.

Hayley istus oma tavalisse kohta ja tõstis jalad pingile. Rob tema vastu.

„Ja kuidas sinu päev möödus?“ küsis ta. „Hästi?“

Rob noogutas. „Midagi ei lennanud õhku.“

„Hea seegi.“

Ta leidis, et see oli mõnus nali. Poole aasta eest oli Rob saanud Mischief Bay BMW müügisalongis teenindusjuhi asetäitja koha. Tema esimesel tööpäeval toimus töökojas plahvatus. Midagi, mis oli seotud kompressori ja kuumusega. Keegi ei saanud viga ja ükski auto ei saanud kannatada, aga Robi esimene tööpäev ei olnud igav.

See töökoht oli Robile suur samm edasi nii karjääri kui ka raha mõttes. Tööpäevad olid pikad, aga tal polnud vaja lähetustel käia ja Hayleyle meeldis, et ta oli kodus. Kohaga kaasnesid ka soodustused, mis oli samuti hea. Millalgi tuleb isegi puhkus, aga see on veel mitme kuu kaugusel. Aga see on ikkagi hea, kui Hayley saab lapse. Nädalavahetustel aitas Rob ühel sõbral vanu autosid üles putitada. Mehel, kes armastab autosid, ei murra see konti.

„Tunned sa end ikka tõesti hästi?“ küsis Rob.

Ta hääletoon oli kerge, aga Hayley tajus mehe sõnades muret. Ning teadis ka põhjust. Ta ju nägi oma nägu peeglis ja teadis, et sealt olid ta meditsiinilised katsumused näha. Hind, mida tuleb maksta, mõtles ta kibestunult. Ja ta maksab seda kõigele vaatamata ka edaspidi. Sest unistus oli liiga oluline.

„Pole midagi,“ kinnitas ta. Ta nügis jalaga mehe reit. „Sa muretsed.“

„Ma armastan sind.“

„Mina sind ka ja ma olen mõelnud.“

Robi õlleklaas peatus poolel teel suu juurde. „Kas see meeldib mulle?“

„Jah. Täna koju sõites vaatasin meie rajoonis ringi. Meie maja on siin kõige inetum ja see ei tohiks nii olla. See on ju nii armas maja. Aga meil pole olnud aega seda remontida. Peaksime midagi ette võtma.“

Rob kummardus talle lähemale. „Jah? Väga hea mõte. Täiesti nõus. Meie maja riivab teiste silma. Ootan juba hirmuga, et naabrid algatavad petitsiooni. Mul on palju ideid.“

See ei üllatanud Hayleyt sugugi. Nad olid ikka ühtemoodi mõelnud.

„Fassaadiga pole probleemi,“ jätkas Hayley. „See vajab lihtsalt aega.“

Rob oli kõhklev. „Hayley, kullake, sa ei tohi end pingutada. Ühe kolleegi vend töötab aiaplaneerimisfirmas. Võime lasta selle paari päevaga üsna odavalt korda teha ja osta siis uued taimed. Sellega saaksime ise hakkama.“

Hayleyle ei meeldinud mõte raisata raha aia koristamise peale, aga Robi jutus oli iva. Ta oli ikka veel kaunis nõrk ja Robil oli kaks töökohta. „Aga ma ei taha liiga palju raha raisata,“ alustas Hayley.

„Nõus. Ütlen Rayle, et ta vend astuks läbi ja teeks pakkumise. Teeme majaesise korda.“

„Nõus.“ Tagaaed polnud kõige hullemas seisus. Terrassile lisaks oli siin paar puud. Muu osa aiast oli muru all. Kui korralikumalt kasta, läheb see peagi roheliseks.

„Aga mis mõtted sul sisetöödega on?“ küsis Rob. „Köök tuleks ringi teha.“

Hayley üritas kõigest väest mitte nina kirtsutada. „Kui alustaks õige värvimisega,“ pakkus ta, „ja paneks uued kardinad.“

Ta kartis, et Rob võib vastu vaielda, aga mees üllatas teda, vastates noogutades: „Sul on õigus. Köögi remont oleks praegu liiast.“

Hayely tundis süümepiinu. Rob kartis, et ta teeb endale liiga. Sest Rob muretses ju kogu aeg. Nad olid nii palju koos läbi elanud ja Rob oli igal sammul talle toeks olnud. Korduvad katsed rasedaks jääda olid nõrgestanud Hayley organismi ja teinud pangakonto tühjaks. Nad oli sellest kõigest emotsionaalselt kurnatud.

Aga Hayleyl olid köögiremondi mittetegemiseks teised põhjused. Mõne arust isekad. Aga tema vastuväide oli see, et teised ei saa aru, mida tema on pidanud läbi elama. Mis tunne on mitte saada seda ainsat asja, mida sa kõige rohkem tahad.

Tal oli plaan. Lootus polnud veel kadunud. Ta ei kavatsenud alla anda.

„Ehituspoes on saali tagumises osas odava väljamüügi osakond,“ ütles ta. „Lähme pärast õhtusööki sinna ja vaatame, kas neil on seal mõnd sellist värvi, mis meile meeldib. Meil läheb vaid paar purki kontori ja magamistoa jaoks. Ja mõtlesin, et võiksime ka köögi üle värvida.“

Robi kulm läks kipra. „Sa pead silmas neid värvipurke, mida keegi ei taha?“

„Mitte et ei taha. Need said lihtsalt vale tooni, kui üritati värve kokku sobitada, või siis ostetu ei meeldinud. Sealt võib saada värvi, mille eest maksad dollari liitrilt.“

„Ma tean, kui väga sa üritad säästa, aga minu arust võime küll kulutada raha sellise värvi peale, mis meile meeldib, mis siis, kui selle eest tuleks maksta täishinda.“

Rob aasis. Hayley kuulis seda ta hääles, nägi seda ta leebes naeratuses. Ta sundis end pingevabaks ning leppima Robi sõnadega just nii, nagu need olid mõeldud. Ning mitte kriiskama, et nad vajavad iga viimset kui senti. Et beebid maksavad raha ja tema puhul maksab rasedaks jäämine veelgi rohkem.

Aga nad olid sel teemal ja muudel teemadel juba niigi küllalt tülitsenud. Selleks, et järgmised kuud üle elada, vajas ta Robi toetust. Nad peavad moodustama meeskonna. Järgmisel aastal samal ajal on kõik teisiti. Siis on neil perekond. Ta oli selles täiesti kindel. Sest ta teadis, et seekord sünnib ime.